Tõuseb päev minu kodumaa üle 1000 rõõmune ärkav päev päikesejäneste hullates üle katuste kastepiiskade särades rohul põldude, hingates värskelt mulla lõhna vastu virguvat laotust veduri huilates üles stepiteraslindude viskudes taevasse. Tõuse päev minu kodumaa üle. Eilsete täna veel tundmatu vend, ahne ja uudistab januste huultega näljane imeda, maaema rinnalt teada ja tunda osata tahta. Oi, päikene mängimas tehase korstnal, oi tuul üle soolase vee ärkava tarekorstna suits ja pilvelamba vill üle põllu. Ärka mu päev, vii merele laevad, vii kaugele merele, laevad ja virista tehas. Metsade niiskesse samblasse tardunud sügavik mere vaigune liiv, nägede kajas kõmisev koobas, tundraleeki punane, külm ja igivalge vaikus. Lõunakuumale rannale viskuv laine kuldsetes, kartes õndsus stepp. Ja valge kajakas merel. Sorry minu, mu kodumaa. Ja su töömees. Tänamul, ootuste lill, sirutab juured sügavamale mulda. Keerab näo vastu päikest, kastemärja hommikuse näo ja ringutab rõõmust lahti puhkemise ees. Ärka mu päev Lootuse puhkemise päev. Ma olen su laps. Ma ootan sind. Oled sa vaadanud tulevikule, silm, mitte teoreetiliselt loengute saalis. Kasvõi kodusel tänaval, kus rahvas ruttab ja saalid, kus otse su pilkude all sureb vana ja sünnipuuks. Vaata neid maju, Nende lapitud katuseid. Nagu vaesed patused vastu maanteed on küliti vajunud. Luitunud seinad. Vihmaveerennis kasvavad heinad. Kae minevikku, maju. Aga nende taga tõstavad oma uhkeid õlgu alles valminud hooned. Päikese poole sädeleb kohvipruun, graniittöömehed pole jäänud võlgu oma olevikule ja tulevikule, annab aeg kaasa. Näe, sõbrad, kui sünnib uus, kes ei näe, on pime. Tuleb buldooser mitmetonnile tuule alla, teeb eilsele onnile. Oh sa ime, langevad kokku pehkinud talad, tolmavad muremend, korstnajalad minema teelt. Filosoofiliselt öeldes sünnib kvaliteet. Aga uued majad on joondunud Rilly paremale, vaat helgivat akende laiad prillid Valendab kardinaid, eretab lilli, võtab vastu nagu paraadi, avar alli. Ja vastu kumerad taevast kõlavad sõnad, mis raiutud igasse killi. Uus on see uus on see? Kas pole romantiline pilt? Tulevik puudutab sind, minevik kaob, hakkab voogema, rind, süda kiiremalt taob. Sest sinu tänane pilk nägi pealt, kuidas toimus aegade vahel. Aga sina, töömees, oled vahetuse ülem, kes andis käskluse tulla ja minna. Sina ehitad linna, mille üle voogab igavene muutus. Paremuse poole. Elu poole. Elada elada, kirglikult, võidelda, luua ja surra, teades, et killuke sinus jäi maailma maha. Et killuke tules, mis põles hinges, jäi teistele hinge, et sädemeid su südame tuhasemelt. Tuur land ei loopinud laiali. Et osa loomisrõõmust jäi alles ja hoiule järglaste käte uute linnade uutes majades, uute merede kutsuvas kohinas uute põldude valmimas viljas on loomisõnn. Mind tänaval jälgivad mõtted kui kleepuvat saatjat, kellest lahti ei saa viisakalt hüvasti, jättes lausudes. Mul on tegemist. Igal väljakul tänava risti vaadates elu imelist kaleidoskoopi ja kuulates tänavate hommikulaulu muudavad suunda mu mõtted rahutud mõtted. Ja kui tekib neis ummik, rikuvad eeskirju. Need minu saatjad on jõuetud miilitsavile ja punane tuli. Ise pean neile näitama nii sõidu kui kõnnitee üle sagiva tänava. Meie mõte on leib, mis küpsenud ajude ahjus üksinduse pikas kuumas. Kui elavat tõeliblett, dilemmade paradoksid roostetanud kuhjast nuuskides lõpeb päriselt otsa isiklik ahjude agana kak, nõuan maailm avama ahjud. Murra mulle kääru kaupa ehtsat krõbedat leiba. Olen metsikult näljane, metsikult ahne. Olen noor. Inimmõtte väledus edestab kosmilisi kiirendusi ja inimmõtte vägevus on suurem rakettide hobujõu miljonist. Inimene. Asfaltteede, maanteede mere- ja õhuteederändur on muutumas ränduriks uutesse maailmadesse uutes relatsioonidesse ränduriks, kes nimetab koduks planeeti maa. Üle gravitatsioonikünnise astudes kaotavad kehad kaalu. Paljud ideed aga muutuvad eriti kaalukaiks. Heita üle õla lahkuja, pilk helesinisele planeedile maa kodule, kus pakiti teie ränduri Paul miljonite töömehe kätega miljonite emade hoole ja armastusega. Nii on julge ja hea asuda teele. Heita tulija pilk helesinisele planeedile, maa linnadega, mis öös teile tervitusi vilkusid teie suure perekonnaga, mille perekonnanimeks on inimene. Ainult nii on võimalik tagasi tulla Ikaros läikivas rüüs tulla koduplaneedile maa. Te tulite kinkides Maale oma silmad ja südamed. Te ütlete, tervitades perekonda, inimene? Me saime seal töötada, sest et on elanud, elad ja sünnib veel seolkovskeid ja Einsteini geniaalseid ja töökaid. Me laulsime seal duetti, sest on elanud, elab ja sünnib veel Beethoven, heid ja Tšaikovskit. Me tulime tagasi koju kaunile planeedile maa sest siin on rohkem emasid kui sõja õhutajaid rohkem pääsukesi kui rakette. Tulime, sest usume geniaalse ja tööka inimese ideede ja loomingu tulevikku väikesel planeedil. Maa. Sa võid lõputult kaugele sõita. Kõikjal saadab sind maa oma pilkudega, kus on varje ja värve. Helerohelisest, tumerohelisi, tinahallist ronk, mustani, nisu kuldsest kõrbenud kõrbe pruunini. Nukrad rabade sookaelad vahelduvad tammehiidudega, mille ladvad kohisevad koidule. Orgude tasandikud lõppevad alasti kaljudega, kus pole juuri ega õisi. Viljad vahelduvad janu ja põuaga. Maapale on tuhandejooneline. Aga inimesed rändavad tema pinnal ja nende silmis peegeldub maa saatus. Willijadi raskus paneb helisema hinge. Orgude haljus toob uhkust ja rõõmu. Ent maa, mis ei sünnita, pigistab südant ja meeli. Rongid sõidavad nüüd linnadest kaugele lähemale mullale, mis närtsid. Igal koidikul kihutavad rappuvad vagunid nende igatsuste poole kandes eneses nooruse tulisust ja vanaduse tarkust. See elav ja pulbitsev läte tahab voolata sinna, kus pole veel metsade kohinat, kus steppides seljad on soolast kibedad, kus liivade tolmud varjutavad päikest, kus rabade udud auravad õhtuti. Nad on sellepärast teel, et anda maale tagasi tema loomulikud värvid erkrohelisest, tumerohelisena, kuldkollasest, vikerkaaresiniseni, mis peab sädeleva, lõhnavate, niitude ja küntud muldade kohal. Imetlen neid inimesi, teekaaslasi nad on tugevad ja head veel tugevamalt kui maa, mis neid ootab. Ja nende laulud on tööde ja hommikute omad. Lõhnavad aiad, uhked oma ilus, tumedad mõtlikud, metsarikkad, põllud, helded ja truud nagu ema. Vaiksete vete peeglid mühisevad koskede rahutusi aru. Teed lugematust jälgedest rajatud sammudest, milles on rõõmu, tiivustab Sosi võitleja kindlatest sammudest õrnadest, vaiksetest, ränkadest, lennukaist, samm. Linnutiibade vilksatused mahlad rohus ja puus, igatsus ja tahe inimese silmis. Meie maa sa õitsev kosmose ääretuses. Hallipäine mure pole veel avastanud teie õnnelikku maad. Ärevuse äikesepilvist on puhassiniste unede taevas. Teie tuba, teie linn, teie kosmos, teema maailm pole laien, ema näost, kes on kummardunud üle hälli. Taimed puhaste koitudel riigist te ei tea, et päike võib nutta, et tähed võivad surra. Et linnast võib saada kõrbenud lagendik, kus pole ema rinda, rohtu ega isegi tuust. Emad valvavad palgel kortsud väsimusest südames kortsud ärevusest. Te magate punase päikese ja mustade varjude all kahekümnendas sajandis. Roosadel jäse meil on 20 küünt. Mähkmes pilguvad teie kaks silma kui kaks väikest Ahmet merd mille ootavaisse sadamaisse veab uudishimu ja kõigest osasaamise kirge. Aastatelaevastik. 20. sajand. Sünge mees, helde mees, imelik mees, mis sa annad oma lastele? Kas tule, leiva, jaagu, unistuste veini või õudse igaviku? Teie pungis, põsed, magajad ei kuule, kuidas mandrid skandeerivad, skandeerivad miljardi kurguselt päeval ja ööl eluvannet. Iga sündinut ootab laev, igas sündinut ootab lüüra. Igas sündinut ootab ader. Üle kaugustel õõtsuvad hea lootuse tuuled otsib rannikut suurte teaduste tsüklon. Maimukesed tegevvennad seavad paati. Nad lähevad merele, Nad lähevad ulgumerele ja lauldes puistavad paatidest sügavikku. Vaikival lõõskavas surma, mille vari patrullite hälli kohal. Raske on magada 20.-st sajandist. Raske on magada. Hävingu haridus. Praegu ei oskade kokku arvata oma sõrmi pisitillukesi sõrmi. Varsti saate teada kõik. Kuid mandrite tänast hüüdu te kuulete helilindilt ja istudes heledas saalis peas armastus ja 1000 pisiasja, mõtlete. Kui lihtne see ometi on. Iga sündinut ootab laev, igas sündinut ootab ader. Igas sündinut ootab kevad. Sakummardud oma poja voodi üle ja vaatad, kuidas ta magab. Pruntis sõrmede vahel kõvasti kinni päikesel naerune kera. Tänase päeva mängu ja lelude heledad rõõmud. Aga kui sul laulud pojale on lauldud kui su tööd tänaseks on tehtud, kui sa jääd üksi iseendaga ja õhtuga siis ootan siin seisma avatud aknale. Seisata seal pilk üle õhtuse linna, tõmba rind täis tuult, kuulas sügist su kodumaa üle, valmis käärinud mõtete kuldsete puude meevärviviljaga sügist. Vaata maad enese ümber tähevaibaga kaetud maad kuumalt hingamas miljonist, rahutust mõttest. Vaata tulesid, majade aknais laotamas pehmed kuma ülesu koduse linna. Seisa ja mõtle su oma väikene mõte sillaks kõikide mõtete vahele. Valgus aknast sillaks kõikide tulede juurde majade aknais. Olgu vaikne rõõm sellest päevast, mis enam ei tulerajaks rõõmude juurde, mis sünnivad homme. Kuula mõtisus endas tiibu saab tuule, homsete, päevade tööde ja tegude juurde. Kuulas südame töömehe lööki ootusärevalt vaikus endas. Kuula ja ütle siis. Oota mind, homne päev.