Venemaa Mu kallis, sina pühapildid, hütid reas, äärt ei ots. Kauges sina silmad valusaks ste peas. Jooksete rada, mündist hõngap väljale õõtsub haljaskaev vastu, justkui kõrvarõngad tilgub näitsikute naer. Paplas võtab oma viisi ja ta mao siis taeva saad. Vastan, milleks paradiisi? Tahan oma kodumaad. Homme varakult üles mind aja samu kannatlik ema mu kuldtee äärsel kurkaanil on vaja kallist külalist kohata. Mull. Eile nägin, kuis läks üle luha tema rataste jälje paar pilve telgial, tuulehoog uhab tema kullatud looga, kaart sõidab siia ta koidiku sarves pistab kuu kaabu põõsasse, ta. Ja mängides vehib ta mära, punab händ üle tasase maa. Homme varakult üles, mind aja laida tuli ja lahtide uks. Varsti saan, räägib juttude kaja. Veni kuulsamaks laulikuks. Laulab sulle ja võõrale heale jame koldele kiitust Murindim. Ja voolab mu laulude peale. Sinu Ruskete vehmadepin. Kõnnin mööda orgu liigutades keppi, kannan mütsi kuklas, kõmmus käes klase. Sillerdavad eemal roosi, karvassteebeeiit sinised ja vaikset laias jões on viit. Lõbus poiss, ma olen. Mida sa mulle vaja laule kuulda, laulda ainult seda üht. Ning et jahe hommik voogaks kogu aja. Ning ette jääks küüru, noor ja mõtterit. Jõuan heinamaale, seal on kaared pikad, tööl on mitukümmend krapsunaistiamist. Riho nägu räägiks, vihistaks kuivikat. Kuule laulik, on sul jaksu täie eest? Kõnnimaa peal, aitab Taevus purjetumast. Armastad meid, orge, armastaks ka tööd. Kas sama mees polnud külast just siitsamast? Väita korraks, kuidas vikatiga lööd? Vikat pole suleks, mis käsi harjus vikat ridu teha või missuguseid kevadpäiksepaistel kevad pilve varjus aastas teise rahvas loeb ja mõistab meid. Kuradile seljast, linna pintsak lendab. Andke vikat siia, näitan teile pea. Naemus omast ei näe mus venda. Kas siis küla aastaid kalliks ma ei pea tühja mula, augud tühja, mulle mättad. Niidan hommikuudus, nii et pean soe. Hea on pikki ridu märga rohtu jätta. Exneid pärast igal ruun ja lammas loe. Igas reas on sõnad laulusõnad kirjas. Sestap rõõmu teebki mulle igaüks, et neist aru saada, oskabiga kirjak, vinged tasuks on talt soe ja aurav lüps. Oled ikka elus veel mu ema. Elan minagi, modereid, löögu taas su kambris värelema, valge imeline noit. Olen kuulnud, et sa vaevlete mõttes, et sul minu pärast kurb on meel peetud jakki õlgadele võttes alatihti vaatamas, käid teel. Ning vahel õhtule ukseks sulle üks ja sama piirastuste toa. Nagu oleks kõrtsi tülis mulle keegi torganud rindu jäiga noa. Ära kallis oma südant koorma kõikunud jamps ja uni, usu mind. Teinud joomar, et võiks surra, nägemata sind. Olen endistviisi hell ja heagi. Ning mul ühes soovist põleb põu. Et pääseksin, sest kõigest peagi sinna kus su hütia koduõu. Tulen siis, kui ümber meie maja õied Valendavad igas puus. Ära mind vaid vara üles, 100 nagu seitsme aasta eest kell kuus. Sõlmis möödas ära tõusta käsi, ega sellel, mis on luhta läinud. Liigaval kaotused ja väsi on su pojast elus üle käinud? Ara paluma mind sunni, pole vaja vana juurde suletud on piiev. Oled ju mu ainus lohutaja ainus imeline päiksekiirtule rahul rabaeble mõttes. Ärgu olgu kurb mu pärast meil peetud jakki õlgadele võttes nõnda tihti ära oota teel. Algas det ja võsalakas öine helkal väljadel. Äkki jälle nutma hakkas, helehäälne aisakeel. Ehh Viakonarstepifada? Siin ma tunnen kodus end sellele mitu aastasada sõitnud on mu suguvend. Reegi hoogu, lisa, kriuksub külmunud haavapuu, oli talumees mu isa mada, poeg, ei keegi muu. Sülgan täna kuulsusele ja poeedi särale. Hea, et koduväljadele lõpuks jõudsin pärale. See telg kordki lõõtsus palgel nende avaruste tuul suutsin õnneks igal valgel kahupäiselt kasepuuks. Kuidas jätaks kuivaks silma tantsud rallis kiirlelt paar. Karmoška liiga kange, võimas surmamüük on sul sellest väest olnud põrmu langenud? Ulja kuulsuski, kui Mursse? Magabste kolm Ohutinastu värskust õngab lagendikku tuulehoog. Ükski teine maa, ma tunnen järsku sellist soojust südameid. Teada käime kõik neil Samul teedel. Aga küsin, ühte kuulda saad. Rõõmutsedes vaeveldes ja leedes. Hea on elada nii, Venemaal piika tummad varjud täis, kus härrasnutab pappen, pajud halavad. Kuid kes Kurek Ruugutuste pärast jätaks armastamast kodumaad? Uue valgusega puudutama hakkas elu nüüd ka minu teed. Aga mina olen ikka saama kuldsete palk, tarrede poeet eesel sängi päid, siis näen ma nägu vaenlast tegutsemas võimsal käel. Uus ja võõras noorus ajab vagu minule uhtadel. Kuid ehk küll see uus on mulle vasktäie tõega, laulda võib Murrinud. Kallil kodupinnal rahus, laske kõike armastades. Surnik.