Mis võiks ühendada nii kaugeid nähtusi nagu keskaegne lubatuuri laulja kaasaegne folk? Sisult tähenduselt on nad paljuski just vastandlikud. Esimesel pilgul võib leida mingi sarnasuse vaid saatepillide kitarri ja lauto vahel. Kuid siiski nad mõlemad on intiimsed, musitseerimis, vormid. Muusika on vaid sõnakandja ja laulja ise sageli kalooja. Armastus igavene inimtunne on käinud läbi kõigi ajastute laulude. Seda on väljendatud mõistukõnes ja lihtsates sõnades varjamatu avameelsusega ja häbeliku tagasi hoidlikkusega. Ta on olnud ajaviiteks lossides ja ainsaks päikesekiireks igapäevase töö rühmajatele. Ühendasime tänases saates kahe teineteisest kauge ajastu muusika. Kas lauto või kitarr, musitseerinud remont, sillaks trubatuuri ja folklaulja vahel. Armastusse teema aga ühendavaks niidis kõigi ajastute vahel. Kui laud oli ära koristatud andis kuninganna käsu kohale tuua pillitses daamid ja noormehed oskasid tantsida mõned neist hästi ka mängida ja laulda. Tema käsul võttis Leon neo lauto Jõhvi Ta vioola ning nad hakkasid koos mahedat tantsuviisi välja. Kuninganna saatis teenrit sööma ja hakkas teiste daamide ning kahe noormehega selle muusika saatel aeglaste sammudega ringmängu mängima. Selle lõppedes aga ilusaid rõõmsaid laule laulma. Lõbustasid nad end seni, kuni kuninganna leidis, et on aeg puhkama minna. Et üle igast laulikust mu laul käib, ime pole see sest alla heitnud armule ei ole keegi rohkem must. Mu keha hing ja mõttelend ja jõud on käsutada, tal on võim, nii suur ta kammitsal, et muu on kõik mul ununenud. Mees on surma mõistnud end, kel rinnus sulnis armeigi head, midagi ju eale idee, nii armetu ja tüütu vend. Et võta minult armastust, ei tuleks pähe Issandal. Et päevagi ma taeva all ei kannaks säärast karistust. Muld teda nähes sugenenud on teine värv kibalgele sest nõnda vapustab mind see kui lehti, puudel, tuulelend. Ma tunnen lapsena end justkui armsam, neid on ligidal. Niisugust armu nähes tall võiks tõesti olla halastust. Kui tahaksite must vaid teenri saada endale Seniorina, siis nõudke Teemult ükstakõik, mis teenistust alla heidaks, siin ma end truul kombel rõõmsal kombekal. Te pole lõukoer, kelle all peaks kartma surma. Vaene vend. No ega. Vooruga hobu beebi koonu soo. Ka. Nii paremmel mul oleks teist, kui kurke jälle luuletaks, teid püüab pöörata muiaks, sest teil võrdset pole, teist excustke siis kas daamil tuleb ka nii nagu armsa mees teeb käituda? Eeskuju võttes kõiges suhtes talt, mis armastust vaid puutub, lähemalt? Emand ma igasugu seist koos laulmistest end vabastaks kuid ei saa. Jääda vaikijaks, kui jutt on asjust selliseist. Daam armsasse, nii peab suhtuma, et sellest kõrgemaks ei seaks, ent ta ei kohtleks, sõber sõpraupsakalt. Nii vastaksin ma teile lühidalt. Osa armuandmist saab mees, kes paindub palujaks, kuid daam ka siis jääb käskijaks, kui temagi ehk palub teist. Kas käsk või palve tõrkuda isa. Sõbrannad tuleb võtta daamina. Ta sõpra kohelgu küll kombekalt, kuigi jäägu priiks ta käsuvõimu all. Emand, see olgu kaugel meist. Daam, kes sõprust alustaks, peaks armsamast end ülemaks sest armus võrdselt kumbki neist. Daam, kes peaks sügavamalt armuma, teos sõnas, seda otsustagu ka. Ent kui tal süda võlts, siis vähemalt hea nägu, seda hoidku nähtavat. Kui naist käitumise teist ka meeste ringis hoolitaks ent põlvitades armsamaks, nii pakub igaüks teist ta Mandke luba, eteid teenin maa kui läänimees. Eks sele loade saa. Ent tekste käitu ebaaustavalt siis pärast võrdsust, nõudes. Ja emand, kui jutt on südameis, mis üheksaid ja olid kaks siis teid kui daami häbistaks, kui üht Te kõrgemaks peaks neist või nõuaks teile au, ei teeks ka, et daamist rohkem armuks austaja. Või nõuaksime albust igalt austaja sest muudkui armastust nõutada. Nii. Ma loodan, seda oskan ka vaata et oleks ikka ja kui puududa. Ta käis leiva ja nagu ta elamas, kui keegi Las kutsuslai aas paluda ka salus kus neid kui täht veel kaunim lambaid hoidis. Juusbergas peatal kiharaisia hele näos roosipõsk, sest süda silmist vaatas vits pihus, heites pilku talledele. Läks paljajalu, vaevu puutus maata Velgaste märga. Nii võis karja saata Low kombel lõõrides vaid armunud neidis. Mul süttis süda, töötasin malbelt ja küsisin, kas on tal sõpra mingit. Ja tema vastas puna tõustes palge ette üksinda metsas, uitab ringi ning lisas tea, et nagu lindu Lindki hing hing igatseb. Kas õige leidis? Töödelnud endast unistades vaikis kuis põksus põud ja laulsid linnud kooris mind võlusta see hetk ja hurmav paiki. Ove Ainus valdas meeli mõttevooris. Kui köidaks ühte armeid süütuid noori vaid suudeldasinud luba veetlev neidis. Käest võttis mul siis õnneihas end, ütles kuuluvadki mulle viis vilus, semu. Hoidsin teda pihast. Tilk köitel lõõmalt kandus pilgu tulle. Rõõm lausa joovastas. Eks sõlmi sulle ta nagu veenus ise armutäidist. Laskja prahva parve kirju laat. Muss idaneb üks lunastuse ja üks puhastuse pühitsuse püha. Eks vaikne palve tundmus võtab maad. Vees punab päiksepillutud granaat ja Luilutuseks hellud meremüha. Oma kange käed mulle ümber pea. Kui seevastu randa loksu püksipaat, mind sõua siit, näe päikse viimne kuld veel valmis näitama meile teed ja tuld, kus ootavad üksinduse puhtad vood siis sulanduma Sa paendud põlvitades ja minu häbelik, kuis pisarates mu hinge harrast küllust ääradalt juht. Roon. La. Ja kui meessoo küla ja la. See löödi See. Seene pilla elluen. Toredaim on elamine, maine ja vägev vere surematu püüd. Mind võidab Rõõmu ihar, hõiskab hüüd. Iial olnud oma kaalu ja, ja kain jalgele maas, kui kähar, vahulaine mu kleidi, valkjasroheline siid ja kahisedes langevat kõik rüüd. Sest riidetult on siiski kaunim naine. Miks lõhnab kani helgelt heliotroop ja sina, hämarus kui muinaslugu? Ah mina olen juba seda sugu, et igavest ilmul iga Ilu joob. Ahnelt tühjendan oma elulaeka kui surmamõistetu, kel vähe aega. Tulek Subalgede kahvatus saab nagu kuuvalget tuppa ehitama. Ning aina pean oma imetlust peita. Meeletus räägid, Voog tõuseb, suhe näitlejaletina Sammetina raskelt mul õnne värisev, sina hinge pääl. Kleidi võlkidest leidma mu kätt kollet kui enne kirgas varmas. Sinu sõrmed, morand, meil armas, kui ringet ja jooduma jõudma, pean oma ning näkku sull loobuma. On loendanud keskraudne kell 12 käes võlutund on armastajad sängi sest muidu kardan, magame veel, Mahame öise valve arvel, hommiku see käegakatsutavalt puine näidend ö visa käiku, pettis kiiremaks mu sõbrad sängi kestku rõõmus meel. Kaks nädalat käib lust ja pidu veel. Kui meil varjudel on süüd, et ei meeldinud teile nüüd mõelge siis, et uneilm oli kõik, mis nägi silm kui seal väetil tühjal lool univaid on tuum ja sool läitama, kurjalt meid ei peaks. Andke andeks, teeme heaks. Pukk on aus ja sõna peab. Kui meil pälvimatult veab, et ei kuule sisinat, näete varsti paremat või siis pukk on valetaja. Nii head ööd, nüüd lahke maja. Kui veel plaksutati, käsipüüdlik Robin ka ei väsi. Kuuldud saate koostas Urve Lippus. Viidakavalt kanti Marie Underi ning William Shakespeare'i loomingut lugesid Meeli Sööt ja Jaak Tammleht. Saate muusikalise osa sisustasid Vladimir Vavilov lauta. Vladimir curlin, oboe, ansamblid, kontsentus, muusikus, viin ja capella lipseensis. Praha Madrigali lauljad ning duett Urve ja Karin Lippus.