Täna õhtul see luulekava Juhan Smuuli loomingust on koostanud Merika röötava värsse kuulete Aarne Üksküla esituses. Saate muusikaline kujundaja on Tõnis Kõrvits, režissöör Tanel Lään. Rannas pihelga all nagu karu magas, ribasse loobitud jää kaldakividel jürikuu maru tantsis, vilistas, kergitas häält. Halli liikuva jää kohal keerles tema 1000 Piuline piits. Aga Ruhnu pool tumedalt Veerles mere tohutu too oreli viis. Väikses merele vaatavas majas, mis jäämineku mürinat täis noorik kasuka õlule ajas. Läks randa ja vaatama, jäi. Käes kohmakas kapteni tiiker, juuksed valged, kui murdunud, jää. Oma nooruse siniseid riideid. Ragiseb keerleb ja ruttab. Kiiker valetab, puri ja mast. Kätki selja taga, laps nutab. Vana kiigutab lapselast. Näkku jätnud on kortsud ja armid, igal laiuskraad tormisel veel. Tema hääl aga kähiseb karmilt, kui ta jutustab eluteest. Ole vait, sinu elu on. Kas sa kuuled, kuis akende taga Sulle laulavad raju ja jää? Kuula, kuidas seal taplevad tuuled, miks sa oled veel kiis, mu poiss? Parem on, kui nei tundamas, kuuled, raudselt tekil. Või kõikuva skois. Nõnda magad. Nüüd kõnelen endast. Läinud aeguse tuppa, ei too. Elulindu varsti lõpuni lendab. Kuigi tahaksin olla veel noor. Mina elultuma, paljugi tahtsin. Tahtsin õnne ja õigust madalat. Aga minule otsada vahtis nagu hunt öiste metsade alt. Head tuult, mina ootasin purje. Kuigi hällilaul nõnda mul käis vähe häid päevi, palju on kurje, ilmun, kurjust ja kavalust täis. Mind on Sundja gibraltari kaljut saatnud vaatama tundmatuid maid. Vaevalt isegi teadma, kui palju ahtri taha jäi sadamaid. 10 lipu all roolisin laeva. Olid pea kohal, tuuled ja taevas puudus jalge all. Kodumaa. Ma jäin muidugi rikkusest ilma. Teiste jaoks tegid tööd minu käed. Ja nii nagu läksin maailma, tulin tagasi tunkede väel. Kuid kõik, mida süda mul tahtis ja mis püüdmatult põgenes eest sulle pakub end ootab on lahti sinu algaval eluteel. Maga poiss, kuhu viivad su rajad? Ei näe, nendel otsa ei äärt. Oled sündinud toredal ajal. Sest et Ruhnu pool tumedalt Veerles mere tohutu oreliviis Tol korral ringi jooksin alles särgis täis lapse mõtteid, oli kahupea. Ja juba sellest ajast palju palju on jäänud meelde pilte, eredaid rand, võrgumajad Suurna järsak kalju ja Käinastu murd, laineis kaugelaid. Tean sügispäeva pilvi rebis tuul ja summundoli kajakate kisa. Siis vastu klaasin nina, käed ja suu nii kalalt koju ootasin mõisa. Hirm oli, ma ju teadsin juba seda, et vahel kümnist nõudmas püügiveed. Siis aga päris kaugelt nägin teda, kes turjal tuleb mööda porist teed kraps üle läve olin nagu kera juba jooksin külmas sügisvees. Ma teadsin, olin isa silmateraniitu patulime kaks Marvega meest. Ma mäletan nii hästi kevadkülvi, veel jääd on vilus külmalt lõhnab muld ja kõrgel kõrgel sõudvaid valgeid pilvi ja päiksekevadiselt rõõmsat tuld ja kuidas mulda langes kuldne seeme, kui teri viskas isa kare peo. Ja luiged laulsid kaugel taga, Neeme järk, värstrik hüples vanas linalevus. Koos põllupeenral sõime õhtuoodet ning koos sai käidud viimne küli rind. Ja veidi aega enne päikeseloodet ta kojutulekule kutsus mind. Ma mäletan, kui partel kuivas vili küps nisu lõhnas suitsust soojust täis ööd läbi suures ahjus lõõmas tuli. Me sõime seltsis maitsva sügisanni kuldpruunid, kuumad mahlased ja head ta tihti ahju paistele rääkis juttu, mis vigureid võib teha tuulesell. Pikk sügisõhtu möödus, ruttu-ruttu veel uneski pead paitas käsi hell. Ja mäletan kord õhtul ta ei tulnud, torm, laine laksus päris õue all. Toit seisis pliidil, aga sööjaid polnud ränk mure, näris juba sügaval. Need neli päeva meeleheites pilgud ja ema rannas, kõik need neli ööd. Just sõigud lapse unne, kohe virgud. Tuul pimeduses ulub, laine lööb mind rannast, leidis juba vara, valge, kõhn sasipäine, väike mures, põnn. Nii vastu külma kivi, panin palge. Ja isa ootasin. Kas surm võisin ta viimaks hilisõhtul tuli siiski surmväsinud ja unetusest morn veel näol ja rõivail soolaseid veepiisku, kui juba magas. Väljas mõtis torm. Sel ööl ma tihti tõusin, tasahilju ja paljajalu, läksin üle toa ta juurde, kuni erguvalguskillu koitaknasse lõi, nagu eluloa. Igal hommikul minu isa pannud suurtele kätele halli rauga pea palus tundmatut ja kurja jumalat. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Kuidas elas muisa? Elas õieti ei ausalt ja selle eest mütsi nüüdki täies võtaks maha. Merest rahad ei, rikkaks sai. Kuidas sa saad? Leib ja puudus jäid kõrvuti majja. Kõik Takapitalid, Need magavad all põllukividest aia maasse mattis ta kõik ahne kivine maa, kiskus koolduda vägevaid õlgu. Mina pärisin talu jama, selle maa ja 600 krooni võlgu. Vahelisa mul jõi, sistas lekkima, leid, heldus, headus ja laiutav uljus kõikjal lubas kõike, andis, kõik suutis ja võis. Rõõmustas, laulis kui hõbedast kuljus. Hallpea oli korraga kavasid täis. Jutud hulkusid Riias ja Poolas, kuidas viiburis käis, kuidas neemelis käis, kompassita Rootsist ei, soola. Elu oli üks äärest, too imedelaas, kuidas vanastikakeldi kotkas. Ja Ta oli rikas kui kevadel ma. Ja tugev ja uhke, kui kotkas. Tema mõtteileid kitsaiks jäi, tuuline saar. Kõik, mis oli, ta unustas ära kõike, mis saamata jäänud. See Vikerkaar säras ees nagu taevane värav. Miks veri nii rahutult tuikad muuks see sadamast laev Kumeda vilega Kuikas mind tuuliste väinade last läheme, läheme kaugele teele sinna, kus taevas on toetunud veele, sinna, kus sinine silmapiir, sinna sind viin. Ma julgeksin südame uksed ja hoiaksin küüntega maast, kuid võim, sammun minust, see kutse ja sellest ma vabaks ei saa. Läheme läheme kaugele teele, sinna, kus taevas on toetunud veele, sinna, kus sinine silmapiir sinna sind viin. Kui visalt oma kuulamast tõrgun mu üleda isandaks, sai. Muhommiku rahu läks põrgu. Ja vile jäi samuti paiku. Atland märatsev Hannibal magab. Tain norska, ta uni on hea. Meie triiviva laeva taga 1000 kajaka tukub ta peal meie vööri ees kaugusse Kauvad poide ümarat tumedat pead. Lainet pole, ei tõuse, ei vao, nad nagu piiskopid istuvad reas. Vaiksel veel pole lõppu, ei algust. Taevas servani tõuseb ta ring. Ning ta kiirgab nii valusate valgust, nagu oleks tal silmad ja hing. Nõnda valust valgus, ta kiirgab, et sunnib sind sulgema laud. Ja nõnda see valgus mind piirab nagu kauge ja igatsev laul. Morn triivmeister sõnale sillal, vannub vaikust, taevast ja maad. Siis kasvatab madrust. Millal sinust heeringatest meremees saab, kas koju jäin nutma? Su mammi, kas kirja ei ole veel tald? Taad, kallan sul 50 grammi puhast piiritust, kompassi Alt. Tahad varastan, hakkan või suliks ära nooruta ainult. Ning veel hõõgub jäine ja rahutu, tuli valus, Atlandi valgus on see. Selles valguses, Kallas on kaugel. Kuulge, junga lõpmatult viisikest veab, süda igatseb selliseid laule. Quisti, milliseid laule ei tea? Laevla Päevase veiniga huikab? Siis on vaikus, kuid und maisa. Kord, kui õnn, kord, kui valu, nii tuikab mõttesuvisest kodumaast. Selles laiuses päike ei looju. Ööd me enam ei tunne, ei näe. Ahtri taha jäi suvine soojus, siin on jahe ja lõputu päev. Siis kui silmapiir ududest selgib idast tulevat tuulehood. Vägev palakas harmaselt helgib nagu maa, mida käisime koos. Pole pea kohal, latvade kohin, tuuled, haavad teisiti, maal pole jalgee sarnane rohi. Siin on Atlandi ookean, raudne kodu, vao üles ja alla ahtris miile loeb logiliin. Minu armastus, sina, mu kallas oled kaugel, kuid ometi siin. Ning mu kohal on latva kohin. Jäine palakas Dinadelt hall särab ümber kui harmane rohi. Mul on soe selle päikese all. Käin sügis südames ja ninal prill pea kohal, taevas tinaraske tume üks lill vaid õitseb aknal, jäine lill on mõtted jääs ja kogu hingun lumes. Ei vasta, sa üks kõle tuutu tuut Su tühjast toast, nüüd piinavana kajab tuttuututuut. Ja mitte mingit muud. Ja mul on kõik, kuid ainult sind ma vajan. Sa elad minust nagu lauluviis, hea, soe ja kurb ja kaugusesse lendav. Sa liigud minus minu verepiisk. Ma viin sind kaasa kõikjal iseendas. Su mõtteid aiman sinu agasid. Kuid usu, ainukene kõik on kergem ja eredam, kui tuled tagasi. Sest meil on kahekesi hea ja kergem. Ammugi mu paju kaotas kurvad suvi, kadus sügislehed viis. Nagu paju ise kajab kurvalt raagus ladvalt leevikese viis. Vihmad leotavad ja tormid taovad hallahas külmunud seista tal siis, kui hallid pilved ülevaovad halli tusatseva taeva all. Siis kui rahe peksab, nagu mure siis kui paljaid Xi närib tuul. Kui on ära läinud viimsed, kured. Külm on Pajul külmal sügiskuul. Sõber päike läheb paralooja kalgilt kuultvaid kalki valgust saab aga juured. Need on Pajul soojas toitumas emalikus heldes maas. Tulid meelde ookeanil paju ümber mühisevad külmad veed. Kaua aega udu siin ei haju. Udu leidis mõtetesse tee. Rõõmsad mõtted kadusid kui Urvad. Laulud, nagu lehed langesid. Need, mis jäid, on tõsised ja kurvad nagu pajud keset hangesid. Aga äkki millal just ei märganud, tuli tuul laineid pildudes, ringutas end ookean ning ärkas udutuna päikse kildudes. Ja mu mure mere põhja vajus, uppus Neetu suure laine käes. Siis ma meenutasin oma paju. Kevad tuleb, kus tapaganud jääb. Juhan Smuuli vasse esitas Aarne Üksküla.