Muusa kõiki tema tulekut ma ootan. Näib juukseniidi otsas, ripub elu. Mis on siis noorusvabadus? Kui loota, võin saabumist peos, pajupilli võlu taastub sisse. Tõstab minult käte ja võtab mind siis viivu vaadata. Kastantele dikteerisid Zapate, mis tema põrgus ütleb. Ja. Ära ähvarda murega mind ja põhjamaa valusa vaevaga. Täna pühale lahti on rind, lähme lahku. Igaüks oma laevaga pole sellest ju midagi meil, et me kohale ei kuumene, eha hele kuu ei hulgume teil nõnda imelist kinkis, on teha. Minu kujutis õõtsuvad veel õhtutunnil, kui jõgi, Juinu ilmub sulle kui täht oma teel. Kes mu pilgust, kord hääbude, suimus, häälekõla, mis muutunud nüüd kuigi kunagi suviselt voogas aitab sind siis, kui hakkide hüüd, hingevärinad, võigast on Toomas. Et oktoobrikuu rõskeimgi päev oleks soe nagu maikuine, uni. Muingel mind, nõnda sa näe, kas või seni, kui langeb kord lumi. Kuu on Zeniidis. Veel eile kui surnud meel tänan hurmunud ja moonide õhetus täis. Mis nõiduslik vägi Ööbühamust läbi, sest pilkases pimedas käis. Suitsud on kirbet Subaplibud, sirged Su väravast ligineb, näe shehhere saade. Nii kokku, siis saame nii idamaa ulatad käe. Leningradist, kas tuleb see kargus müüride pidulik karmus kas Tunne Maalt puhangud nood või sa paplitel ilusad ööga ja aasia sirava ööga mu leinale leevendus, tood? Kõikkond tagasi? Hunnitu kuu raugus, igatsus, tähtede hulgad, kassonaasiast, hullud Mulmad, hali maa, laulev ööbiku suu, piibellik kude, tulpide, tulvad üle aedade, rohu ja mulla õnnistades käib, sahiseb tuul. Jääb mällu kui aarete kirstus ja vaikus. Hall naeratus mänglemas, kõik teadval suur kalm, üksik ja turbani poltide jäikus ja kuninglik valvur. Noor virsikupuu. Kolmandad kevaded eemal ma Leningrad sinust kolmandat ja, aga paistab, et viimaseks jääbki. Ei, aga unusta iial maa, kuni ma suren. Kuidas mind rõõmustas vete laul lehtede varjus, virsikud õitsesid veetlevalt kannike lõhnas. Julgeks öelda, et olen siin võõras ja võõrsilt. Mind sadu aastaid polnud siin kuid looja otsatusest ikka suur arm ja heldus voolab pikka ning lakkamata nagu liiv. Tähekeed ja sügavmustad taevarannad. Tuul endistviisi, seemneid kannab häll, kiigub tolmu, kaovad teed maas ja kodusoojad liid. Siin pole muret tunda vaja. Ma tulen taas, aed, õisi, aja ja puhtad, püsi Kusu teed. Pärlmutrikumas paistma hakkab ja vinetab kui õrn ahhaat. Siis ilmub järsku puude takka. Me kohale, kui hõbepaat meil lõikab, tee meid sunnib vakka. Kui suur kuuvalguse sona. Saal õhtusöögiks lehestiku sein ja kuu, kui hiigellühter valgust kallab. Kohv aurab laual klaasis, mustab vein ja kõlab muusika kui vaikne lei. Olgu müürilt Õilmeid sajab alla. Sel naudingulon lõikav, magus maik. Õnn. Uskumatu, et meid siia varju, kes gruusia surematuid viinamarju tõi kodumaa. Et siin meil pelgupaik. Lennukilt kortsu Ola Järvi helkis maas, kord kilomeetreid sadu all, mustlastume, seedrilaas või tolmas stepiradu. Ma nägin EKi kodumaad kui veresooni pihul. Ja ime selgelt mõistsin ma. See on mu hing ja ihu. Valge kiviga tähistan päeva, mis uuesti laulma. Mind sundis lennulli süle särava taeva ja võidule vastu mind kandis. Lennuväljal on kevadekohin noor haljus maas ja puus koju. Koju minna, ma tohin. Kõik on tuttav ometi uus, mis, tunnen ma öelda ei oska, pea pööritab magusalt. Ilmus võiduga pärjatud Moskva maikuu äikesepilvede alt. Poeedi surm. Jäi eile vaiki helin, kordumatu. Meist lahkus Lehtu salu, jutukas. Sai vihmaks. Tema poolt Niilistatuks. Sai elu tuulde lendunud hiljaks taas. Ja puhkesid kõik lilled kõigis paigus, et surra ühes selle surmaga. Ja hetkeks tekkis Me planeedil vaikus. Ta ütles, et mul pole võistlejaid et tema jaoks ma pole üldse naine vaid talve päikse mahe valguslaid. Ürgne laul, õrn, kare, kodumaine. Kui surenda ei hakka leinama Eigisenda, ärka meelest ära. Kuid järsku teab, et elada ei saa, kui hingel puudub laul ja päiksesära. Ent kuidas nüüd? 40. aastal ei kosta ajastut mates Ta kohal kiriku salm vaid nõgestes ohakates seisab ta kalm. Ja ainult väsimata tööd vehib labidamees. Nii vaka. Oh issand, nii vakka. Aeg möödub me silme ees. Siis saabuva kevadega laip pinnale, ujub jõest. Ent poega ei tunne. Ema. Vend ära, pöördub õest pead, norus. Ikka ühtviisi. Kuu pendeldab taevalael. Just nõnda praegu Pariisis. Surmvaikne on aeg. Aiad üles kaevatud jäi ainus tuld. Orvukesed vaevatud Peetrilinna muld rõhub raske kihina. Keset balangut keset Bonni vihinat väeti lapsenut. Mehisus. Nüüd otsustav tund meie südameid, vaev, mis kaalule pandud. Me teame käes mehise meele ja tegude aeg ja mehisust kõrgel. Me peame, las peavarjud viia meilt tuleneel. Me kuulide all võime surra, kuid Sinume päästame suur vene keel vene sõna, sind keegi ei murra sind vabana, edasi kanname lastelastele puhtana, anname ikka ja igavesti. Noks skulptuur, suveaias, vöökene leinamoonid sul pihus kull õlal tähine rüü, õetine, valge marmorist ihu musta mullaga, katsime nüüd. Torm teonüümsuse saludes, Kohav armastust matavad silmaveed. Ja kes valvavad linna kohal sinu jubedad õed, on need? Sõbra mälestuseks. Kui võidupäeval udud Helenevad Koit tõusma hakkab punapilvedest siis vaikselt askeldamas hilinenud kevad on kalmul nimetul kui leinav less. Ta põlvitades kaua töötab, seal ta puhub pungadele muru paita ja lepatriinu õlalt maha itta. Ja kähardab võilillekuldset pead. Viimane luuletus. Üks tuleb kui rakata väituse hoog kui elu ja lõhnade rahutu voog, ta naerab ja kõditab keelel ja mängima paneb kõik meeled. Kuid teine on, kes köise vaikuse vai. Ta hiilib su ligi kui ähmane ain ent tuhmunud diilis, kord näitab emised, midagi jäika, on sääraski keskpäevasaginas ees, tädidselt lehele ilmub su ees voolab kui allikas luhas, nii kerge ja laulev ja puhas. Ent mõni tõest viimseni pingul on närv ei värvega heli ei heli ever. Ta hõljub ja keerleb ja muutub, kuid elusalt kätte ei puutu. See aga. Nii armastus noorelt ehk piinata võis. Ja ilma, et huuli Cybaotaks siis uuesti tühjusesse kaota. Ja sellist hirmsamat piina ei tea. Läksime maailma otsa, kus leian ta seal? Ei ühtegi jälge, ei kaja.