Üks kohmakas Kromanjonlane ronis keskel kõrgele kaljule, kui teised norskasid koopas. Ta oli seal üksi ja ülal olid tähed ja teised Noskasid koopas. Ülipalju oli tähti ülal ja ümberringi Kroman joonlased norskasid koopas. Omakas Roman joonlane kisendas ängistav ääretuse poole. Teised ikka veel nuuskasid koopas. Kuid ta karje jäi kajatuks, hääl hääbus tähtede vahel 1000. tundmatus koopas. Sest tema oli ainult ürginimene, pealegi üksi, sest teised norskasid koopas. Nagu ikka, käis inimlik igatsus kalgi kajatu kauguse järele, mis sest, et ta elas veel koopas. Ja üksikürglane hüppas üles, hüppas haarama trummitähti, teised norskasid, Nolskasid koopas. Lombakas Kromanioonlan elamas kalju jalamilt kummuli, kui teised ärkasid koopas, küüned klammerdusid kivisse. Tähed ülal juba kahvatusid, kui teised väljusid koopast. Maakera sina matsakas muldne mammi, kes ainult silitab tuultega ja kratsib inimestega. Paljud minu noored sõbrad on sinust kirjutanud väga ilusti. Panna oma kõrv sinu rinnale. Sama hästi võiks öelda kõhule arvama ja kuulata, kuulata, kuulata. On öeldud, nendes luuletustes, sulatada oma hing sinu hingesse. Seda sul pole. Ja ma ei tea, mida sama hästi võiks öelda ja tunda, tunda, tunda. On öeldud, nendes luuletustes. Oled sa mõelnud, vatsakas muldne mammi, mille eest sind nõnda kiidetakse? Te olete ju kasvanud minu rinnal, kuulen sind retooriliselt, õhkemat oleme. Aga see meie kasvamine sinu rinnal oli sama raske kui lutika kasvamine meie rinnal. Kui meil sünnivad lapsed, pole vaja neil otsida Sinuiska. Sinuisk otsides kraapisid puud, oma juured oma raskele ja loomad oma küüned mõrvaskile ja inimene oma aju mar raskile. Mixintsis, nii kiidetakse sabatsakas muldne mammi, oled sa mõelnud? Aga sellepärast kiidetakse, et me oleme mõnikord maadid pilgeni täis armastust. Ja sellepärast, et me peame seda armastust välja valama ja sellepärast, et sa oled kõige suurem asi armastamiseks, mis meil parajasti käepärast on. Võta see kõik teatavaks, sina matsakas, muldne mammi, sina juhusest sigitatu, sina igavesti iseenese ümber kiirleja, sina kallis. Luuleteos hariduse kasust. Uitasin lumesajus kumisema peaga. Küll on ikka raske amet salme kokku seada. Luuletust ma teha tahtsin rahva elu järjest sellest, et meil paremaks läheb elu järjest. Kui me vaarid tegid veel ristid nime asemel, siis on nüüd kultuure, töö kiiduväärsel tasemel. Aabitsast meil puudust pole, laiad aknad, koolimajal, tulevane kosmonaut sirgub kirjatähe najal. Nõnda mõtlen, järsku näen, et marsidki üks koolijüts vilet lüües mulle vastu kuklas koolimüts. Vaatan poissi tema kannul hiilida, vist tasuks ehk seal elust võetud näite hariduse kasust sammungini poisi sabas vallutava teada. Küll on ikka raske amet salme kokku seale. Läbi tühja pargi, lähme. Äkki põõsa taha, kalpsab noorsand vaatab ringi viivuks endast maha. Mis ta teeb seal nõnda kaua põõsa taha piiluda. Poiss on kadunud, kuldne kiri särab hange viilull. Meetriselt ta peale hakkab lõpukõrgus toll. Väide siiski üsna loetav. N on loll. Pooliuminal. Ma olin nii möödub, kurtis tüdruk merele. Oi, mis ma teen, sa oled igavene. Ma paistan läbi, kui sina, kurtis tüdruk aknale. Või mis ma teen, kõik näevad mu südant. Maavanem kuissina kurtis tüdruku uksele. Oi, mis ma teen. Päike astub sisse. Ma olin nii väike, kurtis tüdruk päiksele. Oi, mis ma teen, sa oled nii suur. Ma olin nii rumal, kurtis tüdruk, targad. Oi, mis ma teen. Kõik on nii targad. Retoorika õhtu. See oli väike armas oraator. Nii meeldiv oli kuulata, kuidas ta kõneles paljudest tähtsatest asjadest meie tehase klubis. Rääkis ilusasti ja vaimustunult süüdidusest ja töökusest ja õhtukoolidest. Siiski mainis ka neid, kes leeris käivad ringides agarad pole jäätisepabereid, viskavad maha ja ütlevad sageli, kurat. Siiski ta kinnitas neistki saada veel võivad üpris tublid ja hinnatud tööjõud, kui neile sõber õlale patsutab, näidates töötavat traktorit. Õigemini ilmekalt vestleme neile suurema aadli ja Lurichi eluloost. Kaks korstnapühkijad hakkasid tihkuma, sest nemad eile olid joonud kumbki 200 grammi kadakanapsi. Peetel südames tõotas mitte iialgi enam kassijalaga lüüa. Kõne lõpul retoorika veel lennuka kaarega riivas teaduste lumiseid tippe. Jahmunud elektrikud, üllatus värisevate kätega märkisid taskuraamatu ise uudise, et välk on kummaline loodusnähtus, mida teadusemehed kutsuvad elektriks. Kui me veel kuulsime, pole taevast ja põrgut uusimaid andmeil üleüldsegi olemas. Vaimustus, pisarad silmis, vaimustus judinad seljal. Püüdsime rahva talgustajale müriseva kolmekordse hurraa. Laupäeva idüll. Laupäeva õhtu ja palgapäeva puhul mehed istuvad ivake koos, praasid ise määrdunud, ise mustad, räägivad autodest, jäitadest, proosit, brigadiri õhku, radimees külm, talle näidatakse. Laupäeva õhtu. Pess Tuina lõhnavad kodud soojas ahjus on jahtuvad söögid pehmetes sussides maani mantlis kõike andestama veel valmis ootavat naised. Vaiksed kui vaimud. Mehed jõuavad siis, kui südaöö käsikaudu koikusse kobivat sõnatult söömata lehkavad õlist ja piinast. Igapäevased inimesed. Sa vaata, vaikne sadam ja varjuline hütt ja paras leiva Kannik ja parassilgubit. Siis vaata, vagur naine, üks kõrvaline kits, üks kana, kas üks lammas, üks karjakoer või pits, sekitseb naise hooleks, see kitse talvehein, need kurgid, purgid, marjad, sõstra, koduvein. Sa ise ümber hüti ja ümber aiamaa Detlangu, mille harjalt käib üle okastraat. Seal aia sees subpõrsas Su kits suurde, tal kõik muu on tühiasi. Köik mis siin päikse all. Ülekohus. Küla koerad igavusest hauguvad, Dariukset tihedusest pauguvad nõristavat noored neitsid silmavett justkui asitõendit andes, et süda, meil nii õnnetu ja õrn. Naaberkülas kiiksub käeksubkiik üle mäe ja metsa, kõik on kuulda siit. Aga siinpoolmetsa külas. Küll on vanemat õhtust kiigel käimist patuks panevat. Sestap noored metsikud, siin ristavad silmavett. Sestap näitsikute lõhkevadki, et kui oleks aastaid rohkem juba enam küsima, ei läheks papa-mamma luba. Seni aga las need koerad hauguvad. Seni, aga las need uksed pauguvad. Mõni istub muremäel, mure, kindad käes. Meie jälle suusamäel labakindad käes. Lund oli vähe ja maa oli must. Minuga, kullake, seal meeleolu must. Siis mina võtsin pajude punase, võtsin oma kullakese põskede punase tihase kurgu alt võtsin mina kollase, võtsin meie suvedest päikese, kollase sinise sain mina silmapiirist otsatu kaugest metsapiirist. Sekkamine, segasin kanarbiku lillat. Sain sellest pehme pilvelaulu. Meie jälle suusamäel karvamütsid peas maa minu laulust valgeks sai minuga kullakene, rõõmsaks sai. Valin endale sõbraks päikese. Temale võid olla alati kindel, pole juhtunud, et ta oleks jäänud pöörama pärast päikesetõusu või läinud puhkama enne päikeseloojangut. Hommikust õhtuni teeb ta Vissidele rohtu ja maasikaid pisikestele tüdrukutele. Ta ei tüdine meist, ehkki tiirleb tema ümber ja ta peab meid kinni hoidma nabanööri pidi. Muidu võib ju maakera kuskile kaduma minna. Ta ei lähe uhkeks, kui teda kummardame ja hüüame raaks. Ikka ja alati teeb ta oma tööd hästi, on valmis jagama pruuni seltsimeeste kõhtudele. Ei unusta häbelikel väikestel päikesekelladel edasi nügida oma varju. Päike ei variega oma plekke ja püüab neist üle saada omal jõul. Kui meie magame, on päike hea neegribeebidele kongos. Mina valin endale sõbraks kindlasti päikese.