Pilvede ja mere vahel lehvib uhkelt tormilind musta välgu sarnane. Tiivaga kord laineid riivab, nagu nool siis kõrgustesse sööstab, lind ja pilvedeni kostab rõõm, ta julges hõikes tormi, ihaldus on selles viha, jõudu, kireleeki võidu, veendumuste, õige pilvedele, kuulutab ärevuses enne tormi, kiljub kajakate kari, kiljub, viskleb mere kohal selle põhja peita, tahtes oma õudu Dormees. Kartes kahurid kiljuvad eluvõitlusest Nadke Aurid joovastust ei suuda tunda kõuehääl neid kohutab. Aralt peidab Jukkum pingviin kaljudesse Tõntsi keha. Ainult uhke tormilind lehvib kartmatu ja vaba vahust halli mere kohal. Süngemaks ja madalamaks muutub taevas üle mere. Lauldes ajavad end lained püsti vastu äikesele. Kõmad kõu ja vahus, meri oigab võidutuulega. Aga Tuulse võimsa käe kais Su haarab lainekarjad õela hooga virutab vahuks tolmuks vasturahne rohelisi vetevalle. Kisendades mere kohal tiirleb tormikuulutaja musta välgu sarnane. Nagu nool ta pilvedesse sööstab laineharjalt vahtu, lõikab tiivaga. Seal ta lehvib nagu deemon tormi. Deemon, must ja uhke. Naerab, nuuksub korraga pilverünkadega naerab ja ta nuuksub rõõmu pärast. Kõue raevus selle nõrkust, ergas deemon näeb. Ta teab, iialgi ei, suudab pilved päikest, kata ei, ei suuda. Ulub tuul ja kärgib äike. Sinitules lõkendavat pilved põhjatuse kohal. Piksenooli püüab meri oma põues, kustutab leekivatesse jõugudena vee peal vähenevad ja kaovad välgutule vastu helgid, maru varsti puhkeb haru. Uhkelt lehvib keset välke märatsema, mere kohal kokkumatu tormilind. Hüüab võidub rohvetina võimsamini buke maru. Elasid vanasti maa peal, mingisugused inimesed. Läbi pääsematult, metsad piirasid kolmest küljest, nende laagripaiku. Neljandal pool oli aga step. Need olid rõõmsad, tugevad ja julged inimesed. Ja siis saabus kord raske aeg, kuskilt ilmusid teised suguharud ja ajasid need sügavasse metsa. Seal olid sood ja pimedus, sest mets oli vana ja puuoksad nii tihedalt ühte põimunud, et taevas ei paistnud neist läbi. Ja päikesekiired suutsid vaevu selle paksus lehestikus soodeni teed rajada. Kui aga ta kiired langesid suuveele, siis tõusis sealt hais ning inimesed surid sellest üksteise järel. Siis hakkasid selle suguharu naised ja lapsed halisema isadaga, jäid mõttesse ning langesid ahastusse. Sellest metsast tuli ära minna ja selleks olid kaks teed. Üks tagasi. Seal olid tugevad jakkujad, vaenlased teine edasi. Seal kerkisid puuhiiglased, mis hoidsid vägevate okstega 11 tihedalt kinni, toetudes Jendrikude juurtega sügavale soosid, kesse mudasse? Need kivised puud seisid vaikides liikumatult päevahallis hämaruses ning tõmbusid vilt tihedamalt inimeste ümber kogu õhtu kui süüdati lõkked. Ja alati nii päeval kui öösel oli nende inimeste ümber tihe pimeduserõngas mis otsikuid tahtis neid puruks pigistada. Nemad olid harjunud stepi avarustega, kuid veelgi jubedam oli, kui tuul puulatvu peksis ja koguneb mets tumedalt undas justkui ähvardades ja neile inimestele matuselaulu lauldes. Need olid ikkagi tugevad inimesed. Nad oleksid võinud minna nendega elu ja surma peale heitlema, kes kord olid neid võitnud. Kuid nad ei võinud surra lahinguis, sest neil olid pühad käsud. Ja kui nad oleksid surnud, siis oleksid koos nendega käsud elust kadunud. Ja sellepärast istusid nad soo mürgise saurus ja mõtlesid pikkadel öödel metsa tumedamürina saatel. Nad istusid ning lõkete varjud hüppasid nende ümber hääletustantsus. Ja paistis, et detantsimite varjud vaid võidutsevad õelad metsa. Suuvaimud. Inimesed aina istusid ja mõtlesid. Kuid miski ei töö ega naised ei kurna nõnda inimeste keha ja vaimu kui kurnavad muremõtted. Ning inimesed nõrkesid mõtteist. Hirm tekkis nende keskel, aheldas nende tugevadki Hääd. Naised tekitasid õudust oma nutuga. Hakkas kostma pelgurite hääli alguses kartlikult ja tasa siis aga üha valjemalt ning valjemalt. Juba taheti minna vaenlase juurde ja viia talle anniks Wabadus. Surm hirmutas kõiki ja keegi ei kartnud enam orja elu. Kuid siis ilmus tanko ja päästis nad kõik üksinda. Tanko. Noor ilus mees oli üks nende inimeste hulgast. Ilusad on alati julged ja ta ütles neile oma seltsimeestele. Palja mõttega ei veereta keegi kividelt, kes midagi ei tee, sellega ei juhtu ka midagi. Miks me kulutama oma jõudu, mõtete mõlgutamise ja mure peale? Tõuske üles, lähme metsa ja tungime sellest läbi. Peab ju ometi lõpp olema, kõigil maailmas on lõpp, lähme. Edasi. Nad vaatlesid teda ja nägid, et ta oli kõigist kõige kaunim sest ta silmist kiirgas palju jõudu ja elavat tuld juhist sina meid, ütlesid nad. Ja ta juhtis neid. Kõik järgnesid talle üksmeelselt, uskusid temasse. See oli raske teekond oli pime ja igal sammul avas Soomaa need mudalõuad ja neelas inimesi ning puud sulgesid vägeva müürina. Nende tee. Puude oksad olid omavahel läbipõimunud, ussidena roomasid kõikjal nende juured ning iga samm maksis neile inimestele palju higi ja verd. Kaua läksid nad ikka tihedamaks, muutus mets, järjest vähem oli jõudu. Ja siis hakati nurisemaldankrule üldet tema kesta. Noor ja kogemusteta oli asjata hakanud neid kuhugi viima. Tanko aga sammus nende ees ning oli julge ja rõõmus. Kuid kord kärgatas metsa kohal kõu. Puud hakkasid tumedalt ähvardavalt sosistama ja metsas muutus siis nii pimedaks, otsekui oleksid temasse korraga kogunenud kõik ööd. Nii palju, kui neid oli maailmas olnud tema sündimisest peale. Väikesed inimesed sammusid suurte puude vahel pikselöökide ähvardavas mürinas. Vaat sammusid ja puuhiiglased kõikusid ning kriiksusid ja undasid vihaseid laule. Välgud vihisedes latvade kohal, valgustasid metsa hetkeks sinise külma tulega ning kadusid niisama äkki, kui nad ilmusidki kohutades inimesi. Ja välgu külma tulega valgustatud puud paistsid elavate olevustega, kes pimeduse vangistusest põgenevate inimeste ümber sirutasid oma pikki jändrike käsi võimides neid tihedaks võrguks, püüdes inimesi peatada. Ja okste pimedusest vahtis minejatele otsa miski jube sünge ning külm. See oli raske teekond ja sellest kurnatud inimesed hakkasid meelt heitma. Kuid nad häbenesid oma jõuetust tunnistada ja siis tungisid nad vihas raevus kallale Dancole mehele, kes sammus nende ees ning nad hakkasid teda selles süüdistama, et ta ei oska neid juhtida. Vaatamisnad peatusid ja hakkasid metsa võidutsema kohina saartel keset võbisevalt pimedus tanki üle kohut mõistma, ise väsinud ning tigedad. Sina oled tühine ja meile kahjulik inimene, ütlesid nad. Sa hakkasid meid juhtima ja väsitasid Ta ning selle eest pead Sahukuma. Te ütlesite ei juhi ja ma juhtisin küüdistanco astudes rinnaga nendele vastu. Mul on juhtimisjulgust, sellepärast ma hakkasingi teid juhtima. Ja teie, mida tegite teie ette ennast aidata? Ta ainult tulitega osanud hoida jõudu veel pikemaks teekonnaks ta ainult tulite, tulite nagu lambakari. Kuid need sõnad ajasid need veel rohkem vihale, sat sured, sured, üürgasid nad metsaga enam ühises jam ühises saates oma mühinaga, nende hüüdeid ning välgud, käristasid pimedus tükkideks. Ja nägid, nad olid nagu loomad. Ta ümber seisis palju inimesi, kuid nende nägudel polnud õilsust ja ta ei võinud meilt halastust oodata. Siis plahvatas temagi südames Rajev. Kuid kaastundest inimeste vastu see kustus. Ta armastas inimesi ja arvas, et nad ilma temata võivad hukkuda. Ja siis süttis ta süda ihast neid päästa, viia nad välja kergele teele ning selle võimsa leegi kiired hakkasid ta silmis särama. Nemad aga lähedased arvasid, et on vihane ja nimelt sellest nii heledalt süttisid ta silmad ning nad muutusid valvsaks nagu hundid. Ootasid, et ta hakkab nendega võitlema ja kogunesid ta ümber järjest tihedamalt, et neil oleks kergem teda kinni võtta ja tappa. Danko aga mõistis nende mõtet ja sellest leida seda veel heledamalt leegitsema sest see, nende mõte tekitas talle valumetsaga, laulis üha oma sünget laulu jäike mürises ning kallas vihma. Mis pean mad tegema inimeste heaks. Püüdistanco Goest kõvemini. Ja äkki rebis ta kätega oma rinna lõhki, kiskus sellest välja südame ning tõstis kõrgele pea kohale. Selleegitses heledalt nagu päike päikesest heledamaltki. Ja kogu mets jäi selle suure inimarmastuse tõrvikuvalguses bait ning pimedus taganes selle ees ja langes metsasügavuses libisedes Soomada lõugade vahele. Jahmunud inimesed otsekui kivinesid. Lähme püüdistanco ja sööstis ette oma kohale, hoides kõrgel leegitsevad südant ja valgustades sellega inimeste teed. Nad tormasid võlutuina talle järele. Siis hakkas mets uuesti kohisema, kõigutades imestusega oma latvu, kuid inimeste jooksu müdin summutas ta kohinal kõik juukseid kiiresti ja julgelt kaasa kistud, sellest imepärasest leegitsevas südamest ta nüüd hukuti, kuid hukuti kaevamata ja pisarad deta. Tanko oli aga ikka nende ees ja ta süda aina lehitses leegitses. Ja siis andis äkki mets neile teed ja jäi tihedatuma müürina nende taha ning tanku ja kõik need inimesed sukeldusid korraga päikesevalguse ning vihmast värske õhumerre.