Head kuulajad, lugupeetud vabariigi president. Ma olen näitleja ja mingil seniavastamata salajasel kombel jääb mulle tekste hästi pähe seda tooma, tsiteeriksin. Tom Stoppard laseb oma utoopia rannikul loogias noorel Vene mõtlejal Aleksander Hertzen kõneleda nõnda. Mäletate neid piltmõistatusi, kui me, lapsed olime? Neid joonistusi, kus midagi oli valesti, ilma seieri deta Kell vari, mis läheb vales suunas. Päike kuu ühel ajal taevas. Ja pildi all oli küsitud, mis on sellel pildil valesti. Inimene, kes istub loengusse kõrval, kaob üleöö, keegi ei tea midagi. Avalikes parkides süüakse erineva maitsega jäätis nagu tavaliselt. Mis on sellel pildil valesti? Stoppard räägib 19.-st sajandi keskpaiga Venemaast meile kaua, inimesed üleöö, vähemalt mitte poliitilistel põhjustel. Meil on iseseisev demokraatlik riik, see on tohutu erinevus. Võiks öelda, et pildi taust on täiesti teine. Taust on täiesti teine, Andres, 25 aasta taguse ajaga, mil loomeinimesed siinsamas saalis ikka maailma paremaks muutmise nimel kokku said. Seesama iseseisvus tookord sai vaid ettevaatlikult unistatud ongi käes. Kas me just sellist tahtsime, aga me tahtsime ja siin ta on. See on suur asi. Aga kui vaadata 25 aasta taguseid kõnesid lähemalt, siis tundub, et kui iseseisvuse küsimus kõrvale jätta võiks need lõigutis sõna-sõnalt ka täna ette lugeda. Tookord tunti muret selle pärast, et enesetapud, maania ja alkoholismiga ollakse Euroopas juhtival kohal. Et kõike, sealhulgas inimlikke väärtusi, mõõdetakse üksnes numbrites. Et ollakse hoolimatu kultuuri ja looduse suhtes. Et süveneb usalduskriis riigi vahel. Kõlab kuidagi tuttavalt. Nii et kuigi meie käesoleva pildi taust on küll täiesti teine, on joonistused miskipärast ikkagi poolikud, ilmaseeritata kell ja nii edasi. Supiköögi ülevalpidamiseks raha puudu arv kasvab, sest vaesus kasvab, aga linnaosa valitsus otsustab Vabara raha eest poliitikute piltidega kalendrid edasi trükkida, sest vaene inimene tahab ka teada, mis nädalapäev on. Mis on sellel pildil valesti? Ligi paarkümmend 1000 inimest kirjutab alla pöördumisele, mis kritiseerib võimu ja rahva kaugenemist, teineteisest aga mitmed juhtivpoliitikud. Vastavalt sellele oleme muigega, et pöördumine on sisutühi ja enne oleks võinud mõelda, kui kirjutada. Mis on sellel pildil valesti. Me elame demokraatlikus riigis ameti kasutatakse rahvasuus Tallinna linnavalitsuse tegevuse kirjeldamisel järjest sagedamini sõna okupatsioon ja oodatakse selle lõppemist. Mis on sellel pildil valesti? 35000 eestimaalast ligi poole rohkem kui hartaga nõustujaid kirjutab pöördumisele, mis teeb ettepaneku peatada, olid eestikeelseks muutmine, millele järgne sisuliselt mingit arutelu. Piltlikult öeldes jääkeldrisse kutsutakse ainult need, kes suudavad selle sõna ilma aktsendita välja öelda. Mis selle pildil valesti? Eesti põhiseadus sätestab, et üheks meie põhieesmärgiks on eesti rahva keele ja kultuuri edasikestmine aga lapsetoetusena 18 eurot kuus ja keskmine kultuuritöötaja teenib Eesti keskmisest palgast kolmandiku võrra vähem. Mis on sellel pildil valesti? Stoppard lõpetab Hertzen jalutuskäigu sõnadega, teie olete ka sellel pildil, see tähendab mina olen ka sellel pildil eemalta lihtne vaadata ja arvustada. Pildil olla tähendab midagi ette võtta, miks me kirume ainult kodus või garderoobis? Ja ettevõtmine ei tähenda tingimata uue erakonna asutamist. Samas miks on nii, et kui ma mõtlen endavanuste inimeste peale poliitikas siis meenub mulle Priit Toobal ja rohkem kohe hetkel ei välgatagi. Äkki oli marjul no teatri lavastuses ikkagi õigus, kui ta sosistas, et äkki pärast meid ei tulegi enam kedagi? Ja ettevõtmine ei pea ilmtingimata tähendama ka poliitikasse minekut. Millal mõni minu teatri kolleegidest mõnel ühiskondlikult olulisel teemal sõna võttis? Aitäh. Jah, me võime rääkida sellest, et kunstnikupositsioon Nad on muutunud. Et autoritaarse režiimi tingimustes on loomeinimesed sõnal palju rohkem kaalu, sest kunst võimaldab rääkida sellest, millest muidu avalikus sõnas, tuleks vaikida ja antud vabaks siis vastutus hajub. Tekib tunne, et kui kõik võivad kõigest rääkida, siis küllap keegi seda ka teeb, mis nüüd mina hakkan ja ei hakkagi keegi. Või siis, kui hakkab, siis ta saab selle kohta niipalju anonüümset tagasisidet, kui ta elu jooksul loomingule iialgi ei saa tagasisidet selle kohta, et kurtmiseks asemel võiks ta endale korraliku töö otsida. Et luuletusi kirjutada ja komejant teha võib õhtuti oma vabast ajast ka. Ja et selle eest raha küsida, on ilm kõrkus. Ja siis tekib vägisi tunne tunne, et mind ei ole vaja. Rootsi kirjanik Anna Valgren on öelnud, et inimese üks põhivajadusi on tunne olla vajatud. Loomulikult ka olla armastatud ja aktsepteeritud ja hoitud ja hellitatud, aga eelkõige vajatud. Ta kirjutab, olla vajalik, tähendab omada mingit ülesannet kusagile kuuluda. See tähendab seda, et sa saad iseendale öelda, teised saavad ilma minuta halvemini hakkama. Tema kõneleb sellest laste kasvatamise kontekstis, püüdes leida põhjus, sellele on üks maailmarikkamates riikides, iga päev üritab üks laps endalt elu võtta. Sellest, kuidas Lääne-Euroopas vanad inimesed ühiskonnast vabastatud ja lapsed tuleviku jaoks kõrvale pandud. Lapsed, tegelege laste asjadega, mängige mänge, jäägu oma liistude juurde. Aga laps tahab teada, kuidas need asjad siin maailmas käivad, et ühel laval olla, võimeline neid muutma. Laps tahab osaleda osatud, ta tahab ise suppi segada ja tolmuimeja harja hoida ja nupust lampi süüdata. Ta tahab tunda, et ilma temata saadakse siin halvemini hakkama. Ja siis kasvavad lapsed suureks. Ja kui on läinud õnneks neil kodust oled kindel jalgealune see tunne, et nende osalus siin maailmas on oluline ja nad lähevad lasteaeda ja nad lähevad kooli ja saavad aru, et alati ei ole sobilikumad arvamust avaldada, et need ettepanekud pundi elavamaks muuta ei ole teretulnud. Et kuni nad on võimalikult märkamatud, on kõik korras ja nad lähevad ülikooli. Ja nad teevad ettepaneku vahetada välja talumatult ebakompetentne õppejõud aga öeldakse neile, et kui ei sobi, minge ära, meil on järjekord ukse taga. Ja siis nad lähevad tööle, kui on, kuhu minna. Kui läheb õnneks, siis sellisel erialal tõepoolest väljakutset pakub. Aga ka kõige humanitaarsamas valdkonnas ka kunstialadel, ka teatris puutuvad need kunagised lapsed kokku suhtumisega, et ole õnnelik, et sa siin oled, ole õnnelik, et sa üldse midagi teha saad, kui sulle ei meeldi, mine ära. Järjekord ukse taga on pikk. Kas midagi sarnast ei toimu ühiskondlikus plaanis? Meil on selline riik, ise ju tahtsite, siin ta on, meie midagi muutma ei hakka, kellele ei meeldi, mingu ära. Ja nad lähevadki. Aga erinevalt teatrikoolidest ei toimu Eesti riigis inimeste otsest järjekord ukse taga ei ole kuigi pikk. Lapsi sünnib järjest vähem, väljaränne suureneb. Ma ei ole kompetentne tegema ettepanekuid, kuidas tuleks ressursse paremini ümber jagada, aga ümber jagada neid tuleks. Et kõigil nendel lastel, kes sünnivad, kellest varsti igaüks on haruldus, oleks, mida süüa ja kus magada ja mida pärast kooli teha. Aga eelkõige on tähtis, et need lapsed tunneks end vajalikuna. Ka need lapsed, kes ei ole jõudnud viie rikkama riigi hulka kuulamist ära oodata ja on vahepeal suureks kasvanud. Ja see ei nõua alati rahalisi vahendeid mida ei ole kunagi piisavalt, küll aga peaks olema piisavalt kuulamisoskust, dialoogivõimet, head sõna ja selliseid lahendusi, kus keegi ei tunneks ennast kaotajana. Nii et iga Eesti vabariigi kodanik tunneks, et ilma temata saadaks halvemini hakkama. Et teda on vaja. Isegi kui tema kodune keel on vene keel, isegi kui ta elab maal. Isegi kui ta on kaotanud töö, isegi kui ta on otsustanud rohkem kui kolm last. Isegi kui mõni tema pereliikmetest on raskelt haige, isegi kui ta tahab elada koos samast soost inimesega, isegi kui ta töötab kultuurivaldkonnas. Nii et kui ma annaks neile kasvõi korraks suppi segada või tolmuimeja Harry hoida või lambilülitit vajutada vaatame, mis sellest rahvakogust saab. Aitäh.