Tänaõhtuses luulesaates kuulete Federico Garcia Lorca värsse Andres Otsa esituses. Muusikaline kujundus on Heikki Soomelt. Tuul puhub läänest üks tulekeel. Pistada südame sees. Üks võnge käib üle tee. Nagu Võriseks pingulgi või määratu parm. Oleks see Igal pool oma ees näen distuda südamesse, ees. See vilja on torn, kust kütid ammuga sihivad maanteed. See viljasse. Südame Haabu Cordoba. Surma saadab. Linn, kes oma rütmide laiul laade kui labürint keerutab kaarde kui viina puuke. Tule haardes. Viljas saad südamehaavu. Taevakaare all, kadudes lagendlikudemaale laulab ta jõgi kui nool. Mis iial ei naase korda, baas surma saad? Ja silmapiirist purjus ta täidab veini Kaale, teonüümsused täiusest, tilk kui Don Huani mõrkusest raase seljas saad südamehaavu aina seljas. Südamehaavu saad. Oliivipuusalust läbi käib kvadalkviiri vulin. Saadab põldudele lumi kui armastust, mis läks ja mis suri. Kvadalkviviiril on varaks terve granaatõunte kuhi ja kahel Granada jõel. Ainult verd ja ahastusi. Kui armastust, mis läks emis, suri. Libiseb kvadalkviviiril Seviliasse valge puri. Granada jõgedel ainult aerumees ohib ja puhib kui armastust, mis läks ja mis suri. Koikvad alk Viviir torntuultes mis hällivad apelsin. Genil ja Darro on surnud varemed, tiikidel pigem. Või armastust, mis kadus. Kuivine. Kes ütles, et vee peal tõuseb hullude huilates tuli kui armastust, mis läks. Ja mis suri. Saak Andaluusia saagu su jõgede kaldaid tihe või armastust mis kadus. Külmal purskkaevul puhkab süda, hiljukesin. Unustus kämbli mähi kõik võrkudega läbi. Seal oma laule laulab Talle purskkaevuvesi unustus ämblikmäe kõiku võrkudega läbi. Armastust, pillid, mu süda, ei liu käsi. Ahikuse ämblik, kanna ta üle salakangas. Ja tumeda na kuulab teda purskkaevuvesi. Kus ämblik kanna ta üle salakant? Kaaskülma veega. Mu süda piisutas ja pesi paar valget kaugeid käsi. Peatage vete vägi. Rõõmulaulu. Ka üles. Teda lennutas vesi, paar valgeid kaugeid käsi. Kõik võidab. Vetegatki. Kitarr paneb nutma uned. Meelt heitvate hingede nuuksed pääsevad valla ümarast suust ja otsekuid Darrantel suure täheda, kuhu ET küttida ohkeid mida voolab ta mustast puust paagist. Pideval hool. Must hobune. Kõrge täiskuu oliivid sadula Dorbas. Kuigi kõik teed, mina tunnen ei tule iialgi. Cordoba. Must hobune, verev, täiskuu, tuul üle väljade korba. Seal surm mulle otsa vaatab, kust tarned turvitab Cordoba. Aiteedoy nobedad hobust või aimust, mis ründa, torganud. Ma tunnen, et surm mind ootab. Len kui tuleb korda. Kui ma kord suren pange kitarriga koos mulda unele. Kui ma kord suren, apelsinide Jemen tide vahele unele. Kui ma kord suren võin saada või tuulelipuks. See mõni mure. On kasvanud haljas puuke, mäe kõrgele rünnakule. Karjuskes lähed, karjus kesktule. All hõõgub all tasandikul õlipuud viibivad unes. Karjus, kes lähe. Karjus, kes tule jäänud ilma lambast, koerast. Ja hauast ja armastusest. Karjuskes lähe. Nüüd sinu kui kuldse varju nisupõld endasse suleb. Karjus, kes, tule. Maa-Aga oli kollast karva. Või lambakarjus puude varjus. Tähed ei paista valge kuueival kui lamm Packarjuus. Puude varjus. Lõikamas mustaverd näitsik on nutvat viinapuu, Tarja. Oi, lambakarju uus puude varju mus. Kaks punast härga keskkuldsete välja. Nad astuvad iidsete tornikel Terr rütmis. Linnupilk vaatab maha. See on selleks, et näha udu hommiku ajal. Suve pomerants õhust läbi puurib see ava. Ei tunnista võimu, Noonud sündides vanad oma kadunud tiibu. Nad mäletavad nii, härjad käivad ohates ala ruti, põldusid mööda ja otsivad rada minevikku, rada. Mäletsedes end jõudnuks. Taevatähtede halast. Kaks punast härga keskkuldset välja. Kõnnin taevas, kari kakardes, jalad. Olen unenäos täna pühamees, vaga kuu pandi mu pihku. Seal ta lamas. Kuni tagasi panin ta taeva tasa. Tasuks Loovjalt sain Roosi pühapaiste niisama. Kõnnin taevas, karikakar desjalad. Nüüd tulin taas siia väljale maha. Sind tüdrukuid päästa. Võltsaustajaid tahan kõigile poistele jagada raha. Künd taevas. Karicacardes jalad. Ö. Aina vaikne, tume. Päev läheb ja tuleb. Öö kõrge, surnud pime päev linnutiivuline. Öö on peeglite kohal. Tuule all. Päevakoda. Kas puutukas puupaljas puu ja haljas puu? Tütarlaps ilusa näoga Built kokku, korja poliive, tornide kavaler tuul tema ümber muudkui tiirleb. Läks neli ratsameest mööda ja teda ratsudelt piidles kõigil suured mustad mantlid, kõik rohesinises riides, tule kordabasse, töödru. Kolm härjavõitlejat läks vööl, mõõgad hõbedast, iidsest kõik sirged sihvakad, poisid, kõik puna-kollases riides. Tule kordebasse, tüdru. Ei kuula tema näide viise. Kui saabus hämune õhtu ja lillatas silmapiire, siis veel üks noormees läks mööda kuu roose ja mürt viies tule korda basse, tüdruk. Ei, ta ei kuula neid viise. Tütarlaps ilusa näoga pult üha korjab oliive ja tuul oma hälli käega. Silip seelikusiile. Kas minu süda on sinu sõda kes peegeldab minusse mõtteid, kes heidab minusse seda juurteta valu. Miks vahetab Murrüü värve? Kõik on risk, tee. Miks näed sina taevas? Nii palju tähti? Oled sa sina, mu vend? Või olen semina? Ja kelle käed nii külmad on kelle? Näen loojanguid end, rahvast kui sipelgaid on tulvil. Mu süda. Astusin kellade metsa. Dikt, numbrilauad Dilade kobarad ja mitmekordse tunni all pendlit tähekogud. Surnud tundide mustad liiliad alaealiste tundide, mustad liiliad, kõik ühtemoodi. Ja. Armastuse kuld. Üks tund on nii üksi. Nii üksiktund, küll. Tungisin surmatundi lõppu valude ja viimsete suudluste tundi raskesse tundi, millest mõtlevad vangistatud tornikellad. Kaevuga, kellad, käod, hallitanuta, hiiglasuured, kahvatud liblikas. Ohed salvus helistas kellamäng seda et ma olen laps. Siit pead minema läbi süda. Siitsamast süda. Üldvaade kogu see tume mets on määratu ämblikku, kellele ta kujukaid Võrku luu tusele. See vaene näitsik telesaab ohvrist ja pilkudest Tema tõeline swing-son Kell Oidipus sünnib ühest silmaterast. Ta piirab põhjamaa peegliga ja lõuna maakassi. Hearaatilised pääsud lähevad suvel võõrale maale. Koidikul on varaks terve kellade. Nahkhiired sünnivad numbrilaual ja härjavärss uurib neid, kiindunud. Millal tuleks videvik kõigile kelladele. Millal need valged. Leidsin ajal lüngas maa, asu. Seal paos oli rahu. Valgerahu. Kohutav rõngas, kus lõikas tähtede radu 12 musta numbrit oma tee peal. Ühtevalu. Esimene ja viimane meditatsioon. Ajal öövärvid on nende Pöör rahuvärvid. 12 peal on igavik jäänud tohutute kuude külge. Ja alatiseks aeg oma tornis on vajunud unes. Kõik kellademäng peta meid ülbelt. Ajal on silmapiir ju küll veel. Sfinks tund. Suaias õitsele lööb neetud tähtede võrra. Sünnime Su sarvede all ja sureme. Külmtund luuleliblikaid vaotapsukatus kivikõva sinilaotuses istudes, kärbid ja piirad, tihibume õlal üks, kaks ja kolm. Tund metsas lõi. Vaikus, mullidega täitus ja tõstis ja kandis mööda õhkude nõva mu palet. Üks kullast pendeltund metsas lõi. Taskukellade edasi-tagasi käik. Annukuid, kärbsed, parved, põra. Südames kõlask.