Tumedad tiivad maailmale laotas laudu, väsinuid kinni, ta vaatas nüüd õhtuste tulede tund on möödas. Võimukas sundkõik heleda summutas, kaotas. Kes magab, kes mitte. Kuid kõigile laskus üks tume ja võimukas Askus. Punnis kellu, need on head. Kuid mull rõhub vaevatud pead. Haudvaikne ja pilkane raskus. Pilkase võlvina kõigile kummus. Nad mähkis, ta pilvine tummus, must pilvela unesid täis. Mind armutult vaevamas käis Viirestus piltide lummus. See lummus, mind rusus, kui määratu mäts. Mind tõusta ei lasknud, ta läks. Siis äkki. Eks valguse pilk mind äratas unist ja pilk mul aueelseid tulisid, nägi öös aueelseid tulisid võidukalt tärkas silm pimedas, palju neid märkas? Ei virgu küll päikene veel, kuid põlema tuled, aveel on süüdatud. Töörahvas ärkas nüüd üles, kui elad end virgena, näita. Aeg tööks on aeg, kohustan täita. Maa A-l on ududesse uus, kuid aimub ju päikesetõus. AEG aueelne tuli sul täita. Sest särast, mis aknais ööpimedust lõikab, nüüd trööstitus mu hingele, mõikab ta liikuv ja kullane. Viies Ta vaprasti helendav Keyes meid teele. Meid koidule, hõikab. Aueelsed tuled. Nõnda on pealkirjastatud kuuldud luuletus. Nõnda on pealkirjastatud kahjuks eesti keeles välja antud luuletuskogu meie luuleminutid pühendatud ukraina kirjanduse klassikale. Sellel kutsel Laari valitsus püüdis rahva teadvusest välja põletada isegi sõna ukraina. Ilmus valgus kiirena pimedas öös nimi Ukrainka pseudonüüm, mille endale võttis Larissa Kossats. 1884. aastal, mil tütarlaps oli 13 aastane ilmus trükist tema esimene luuletus. Maikelluke. Püüdkem mõne napi reaga visandada jooni ukrainlastele nii kalli luuletajana mehisest, elust. Sünnikoht kaunis Lääne ukra Reinas kirjanikust ema revolutsioonilise liikumisega seotud isa rahukohtunik. Isa õde oli samuti revolutsionäär, kelle asumisele saatmise puhul väike tüdruk oma päris esimese luuletuse lootus kirjutas. Haigestumine luutuberkuloosi. Eluaegne võitlus haigusega, tahtejõu karastumine. Omal käel õppides kujunemine üheks haritumaks isiksuseks tolleaegses Ukrainas. Ta valdas saksa, inglise, prantsuse, kreeka ja itaalia keelt. Tõlkis ise oma teoseid vene keelde. Huvitus ajaloost, oli andekas muusikas, joonistamises. Elu jooksul viibis luuletaja väga palju välismaal raviasutustes elu Sofias, sealse ülikooli professorist, onu raamatukogus, töötamine reisil Itaaliasse, Saksamaale, Austriasse, Egiptusse, avardasid silmaringi ja maailma mõistmist. Muuhulgas viibistajaga lühikest aega Tartus, kus õppis ta vend, kes Kiievi ülikoolist oli poliitilise tegevuse pärast välja heidetud. On huvitav teada, et oma luuletusi Onlisse Ukraimka lugenud ka Ševtšenko pühendatud luuleõhtul Tartus. Tema maailmavaatest annavad tunnistust kommunistliku partei manifesti tõlge ukraina keelde värssdraama sügismuinasjutt, mis on kirjutatud 1905. aastal ja on üleni üks kutserevolutsioonile arreteerimine 1907. aastal ja lõppude lõpuks koguda orjuse ja rõhumise vastu suunatud luule, milles küll karmide võitlusele kutsete kõrval kostab ka poetessi õrnemate hingekeelte helinat, mida teadlikult eelistatud ühiskonna luule võimukad kõlad pole ometi sootuks summutanud. Kõik praegu kuuldu pärineb ukraina kirjanduse väsimatu propageerija ja tõlkija Aleksandril tav gorod järelsõnast raamatule aueelsed tuled mille tõlkijad on Helvi Jürisson, Muia Veetamm ja Harald Rajamets. Kuulame kimbukest Lizzy Ukrainka loomingust. Esitab vabariigi teeneline kunstnik Evi Rover. Vaatan kambri aknast välja, lõunatunni kuuma vaevas. Selge päike, selge meri, Belgiat pilved, selge taevas. Siin on aina valgussära. Kuldne, sina laial lahel siin ei teatagi, et kuskil on ka halba ilma vahel. Vaikus merel. Vaevu-vaevu õõtsub rauge mereturi tuules põrmugi ei liigu ükski valge paadipuri. Pärlikarvalaine randa veereb vaikse kahinaga, keegi sõuab väikses paadis, kuldne rada, veikleb tagakeedis õue, väikses paadis. Tõstab aere tasakesi. Sulakullamoodi paistab aeru labalt nõrgu vesi. Kuidas täheks sinna praegu väikses paadis aerutada, ainepäevade usu, pool sõuda mööda kuldset rada. Sõuaks päevatõusu poole, ujuks valude teele, rada mööda, mida päike laotab kylgendama veele. Ei, ma kardaks salakari tuulteesi tunneks pelgust. Need siin meeldegi ei tuleks keset kestvat sära selgust. Me omal maal on meie meelest suitski nii magus, siiani armas, lakkamata neid sõnu endamisi mõtlesin, kui olin alles teel Itaaliasse. Mu kujutlus tõusid, kauged külad, sel neiud lauldes põllult tulevad ja virgat pereemad, talitavad just äsja aasal koju aetud karja. Töölt koju sammuvad ka pereisad, nad käivad rutamata väärikalt. Kuid vargsi vaatavad nad suitsujuga, mis väändleb välja korstnast madalast ja mõtlevad, noh, saabki õhtust süüa. Veel nägin kujutluses kastist niitu volinjas mu kodus eemal mustat mets, sakilise müürina ja udu, kui meri hääletult peale voogab. Kes põllul on, kes metsas, hoidku ennast. Halltõbi salalik siin sõidab ringi. Kuid poisid, sest ei hooli hobuseid, nad lauldes viivad metsa õitsile. Näe, seltsilised juba lõke põleb, seal soe ja kuiv on, sädemed on õhus. Kui kuldsed mesilased tuli, tantsib seal lõbus on, käib jutt ja laul ja naer. Eks lähme suitsu peale. Vaatasin neid suitsuta itaalia külasid, polentat keeta, piisab väiksest tulest ja riisipõlde. Jubedad Risaiad, malaaria neil hõljub nähtamatult, ei karda tema suitsu ega tuld. Ning rongi põksumise taktis kõrvus mul kumisesid sõnad. Võõras maa. A tunnel suitsema aknast sisse lendas kui kibepilv. Nii ebameeldiv suits. Itaallastel on küllap vilets süsi. Ei matnud hinge, meil polüneesias, nõnda küll suitsu tareski, kus vahel laulsid pruutneitsid, nii et tare helises. Seal ei olnud käheneyl, vaid selge, mis sest, et pead, kui pilvest vaevalt paistsid. Too suits sõi silmi, aga mitte nii. Sest tuli puu. Või lihtsalt oli oma. Sam pöörda Reena. Tänu jumalale nüüd varsti geenuašan puhata. Seal näha võin ma merd ja lahket taevast ja iidset linn ilusat ja uhket ning tema vaprameelset vaba rahvast. Üks vana isand näitab mulle käega. Ma vaatan ja ei näe, sest ees on udu. Kas see siis ongi see itaalia taevas? Kus siis on see ülistatud päike? Siniore kassindisti tõuseb merelt, nii tihke udu, küsin vana härralt. Mis udu see on, suits ja mitte udu. Nii on see alati ja pole ime, eks vaadake. Ma vaatan, nagu mastid on suure sadama poolhallis sombus, hulk korstnaid püsti, peenikesed kõrged. Siin on ju terve mets neid. Meie rikkus siin kasvabki nii, ütleb isand tähtsalt. Ei ole vabrikuid kristallist seinad. Ent aknaist seda rikkust küll ei näe. Neis ähmendad vaid mingeid viirastusi. Siis meenus mulle kuskil teisel maal üks mereäärne linn siis teine, kolmas neist igaüks on eri mererannal. Ja veel üks linn, kus aga voolav jõgi, suur võimas kärestikest valjuhäälne ja Reini kallas järsk, kus mingid rattad ööd-päevad, summutavad kose müha. Veel meenus küla nurmegamis, kähar on piidi pealseist. Selle kõige üle end kõikjal ülemäära kõrged korstnad, männid, mägedel vaid oksad, eta. Rong jõudis agulisse mustunud ja tahmased, seal olid karmid majad. Neil polnud toredust ning aknal rippus neil pesu nagu viletsuse märgiks, mis visalt sisse tükib igast pilust. Ning aknaist vaatasid kui kummitused, surm kahvatud ja kõhnad orjanäod. Ent üle kõige suits, see kergis suvits mis ise silmi hinge just ei mata vaid ainult selge taeva varjab ära. Ja röövib inimestelt lahke päikse ju palgest verd, teeb silmavaate tuhmiks näo valgeks, rõivad mustaks inimestel kõik värvid võrdseks muudab, hallusega. Ei taju teda keegi. Aga aina nii ööl kui päeval, igal silmapilgul on kuuldav tema vaikne salasosin. Ma olen siin. Ma olen ikka siin. See suits mu südamesse, tungis sisse ja süda kiskus kokku, tardus tummaks. Ning enam ta ei öelnud. Võõras maa. Pilv on sünge, vikerkaar on sära. Mida teetse piiga meelest ära künnad, muret külvad, kurbust peale. Mis küll sellest kasvab külvireale? Ei, sest tärka haljas ruutsu põllule tärkab ainult paljas mure, mürgine kui ka mure maa kõik mustaks kisuks. Sina aga põimaks põllu niisuks. Nisu, põllus, rukkilill või pagunud ilustaksid töödki, omajagu. O kes võtab sirbi hõsuks sülemeid, kui on tõusnud pilved? Ära vahineid? Oi, ma käin kest kuivi kuuski, mu süda on valus. Läidan õige valge lõkke pimedicum, palus lõkke, leidis kuuse kõrvale vaigurikka nulu. Tuli süütas minu tusa nagu kuiva kulu. Möllas köögis meele mõru lõket, kaugelt nähti kuumi sädemeid puistes kui heledaid tähti. Kõrgel sädemed, kui tähed täpitavad taevast Lähevad mu südamesse oimu saatust, vaevast. Jäämub Õues Vagaks. Hällitan sind hiljutisi, et mu valu magaks. Suru end mu südamele lausa lapse moodi. Saagu südamest Su kätki, soe ja õdus voodi. Kätki kõigutasakesi, tunnede vere tuiku. Kuni mul süda veel tuksub, lapsuke jääl soiku. Hoo, kui raske seda teed on käia nii tolmust, kõigis sõtkutavat laia kus inimesed on kui lambakari, kus lill ei kasva ega okaspõõsas ees kaugel ahvatlevad kõrged tipud, kus heledasti loidab kuldne tuli. Ja nende vastupandamatult ihkan ma punast lippu heisata seal ülal, kus kotkas ei söanda pesa teha. Kuis tõukab palav igatsus mind sinna. Ma rühiks läbi tehnikute liiva, et kuulda mägilane võimast müha ja näha süngeid salakuristike, et ojadega vahetada mõtteid ja puhtal sillerdava jõeni jõuda ning lauldes kajatada mägesid. Mu juhiks aga olgu punalipp. Ta hoidku teel mul libisemast jalga. Et lõpuks lehvlide seal kõrgel tipul mäetuulehoogu visalt trotsides. Kui aga poolel teel laviin mind tabab mu peale raskelt langedes, kui saatus siis vajun lume Valevasse sängi. Mind ärgu kurku taga kurvad kellad. Las tuul vaid laulab, helisev ja vaba. Las vihisedes keerleb lõbus tuisk. Las tantsis, Clevad lumetähed ringi ning jäiste suudlustega Sulevad mu kuumad ettevaatamatult silmad.