Aga meil on hea meel siin stuudios tervitada. Filmi kunstnik Kalju Kivi, tere, Kalju. Tere, tere, kaljut. Siin oleme rääkinud filmist elavad pildid päris mitmel korral ja meil on nagu hea meel kuidagi kerge sellest filmist ka rääkida, sest et me siin Lauraga olema leidnud. See film on ikkagi õnnestunud. Kaljo, oled sa ise selle filmi lusikakäraga näinud? Minul on õnnestunud seda, seda varianti, mida esi esilinas näidati, seda näha, aga nagu ma aru saan, siis perfektsionist Volmer tahab seda edasi viimistleda. Nii ta on, Ardi rääkisime ka sellest filmist ka kuskil sahtlis on mingi nelja tunnine variant, siis ta oli kolmetunnine, praegu on kahetunnine, ma eeldan, et sina, kui siis selle filmikunstnik pidid kõik need ikkagi asjad tegema kaasa, need materjali tööd on ikkagi vohmitud. Päris päris massiivsed. Ma jäin praegu mõtlema, et tegelikult vist planeeritud dekoratsioonid said kõik tekitatud selles mõttes nagu kui me läksime võttes, et siis olid kõik need objektid said valmis tehtud, mis olid planeeritud, aga nüüd muidugi. Neid on, mõtlesin, mõtlen õhemaks ja lühemaks lõigutud ja ja, ja tegelikult ei ole selle peale mõelnud, kas mõni täitsa välja on jäänud, mis on tavaline filmides, et mõni väga-väga töömahukas episood väga ilusa deklaratsiooniga ei mahu filmi. No mis tunne siis on kunstnikul, kui ta näeb filmi ja siis vaatab, et no pagan küll niipeaasi on välja jäetud. Pagan küll ja, ja kuubis, pagan tihtipeale aga noh, selline on film, tähendab, see sellest ei pääse. Kirjanduslikult jookseb lugu ühtemoodi ja visuaalselt ja ütleme kõik kõik summa summaarum jookseb ta teistmoodi. Ja siis on kogu asja leviku suhtes on kasulik, et võib-olla mõni asi jääb. Paraku küll võib-olla peaksime rääkima natukene kalju, mis konkreetselt see töö kunstniku töö siis endast kujutab, kui me räägime just nimelt mängufilmist, mida kõike siis kunstnik tegema peab? Noh, jah ütleme mängufilmiga on ka selline vahva lugu, et siin kuna nüüd sel teemal on viimasel ajal tulnud natuke nagu mõtteid kontsentreerida, siis ma olen nagu enda jaoks ka välja mõned sellised asjad, need mängufilme tänapäeval on nagu ma jämedalt liigitaks kolme grupina täht, et esiteks on mängufilmid, mida tehakse siis tänapäeval tänapäeva keskkonnas. Ehk teisisõnu, sa võtad kaamera, näitleja lähed kuskile tänava nurgale, sul on dekoratsioon valmis, tegelikult kunstniku asi on siis tänavanurk otsida, ütleme operaatoriga tihtipeale koos ja siis lõpuks ka lavastaja koos. Teine variant on see, et, et sa teed filmi mingist ajastust, mida tänapäeval enam ei eksisteeri, siis sa üritad leida mingi maja või, või linnaosa kus siis seda ajastut on kõige rohkem ja siis sa pead sealt kas tänapäevaseid asju ära koristama ja siis midagi juurde ehitama tekitama ja kolmas selline grupp või sektsioon oleks fantaasiafilmid, kus et sellist asja ei olegi maakera peal olemas ehk siis tuleb otsast lõpuni kõik välja mõelda ja teostada. Ja et noh, iga filmiga on see protsess natuke erinev, siis nagu aru võib saada nüüd elavate piltide juurde tulles, siis see on nagu selline hakkab ühest otsast pihta, tähendab, sellest ajastu otsast pihta jõuab tänapäeva välja, et jaa, jaa, tegelikult minu praktikas on see vist kolmas film, kus me kogu ei noh, peaaegu kogu intervjuu ehitasime stuudiosse. Ehk tükk aega oled unistanud sellisest filmist, et saaks niimoodi filmi teha, et et lood sellise keskkonna, mida olemas ei ole, täpselt sellise nagu tahad. Aga seal tulevad jälle omad käärid, et kas paviljon nii suur, et sinna kõik see ära mahuks. Siis igavene teemat, kui palju raha on sul, et kas sa ikka saad kõike lubada endale ja kolmas asi siis aeg ka veel pealekauba. See ongi põnev noh, tegemist, eks ole ka ajaloofilmiga, aga tõesti, seal on see korter, mis siis muutub vastavalt ajastule ja. Neli. Neli. Või oli neli või rohkem isegi neid. On seal kuus, aga meie muutsime viis kordadega. Et see, see ongi iseenesest väga huvitav just nimelt jälgida kas või konkreetselt ainult seda, kuidas see korter muutub ja see ei ole siis see mingi reality, see oli ka vist populaarne, et korteri uueks või, või midagi sellist ei ole see, aga väga huvitav on see tõesti jälgida testi. Kuidas ta tegelikult muutub, kuidas see nõukogude aeg sinna tuleb ja neid pakette hakatakse värvima ja ja, ja tõesti see on, see on täitsa omaette asjaga mingis mõttes, eks ole, ongi siis see film ka kammerlik kas sõna otseses mõttes, et väga palju toimub selles ruumis teiselt poolt vist noh, raha on ju alati see, mis me kogu aeg räägime, et millest on vähe, mida on vähe, aga kas siis sai ka nagu mingis ma arvan, kokkuhoid, et saab teha kõik seal paviljonis või selles korteri sees. Loomulikult sellega saab teatud mõttes kokku hoida, aga, aga ütleme niimoodi, et selle filmi ütleme üks kauge talge ideid, oli tegelikult tema töö peal küll remont. Et see Neuga kinole rõhuasetus, see tuli nüüd seoses sellega 100 nagu, nagu ütleme poolteist aastat enne võtete algust või aasta tsirka, et enne seda oli nagu remont ja seal oli märksa rohkem korteri maandumisele teisenemisele rõhku pandud, kuidas ehitatakse ümber ja nii edasi ja nii edasi. Et see oleks muidugi meil ka natuke kulukam ja keerukam olnud, selles mõttes. Kostüümidraama asemel, sest nagu korteridraama draama täpselt tähendab. Kui seal oli ka rõhk rohkem sellele pandud, et kuidas tänapäeval siis ütleme, üritatakse selliste eksklusiivmaja või korterit maha müüa välismaalasele. Praeguse liin oli nagu nõrgemaks jäetud, muude kärbitakse natuke jah, ütleme nõrgemaks jäetud tema jõud. Kuigi täi sisse. No mis kunstnikule selle filmi juures siis elavate piltide juures kõige suurem väljakutse oli? Tegelikult väljakutse poolest on palju hullemaid filme olnud, aga, aga ütleme, selles oli väljakutseks see, et ütleme, see mõte, jood oli ääretult lühike ettevalmistus ka tegelikult ütleme, see, sellest on nüüd väga palju räägitud viimasel ajal ka meedias, et see, meie filmi rahastamine käib niimoodi, et et sa ootad seda raha aasta. Nokitsed selles stsenaariumi kallal väidetavalt, et see ei ole veel nii ja küps ja siis tükikese kolmandat juba ootad, siis tuleb mingi teise filmipakkumine. Ma olin ka juba puhastuse peol, olin juba juba nii-öelda nagu sõrme andnud, eile otsisin mõttekoht ja siis äkki tuli nagu välk selgest alaliselt. Elavad pildid sai raha nüüd läheb lahti, tähendab, eks ole, siis see oli siis juunikuu sees sügisel juba, et võtta ja hakkab umbes niimoodi käed üles, aga ettevalmistus ja nii edasi eeltööd ja kõik ja ehk selle, selle filmi väljakutse oligi see, et et aega oli vähe ja võtteperiood oli kokku surutud ehk muutust ülesehituse jaoks ja muutuste jaoks oli väga vähe aega. Et ütleme, kahe laevaga siis 30.-st aastast 40.-sse hüpata, tähendab see tähendab tähendas kõik ehitamist, immist, kuivamist, vanutamist ja võib-olla sellepärast ei jõudnudki kõike nii hästi teha, nagu mõtetes tahtsid teha. Ehk teisisõnu, võib-olla kaks päeva jäi puudu kuivamise ajaks. Elavad pildid, teema, meloodia ja täna on meil külas Kaljo Kivikunstnik, kes on ka elavate piltide juures selle suure töö ära teinud ja tõesti, seal on nii paljugi näha, lihtsalt ka silmale vaadata päris palju seal ka kostüümid, eri ajastu kostüümid, kuidas nendega on, kas peidiku kostüümidega mässama? No nii suure projekti puhul ei saa üks inimene teha kõike, et ikka kostüümikunstnik on eraldi rekvisiitor on eraldi ja ütleme, kui on veel suuremad projektid, et siis on mitu kostüümikunstnik, tegelikult olen ka alles filmides, kus on kaks kunstniku peol tähendab objekte nii palju. Ja, ja, ja kui on veel keerulisem film, siis on lausa rekvisiitor, et mitte üks on tehnika, teine loomad, kolmas mööbel, neljas. Seal filmis on nagu ma juba enne rääkisime, viite erinevat ajastut, õigemini kuute isegi näha. Kas oli lihtne leida nendest ajastutest nagu autentseid mööbliesemeid või tuli seal midagi ka niimoodi lihtsalt nüüd valmis meisterdada? Noh, ütleme autentsed mööbliga on selline kahe otsaga asi, et. Kui sa hakkad filmi tegema, siis sa otsid neid asju, eks ole, koos rekvisiitor ikka, eks ole, või õigemini tema otsib ja siis ta pildistab, toob sulle näha ja siis valid välja prot, selle võtame. Aga siis tuleb välja, et see on kuskil antiigiäris. Aga võtame on meil nelja kuu pärast, eks ole, et broneerige ja selle, aga võib-olla keegi tahab ära osta seda vahepeal. Et siis nagu nagu kokkuleppeliselt nagu broneerid, et juhul, kui ta ostetud ei ole, siis sa saad sealt seda laenata. Aga juhul kui keegi ära ostab ja tema ei taha enam laenata, siis sa pead uue otsima, et see, see ongi see kõige keerulisem asi selle meie väikese vabariigi sees, et seda antiik nagu, nagu ütleme suhteliselt ja, ja, ja tihtipeale nii juhtubki, et sa valid midagi välja kuskil mööblipoest ja siis, kui läheb seda laenutamisest, seda enam seal jooles pead nädalaga ruut leidma. No ehitada sellist asja ütleme pärast mööblit jah, on küll saanud, lehitad riiuleid ja igast muid asju, aga antiik ei ole ehitanud, tähendab ütleme, mujal maailmas tehakse seda muidugi lihtsamalt. Kus on, kus on sellised suured filmitöökojad, et siis võetaks sellest antiigist, võetakse lihtsalt kiiresti silikonvorm ja valatakse ta mingist polüuretaanist valmis ja ülehomme valmis. Täiesti istutab ja kombata. Jah, ja nagu uus paistab välja nagu peabki nii saab ka vanutada. Ja no igatahes noh, kalju nendest eri ajastutest rääkides, seal oli tõesti ka see korter muutus mõneti ka just nii nagu ajastu koha pealt see ka pidi minema, et tõesti kui tuli nõukogude võim sisse ja sõjakomissariaat või mis seal tuli, siis värviti ka need paketid ära, et kas seal oli noh, niisugune nagu ühistööna, kuidas nuputasite, et mis nagu selle ajastule iseloomulik on, et et siis just see parketi nagu ära värvimine õige värviga siukse korraliku pruuniga. Ütleme, see on ikka ühistu teha, eks me Ardiga arutasime kogu selle ajakulu ja need materjalid või kuidas me seda aega muudame, päris päris mitu korda arutasime seda läbi, et kuidas me saaks ühtepidi säästlikumalt seda teha kiiresti ja samas ka visuaalselt toimivat ütleb sama, samas ütleme on ka mõnest asjast tõesti kahju. Oli juttu, et filmist välja jäänud aga kõige esimese episoodi põrand, kus kolib sisse parun, siis pärast seda, kui tal mõis on ära lammuta põlenud, hävitatud, siis olid sinna tühja korterisse, siis me tegime päris palju vaeva sellise vana laudpõrandafaktuuri loomisega, kuna otse kaadrit sellest ei olnud, siis praktiliselt seda, seda inimene suudabki märgates tegevust on nii palju ta mustvalge, kontrastiga keeratud. Ühesõnaga vot see see koht, kus mul on kahju, et me vaatasime, pildistasin oi, ongi vana põrand, tegelikult oli tänapäevane laminaat, vaata mida me siis kergelt niimodi retušeerima seeme vanutasime. Kaupa on ja kui palju selles vangi illusiooni loomine. Seda on hea teada, et jällegi üks põhjus filme ka üle vaadata selle silmaga siis ütleme aga tõesti kalju oled ju isegi noh, nagu me juba mainisime siin esimesel tunnil. Oled ju ise ka ajaloo kuu elanud, ise Eesti NSV aega oled ise juues Stalin, aja laps, vaatasime nüüd nädala alguses peame ka selliste või Stalini surma-aastapäeva kuutekümmet, sina muidugi sellest ajast ei mäleta midagi. Pigem siis nagu helgitest. 60. tegelikult ma mäletan Ta on seda, kuidas me elasime, siis Otepääl lasin ma vanaema-vanaisaga ja ma mäletan seda, kuidas nad käisid tolleaegses Leningradis suhkru järele. Et seda ei olnud saada, et ma olin siis mingi kolmeaastane või midagi sellist, mingi mälu mul on ja seda ma mäletan tollest ajast, noh mingi selline mälestus, mul on meeles. Kas see tekitas ka, ütleme selline noh, ma ei tea, lapsepõlveelamus selle, et Leningradi tasub minna sealt ikka midagi head saab. Tegelikult ma käisin ise seal justkui saamas midagi, kui ma olin juba juba kunstikoolis õppisin, et siis, siis läksid ka sinna nagu mingisse suurlinna, aga noh, kui sa olid päevlat seal ringi konnanud kaubandusest, siis said aru, et teiega seal midagi ei ole, et ikka Ermitaažis oli see, kust sai midagi. Jah, nii ta on kõigi, tuleb meelde, et mingeid värve sai kõik sealt kuskilt ostetutes. Jah, aga need värvid jõudsid meile ka tegelikult siiski. No kalju, sina oledki selline, kuidas öelda venest, mis ütlesid maasternawsja rukki, et kuidas see koolitee su olid, kus sa need tarkused siis omandasid, et sa noh, tänapäeval kõiki neid asju tead või oli tõesti ka nii, et omal ajal poisikesepõlvest tuligi kõik ise teha ja sealt. Kus nad hakkasid vaikselt ja noh, ütleme võib-olla võib-olla ikka geenides on ka natuke minu isa oli selline osavnäpp, kes ja see oli väga hea joonestada ühest küljest ja ta oli tegelikult esimese vabariigi ajal nagu kuidas see oli sellise mööblitisler Elia lõpetanud tööstuskoolis eriala poolest ja ja minu lell. Agu Kivi, kes nüüd lahkunud meie hulgast, Oliver kunstnik tähendab ka ühtepidi, aga teistpidi, kui ta kuidagi noh, huvitas jah lapsepõlvest peale hakkas mind noaga nikerdamine kõik huvitama ja kunagi hiljem natuke joonistama ja nii edasi, et Incationcatan ta läinud tähendab huvi on kõige vastu olnud, et võtta, sellepärast ma ei olegi ühe asja peale pidama jäänud. Ja siis jõudsid kooli, kas sa selle Tartus olid vist kunstikoolis? Nojah, ütleme sinna kooli, ma jõudsin alles pärast Võidukat Nõukogude armeed. Kus ma seal säärane udurnikuks või kes seal kiidavad plakateid? Selline lugu, et mul oli see variant olemas, aga ma ühe ühe poja failis toki tegin, joonistasin Lenini koopia sinna, aga siis ma sain aru, et et see oli selline kaval sõjaväeosa Kaug-Idas. Et Mul oleks võimalus minna sõjaväeosast 150 kilomeetrit eemale üheksakesi elada stepis. Ja et kui ma kunstnikuks hakkan, siis ma pean sinna nagu suurde sõjaväeossa jääma, distsipliinile alluma ja nii edasi, et ma vaikisin oma oskused maha ja põgenes. Tegid koleda Lenini? Ei, mitte seda, aga rohkem ma ei olnud nõus tegema ja kuidagi kuidagi niimoodi sokutasin ühe parema endast parema enda asemele. No sinul on siis sõjaväest ainult head mälestused, ma kujutan ette Tegelikult on see kahe otsaga asi, just keegi hiljuti ka küsis, et mis oli minu kõige kõige suurem nõukaaegne, selline Sappotaaž tegu, aga siis mul tuli meelde, et Nõukogude armeesse, minust antikommunist. Et kui ma sinna läksin veel mingite ideaalidega, et noh kuidagi selline töö, mitte töölisrahva riik või midagi, kõik on võrdsed ja õitseb ja võib-olla tuleb midagi helget, et siis seal ma nägin, et see on kõik nonsens armeesse, korruptsioon, Petmine, see valskus ja kõik selline selline, noh see oli nii absurd, et ma sain aru, et, et see asi mäda läbimist. Teine asi muidugi, kuna ma olin siis 18 19 20 olla seal Kaug-Idas Mandžuuria sukad otsas, tähendab see oli nagu omaette seiklus, et kuna me olime üheksakesi stepis, elasime, siis meil oli vaba aega palju siis ma käisin seal mägedes nii-öelda elus esimest korda mägedes, käisin seal sõpradega ja, ja ütleme kõige kontinentaalset kliima suvel pluss 45 talvel miinus 45. Et see oli selline, kuidas ma ütlen jätame ideoloogia ja muu kõrvale, siis oli ta elamus. Selle peale peaks kohe muusikat guru. See oli Joe Bonna Massa. Meie tänase saate külalise Kalju Kivi üks soovil lugudest. Kalju, kuidas sa siis selle artisti üles leidsid ja, ja kes on üldse sinu lemmikud, mida sa kuulad? See see on väga-väga hea küsimus, sellepärast et tänapäeval on nüüd selline vahva asi nagu, nagu arvuti arvuti sees on. Minu arvates Athens ja aitasin, seal on omakorda veel raadio. Raadio omakorda jaguneb veel alaliikideks, mille all on ka pluus. Ja nüüd mul ongi selline komme, et kui ma tööd teen, siis ma panen arvutis selle Athintsi pluusi mängima, seal on ka veel omakorda paarkümmend raadiojaama. Ja mul on see kott raadio sealt nagu sant lemmikuks. Ja siis siis sealt tuleb 24 hast tuleb Modkaga pluuse järjest väga, väga, väga paljude erinevate esitajate esituses. Ja siis, kui äkki mõni lugu eriliselt hakkab meelde, mis sealt jäävalt jookseb, peenike kiri. Kähku selle esitaja loo kirja. Ja siis lähed juba juba juba Youtube'i ja kuulad rohkem teda ja kui, kui sealt ka leiad, et see on hea, Aziz, lähed juba poodi, ostad selle plaadi. No mõtle kalju suisa nagu kommunism, mata saia, kuuendus 70, oodatud seda, aga siis oli täitsa võimatu muusika. Muusika, kommunism tõesti? Jah, et saigi vahepeal räägitud, et kuidas üldse omal ajal, eks ole, kui ikkagi noh, päris teismeline ja kahekümnendates olid, tahad ikka muusikat kuulata, et ega õieti saanud, et seal et olid selle nõu koguda mees, eks ole, ja ma sain aru, et, et said seal kummalisel kombel Led Zeppelini tuttavaks. No ütleme niimoodi. Et kuna ma olin seal nüüd omaette, elasin seal stepi sees, meie lähedal oli üks linn, siis ma sain tekitada selliseid evolutsiooni, et mulle saadeti selliseid pakke, mida ei kontrollitud sõjaväes. Kõik pakid avati, kui sa, Ossa sa saatsid need, siis puistati läbi, sest noh, mida sealt otsiti, oli alkohol, eks ole, eelkõige oli see, mida, mida sealt otsiti, muu asi, see selleks, aga vot siis meil oli seal üks sõber linnas ja need pakid tulid sinna tema nimele ja siis siis tuli ka sinna mõni pudel vana Tallinnat aeg-ajalt tähendab enne aastavahetust, aga, aga siis tulid ka sinna kodust tulid. Minule tulid fototarbed, sest ma tegin hästi palju pilte ka sõjaväes. Aga siis tuli ka sõbragast, tuli makilinte ja mina Seppelinist jah, ei teadnud midagi. Enne seda, kui siis panin selle lindi peale, selline iidas makk oli indi matk, siis kuulasime seal seda ja, ja noh, siiamaani on jäänud külge. Eks selle muusika näite ka millalgi maha mängima, aga üks huvitav asi on ju see, et, et sa läksid ju millalgi õppima moekunsti, eks ole, et kuidas selle moe juurde jõudsid, et. Me väga lihtne tähendab siis, kui ma Tartu kunstikoolis õppisin puidu kunstilist töötlemist eeldusega, et minust saab selline kappide ja voodite kujundaja kuskil mööbli kombinaadis siis noh, oli minust selline protest selle, selle, selle riietuse vastu, mida poes müüdi, et ikka jälle kuskilt silmal korrast nägid, et kuskil laiad püksid moes, et aga poest selliseid ei müüda, siis ma võtsin Vaname õmblusmasina, hakkasin proovima, et prooviks ise kokku käristada, et mis see siis on selle ja isegi mul on meeles need esimesed alt laiad püksid, mis mu kokku käristasin, Need, neid tuli seebiga jalga panna, esiteks siis esimesel kummardamisel Nende taguots õmblus käriseb, tähendab ja niimoodi, aga, aga valmis ma need tegin ja sealt nagu asi läks edasi ja et kuidagi mulle tuli see välja ja istus ja siis siis tegelikult kui ma olin nagu, ütleme, kaks aastat sellega tegelenud, siis oli ERKIs astumise aeg, siis mul oli nagu mõlkus kaks kaks teemat, milles, kas mine arhitekt tuuri õppima või siis moekunsti. Ja siis mõtlesin, et arhitektuur pagan, et seal on ju tellise suurus, on teada, paneeli suurus on teada, akna mõõdud on teada, et sellised need standardmaju kerkib ümberringi, et seal ei ole nagu loomevabadust, mul oli selline tunne. Kangas on see, et löö käärid sisse, lõika kuidas tahad, eks ole, et, et seal on vabadus, oli see, see oli see, miks ma siis nagu moekunsti kasuks otsustasin, jah, kuna mul õmblemine oli käpas ka, et siis nagu see ei olnud probleem. Nõukogude ajal oli õmblemisoskuse ikka selline väärt oskus, sest et tõepoolest kõik asjad tuli ise õmmelda, kui tahtsid natukenegi näha massist erinev välja, aga kas sa praegu ka õmbled? Ütleme tegelikult õmblesin vist kaks aastat tagasi, viimati. Et kuidagi kuidagi nüüd olen laisaks jäänud, tähendab, et jah, et nõukogude ajal oligi see sellega ma elatasin lause lõpuks ennast, isegi kui ma ERKIs juba õppisin, et ma õmblesin tuttavatele enamasti pükse, aga siis ka jopesid ja muid asju tähendab ja mõned ülikonnad isegi õnnestus valmis nikerdada. Et see oli nagu, nagu elatusallikas, et muidu stipist ju ära ei ela, tähendab, aga aga nüüd hiljem hiljem on see muidugi, kuigi ma nüüd moeerialale tööle ei ole kordagi läinud, aga ütleme teatris ja kinos ka vähem siiski, aga teatrisse just on seda eriala väga palju vaja läinud. Asjatu viis aastat ei olnud. Just nii. Praegu võiks olla need Kalju Kivi tehtud asjad ikkagi kõva vindić. Mul on alles. Üks kolmandal kursusel tehtud kursused, mantel, et seda ma isegi kannan siiamaani. Milline su stiil oli, oli see selline igapäevarõivas, mida sa tegid või olid mingid ekstreemsused kaasal sees? Tänapäeval öeldakse vist käsuval selle kohta, et ütleme, üritasid teha sellist, mida mida nõuti, tähendab, et eksatnud, eks ole, ja siis selliseid, kuidas ma ütlen teistsuguse lõike ja tegumoega asju, mida poest ei saanud, tähendab vist jopede puhul, et ütleme, need asjad tulid kahe aasta pärast küll kaubandusse, mis, mis mida hetkel nõuti, et tol ajal oli see, kuidas ma ütlen, see inerts oli nii suur, et enne, kui ta Moskvas ära kinnitati, meil tootma hakata oli juba võib-olla asi moest läinud. Kangaid ju ka ei olnud saada, et kuidas nende kuidagi hankimine käis ka althõlma käis. Ta oli kangaid siiski suhteliselt oli ühtepidi saada ja nendega sai neid kasutada teistmoodi müüdi näiteks telgiriiet, eks ole, mis oli telkide tegemiseks mõeldud madratsi riietmisele madratsite tegemiseks mõeldud, aga vot sellest sai tehtud siis midagi muud pükse või jopesid, müüdi isegi mööbliriidest on tehtud selliseid jopesid ja et noh, et see oli nagu üllatav, et kuidas nii, et see peaks diivani peale olema, nüüd on kellelegi seljas, eks see muster, et just seal sai kombineeritud hästi palju, teine asi, vot siis siis sai käidud isegi Moskvas kangapoodidest ja ühtteist sealt toodud. Aga paneme nüüd pean muusikat, mida siis ka vähemalt seda nõukogude ajal küll poest ei, ei saanud ja võib-olla nii mõnigi hakkas ise tegema, sina, Kalju, päris bändi oled ka teinud. Ütleme niimoodi, et ma bändine jõudnud. Ma küll nagu kolm tuuris kitarri peal selgeks ja ütleme, see sai jälle sealsamas sõjaväes algus, et ma sõjaväest jäänud kaks elektrikitarri ise valmis ja, ja siis üritasime seal juba nii-öelda bändi taolist asja teha, aga peale kahe kitarri meil muid instrumente lihtsalt joosta. Test jäi puudu, aga nüüd kuulame siis Led Zeppelini. Nii kõlas siis Led Zeppelin meie tänase saate külalise, Kalju Kivi üks soovilugudest ja ennistasin, rääkisime ka seda, kuidas Kaljul Led Zeppelini enda jaoks avastas sõjaväes. Jah, ja vaata, et oleks ise Led Zeppelini tüüpi bändi teinud Igaljuhul kitarrid olid seal juba valmis tehtud, eks ole, ja, ja väikse vahelepõikena või mis vahelepõikena see sobib ka meil teemasse ongi see, et esimesel tunnil rääkisime palju kutseharidusest ja ja tõesti, sel nädalalõpul on suur kutsehariduse üritus või ettevõtmine siin Tallinnas, kus inimesed saavad eriti noored vaadata, siis mida kõike on võimalik õppida töötubadesse tulla ligi anna käsi külge, isegi kui võimalik, et kuidas sulle. Kalju tundub, kes sa ise oled nagu väga osav nii-öelda kätest, et selline mulje ikkagi jääb, et tänapäeval üldiselt ollakse ikka pigem äpud ja abitud, siis nii-öelda selles mõttes Nojah, ei tahaks nagu, nagu kohtumõistja olla, aga natuke tundub küll ütleme, meie aeg või see nõukogude aeg, eks ole, võib-olla tingis selle, et sa pidid rohkem pingutama, et paljud tegid mööblit, paljud tegid ise riideid õmblesid ja, ja ise ise kodus oma elektrisüsteemid ehitati, pandi ülesse ja, ja mida iganes, eks ole, ehitati mingeid aiatraktoreid, ehitati ja, ja pesumasinatest tehti mingeid masinaid ja nii edasi, muruniidukid. Ja, ja tänapäeval on kõike seda 123-st versioonist saadad ainult vali kas kolmest sendist või kolme miljoni eest ostad selle. Et see nagu ilmselt jah, teeb mugavamaks inimesed. Aga kuidas see oma lapsed sule, kuidas nendega on, kas nemad saavad juust ja hakkama või ikkagi ütlevad, et isa DVD ära mulle see ja teine, kolmas. Ütleme niimoodi tegelikult, et minu lapsed on ilmselt ikka ikka natuke geeni kaude natuke midagi saanud, et ütleme, et nad on võimelised oma asjad ise korda ajama. Selles mõttes eriti eriti vinge mul keskmine Mihkel, kellel on lausa oma firma, mis, mis, mis teeb metallist, puidust, plastikust kõigest kõike tähendab midagi. Tahab, ütleme, äge, selles mõttes kindlasti, kuidas seal on, ma saan aru, et juba lapselapsed ju ka olemas, absoluutselt. Et seal ei ole vist veel nii-öelda seal, võib hinnata ainult, kuidas need geenid on, et, et ega seal on. Vanem vanema pojatütar Riina Kivi, kes on nüüd 13 aastat juba vana, just üleeile nägin videot, mille isa oli teinud, esines omaloomingulise looga. Ta õpib VHK-s, eks ole, ja seal on siis sellise muusikamaja, kus nad kus nad käivad ka askeldamas ja siis oli kontsert, kus nad Katariina esitas kahe sõbrannaga omaloomingulisi lugusid ja mul oli täitsa üllatusse. Ma teadsin, et ta blokleti mängib, aga et ise lugusid see oli üllatus ja samas ta käib tsirkusetrennis ehk teps pagaati, saltosid, songleerib ja nii edasi. Ja siis veel talle meeldib õudsalt selline, kuidas ma ütlen. Entsüklopeediat uurimine ehk ehk ehk see on tema jaoks nagu kõige põnevam kirjasta kirjandus. Kalju, sa oled elus palju jõudnud, 80 90 tuleb hästi palju ka just animafilme Win nukufilme, eks ole. Oled teinud, mis, no ja, ja mida kõike veel, eks ole, laval tollega oligi. Vahva asi, et vot, kui ma viis aastat seal ERKIs õppisin, selle moekunsti ja siis ma sain viiendal kursusel aru, et et Nõukogude Liidu moekunstnik on täpselt sama palju käsist seotud nagu arhitekt ehk kangas olla ükskõik mis Järvi, aga postid ja standardid ei luba teatud piire ületada. Et kui ma käisin Klementis praktikal ma mõtlesin välja mingi ultrajope, siis tuli välja, et ühel jopel tohib olla nii palju, õmblesin nii palju nööpe, nii palju neid neid ja neid operatsioone. Simmul vajusid käed nende langud, keda tühjama sellest moekunstist õppisin. Aga siis tuli selline teine huvitav pakkumine nagu, nagu et Tallinnfilmi nukufilmis, et äkki tahad, tahad katsetada ja ma alguses ütlesin ei, et see on minu jaoks täiesti võõras asi, tähendab siis kaks nädalat, mõtlesin, siis mõtlesin. Omal see ongi see vabadus, mida ma viis aastat tagasi tahtsin moekunstist. Et nüüd nüüd on see vabadus, et kõik see, mida ma välja suudan mõelda, saab ju animatsioonist teha, tead, et seal saab teha seda, mida ei ole olemaski üldse panna elamu, need asjad, mida, mis muidu ei ela. Aga seal olid ju ka mingisugused ideoloogilised piirid peal, jah? Olid küll, aga kuidagi kuidagi nendega tuli, tuli, tuli tegeleda, aga samas ma tundsin, ma sain 90 protsenti oma ideedest teostada, ütleme oma esimese filmi paberilehe seiklused, see mõte oli mul juba tegelikult insta ajal peas mõlkus, aga siis ta tuli vormistada nagu selliseks käsikirjaks, et sellest seda sai 12 versiooni tehtud, enne kui see töösse läks. Aga et kuidas paberileht bürokraatia eest põgeneb, eks ole, et bürokraatia nagu liidus ja seda võis kiruda. Kuidas sul endal on, kas, kas selline filmi tegemise isu on täitsa ka veel olemas, kuskile võtad animafilmi, näiteks? Tähendab ta vist kuskil on, tähendab, et mulle meeldis teha omal ajal selliseid eksperimentaalfilme just neid asju mida ei olnud tehtud erinevate materjalidega ja, ja ma käisin läbi, eks ole, Paberi niidi nööri siis lõngad, vaibad siis klaasikillud siis elava metsa sinna vahele mahtus ka paar sellist traditsioonilist nukufilmi. Et ma nagu, nagu ammendusin, tähendab, et mul said sellist uued ideed, said otsa. Ja nüüd siis ma mõtlesin, et kui ma veel kunagi midagi teen, siis see peab hästi-hästi südamlik ja selline vahva lugu olema ja, ja et et ma võib-olla teen seda, noh, siis oli ka nagu mingi tootmisaeg oli ette nähtud poole aastaga tuli või mis seal oli kaheksa kuuga tuli see valmis teha otsast lõpuni. Et ma teeks võib-olla hoopis niimoodi, et ma teen seda kaks aastat, näiteks, eks ole, läheb tuju üle, siis panen ta riiulisse seisma, sest tänapäeval on see võimalik, et sa võid ju tavalise fotoaparaadiga tegelikult seda animafilmi teha ja arvutis seda montaaži teha, eks ole, et, et noh, see ei ole probleem. Ja et, et kui ma hakkan midagi tegema, ei ütle, ei aga, aga veel seda küpset ideed mul ei ole. Niimoodi aga kuulame nüüd vahepeal veel muusikat. Ansambel News. Rääkisime just viimase Kalju kiviga testisime, rääkisime kalju, ütles, et küll oli hea Newsi kontsert siin Tallinnas väga viimasel ajal parim. No ega midagi siin palju pole jäänud, kalju, räägi nüüd sul seitsmes 10 juba läheb mõnusasti, et kuidas seltsis nagu vormis hoiad ikkagi. Väga lihtne. See on kolm korda päevas. Talvel käin suusatamas, suvel kõndimas jalgrattaga sõitmas, pühapäeviti mängib poolteist tundi korvpalli. Muud ei oskagi soovitada ja sa oled iseenda peremees, ma saan aru, et vaikselt isegi pensionär, pensionär ja elan maal. Põhiajal ühendab, eks ole, selles mõttes, et valge rahumetsloomad aia taga linnukesed puu otsas rasvapalli kallal. Mõnus Signe tuleb abikaasa vahel koju ja toob muret ka see, et ikkagi kunstiakadeemia maja ikkagi, kuhu nüüd ikka ehitatakse kõik selliseid asju. Noh, see on, see on absurdi absurdi selline muster, need Eesti vabariigis, aga no see selleks Aga selles oled pensionär, aga ikkagi, kui ikka mingi hea filmipakkumine tuleb, siis seda tagasi. Ka ütleme niimoodi, et pärast seda kohtumist siin lähen järgmise mängufilmi esimestele läbirääkimistele. Põnevil elu, käibe, ka Eesti filmi noh, ütleme siis, elu käib päris hästi, pole mitmeti seda konsulteerinud. Noh, ütleme, et ta võiks paremini käia, aga ta, ta, ta elab ja hingitseb Tundunud möödunud aastal siin Eesti filmi juubeliaastal tuli neid filme päris palju välja, et oled sa jõudnud kõikidele pilgu peale visata, et kuidas see tase on üldiselt. Ei kahjuks ei peab nentima, et kui ta kuidagi kuidagi seal maal olles, et, et kui esikele jõua, siis kinno. Juodka arvame, et kuigi ma olen nüüd paar korda kinos käinud, et viimane oli seesama Lincolni, käisin seda vaatamas. Aga, aga kinno jõuab harvem ja peaks rohkem, et seen tunnistan, tunnistan, olen süüdi. Eesti kraami peaks rohkem vaatama. Nüüd lõpetuseks tore oli, vaadata sind ja, ja siis need ka presidendi vastuvõtul, kus kenasti särasite ja suudlesite seal nagu mul peas mul oli kümnendat aastat sama just nimelt just nimelt, et see ongi, et see on sihuke noh, mõneti isegi selline steitment, kes pole natukene Ei, no ütleme, ütleme ma ütlen selle asja kohta niimoodi, et seda saab nii-naa hoobid ei võta, et ütleme selle, seda peaks rahulikumalt võtma, et loomulikult meedia keerutab selle ümber hästi palju sellist tolmu ja, ja hoiab seda kaua nii-öelda säriseneva palli panni peal siiamaani peal, eks ole. Aga seda tuleks märksa rahulikumalt võtta, et on olulisemaid asju, mida, mida, mida panni peal hoida. President rääkis oma kõnes sellest, et me peaksime nüüd hakkama ehitama ja otsima enda Eiffeli torni. Kas oled sa jõudnud mõelda, mis võiks olla? Vot siin ma selle peale niimoodi mõelnud, et ma olen teistpidi mõelnud, et see lauset teeme Eesti korda viie aastaga, nüüd et me oleme nüüd 20 aastat varastanud, ei ole veel korda saanud, ma kardan, et viie aastaga me teda ka korda ei saa, aga ka et kui me veel 20 aastat korrastama, et võib-olla siis tal on natuke natukene parem nägu kui täna, sest ütleme, kui Eestimaal ringi sõita, siis, siis on veel niimoodi Päris kena on vaadata mõningaid kohti, aga mõningaid kohti on päris kurb vaadata, aga, aga sellest tuleb aru saada, et et kõige jaoks nagu ressurssi ei ole jõudu. Aga võib-olla 20 aasta pärast on palju parem paik.