Reola Veevachi neljas põlinedge, vana noored ju ei tööta eesti lugu. Tere. Liivimaa sõda oli täies hoos, kui Rootsi vägi asus 1574. aastal venelaste käesolevat Rakveret piirama. Mis sai rootslaste mitmerahvuselise väest ja teiste seas šotlastest, kes eelmise aastanumbri sees olid Liivimaale tulnud Rootsi raha eest sõdima räägib ajaloodoktor Andres Adamson. Saate toimetaja on Piret Kriivan. Rakvere riivi sõjas langes ilma lahinguta kohe venelaste kätte, kohe käis käsi halvasti. Jah, 1558. aastal lihtsalt seetõttu, et noh, ütleme siis plass polnud kaitseks valmis ja lossimeeskond või garnison lõi araks, jättis lossi ilma ilma lahinguta maha. Nii see tõesti oli ja sealt alates oli siis Rakvere pidevalt venelaste käes. Võiks isegi öelda, et sügaval tagalas, eks ole, ehkki see vaba Rakvereni sõda siiski mitu korda veeres ka nüüd enne enne neid 1574. aasta sündmusi, millest me kohe rääkima hakkame Rakvere vastav omaette teema ja ida sellele libastuda, et ma räägin oma lugu edasi. Minu lugu jäi pooleli siis 1573. aastal olukorra lahingusse, eks ole, ja paide langemisse õige pea rootslaste venelaste vahel sõlmiti vaherahu, aga olukorras, kus veel ei teatud, kas vaherahu tuleb ja kas õnnestub seda sõlmida ja nii edasi, oli Rootsi alustanud šoti sõjameeste või šoti palgasõdurite värbamist Šotimaal. Šotlasi oli ka varem kasutatud, nüüd võttis eriti selliselt mastaapselt ette, nii et 1573. aastal kulutas siis kolonel Archibald, prottwen, šotlane ise tuntud soost ja nii edasi, kuulutas Šotimaal välja siis värbamise Rootsi sõjaväkke ja esialgu oli kavas värvata 2000 meest. Aga tegelikult saadi kokku eri hinnanguil kuskil kolm pool kuni 5000 päris täpset arvu ei ole kehtima. Kujutame ette, et tõenäoliselt oleks mingisuguste palga nimistute järgi üsna täpselt rekonstrueeritakse, lihtsalt ei ole, ei ole ette võetud seda tööd ja see sõjaväega toimetati meritsi Rootsi Šotimaalt ja šotlased sekkusid seal mitmesugustesse pahandustesse. Sedasama Rutwangasem ohvitseridega näiteks osales vandenõus kuningas Johan kolmanda tapmiseks. Tollal päris veel välja ei tulnud, vandenõu ise nägi siis ette seda. Šotlased olid seal nagu selles vandenõus ettenähtud siis otseselt nendeks tapjateks, et kavas oli ühe peo ajal, kus siis kuningas viibis ja millal šoti ohvitserid esinesid mõõga tantsuga. Oli kavas siis signaali peale, tantsijad oleksid pidanud tungima siis kuninga, nii ta tükkideks raiuma, aga viimasel hetkel juhid lõid araks, ei julgenud seda korraldust anda või märku anda, et nüüd on õige aeg. Tants, tantsiti ära ja pidu peeti maha ja, ja kuningas ei tapmata. Tookord jäi sisse vandenõu paljastamata, aga mingisugused kuuldused liikusid ja, ja uningad Juhan pidas paremaks see šoti mägi Rootsist võimalikult ruttu minema saada, seda enam, et raha ju kulus ja teda oli vaja kasutada, minnakse sõjaväkke, värvatud oli, tuli sõjatandrile toimetada, Liivimaale toimetada, Põhjamaade seitsmeaastane sõda oli juba läbi ja saabuski siis kogu see malev siis meritsi Tallinnasse, siis Elguse palgarahad ei tule õigel ajal. Šotlased muutusid niimoodi kergelt mässuliseks, läksid mööda Harjumaad laiali, hakkasid külasid röövima. No ühesõnaga, toimub niisugune suurejooneline vägivallatsemise ilmu, paljud ohvriteta, aga noh, ilmselt löödi palju ikkagi nägusid ülesse ja rööviti talupoegadel nende varanatukest ja, ja tehti võlgu ja ja nii edasi. Rahapuudus on tuttav probleem varasematest. Ja palgasõjavägede puhul eriti, eks ole. Ja siin ei ole ka midagi sõduritele ette heita, tähendab selles küsimuses midagi ette heita, sest et nendel muud elatist, kui palk ei olnud, nad pidid selle palga kätte saama kogu nende muu elu, nende varustamine ja nii edasi, nüüd toimub nende palgaraha arvelt nii ja nüüd selleks, et ehkki vahepeal oli vaherahu sõlmitud ja polnudki nagu selle sõjaväega midagi teha siis selleks, et raha päris tühja ei läheks, et üldse oleks võimalik neile palka maksta kett vallas arvelt, eks ole, et 500 vägisi vaenlaste territooriumile. Et poleks kogu see värbamine ja meeste kohaletoomine päris ilma olnud, siis otsustati ikkagi ette võtta sõjakäik Vene valdustesse. Juhan, kolmas nõudis Narva alla minekut Narva vallutamist, aga Rootsi väepealikud otsustasid selle asemel Rakvere piiramise kasuks. Vastu oli õigustatud Rakverejätmine nagu selja taha, eks ole. Narva piiramise ajaks oleks olnud üsna riskantne. Aga nüüd ennesõjakäigule minekut kerkisid uued probleemid, kerkisid probleemid mõisameistriga Pitjana šotlaste kasvatlast juurde tulen kohe tagasi vaid mõisameestega, sest Rootsi riik oli veel rohkem kui Zatlastele võlgu mõisaminister ja teiste astronoomiliste summasid. Mõisameeste Lippkondi oli Rootsi teenistuses kuus tol hetkel. Ja noh, kui mainisin summasid, siis näiteks sellesama või vabandust eelneval, mitte siis 74. või 1573. aastal olid Rootsi liigid, kulud olid umbes 900000 dollarit, aga tulud olid 450 tuhanded all ümber. Et tohutu defitsiidiga ja riigieelarve, kui saab üldse seda terminit kasutada, eks ole noh, mida tuli siis mingite vekslit ja asjadega katta ja omakorda sellest kulu poolest sellest 900-st 1000-st siis ligemale pool olid sõjalised väljaminekud ja nendest omakorda üle poole nendest sõjalistest väljaminekutest üle 200000 oli siis sellele samale kuuele mõisameeste leibkonnale kuluv palgaraha. Et suurem osa Rootsi sõjalistest kulutustest kulus Liivimaa mõisameestele maksmisele. No see tundub jabur, eks ole, et kuidas niimoodi, et noh, et mõisavahest ratsavägi oli ainult murdosa Rootsi sõjajõududest. No mitte küll väga väike murdosa, eks ole, Rootsil oli lippude all pidevalt kuskil 10000 meest natuke vähemgi ja sellest viiendik umbes olid siis mõisamehed. Aga nii või naa üle poole palgaraha kulus näide, eks ole. Aga et see nii oli, see tuleb dokumentidest korduvalt välja, see tuleb välja ka mitmesugustest hilisematest võrdlustest. Veel palju hiljemgi, näiteks 1579. aastal, kui Rootsi teenistuses oli ainult üks mõisameeste leibkond, Ants vaht, masteri oma siis kulus sellele leibkonnale sama palju kui seitsmele Rootsi ja Soome otseselt Rootsi ja Soome ratserlikonnale mõisameestele maksti tõesti tohutuid summasid. Noh, kas siis sellepärast, et nad olid sõjaliselt niivõrd kõrge kvalifikatsiooniga, eks ole, niivõrd head väed või siis sellepärast, et hoida liivi maadlit, noh, niimoodi Rootsi poolel, eks ole, et maksta lihtsalt kinni see, et nad ikkagi Rootsi poolel on, aga mitte avalikult teiste poolele, mis sest, et ülemakstud, aga mis siis, et ülemakstud jah, et mäng tasus küünlaid või kuidagi kuidagi niimoodi, kuidas seda väljendada, eks ole, mäng oli küünlaid jõust ja et mäng oli küünlaid väärt võisid mõlemal põhjusel, et olid nii head sõdurid kui ka poliitilised motiivid, miks neile nii palju maksta. Ja kui raha ei olnud, siis arusaadavalt summa oli võlas, mitte täies summas, eks ole, aga nii või naa, aga nüüd selle sõjakäigu eel siis võlg rehkendatud täpselt välja. Võlg oli tollal 194108 laagrit ja mõisamehed ei kavatsenud kuhugi minna, enne kui saavad teada, mismoodi see võlg ükskord ära kustutatakse. Toimusid pikad läbirääkimised, et ikkagi mõisamehi kah sõjakäigule saada, ilma kelleta poleks vindudki. Ja lõpuks sõlmiti siis kokkulepe, mille kohaselt rootslased andsid mõisameestele pandiks, juriidiliselt muidugi mitte. Nii et tantsidki üle passid andsid juriidiliselt mõisameestele pandiks aastaks ajaks kogu Läänemaa koos Haapsalu Lihula olukorra lossidega ja Muhu saare mis oli ta rootslaste käest tollal ja juhul, kui siis 1574. aasta jaanipäevaks võlga ära õiendata. See, mis ma ütlesin aastaks ajaks, oli natukene kuulsis väikene lipsatuselt, umbes aasta oli hiljem hiljem Läänemaa nagu mõisameest oma, et kokkulepe pidi jõudma siis rahuldava tulemuseni rutem umbes poole aastaga. Et juhul kui siis jaanipäevaks võlg ära õiendada, siis oli mõisameestel vaba voli müüa Sebant valdustes Läänemaa millisele tahes kristlikule valitsejale välja arvatud Hertsog, Magnus. Noh, Ivan Jurmala ka ei tohtinud muidugi, aga teda ei peetud niikuinii päris kristlikuks, eks ole, temal õigeusklik, Need tsaarile ka ei tohtinud ja see oli nagu otseselt kirja pandud, ehk siis rootsi pool kahtlustas, et mõisamehed üritaksid oma valdustes hertsog Magnuse sokutada. 1574. aasta alguseks olid ikkagi kõik ettevalmistused tehtud, sõjakäik võis alata, nagu ma ennem räägiks paar sõnasõjaväejuhist. Juhiks polnud mitte Rutvan, vaid juhiks oli hiljaaegu siis Tallinnasse saabunud uus asehaldur ja uus Rootsi vägede juhataja Liivimaal pantustel avardi, sellepärast peab temast rääkima, et tema nagu siis olulisus, kaal hilisematest Liivi sõjasündmustes on väga suur ja teiseks sellepärast, et temast sai alguse väga oluline Eesti ajaloos väga oluline aadlisuguvõsa ka Rootsi ajaloos väga oluline aadlisuguvõsa. Mitmetel avardeid kuni põhjasõjani, aga peale seda peale seda juba marginaalse trollis, aga kuni põhjasõjani väga juhtivas rollis on siis hiljem Eesti- ja Liivimaa kindralkubernerid ja Rootsi riigi marssalid ja ja sellesama pantuse lapselaps Magnus Gabriel De la Gardie oli lausa Rootsi riigi sisuline valitseja aastakümneid. Noh, ja nii edasi, nii et äärmiselt oluline suguvõsa, kusjuures niisiis selle vantuse enda lapsed kui ka siis osad oma lastelastest, näiteks seesama Magnus Gaabriel, keda ma nimetasin, sündisid Tallinnas, et tegemist on meie meestega pea, eks ole, ja Pontus koos oma abikaasaga on ka maetud Tallinna toomkirikusse. Ma arvan, et iga tõsisem ajaloo huviline on nende hauamonumenti seal näinud tuntud arend, basseri töö, eks ole, niukene tuntud nii kunstilises mõttes kui ka ajaloolises mõttes oluline kunstiteos. Ajaloolaste seas on ka niisugune väärkujutelm liikvel, nagu läks, pantuse näol on tegu mingisuguse prantsuse aristokraat, iga prantslane Lõuna-Prantsusmaalt. Tegelikult oli ta kaupmehe suguvõsast seikleja, kes noores eas pööras kiriklikule karjäärile selja. Tänu sellele kirikliku karjääriga avatsemisele oli tal olemas sihuke ütleme siis haridus, teatud haridus, teatud oskused, eks ole. Ja kes oli siis enne rootsi sattumist mitmesugustes sõdades juba palgasõdurina, õigemini siis ohvitserina osalenud langes taanlaste poolel, olles 1565 rootslaste kätte vangi, siis oli ta juba eakas mees, tegelikult oli 1520 sündinud ja läks rootslaste poolel üle ja tegutses siis kõigepealt palgasõdurite värbajana Euroopas diplomaadina oskas keeli ja osalt diplomaadina ka sellepärast kuningas Johan, kolmas oli Rootsile protestantlik maa, eks ole, juba luterlik-Aga kuningas Johan kolmas üritas läheneda katoliikliku maailmale et üritas sellist noh, mingit kompromissvarianti ka kirglikku kriituses nagu sisse viia Rootsis ja mis kõik mõisteti hukka peale tema surma. Kui rodsid, pöördus tagasi nagu puhta luteruse juurde. Lõppeks Juhan oli juba abielus katoliiklaseks, eks ole, Katariina Kellonika siis usku vahetanud, kui nad abiellusid siis tema poega Sigis, hundi kasvatati, kasvatati sellises, ütleme siis katoliku usu vaimus või hiljem ta oligi katoliiklik Poola-Leedu kuningas Sigismund, kolmas ja nii edasi. Et sellised prantsuse Renegaadid keeli oskavad prantsuse ränegaadidega muud katoliiklikud, Renegaadid olid Juhani teenistuses muu hulgas selleks, et siluda suhteid ka keisrikojaga ja ja roomagaja ja nii edasi. Ja seejärel hakati siis fantus kasutama aina enam enam otseses sõjategevuses. Ja sellega ma tahan öelda, et oli viiekümnendates aastates mees, kui ta siia tuli. Risk küpsiga riskib siga alles 1580, kui ta oli juba 60 siis siis pandi ta paari kuningas hoi tütrega Sophie helmiga, kellega koos ta ongi maetud siis Tallinna toomkirikusse, kus on jälle omamoodi kõne, ütleme, kommentaari vääriv moment. Ega nimetati Maristokraatliku elu ja autunnetuse seisukohast pannud kelle tahes sohilapsega kuningas, ahi, lapsega abiellumine mingisugune auasi, noh, võib-olla et ei olnud häbiasi, kui isa oli kuningas lausa. Seda enam, et Juhan, kolmas hoolis kõikidest oma lastest nii seaduslikes kui mitte seaduslikest. Aga niimoodi kaupmehe või, või seikleja ikka loogika järgi võttes, eks ole, oli tegemist väga kasuliku tehinguga noh, nii või naa, aga see tuli hiljem, mitte siis veel, eks ole. Ja vantostele partei ei olnud ka mitte mingisugune noh, sõjageenius või, või mingisugune väljapaistev väepealik või valesti, ütlesin praegu väljapaistev väepealik Toli leedulane mitte siis sellest, et ta oleks olnud geniaalne väejuht, eks ole, vaid vaid tulenes tema karismaatilisust sellest, et ta oli suuteline mehi innustama ja oma ohvitsere vaos hoidma ja ja kui vaja, siis nende vahel laveerima ja kui vaja, siis rusikaga lauale lööma ja ja ta saavutas tulemusi. Nendest näidetest, mida me nüüd hakkame vaatlema, seesama Rakvere piiramine seaduse välja ei tule. Aga eriti hiljem, Liivi sõja lõpus muutus ta selliseks hirmutiseks venelaste jaoks, kes teda tõesti pelgasid ja kes 1585, kui, kui Pontus on juba peale Liivi sõda, kui pantus ühtede rahu pikendamise läbirääkimiste ajal uppus paadiõnnetuses Narva jõkke, kes siis olid ülirõõmsad. Et üks tõeline koll on kadunud. Missugune oli see armee, mida Pontus de la Gardie juhatas, et seal olid šotlased, rootslased, Liivimaa mõisamehed ja rahvusvaheline seltskond. Mis asi on rootslased? Rootsi sõjavägi koosnes, eks ole, Rootsi ja Soome kodumaistest üksustest ja palgaüksustest ja lisaks Liivimaal värvatud üksustest näiteks seal pole hetkel, eks ole, saate teemaga ma korra arendan seda lihtsalt. Näiteks Põhjamaade seitsmeaastase sõja ajal sõdis Rootsis selle sõja põhitanner oli Kesk-Rootsis, eks ole, üldiseid Rootsis mitte ainult mõisamehed, keda sinna vägisi saadeti, vaid Tõdis ka üks üksus, mida kutsuti Estefaanika pestefräänika eesti lipp, kond mis ilmselt oligi suuresti eestlastest komplekteeritud ja kui siis sõda lõppes või selle sõja lõpupoole, siis selle leibkonna riismed toodi Tallinnasse ja komplekteeriti siin uuesti jällegi peamiselt eestlastega. Nähtavasti no miks ma ütlen nähtavasti sellepärast, et need paar isikut, kelle puhul noh, keda on nagu nimeliselt teada sellest lipp konnast need nähtavasti on eestlased või siis ka eestirootslased ja, ja nii edasi, Hiiumaalt näiteks ja juhtis seda lipp konda, siis nüüd siin Liivimaal juba juhtis Ansgrote, kes nähtavasti oli tallinlane jällegi, nähtavasti sellepärast, et nimi siin esineb ja nii edasi ja kes on samuti Hiiumaaga seotud kes seal hiljem Hiiumaa foogt ja, ja nii edasi. Nii et lisaks mõisameestele ka muid liivimaalastega või osaks liivimaalastega komplekteeritud üksusi, sest kui näiteks tekkis meeste puudu, jääb ka mingisuguse Soome või Rootsi üksusesse ja oli vaja kiiresti kohapeal leida mingi lahendus siis värvata ikkagi kohalikke mehi. No nii või naa, sõjakäik sai nüüdisalguse. Ja siis selgus, üllatav asi korraga, et needsamad šotlased, kes alles äsja olid kärarikkalt palka nõudnud, eks ole, kes kõik olid sõjamehed nende tahtlustajalikul minna korraga selgus, et et vaata, pool nendest polegi sõjamehed, vaid markitandid ja käsitöölised ja lihtsalt turistid ja kes on tulnud Liivimaale nii-öelda silmaringi laiendama ja kellel pole mingit kavatsust minna venelastega sõdima, tahtsid lihtsalt rännata. No see on niisugune moodi, naljaga pooleks, eks ole. Eks siin on jällegi põhjus võib olla selles, et nad polnud ju palka saanud ja tekkis lausa selline olukord, et sõjavägi juba asus Tallinnast teele, aga oli sunnitud tagasi pöörduma, sest šotlased ei tulnud kaasa tagasi pöörduma, et siis ikkagi veel veenda ja poolvägisi ja mida see kaasa kaasa võtta. Ja suur osa šotlasi jäigi maha, sest selgus, et nad ei ole sõdurit. Sõjavägi jõudis ikkagi Rakvere alla, linn piirati ümber, hakati siis pommitama linna suurtükkidest, võti mitmesuguseid katseid ette siis müürideni üle müüride jõudmiseks. Aga Rakvere oli kaitseks nähtavasti päris hästi valmis. Ja ühesõnaga hobuse piiramine kulges äärmiselt ebaõnnestunult suurte kaotustega suurte tülidega ja lõpuks läksid omavahel tülli ka siis sakslased, see tähendab siis liivimaalased, eks ole, ja šotlased tekkis mingi nägelemine hõõrdumine eriti šoti jalaväe ja mõisameeste vahel ja lõppes see kõik siis šotlaste öise sihukse üllatusrünnakuga mõisameestele, erile või sakslaste leeri vastu. Noh, kes olid just maha pidanud suurema peoni, no ütleme, poolpurjus või midagi muud niisugust. Aga see liivimaalaste või, või noh, allika, sakslaste tsereer kogu sõnastest arutada, tühiasi, lõppes hoopis veresaunaga šotlaste kallal šoti ratsavägi selles kähmlustes ja osalenud saatis lausa kähmlus ajal oma saadikuid või või siis esindajaid ütlema, et nemad ei puutu asjasse ja nemad ei osale ja nii edasi. Aga ka nemad olid põhimõtteliselt nagu üles rivistunud ja valmis sekkuma, nii et eks nad vaatasid, kelle kummale poolele sõnn kaldub, et umbes poolteist 1000 šotlaste ööd ja arvatavasti seal maha. No võib-olla, et mitte kohapeal nii palju osa pages laiali metsadesse, löödi talupoegade poolt maha, osalt võeti relvade kihutati minema, löödi kah talupoegade poolt maha ja mis seal kõik, võid olla, aga no võib oletada, et umbes poolteist 1000 šotlaste otsa 1500 meest ja ikka suur hulk on turul, kui me räägime sellest, eks ole, 2000 taheti värvata ja võib-olla kolm pool 1000 oli siis neid üldse siis osa olid juba surma saanud piiramise ajal või surnud haigustesse ja saanud haavata ja nii edasi. Siis vähemalt pooled, kui mitte rohkem sellest šoti väest löödi maha terve pisike normi toonastes oludes ja mõnikümmend meest pagesca selle lahingu ajal siis Rakverre venelaste juurde võttis seal esialgu avasüli vastu ja siis, kui piiramine oli juba lõpetatud ja Livim armee lahkunud siis pandi mehed raudu ja saadeti Venemaale vangidele nendest arvatavasti mõned hiljem osa hiljem lõpetas siis oma elu juba Venemaa teenistuses. Kui spetsialiste ja nii edasi, eks ole, oli neid venelastele samuti vaja, kui, siis sõjandusspetsialist palgasõdureid. Et see on nüüd siis nagu prossov ütleb, šotlaste on Liivimaal, nii ta lõppes, aga lugu ise sellega ei lõppenud, sest juurdlus, mis midagi kähku ette võeti, nägi siis selles kõiges kogu selles juhtunus nägi süüd sellel samal Archibald Rutwanile, tema lähematel ohvitseridel Nad vangistati, pandi raudu, saadeti Stockholmi ja selleks ajaks tuli välja ka vandenõu Juhan kolmanda tapmiseks. Et oli omakorda mingisugune juurdlus Rootsis jõudnud nii kaugele, et oli juba põhjust nii või naa šotlasi, siis kahtlustada šotlaste juhte kahtlustada ja seetõttu sotti, sõjaväe juhtkond lõpetas oma elu siis Rootsi vanglates tapalavadel. Et läks halvasti, need, kes ellu jäid, nende trotsi teenistusse edasi. Valdavalt tähendab eriti ratsaväeüksused ja šotlasi kasutati Rootsi armees ka edaspidi küllaltki laialt. Muide juurdluse jõudnud pantustelagardiini. Aga tegelikult kad elagardi konspireeris nendesamade Sotlastega, et ka tema seiklejaveri, eks ole, ka temal oli ilmselt mitu rauda tules ja igasuguseid variante kaaluti. Nii et ta ei olnud siis veel, nagu ma juba enne mainisin, ei olnud veel perekondlike sidemetes kuningaga. Kokkuvõttes Rakvere piiramine, siis kukkus läbi ja selle näol oli tegemist lüüasaamisega, kui tegelikult kaotati osa armeest, eks ole, ainus võit siiski ainus kasu, et palgaraha eales. Nõnda, aga ma räägin edasi, nüüd, mida see suur pahandus siis endaga kaasa tõi? Mõisameestel oli ju, luba on antud, eks ole panti Läänemaa, kuidas see kõik viis selleni, et mõisamehed järjekordselt poolt vahetasid, Rootsi teenistusest lahkusid 1574. aasta kevadel ja suvel Rootsi armee võttis. Võttis veel nagu laialt, et Eestis, sest ülejäänud väed olid endiselt ju ju siin üritati piirata, Karksite üritati piirata Viljandit ikka fantostelagordi juhtimisel. Kõik need üritused kukkusid läbi ainult maad, laastati hoolega ja viidi näiteks sealt samalt Viljandimaalt viidi mitu 1000 karilooma Läänemaale ja Tallinnasse ja ja nii edasi. Ainus suurem edusamm seisneb siis selles, et mõisamehed langesid kallale Põltsamaale. Lossi küll ära ei vallutanud, natuke üllatusrünnak, rüüsteretk litsalt, aga rüüstasid siis alevi ja manitsused ulatuse ja võtsid mõned Magnuse sihuksed, olulised nõunikud. Liitrifaranspach näiteks võtsid need vangi. Ma hakkasin detailidesse minema, ma tahtsin sinna lihtsalt jõuda. Summa summarum Rootsi kroon tähtajaks mõisameestele võlgu ära ei maksnud. Algasid läbirääkimised, et mis edasi saab ikkagi nagu, nagu mõisamehed olid valmis läbi rääkima, mitte nii, et et kõik, eks ole, ei täitnud oma lepingut ja me oleme nüüd nii-öelda Priidi vabad ja teeme, mis tahame. Vaid ikkagi otsiti mingit kompromissvariante. Et juba retke ajal näiteks saadi teateid, et Rootsi admiral, Soome lahel Hermann Flemming on, on kaaperdanud kas 16 või 14 Lübecki laeva, mis Narvast tulid siis vene kaupadega. No esialgu lubati, et need kaaperdatud laevad tuuakse Tallinnasse, seal olevat kaubad, antakse siis mõisameestele selle palgavõla katteks osaliseltki noh, nii nagu nad olid ka, muide see läks mul meelest öelda nagu, nagu nad olid ka sellesama Rakvere sõjakäigu alul ikkagi saanud paarikümne 1000 tarbi väärtuses hõbenõusid ja igasugu muid kaupu nagu avansina nii-öelda, et mitte maksta kogu võlg välja, aga maksta siis natukenegi, et ikkagi hoidla mõisamehed nagu Rootsi poolel. Aga Juhan, kolmas andis korralduse see kaup Stockholmis toimetada. Mõisamehed said sellest Viljandi all sõjalaagrisse sõja leeris teada ja hakkasid seal lausa mässama ja järjekordselt tõmmatakse neidu alt, eks ole. Järjekordselt lihtsalt ei peeta sõna, seda oli juba toimunud kauad, Rootsi võimu all oldi oldud, eks ole, 1561.-st aastast saadik, nüüd oli aastal 1574 ja kogu aeg sama lugu. Nüüd üks jama teise otsa, kogu aeg saadakse petta. Et põhjust ma tahan, ma nüüd ironiseerinud, muidugi, eks ole, aga, aga ma tahtsin lihtsalt öelda, et, et Liivimaadlil ja mõisameestele, eks ole, kui selle valdavalt selle aadli juhitud. Niisugusel maakaitseväel oli küll ja küll põhjust Rootsil ette heita igasuguseid eksimusi, et Rootsi neid samu 1561. aasta alistumist tingimusi täitsa selgelt ei täitnud. Algusest peale. Tüli oli majas jälle ja seda kasutas nüüd omakorda Taani, õigemini mitte Taani, vaid Taani asehaldur Saaremaal Klaus Ungern, siis oli läänemaalane, kasutas selleks, et mõisameestele Tallinnale läheneda ja veenda neid siis Läänemaad ikkagi hoopis Taani võimul andma. Variante oli ilmselt mitmeid, mitte ainult taani, vaid osa mõisamehi pidas salaläbirääkimisi ka Magnusega ja noh, veel kord, igasuguseid variante oli. Aga mõisameeste enamus siiski viimase hetkeni otsis mingit kompromissi Rootsiga noh, oldi näiteks ikkagi valmis mingisuguseid kaupu, mida ikkagi Rootsist tagasi toodi või lubati tuua. Oldi neid valmis väsitama palgana tingimusel et Rootsi püüab saavutada vaherahu, venelastega hakkad otsima seda vaherahu omakorda kirjutama kirju vene vaja voodidele. Tallinna linn, kes oli sügavas mures kõige sellepärast hakkas siis kuningast mööda minnes kuningad niimodi solvates vihal ajades, eks ole, ise kosmuisa meestega sobitama vaherahu. Otsiti ikka seda mingisugust moodus idenditeet, et säilitada mingisugune staatuskvoo kuid kõik need katsed ikkagi kukkusid läbi, Rotsitavad mitmesugused muudki õnnetused, näiteks sügisel paiskas torm Rootsi laevastiku, mitte kogu laevastiku, aga selle osa, noh, ütleme nii, et selle kõige võitlusvõimelisema peamise osa Rootsi laevastikust, mis viibis Soome lahel, torm paiskas, selle on Narva juures randa ja tihti enamik laevu õnnestus päästa ikkagi nagu kaldastele lahti saada ja vigastused parandada ja merele viia siis osa meeskondi ikkagi langes venelaste kätte. Noh, ka taanlased hakkasid nüüd juba mitte enam mitte varjatult või avalikult läbi rääkima tallinlaste ka või taanlased siis, vaid ütleme Taani võimud Saaremaal, eks ole, kes seal ikka liivimaalased põhiliselt hakkasid avalikult läbi rääkima tallinlastega võimaliku võimuvahetuse suhtes ja Rootsi võimud pidid seda ise, eks ole, lontis kõrvu kõrvalt pealt kuulama samadel läbirääkimistel viibides ja et oli hulk selliseid alandusi ja pahandusi ja, ja mida kõike ja ka mõisameeste hulgas järk-järgult siis rootslastega nagu kokkulepe säilitamise või orientatsioon sellele hakkas asendama taani orientatsiooniga mõisameest põhimass hakkas siis lõpuks toetama hoopis Taanit. Mõisaameti juhtkond, mitte, juhtkond oli Rootsi poolt kuus rit meistrit ja mitmesuguseid muid olulisi mehi veel nagu sadakond natuke üle sajaväkke meest, sellest ligemale paarist 1000-st Rakvere piiramine lõppes siis kriidi mõisameeste leibkondadest läbi selline loenduse musterdamine, eks ole, vaadati, palju mehi alles on siis saadi 1841 aga noh, soli pääle piiramist tõenäoliselt jälle täiendatud ja, ja nii edasi, nii et mõisameeste näol sele kuuelipuna puhul me räägime kuskil ikka paarist 1000-st meest. Et veel kord juhtkond oli, siis oli siis rootsi poolelijäämise poolt sellepärast et nemad maksti kinni, nende jaoks raha jätkus. Aga põhimassile, ülejäänutele ei jätkunud ka juhtkonnale, muidugi jällegi ütlesin valesti mitte jätkunud tingimata raha, vaid neile läänistama näiteks Soomes mitmesuguseid tulusid ja ja nii edasi. Mõisameeste tol hetkel üldjuht, kõige olulisem rit meister Hans vahtmeister hiidlane ise ja raamita aadlisoost otseselt, noh, selles mõttes mitte aadlisoost, et suure tõenäosusega, kas hiiu hiiurootsi päritolu, pisi mõistlik Hiiumaalt aga mitte päris talupoeg, noh jah, mitte päris talupoeg ikkagi läänimees ja rit meister ka juba Liivi sõjaeelsest ajast. Aga see vahtmeistri perekonnanimigi jälle äkki peaks paar sõna nimetama tema kohta jubedam vanaisa olid olnud väikemõisnikud Aunakus, Aunakkuv, õunaku mõis, eks ole, mille keskus hiljem rohkem kui sajand hiljem koliti kassarisse hilisem Kassari mõis ja siis tema vanaisa, kes seal ei olnud, see esimene Aunaku mõisnik, pisike mõisakene, mõni üksikadramaa oli selle mõisa mitte saanud lääniks, vaid ta oli selle ostnud. Ta ostis selle mõisa ja ta oli enne seda olnud Kuressaares piiskopilinnuses palgasõdurite pealik, vahtkonna ülem, eks ole, vahtmeister sellesse perekonnanimi nüüd miks ta eelistas just sellel, ütleme, jumalast hüljatud Hiiumaal tõelises kolkas tollal endale saada mingisugust osta, pealegi mingisugust maavaldust, eks ole, see viibki nagu mõtled sellele, et et ta oli selle kohaga kuidagi seotud varem, et oli ehk äkki sealt pärit ja see oli puhas Eesti ala, seal polnud ka mingisugust rootsi asustust sealkandis. Tõsi jah, et ega rootsi asustus Hiiumaal ei piirdunud mitte ainult reidi ja Kärdla pakkustega, vaid selliseid väikseid, rootsi külasid, ajatalusid oli mitmel pool mujal kah saarel mudaküla, kogri küla ja sealsamas mitte väga kaugele ja, ja nii edasi. Aga otseselt aunaku kant oli nagu puhas eesti kant, see sunnibki nagu mõtlema, et võib-olla, et oli tegemist eesti juurtega inimesega. Ants vahtmeister abielus peatas tool, Armoli, tema asja nimi, tema naine oli, oli lähedases suguluses Rootsi Soome ühe kõige olulisema suguvõsaga Hornide suguvõsaga. Tornid olid alatasa siin Liivimaal, eks ole, tegevat tol ajal ka perekondlikud sidemed nagu rootsi ja Soomesse taolisi saanud läänistus Hiiumaal oma kodukandis, vahtmeistrid olidki hiljem Hiiumaaga pikalt seotud ja nii edasi ja nii edasi, edasi. Hiljem ta tegi, tegi Rootsi teenistuses karjääri, oli, tõusis feldmarssaliks, mis tähendab siis mitte auastet tollal, vaid tähendab väliarmee ratsaväeülemat ja suri 1590. aastal kõigiti lugupeetud ja sellise väärika mehena, kellel oli palju valdusi Eestis, Soomes noh, valdavalt Hiiumaal tema pojad olid tavalised löömamehed, tavaliselt ohvitserid, hiljem aga nendest omakorda nende poegadest sai aluse vägev krahvisuguvõsa, mis andis Rootsile kindral admirali ühe ja mitmeid muid olulisi tegelasi ja mis ta siiamaani olemas, aga enam muidugi Hiiumaal. No nii või naavahtmeister, teised rit meistrit siis otsustasid jääda, Rootsi poolele toimus lõhenemine selles mõisameeste leeris. Enamus põhimass mõisameestest läks siis ikkagi nagu sinna Taani poolel üle ja 12. nooril 1575 sõlmis Klaus Ungern mõisameestega kokkuleppe, mille kohaselt ta pidi siis sama aasta jaanipäevaks maksma mõisameestele 80000 kuld kuldat. See oli oluliselt vähem kui see raha, mis Rootsi oli võsa meestele võlgu. Skulculdan oli umbkaudu võrdne siis Taagriga Taali kasuks, isegi võib-olla oli korst natukene ja sealsamas jaanuarikuus siis 25.-ks jaanuariks antigi Läänemaa lossid taanlastel jälle üle, kusjuures Lihula lossi puhul on olemas niisugune teade seal olevat rootslased ise, kes seal garnisonis olid andnud taanlastel üle juba enne seda, kui nagu mõisamehed jõudsid seal midagi midagi teha just selleks, et mõisamehed ei saaks seda lossi sakutada mammusele. Sest ka see fraktsioon oli nende hulgas olemas. Otsus taani kasuks oli täiesti, no ta oli õiguslikult korrektne, sest mõisamehed olid oma poole lepingust täitnud, eks ole täitnud joonud rodsi. Ta oli korrektne ka selles mõttes, et Taani õigused Läänemaale olid juriidiliselt kõige pädevamad. Meenutame siin kasvõi sedasama statiivi rahu, eks ole, ja et otsus iseendast justkui nagu oli õige, aga osutus pärast ikkagi veaks. Aga see on juba hoopis teine lugu. Mis järgmiseks korraks või ülejärgmiseks või üle-ülejärgmiseks ei tea ju, kuhu me jõuame? Eks selles Rakvere sündmuste kontekstis nimetatakse pigem sakslasi, mitte mõisamehi. Sellepärast, et ütleme, selles Vahereeris ei olnud ju mitanud mõisamehed, vaid oli ka igasuguseid muid Liivima üksusi, liivimaalastest üksusi, Tallinna üksusi ja, ja nad kõik olid koos, eks ole, šotlased olid eraldi laagris ja ilmselt see on sissepõhjus. Kui Rakvere tulevikku vaadata, siis 1000 kui nüüd ette vaadata, 1581 õnnestus botustelagardiil ikkagi rakk väravat. Õnnestus pani põlema Rakverevõitu, saatis kuulidega ja sundis lõpuks lossi alistuma. Seda küll. Küsin veel, mis on markitant? Makitandid olid sellised nagu omamoodi rändkaupmehed, kes, kes liikusid koos sõjaväega nagu sõjaväega, liikus ikka igasugu rahvast, tollane sõjaväejõude liiklust ei olnud mitte ainult sõdurid ja ohvitserid, vaid seal tihti luga sõduritega pered iga pesunaised ja sepad ja nii edasi. No kes kõik prostituudid ja kõiki, keda vaja oli, eks ole. Ja markitandid olid sellised rändkaupmehed, kes müüsid. No kõike, mida sõduritel vaja võis olla ja kes ostsid, siis võib-olla sõjasaaki, kuja ärisesid sellega ja, ja, ja nii edasi. Et sellised modi logistika tava ajada omamoodi parasiidid, kes siis selle sõja arvele lasid? Nii ladina keeles ma olen nõrk, mis tähendab muutus Fipendi. Moodus viljendi noh, kuidas eluviis tähendab ta, eks ole otseses tõlkes, aga selle tähendus on siis see, et et otsida mingisugust kooselu võimalust, noh, et kuidas ikkagi needsamad mõisamehed ja Rootsi võimud oleksid võinud leida selle kompromissi pinna, et ikkagi jätkata nagu ühel pool. Rääkis ajaloodoktor Andres Adamson. Šotlased olid ula. Kad tollel 1573. aastal, kui nad Šotimaal Tallinna saabusid, nii kirjutab Balthasar russo. Ja niikaua kui raha jätkus, pidasid šotlased head korda nii et iga mees neid kiitma pidi. Kui aga raha ära oli tarvitatud, siis oli nende heal korral ja selle kiitmisel ka ots käes ja nad norisid hädast aetuna uut raha. Kuna aga rahaga asi raske oli, siis lubati neil sööta hobusele ja toitu enesele talupoegade käest võtta. Kui neil aga nüüd see voli käes oli, siis ei tulnud mitte ainult talurahval, vaid ka kõikidel linna kodanikudel ja elanikudel, aadlikudel ja mitte aadlikudel kannatada. Sest šotlased võtsid mitte ainult hädavajalikku söötaja toitu, vaid ka nende vara ja viljavägivaldselt ära ning mis vaesed talupojad olid ära peitnud, see pressiti neilt ennekuulmatu piinamise ja vaevamisega välja. Ja kuna šotlased pidid asuma väljaspool linna ja neid suuremal hulgal kindlusesse ei lastud, siis pidid sellepärast mitte ainult kodanikud loomad kannatama, vaid ka kodanikud ise. Sest ükski kodanik või elanik, olgu ta kõrgest või madalast soost, ei julgenud oma pead väravast välja pista. Keda šotlased kätte said, seal tuli oma kott rahaga, pealegi sele kuup ihult nendele jätta ja saagiks anda. Ning kui mõni linnakodanik tahtis midagi hädavajalikku oma majapidamiseks, sadamast või maalt tuua, siis tuli tal mõned sõjamehed kaasa võtta Ta ja seda nagu vägivallaga vaenlaste käest võtta. Kõike kokkuvõttes ei olnud see parem kui mõni vaenulik piiramine. Lõpuks tungisid nad lossi valitsejatele samal viisil kui linnakodanikele kallale ning lasksid ühel ratsutaval lossihärral hobuse all maha. Kui sakslased nüüd nägid, et šotimaalastel kõik õnnestus, siis hakkasid nemadki nende eeskuju järgi tegema. Nii et ei olnud enam vahet sõprade ja vaenlaste vahel. Kuidas tol ajal vaene talurahvas kaebas, ohkas, hädaldas ja valitsuse poole tasumise järele kisendas. Kes kõike seda oma kohusepoolest oleks pidanud ära hoidma, seda on võimatu ütelda. Samas kirjutab Balthasar Rostov ka sellest, mis pärast šotlased temale eriti ebasümpaatsed võisid olla. Nimelt kui šotlased Tallinna asusid, olid nad kaasa võtnud omaenda jutlustajad ja nad pidasid jumalateenistust kalvinistlikuks korra järgi. Tähtsamad neist võtsid linnas ühe kodaniku tühja maja hobuseost uulitsa nurgal kasutusse ja lasksid seal oma vaimulikudel jutlustada ja sakramente jagada. Kalministlikul kombel. See aga oli iseäralik jumala arm, et šotlased saksa keelt ei osanud, muidu oleks nii mõnelegi inimesele nende ketserlus külge hakanud, nagu nad mitte ainult selle, vaid samuti paljude teiste pahategude poole kaldusid tänase saate Balthasar Rostovi teksti järel lõpetama ka šotlaste ajaloo helgema ja kuulsusrikkama poolega šoti rahvuspoeet. Suurima šotlase tiitlit kandev Roberti vööns on luuletaja, kelle üle šotlased on põhjusega uhked. Üks tema lauludest on olnud Šotimaa mitteametlik rahvushümn. Üht-teist laulu lauldakse vana-aasta õhtul paljudes šoti ja inglisekeelsetes paikades üle maailma. Aga mitte ainult. Ka mujal lauldakse olgu mugandatult või algupäraselt. Ansambel Kukerpillid.