Tere, mina olen raadiotoimetaja Kaja Kärner. Ma sõitsin eile Lihulasse, et selles ilusas alevikus oma igapäevast elu elavatelt TÖÖD tegevatelt ja lapsi kasvatavatelt inimestelt küsida. Mida nad eesti sõduritele pandud ausamba kohalikult kalmistult teise septembri õhtuhämaruses vägivallaga äraviimisest ja politsei jõudemonstratsioonidest nüüd eilse seisuga neli päeva hiljem, kui esimesed emotsioonid on lahtunud ja tolm natuke maha langenud, et mida nad arvavad? Vastustes sisaldub rohkesti küsimusi, nagu kohe intervjuudest kuulete. Ma toon siin mõned esile. Kes avaldab meie riigile ja valitsusele survet, mida siis ülepeakaela ja vabariigi valitsuse otsuste täitmise korda eirates politsei jõuga ellu viiakse. Kui valitsus on mures, mida Euroopa Liit ja teised lääneliitlased meist arvavad, siis miks valitsust ei huvita, mida eestlased ise oma mälestusmärkidest arvavad? Kuidas saab tavakodanik Eesti politseilt kuritegevuse vastu nüüd veel kaitset otsida, kui teab, et politsei võib teda kumminuiaga taguda ja pipragaasiga rahustada. 44. aasta sügisel Eestist läände põgenenud inimesed võiksid Saksa mundris võidelnud rahvuskaaslastele tänulikud olla, et nood rinde Narva all kinni pidasid ja põgenemist võimaldasid. Miks need ei selgita oma asukohamaa avalikkusele Eesti ajalugu, miks nad ei kaitse oma kunagiste kaitsjate mälestust? Ja kuidas siis üldse Saksa poolel langenute mälestust austada. Ning kõige raskem on Eesti avalikkusel mõista, et kui ühe režiimi sümboolika on keelatud siis miks punarežiimi monumendid? Eesti kalmistuid on lubatud. Topeltstandardeid solvavad ja vihastavad inimesi, kõige rohkem. Aga nüüd intervjuude juurde. Teise septembri õhtul oli koos teiste Lihula alevi elanikega sealsel kalmistul toimuvat jälgimas vallavalitsuse liige, kultuurimaja juhataja Tiina Lobja. Kuidas ta nendele sündmustele tagasi vaatab, kuidas toimunust suhtub? Tegelikult vaatan ma sellele asjale tagasi väga hirmunult. Ma ei teagi, mis seisukohta võtta või kuidas edasi toimida. Mul on niisugune tunne tekkinud, et äkki ma ei või enam jõulega pidada. Et äkki ma pean jälle kardinaid ette tõmbama, nägu, see oli sügaval vene ajal. Et mul on absoluutselt kaotanud usalduse see meie meie võimu vastu, sest ma ei oleks iial osanud arvata, et niisugune jõudemonstratsioon siin nagu saab osaks. Sest kõikidele asjadele demokraatlikus ühiskonnas katsutakse ikkagi ju jõuda kokkulepetele ja jõuda igasugused niisugused probleemid lahendada ilma vägivallata. Kas Lihula rahvaga oleks olnud kerge kokkulepet saavutada? Enne niisugust? Äkilist ülepeakaela kiirustades monumendi mahavõtmist? Oleks küll mina arvangi, et siin tegi vabariigi valitsus äärmiselt suure vea. Nad kutsusid kohale Tiit Madissoni, härra parts kes tol päeval teda vastu ei võtnud. Võtlus võttis vastu, siseminister Leivo. Meiega täpselt ei tea, mida temale räägiti. Ja vallavalitsuses ta ütles, meeleta saavutas leivaga kokkulepe. Et ega meil selle ausamba püsti panekuga olid ka päris suured kired valitsuse siseselt. Et ja et seal oli pooldajaid ja mitte pooldajaid, et kõigepealt oli ka kohavalik ja esmalt pidi see tulema ajusi ja muinsuskaitse alla kiriku juurde tsooni, aga siia ei lubatud siis ülepeakaela kiirustades äkki koolimaja juurde, tagantjärgi hakkasime mõtlema, et kooli juurde nüüd ikka püssiga mees küll ei sobi ja sel pinnal meil siis tekkisidki, need me ka veel ütlesime, et ärme kiirustame sellega, et avame ta vabariigi aastapäevaks, tõmbame hoo maha, et need kired on nii möllama läinud. Ma tean ka Tiit Madisson aru, sest tema oli vabadusvõitlejatele lubanud ja ta tahtis sirge seljaga edasi olla, eks. Aga me saime siis niiskuse kokkulepet, muudetakse seda teksti ja et see ei tule kooli juurde, vaid tuleb kalmistule. Et vene ausammast seal juba kolm ja las nad siis vaatavad seal tõtt. Aeg oli selline, aga minul oli kaks onu, üks oli vene sõjaväes ja teine oli Saksa sõjaväes paljudes perekondades ja et selle koha pealt aga selle ajalukku ja see on möödanik, et ma seda nii nagu ei tähtsustanudki üle läks ja, ja ma ei saanud ka sellest aru, et miks ei võiks olla, vaat siinse vabariigi valitsuse ütleme, see selgitustöö jäi napiks ja mulle helistati küll, mõtlesin natsismi ootamine ja et välispress ei suhtu sellesse hästi ja aga meieni olnud ükski välispressiavaldusega noot jõudnud. Nii kui nad nii vastasid sellele ja nad nii kartsid selle ausamba ülespanekut, et mina leian küll, et tuleks pidanud tulema siia kohale. Juhan Parts, Kristiina Ojuland, siseminister Leivo, kutsunud kokku Vabadusvõitlejate liidu meie volikogule, meie vallavalitsuse teenimine asi selgeks, ega me siis tohmanid siin ei ole, me saame asjadest aru ja poleks seda siia ka püsti siis pank, ma usun seda. Aga kui ta juba lubati, oli püsti, siis vaat see aktsioon, mis nüüd toimus, oli küll vabariigi valitsuse poolt äärmiselt lapsikult inetult lahendatud. Et õhtul, kui minule helistati, praam kohale hakatakse ausammast nagu maha võtma ja et inimesed on paanikas siis valitsuse liikmena ma pidasin oma kohustuseks, et ma pean sinna minema kartsingi, eksisse, politseid ja nii palju helistati mulle. Ja Ma läksin sinna, tutvustasin, kes ma olen ja mind ei lubatud sinna territooriumile. Aga siis. Ma läksin teiselt poolt ja, ja sealt ma lihtsalt ka ütlesin. Ma olen see ja mina olen oma rahvaga ja ma lähen sinna, et ma ei lähe kalmistul Ma lähen sinna lindi taha, ma nägime ja volikogu esimees oli juba seal ja oli seal meie vallavanem ja siis oli volikogu esimehele antud korraldustest. Me lugesime seda korraldust. Aga ka iga korralduse täitmiseks on oma aeg, oma menetlemine, iga vabariigi valitsuses määrusel kehtivat. Alati on omavalitsusel õigus esitada vaie ja, ja kui ei saada kokkuleppel, siis kohus on lõpuks see, mis lahendab selle. Ja alguses rahvas nagu jälgis. Ta suht rahulikult loomulikult ei tohutu politsei hulk natukene tekitas ärevust ja inimesed hakkasid seal sõimama neid ja ja, aga see oli kõik veel nii, aga kui sisse kraadu sinna kalmistule nagu sõitis, siis juba hakkasid laulma, vahepeal lauldi, et said, lähme Melle velled, me metsavennad oleme ja Läänemere laineid ja kõiki võeti nii. Suht rahulik oli siis veel. Aga kui siis hakati seda kivi peale tõstma, siis muidugi rahvas hakkas juba hüüdma häbi-häbi ja, ja, ja mis te teete ja siis läks, juba, näed tekib niisugune massipsühhoos. Et ka rahumeelsed elanikud, kes olid võib-olla lihtsalt tuld uudishimust, sinna läksid ka sellega kaasa. Ja minul tekkis tõeline hirm ja kui siis veel need politseinikud võtsid väljakilbid ja kiivrid ja kui siis öeldi sellesse valjuhääldi ajasse, et kõik vahendid on lubatud, nuiad, gaasid. Et siis siis ma ehmatasin küll ära, mis toimub, siis ma ei saanud enam aru, mis toimub ja siis ma näen, kuidas kas läheb, läheb ja vaat siis ta enam seda tagasi ei hoia. Ja lõpptulemus oli siis see, kui siis juba ära viidud, see kirik raamati annetudki puruks pekstud ja kraanajuht oli vigastada saanud ja ja siis tekkis niisugune olukord seal seltskonna ja Lihula inimeste ja politseinike vahel. Ma mõtlesin, et need inimesed, meie inimesed olid juba endast nii väljas, nad lasevad ennast segi peksta. Et Lääne politsei on endast väljas, sest ka neid oli solvatud, nemad olid ju käsutäitjad ja, ja meie inimesed väljas ja vaat siis ma külma röökisi kohe üle selle massi, et jätke järgi, et, et teiste kutsute kurja ka enam ei ole mõtet, eks mul hakkas oma inimestest kahjuks tulid relvitud Nad olid kaitsetud. Et see oli kohutav, ma tulin sealt koju. Ja siis kombel ma hakkasin naerma, et mis see siis nüüd toimus, eks. Ja päästaksin nutma, et kas üldse niukene asi saab Eesti vabariigis demokraatlikus riigis olla. Ja ma olen täna siiamaale niisukese tundega Mayulge õieti telefoniga helistada ja äkki kuulatakse pealt, teavad kõiki niisuguseid asju. Et mul on tekkinud tõsine paanika, tõsine hirm. Mul on niisugune tunne, et ma olen liidus tagasi. Tiina Lobja, mida nüüd peaks tegema, et Lihula elanike hinges olev hirm ja solvumine kuidagi, et seda kuidagi leevendada, neutraliseerida, millest oleks abi? Mina arvan, et kõigepealt peaks vabandama Lihula rahvas ja ja muudley vajakski, aga melootsime munad Tracarutada. Me lootsime, et seda tehakse koe reedel või laupäeval, tänaseks on teisipäev ja seda ikka tehtud ei ole. Et see, et meid ka paljud toetavad ja, ja merone neid kommentaare, noh need on nii fifty-fifty enamus on muidugi meie tohex. Et see on meile ka muidugi ütleme, see toetab meid, aga, aga meie rahva ees tuleks vabandada, et, et nii moti vargapoiste kombel öösel pimedas ja jõuga tuldi seda ära viima. Kas astub keegi ministritest tagasi või mis, pole üldse oluline, eks see meie jaoks kohaliku rahva jaoks ei ole oluline. Oluline oleks see vägivald, mis siin kasutati, jäätmeid tuldi hirmutama mingisuguste politseiga, seal üks politsei hüüdis või ma jätan su näo meelde, hakkad mu käest veel saama ühele. No vot, nisukesed ähvardused, niisugused asjad, et mis te siis mõtlete, mida me kardame kõige rohkem, et nad hakkavadki meil siin kogu aeg käima ja meil lihtsalt pommitama igasugust, sest iga nende käes on jõud Telefon, jõud, südame kardaan, seda jõudu nad rakendavad siiski ainult siis, kui, kui poliitikud seda käsivad teha. Siin vahepealsetel päevadel on lehtedes ilmunud ka mitmed Partsi põhjendused, missuguse surve välissurve alla eesti riik selle ausambaga sattus. Kas need põhjendused on Lihula elanikele mõistetavad ja kas vähemalt tagantjärgi on siin aru saadud, et miks valitsus niisuguse sammu astus? Ma arvan, et ei ole, sellepärast et see on ainult partsi lauset, ta ei ole ju seal toonud õieti välja ühtegi nooti, ühtegi tõlgitud välissaatkondade või välisriikide nooti, mis on sellel puhul me ei tea nendest keegi, mitte midagi. Et ma arvan, et see ei ole mõistetav liule inimestele, sest mina mõistan, ütleme olles natukene poliitika ja, ja võibolla mind on ka selles suhtes kõige rohkem valgustatud, eks kui teisi, et ma saan ka sellest aru, aga eile ma vaatasin ärapanijat seda saadet ja mulle meeldis rubriik, kus toodi välja Reinsalu ütles oma valimispropagandas. See oli see, et olge näoga oma rahva poole ja et me ei ole mingisuguste suurriikide mõte oli selles, et ma ei mäleta enam sõna-sõnalt, aga ütleme mingite suurriikide Me ei karda suurriike ja me ei pea nendega arvestama, et me oleme ise iseseisev riik. Meie otsused tulevad Eesti vabariigi otsused, et me ei, me ei pea kuulama kedagi Ameerikat, ei Venemaad ega midagi, eks. Nii see on, need valimiseelsed lubadused erinevad oluliselt hilisemast käitumisest, kui, kui erakond on võimule saanud. Kui te nüüd inimestega siin alevi vahel räägite, mida nad ütlevad selle politsei käitumise kohta, noh, seda nad kõige rohkem muidugi mõistavadki, et see gaas ja ütleme, need nuiad käiku läksid ja, ja eks ole ju, rahvas on kõike muud. Ja seda nad kõige rohkem muidugi hukka mõista, sest nii väike koht nagu Lihula 1600 elanikku ja nendest on veel ütleme üks kolmandik, lapsed, teine kolmandik, vanurid ja üks kolmandik ongi siis niisugust võimelist inimkonda siin, eks. Ja et mis te siis tõesti mõtlesite, ma isegi usun, et kui see, kui see oleks toiminud päise päeva ajal ilma politseiehitaja ja kutsutud lihtsalt vallavalitsus, siis sinna ei olekski midagi hullu toibunud. Aga see politsei just seda rahvast vihale ajas eelnevalt on veel, kui nad olid niisugused, tavaliselt lihtsalt seisid ja seal kui nendel ei olnud seda mundrit kaitset ja, ja seda neid kilpe ja kiivreid peas, nad nagu nagu ei, ei olnudki nii hull see asi. Aga vaat see ehmatas nagu inimesi ja vot see tekitas seda viha ja nad on ikka politsei peale ikka väga vihased praegu ja no nüüd on alustatud siis ju kriminaaluurimist ja kes oli see, kes viskas esimese Kivikas, Lihula elanike huvitaks ka see, kes politseist oli, see, kes esimesena pipragaas alasi ja, ja kumminuiaga inimesi lõi ja koera kallale loomulikult ja tähendab meid, ma arvan, huvitaks kõige rohkem see, et see inimene, kes andis edasi korraldused, kõik vahendid on lubatud siis tema ja poolt oli see väga halvasti organiseeritud politseioperatsioon. Tema peaks saama karistada. Tiina lubja, küsin teie käest veel, et midagi rahvas üldiselt arvab, kas teisel septembril vägivalla ja kiiruga ära viidud mälestusmärgi asemele eesti sõdurile, kes võitles võõras armees Eesti vabaduse eest, kas tuleks talle Lihulasse püstitada uus mälestusmärk, aga siis juba ilma nende natsirežiimimärkideta ja tuleks küll, et meie ütleme, esimese lennupoisid Lihula Gümnaasiumi esimese lennupoisid läksid ju kõik vabatahtlikena Saksa mundris sinimägedesse rinnet kinni pidama, kõik poisid läksid teisest lennust ka. Et ja on meil soomepoisse ja, ja meil on väga palju niisukesi, nii langenuid kui ka praegu elavaid. Kes on seal sellel poolel nagu võidelnud? Et peaks küll olema, aga hetkel me oleme seda meelt, et me natukeseks Läks peatamine igasuguste Ama ausammaste püstitamise siin. Nüüd ja praegu, et need poliitilised kired vaibusid, et me saavutaksime teatud stabiilsuse jälle, et meie rahvas rahuneks. Et valitsus saaks aega meiega vestelda ja ja ütleme meelast vabandust paluda, mina küll ootan, et nad tuleksid lehekest vabandust paluma. Rääkis vallavalitsuse liige Tiina Lobja. Usalduse taastamise raskest teest räägib järgmises intervjuus Lihula Gümnaasiumi direktriss, üsna uus inimene selles ametis õpetaja Margot Schmidt. Ta tunnistab, et tal oli kolmanda septembri hommikul kooli minnes selge, et ei tule tavaline koolipäev. Et lapsed on juhtunust sama šokeeritud kui täiskasvanud ning tuleb hakata selgitusi jagama, ehkki endalgi täit selgust polnud. Ja see kõik oli ühiskonnaõpetuse õpetajal, Margat Smitil reedel kooli minnes selge. Noh, ikka oli, kuna reedene päev on mul tundide päev on kaheteistkümnendas klassis psühholoogia ja siis on ühiskonnaõpetus kaheksandaks klassides ja noh, siis aru oli ju kohe saada sellised asjad tulevad arutusele, mis öösel toimus Lihulas ja tulidki, mida lapsed asjast arvasid, kas neil oli kujunenud oma arvamus või te nagu tajusite seal taga niisugust kodus kujundatud arvamust? Noh, seda nüüd üldiselt hästi raske öelda, sest kuna tööaeg on siin väike olnud õpilasi kõiki ei tunne, siis ma päris sellist otsust nad või ei julge välja öelda. Aga lastele vähemalt gümnaasiumi viimasel klassil on täiesti oma arvamus. Ma kuidagi ei taha seda uskuda, et see nende oma arvamus noh, mida nad arvasid, nad arvasid, et peaminister on rängalt eksinud ja nemad nagu kirjutasid selle peaministri vajakajäämiseks või või tegemata tööks või halvasti tehtud tööks või milleks iganes. Et nende seisukoht ikkagi oli see, et oleks nagu pidanud selgitama mis toimub, miks toimub ja võib-olla nõu pidama inimestega, et kuidas seda asja siis lahendada, nii et ei oleks olukord olnud selline, nagu ta oli. Kuidas Lihula Gümnaasiumi õpetajad on püüdnud seda šokki, mis mitte ainult lastele, vaid ka täiskasvanutele, aga just siin kooli ruumides püüdnud leevendada, kas omalt poolt on püütud kuidagiviisi midagi selgitada, mis tegelikult selgitus oleks? Oleks valitsuse asi, miks nii käituti, aga kuidas teie püüdsite seda šokki leevendada? No ma arvan, et kõik õpetajad, kust tunnisse arutlusele tulijad ilmselt kõik õpetajad on lastega rääkinud ja on lasknud lastel rääkida ja oma arvamust avaldada ja ajalooõpetajaga läks, oleme meie siis 10. ja 12. klassiga sinna ausamba kohale ja, ja tegime seal siis nagu tunni arutledes nende asjade üle, sest siis oli juba see teine ausammas, mis seal vastas on, see oli siis ka juba ära rikutud ja siis me nagu arutasime, et mis see siis nüüd on, on see päevapoliitika, on see ajalugu, kas see vaenu õhutamine või, või mis asi see üldse on ja ka lasime lastel rääkida ja ja ajaloo õpetaja rääkis ise ja, ja ja me siis nagu kogusimegi arvamusi, et mis siis nende ausammastega nagu võiks olla ja lasta arvamusi, on meie kõigi ühine arvamus ilmselt siin koolis enamusel on ikkagi selline, et kui ausammas, kui kunstiteos võiks ikkagi olla igasugune ausammas võiks olla. Minu enda seisukoht on võib-olla selline, et valitsus ei ole ju suutnud maailmale selgeks teha, milline on Eesti rahva ajalugu. Ja kuna õpilased siin arvasidki, et neil oleks nagu selgitusi vaja, siis mina ütlesingi õpilastele pöördumine peaministri poole, kutsume peaministri kooli ja räägime peaministriga sellest, et miks sellisel moel käituti, miks, kas ja väga meenutamaks aastaid 40 41, et miks nii tehti, et noored inimesed, kes on tulevased poliitikud, tulevased Eesti riigi arendajad, et nad peaksid ju saama saama peaministrilt vastuse. Või siis teisisõnu öeldes usaldus. Kui nüüd kordub see, mis kordus Keslaamis ja kui peaks juhtuma Lihulas nihuke asi, siis ma küsin, et keda me usaldame, kas me usaldame sellist valitsust ja loodame, et meid tullakse aitama või, või kuidas, et ma olen selle üle mõtisklenud neid uudistesaateid vaadates ja mõttes tahan nagu seda öelda, et, et valitsus on ilmselt õpilaste ja Lihula elanike silmis küll täiesti usalduse kaotanud. Et neile küll pakuti, et haridusministriga kohtuda. Aga me sellest keeldusime. Et kui siis ainult peaminister ja loomulikult me näiteks, kuna ma olen siin uus inimene siin koolis, siis me näitakski tegelikult ju, mis siis ikkagi Lihulas on? Kui me räägime praegu kogu sellest, mis seal Tartus täna toimub ja, ja nii edasi, siis tegelikult koolid on ju jäetud täiesti välja igasugusest arenguvõimalusest tänu sellele, et raha ei ole. Ja siis ma küsingi, et selliste asjade toimetamiseks nagu jätkub raha, aga kooli õpikeskkond on siin Lihulas küll alla igasugust arvestust ja kaasaja nõuetele absoluutselt mittevastav. Et noh, siis võib-olla peaminister oleks ka seda näinud, milline on üks kool seestpoolt ja õpilaste mõtted ja õpetajate mõtted ja ja võib-olla oleks ka pidanud Lihula rahva kima. Mis külaelanikke, kellega teie olete rääkinud, rohkem häirib ka see, et see ausammas maha võeti või see, kuidas seda tehti. Arvamusi on ilmselt seinast seina, aga põhimõte on ikka selles, et selles, et kuidas, miks tehti nii, nagu tehti oleks võinud ju tulla Lihula rahvale selgitada, selline on peaministri korraldus ja see tuleb maha võtta. Ta, ja nii edasi. Oleks võinud inimeste hulka inimene tulla, ma mõtlen härra Parts ja küsida siit siis inimeste käest, mida inimesed arvavad, milliseid võimalusi välja pakkuda, kuidas kompenseerida seda, kuidas siis ikka nende inimeste mälestust austada, kes tõepoolest selle mundri all hukkusid. Aga ühtegi selgitust ei toimunud? Ei ühelegi inimesele rääkimata noortest, kes on kujunemise järgus, mina, ühiskonnaõpetuse õpetajana, päris raske on lastele seda kõike seletada, miks see nii oli? Kas oleks sellest Lihula elanikele ja gümnasistidele kasu, kui keegi praegu valitsusest tuleks? Koguks näiteks kultuurimajja inimesed kokku ja ütleks. Palun vabandust, et see just kõik nii juhtus. Vabandus valu ei vaigistas, ilmselt on mõnedele inimestele ka hingeliselt haiget tehtud ja teine asi on see oma pedagoogitöös, ma saan aru seda, kui raske on võita usaldust, laste usaldust, töötajate usaldust ja kui see usaldus võidetud, on see ühe väikese eksimusega, on see usaldus kadunud seda usaldust ja enam tagasi ei tule, nii et noh, ma arvan, et mituks vabandamine, mitte üks selgitamine ju enam ei tee olematuks seda, mis oli, ilmselt ei ärata enam usaldust valitsuse vastu. Nii et see rong on läinud ükskõik mida nad püüaksid nüüd veel tagantjärgi teha. Kas Lihula rahvas toetab üksmeelselt oma vallavanemat Tiit Madisson? Või ma ei oska sellele vastata, ma olen nii vähe siin Lihulas olnud, et ma sellele küsimusele ei võta julgust vastata. Aga noh, nii nagu üldiselt võiks öelda, et kõik kõikidel inimestel kõik juhid ei meeldi, ükski juht ilmselt ei ole ka sättinud omale eesmärgiks kõikidele meelepärane olla, aga ma arvan, et Tiit Madisson on arvestanud inimeste soovidega küll ma olen seda tunnetanud koolijuhina need kuud, mis ma nüüd siin tööl olen olnud, et ta külastab iga nädal kooli ja ta tunneb huvi, mis koolis on vaja, toetab. Ma arvan, et see ju näitab ka seda, mis inimene ta on. Rääkis Lihula Gümnaasiumi direktor Margot Schmitt. Kirjanik Tõnu Õnnepalu kirjutab eilses Eesti Päevalehe arvamusartiklis eestlane platsionalist või kosmopoliit, et kui me tahame teada ühe rahva tulevikku siis ei peaks kuulama mitte seda, mida innustavad või arvavad sellest rahva vanamehed nagu need, kes oma relvavendadele ausambaid avavad. Nii või teisiti on nad minevik. Tulevik on noorte unistustes tsitaadi lõpp. Seepärast on siin jutuajamine Lihula gümnaasiumi lõpuklasside õpilaste õpilasomavalitsuse liikmete Inga känd, maa brid Pauluse ja Birgit alles maaga. Kuidas nemad teise septembri sündmustele tagasi vaatavad, alustab Inga kändama. Mis siin ikka mõelda, ma mõtlen seda, et et minu meelest selle märgi ülespanemine oli viga sellisel kujul märgi märki on vaja. Aga asja vormistus oli vale. Et loomulikult me kõik mõtleme nendele toredatele eesti meestele, kes langesid meie kõigi nimel. Aga kas märk oleks pidanud olema vähem provotseerin. Aga kui see märk maha võeti, siis kõige koledam selle asja juurde see oli see, et inimesed ei olnud teavitatud, et kui inimesed oleksid teadnud, ei oleks selliseid asju juhtunud, nagu too õhtu juhtus, nii et ma arvan, et päevavalguses oleks haaratud kive ega ei oleks asi läinud niivõrd vägivaldseks. Süütud inimesed said sel õhtul viga, kes lihtsalt läksid uudistama. Tähendab teie jagate seda mõtteviisi, et ausamba ülespanemine oli nagu omalt poolt niisugune ühest küljest järelemõtlematu tegu, mis kutsus esile valitsuse poolt omakorda vaata järelemõtlematu teo, et kas see oli niisugune sündmuste ahel, et võib-olla oleks saanud algusest peale seda kuidagi rahulikumalt ja suunatumalt ajada? Jah, oleks küll võinud ja ja ma ei saagi nagu sellest aru, et, et see märgi küsimus oli tõstatatud juba kevadel. Et tegelikult valitsus oli ju teadlik, et Lihula tahab selle püsti panna, et nad oleks võinud varem sekkuda sellesse ja ja kas või öeldagi, et tagab, tehke teistsugune märk. Priit, mida teie mõtlete nüüd, mitu päeva hiljem? Ei, ma ei oska vene keelt rohkem minagi lihalasi. Kas te ise olite seal mälestusmärgi mahavõtmise ajal kohal, ei olnud. Ja ma olen kaugemal. Mina põhimõtteliselt koorisin hommikul kui ajalehte tutvusta, selle telekas. Ja siis ma mõtlesin, nojah, 90.-sse mune. Et iga päev siukest pulli juhtusin, käisime koolis klassivennad, kes kohale neid raatsib. Toimida. Aga praegugi ju neli päeva hiljem, kui Lihula inimesed omavahel kas tänaval või poes või raamatukogus või kuskil kokku saavad, siis nii palju, kui ma olen siin kogenud räägitakse ainult ühest ja samast asjast ja see on see, kuidas mälestusmärk maha võetud. Nii seda kindlasti on mul välja kujunenud poes mingi iga pool jutt käidud inimesteni, märksiini märg, seal. Huvitav oli nende lelu vähemalt natuke. Tähendab teie vaatate nagu selle pilguga, et lõpuks ometi juhtus midagi huvitavat ja Lihula märkis ennast nagu Eesti kaardi peale. Ei no põhimõtteliselt mina mõtlen, et oli jah nagu niisugune sündmus, mida iga päev ei näe, näe, või, või noh, üldse pole näinud siin, et nagu märkis Eesti kaardi peal ennast selles mõttes Birgit, mida teie mõtlete, kuidas teie sellest sündmusest kuulda saite ja missugune teie hinnangul? Ei, mina ka hommikul uudistes nägin, sõbrad rääkisid ja, ja siis ma olin päris üllatunud, et niimoodi see kõik toimus üldse. Politseijõudude mindi inimeste lasteaia üldse, et oleks võinud ette teatada, et võetakse maha ja niimoodi mitte järsku tullakse, öösel võetakse. Mis te arvate, mida nüüd peaks tegema, et seda inimeste solvumistunnet leevendada, kas te ootate, et Tallinnas Stenbocki majas tuleks keegi ütleks? Vabandage, tahtsime head. Eesti huvides, aga juhtus halvast. Jah, nagu valitsus võiks nagu mingi nagu seisukohavõtt ennast nagu rääkida sellest inimene vabandada, kas see midagi sellist tõesti võiks olla? Et siis te tunnete, et, et nagu usaldus oleks uuesti taastunud? No mitte päriselt, mitte päriselt kunagi ei lastele natuke, võib-olla parandaks asja. Priit, mida teie arvate, kas oleks tarvis, et noh, näiteks siseminister puhuks Lihula elanikud kultuurimajja kokku ja selgitaks asja? Võiks küll tegelikult rääkida seda Lihula rahvale. Mida te arvate niisuguse niisuguse käitumise peale, et et kas see ongi õige, et kui üks asi, probleem, kriis on vaja lahendada, siis seda tuleb teha jõuga. Ja selle poolt ma ei, alati niimoodi jõuga, lahendatakse neid asju. Aga noh, ma ei aimanud bilikke tööd tegema, nendele anti käske tegelikult. Te räägite red eesti politseist, mida te nendest politseinikest mõtlesite? Ega need ei ole ju siin kohalikud Läänemaa politseinikud ehk siis need olid ikka Tallinnast toodud. Mõtlesin tegid tööd, aga käsku pidi täitma, järelikult. Aga ma kujutan ette, et ma noh, aga võib-olla teen seda ikkagi nii päris kui ma ei oska öelda, millega ikka meelega poleks teinud. Niimoodi. Inga, kuidas teie arvates peaks seda kriisi, mis praegu sellele teise septembri õhtu sündmustele nüüd nagu järgnenud ja kogu see solvumistunne, mis Lihula elanike südametes on, kuidas seda peaks lahendama, ma arvan, et see solvumistunne jääb ja ma arvan, et saab kogu Eesti riigile tegelikult, sest et see on nagu kena lops meie vabariigi ajaloos ja nii alguses. Et võib-olla tõesti vabandus valitsuse poolt mõnevõrra leevendaks seda, aga ma arvan, et seal päris kõva jälje ja kuidas see asi üldse lahendab, sellepärast et märkide rüüstamine jätkub, eks ole. Et, et noh, pole aimugi, mis sellest asjast saab. Aga ma usun, et mida kiiremini valitsuses midagi positiivset rahva suhtes ette võtab, seda kiiremini asi lahendub. Siin ongi ju peaminister püüdnud vahepeal ka ajalehes selgitada, missugust survet on välisriigid avaldanud Eestile selle mälestusmärgi mahavõtmiseks. Kas neid põhjendusi, mida lehtedes valitsus on esitanud, kas Need on Lihula elanikele mõistetavad ja kas need suudavad selgitada, miks just niimoodi käituti? Need põhjendused on kõik korralikud, eks ole, aga see siiski ei selgita seda, et miks toimiti niimoodi. Et need selgitused on kõik väga head. Aga siis jääb see mahavõtmise küsimus et märk oleks tulnud maha võtta kas või järgmisel päeval alguses, et selles on küsimus, põhjendused on head. Rääkisid Inga känd maa Priit Paulus ja Birgit Tales maa Lihula gümnaasiumist. Ma palusin intervjuuga Lihula muuseumi teadurilt Helen Vaabilt ja temagi kinnitas saates varem kõnelnute sõnu. Oli viga, et inimestega ei räägitud enne midagi ei selgitatud. Jääb mulje, justkui ei väärikski olude sunnil Saksa armees võidelnud eesti sõdureid mälestamist. Vinged politseiliste vägivalla kasutamine relvitu Lihula elanike suhtes vajab selgitust, vabandamist. Viimasena kuulame selles saates Lihula vallavolikogu esimeest Jaak kaste põldu. Temalt küsisin hakatuseks, kas volikogu arutas enne kahekümnendat augustit ja samba ülespanekut, et kas see on ikka üks õige tegu ja millised järelmid seal võivad olla. Ei, otseselt vallavolikogu seda arutanud ei olnud, küll aga üks vallavolikogu liige esitas vallavanemale järelpärimise, millega ta ka paari nädala jooksul või 10 päeva jooksul sai ja, ja sellele järelepärimisele midagi nagu vähemalt ei järgnenud, et ju siis ta oli, oli nagu rahul selle, selle tulemusega nende vastustega, mis ta mu küsimusele sai. Eks mingil määral kindlasti igaüks, kes teadis, oli arvestanud, et mingeid tagajärgi see endaga võib kaasa tuua, aga aga see küsimus on nii mitmetahuline ja, ja siin on nii palju erinevaid aspekte, et ainus, mida sellele mälestusmärgile sain pahaks panna, oli oli munder, siis mina ei ütleks, et see saksa sõdurimunder otsa äri vaid, vaid, mis pigem meenutas saksa sõdurimundreid, sest kleebitakse külge see tali natsismi sümboolikat täis, siis need inimesed, kes seda räägivad, võiks kõigepealt selgeks teha rahvale mida nemad peavad natsismi sümboolika all üldse silmas ja kas on mingeid üldtunnustatud natsismi sümboolika elemente. Lisaks nendele teadaolevalt ütleme kui on haakrist, kui on mingeid väeosad, on märgid mis iganes muu, aga, aga pelgalt kiiver pelgalt sõduri Frence ei ole sümboolika tunnused. Relv relv oli see, mida kätte saadi. Ma arvan, et relv ei ole. Ei ole kindlasti relv, on sõjamehed olnud, aga mitte ühe või teise sõjalise režiimi Tallinnas. Eesti Vahmarik kasutab Iisrael, relvasid, kasutab Vene relvasid kasutades kasutab Rootsi relva, kasutab Ameerika relva. Kas me oleme siis nüüd kõikide nende relvatootjate maade sõdurit või see on nagu vale arusaamine asjast? Kas teile tundub, et meie lääneliitlased, nagu Juhan Parts neid nimetab, reageerisid üle? Ma arvan, et sellises mahus nagu serveeritakse neid reageeringuid pole tänase päeva seisuga ju mitte keegi tõestanud, see on Juhan Partsi ja Kristiina Ojulandi sõnad, et on ilgelt palju ja vägagi negatiivselt reaktsioon, samas vallamajas on ka piisaval hulgal teistpidi arvamusi, kus on küll ei suhtle kellelegi diplomaatidega, kus lihtinimesed on avaldanud arvamust Javelini tunnustus, selle mälestusmärgi suhteliselt üle reageerida või mõlemat pidi, aga tänase päeva seisuga olen suhteliselt veendunud, et üle reageeris meie omavalitsus, hakates kõva häälega seda natsismi monumendist tembeldama, et, et seal on nagu küll suur viga sees, et võib-olla ka põhjus, miks ta püsti lõpuks läks, oli ka natukene meie võimulolijate piisavalt siuksest. Ma ütleks üleolevast ja hoolimatust suhtumisest, et need põhjused, mida meile toodi, et seda mitte püsti panna olid olid rohkem sihukest ähvardusliku laadi, et seda, et mingit välispoliitilist vastukaja võib põhjustada. See oli ju ilm selge, sest Pärnus sai ta suure käraga ma kunagi maha võetud, aga et seda vinti üle keerati, siis seda ei osanud küll keegi ette näha. Et arvestada. Eks ta oli, oli selles suhtes õppetund kõigile, aga eelkõige peaks tegema valitsus järeldused sellest, mismoodi suhelda üldse oma riigis, oma rahvaga. Täna ma näen ja kuulen ainult põhjendusi, et ei luba, olid pahased, ameeriklased olid pahased, venelased olid pahased, mingid juudi kogukonnad siis keegi valitsusest ei ole öelnud, mida eestlased sellest asjast arvasid. Mitte keegi, sigu oleks teisejärguline küsimus, Mart Laar juhtis väga ilusti tähelepanu sellele, et ja ka aktuaalses kaameras oli ka Margus Saar, küsis küsimuse, et kui palju on Eestis poliitikuid, kes näitavad eesti rahvast, maailm on sellisena nagu me tegelikult oleme ja ja kes ei püüa nagu need, millisena meid tahetakse näha. Aga nagu ikka vähemalt peaministri puhul, siis hiilib ta kõikidest sihukestest sisuga küsimuste vastustest kõrvale ja algab jälle mingi demagoogiline ämu ja, ja see, see nüüd ei tõsta valitsuse reitingut, mittegrammi värki, nii et nii ja naa. Igatepidi võib nii kaua otsida sellele küsimusele vastuseid, aga aga minu meelest rohkem kui see mälestusmärk ise on täna õhus küsimus. Mis põhjustas selle valitsuse niivõrd hüsteerilise reaktsiooni asjal, et ja miks ta just praktiliselt välgukiirusel toime pandama, et vot sealt sealt tekib tohutult palju. Küsimus on teil endal ka nende jaoks vastus, miks see kõik pidi nii ülepeakaela kiiresti toimuma? Vastus kiivalt kindlasti varjatakse ülevalt poolt ja, ja vastuse kunagi ajalooline tõde võib-olla toob välja. Minu jaoks ei olegi sellele küsimusele nii otseselt selle vastu isegi oluline. Minu mina küsin täna juba seda, et milliseid samme astuv valitsus ja jõustruktuurid temaga käsikäes edasi, et sellele küsimusele nagu mingi õiguslik hinnang anda. Ja ma siiralt loodan, et vääre lahti mingi klaperjaht süüdlaste otsimise peale valitsuse poolt tehti kollektiivne otsus, mis oli, oli oma õiguslikust seisukohast ühe demokraatliku riigi puhul väär. Selle küsimuse oleks saanud lahendada päris mitmel erineval seadusandlikul viisil, andes lihtsalt käsu vallavalitsusele mingi aja jooksul see asi ära koristada. Ka maavanema järelevalve tulemusena oleks olnud ikkagi seis selline, et vallavalitsuses oleks olnud sundseisus mälestus märksa maha võtta. Ja see oleks olnud mõne üksiku päeva küsimus, aga tänane lahendus ei kannata kommentaare. Te ütlesite, et vabariigi valitsus siiski vallajuhtidega suhtles enne kahekümnendat augustit, kui mälestussammas üles pandi. Te ütlesite, et see oli nagu keelan, käsin korras üleolev ja jõupositsioonilt. Mida siis teile konkreetsemalt öeldes? Otsene suhtlemine, mida, nagu avalikkus ka teab, on see, kui Juhan Parts kutsus välja vallavanem Tiit Madissoni. Ja loomulikult hea kombe kohaselt ta sinna kohtumisele ise ei tulnud, vaid saatis siseminister Margus Leivo. Teised suhtluskanalid oli, püüti siis parteisiseseid liini pidi erinevaid figuure kasutades siis nagu personaalselt, nagu vestelda, vesteldi, minuga, vesteldi ma tean, vallavalitsuse liige Tiina Lobjaga ja, ja kõik need nende lehtede stiilis panete, teete neile kõva pläki jäätmejaama, rahadest ja toetustest ilma siukest. Pigem oli see mitte siukene. Poliitiliselt korrektne lähenemine, vaid oli, oli sihukene poisikesetükke, et vaat, kui sa nii ei tee, kui ma tahan, siis, siis me teeme siis niimoodi. Niisugune niisugune suhtumine ei peegeldan tegelikkuses mitte midagi muud kui ainult seda, et Eesti vabariigis sisuliselt ei toimu dialoogi, ei toimu dialoogi keskvõimu ja, ja omavalitsuste vahel. Ei toimu dialoogi keskvõimu ja rahva vahel, et räägitakse küll tohutust demokraatlikust lähenemisest ja sellest, kuidas kõike püütakse nagu koosmeeles ajada, aga tegelikkuses teod ja sõnad lähevad, oks lahkuvad teineteisest, et siin on kõigil väga palju õppida ja väga palju nagu järeldusi teha. Et see õppetund oli, oli piisavalt valus ja, ja kui selline asi käinimisi mõtlema ei pane, siis ma ei kujuta ette, mida eesti rahval on tarvis on, et aru saada, kes on kes instituudid. Nii et nagu tagantjärelegi hetkekski ei kahetse, see mälestusmärk sai üles pandud, et see oli teie kindel otsas tookord ja te toetate seda praegu ka veel. Mina toetan ideed mälestusmärki Eesti sõduritele ja 60 aasta möödumist Narvas toimunud võitleme sinimägede ja nendest kaitselahingutest, millega hoiti kinni rinnet Narva all piisavalt hulga aega, et suur osa inimesi sai üle üle lombi Rootsi põgeneda ja ka need inimesed võiksid täna öelda iseenesest aitäh nendele, aga vaidlusi tekitas natukene sõdurikuju seal peal. Kui teda kunstiliselt ja öelda, et ta pole võib-olla kõige õnnestunum, siis siis milleks see mälestusmärk panti eeldas seda, et kes sellest aru ei saa, siis oleks tulnud seletada, aga täna on mul tunne, et kui altpoolt püütiniga seda seletada ja inimesed said aru meie oma inimesed mõistsid seda märki, siis mis puudutas nüüd seda poliitika osa, mida nagu altpoolt keha ei kannata, ehk välispoliitikat siis seal süütadki minu meelest asjadesse? Keegi ei ole ju püüdnud lahti seletada, Eestimaa kirjutas ajalugu. Üks Res Publica poliitikutest ütles, et me ei saa seda ennem teha, kui, kui on kommunism Euroopa tasandil ametlikult hukka mõistetud. No kas siis kõik Eestimaa inimesed peavad ootama, millal nüüd üks või teine asi kellelegi meeles saab, tehtud saab, et siis me võime hakata avalikult rääkima oma tegelikust ajaloost. Eelkõige mälestusmärk oli eestlastele ja Eesti omal maal ja selle koha pealt, et see tegu oli, oli täiesti õige. Vorm ei olnud ka päris vallavalitsuse valinda ja vallavalitsus ju otsustas pelgalt vabadusvõitlejate liidu avalduse järgi et lubada seda meie valda püstitada. Et anda mingile osa Eestimaa kodanikest tagasi kasvõi kasvõi väikegi osakene sellest ajaloost, mida siiamaani on kiivalt vaikitud. Mis te arvate, mida nüüd peaks tegema, et seda solvumist, mis Lihula rahval on osaks saanud pisutki leevendada, kas te ootate, et valitsusjuht tuleks ja vabandaks Lihula elanike ees? Kui see otsus oli kollektiiv, siis me j ainult valitsusjuhti sinna otseselt selle käsu nii jõhkra täitmise taga on siseminister ja ma ei saanud aru isegi selle valitsuse otseselt, miks see tehti ülesandeks regionaalministrile regionaalministri käsuta jõustruktuure. Pigem see hõlmaks niisugust. Ma ei teagi, mis tahtis, vabandust, peaks olema, ei saa sellest küllalt teisel nina veriseks, lähed, ütled, anna andeks, ma enam, et see ei, see ei ole, see solvumine ei ole ju füüsilist laadis on hingelist laadi, inimesed on abitud, nad ei nad ei tunne ennast kindlalt meie riigis enam ja veelgi vähem me ei tea, kes meid tegelikkuses juhivad. Kust tulevad need käsud, kust tulevad, et otsused, mis mõjutavad meie igapäevaelu, kui nad ei tule meie Eesti rahva käest, siis on ju alati küsimus hunnikus küsimusi. Et miks nad tulevad sealt ja, ja mis põhjusel. Mis põhjusel siis seda meie peal seda ise välja elatakse, et pildistan veel, ma arvan, terve üks, kaks põlvkonda ennem kui midagi loogiliseks hakkab minema Eestis, et siiani käib enamus emotsioonide ja siukse suure hurraa ja kära saatel, et ka poliitilised valimiskampaaniad on pelgalt reklaamitrikid kohe järgmine päev selg pöörata ja hakata ikkagi oma poliitikat edasi ajama. Tänane nii-öelda uus poliitika ei ole mitte midagi muud näidatudki näidanud, kui see on rohkem kui 10 aasta tagune vana. Mudelid on ka kuidagi siuksed, meenutab, et nagu, nagu, nagu Eesti politseigi käituks täpselt nõukogulik mallide järgi. Kangesti tekib küsimus, et kes kõik politseijuhid ja käsutäitjad on saanud koolituse Nõukogude Venemaa koolides või või selle süsteem koolitatud gurude järgi, et midagi uut lähenemist siin ei olnud rahvale järjekordselt, et ma ise püüdsin seal kohapeal. Ma tahtsin südamesoov oli, et seda operatsiooni, seda ma proovisin helistada, siseministeeriumisse, ühendust saada, siseministriga proovisin, soovisin sind ühendataks valitsuskabinetis kellelegiga, et saaks numbreid ainukene kellema, lõpuks tabasin oli Kaitseministeeriumist. Madis Mikko avalike suhete juht vist on tema amet. Ja palusin, et tema annaks mulle numbreid, kellele poole pöörduda. Ta ütles, et ta ei saa mulle neid numbreid anda, ütlesite, istutatakse tagasi, helistas mõne aja pärast öeldakse, et siseministeeriumist võetakse teiega veel täna õhtul ühendust. Seda ühenduse võtmist ei tulnud. Soov oli see, et seal kohapeal oli, oli aru saada, et need pinged kasvavad sedavõrd suureks, et neid ei suuda pärast keegi ohjeldada, et sel hetkel oleks võinud selle operatsiooni peatada ja lahkuda ette selle asja sinnapaika oleks teinud mõningaid selgitustööd ja oleks asi, pole rahumelisemalt langenud, aga minu kogemus ja sisetunne ütleb seda, et see operatsioon ei olnud teps mitte seesamane päev ette valmistatud ja planeeritud vaid see oli juba pikem protsess ja, ja see, et öötundidele langes, see ei olnud mitte juhuslik või taotluslik, et mõningaid infosid, mis ma siit ja sealt olen kuulnud, nende ajavad hirmujudinad peale ja just see jõuetuse tunne, et ühel hetkel on meie vabariigis mingi mingis olukorras on inimesed sellises situatsioonis, mitte kuhugi pole enam pöörduda. Mitte keegi ei saa sind enam aidata, et on päästetud valla mingid siuksed, jõud, mida ei ole võimalik ohjeldada ega reguleerida Derrida ükski operatsiooni juht seal kohapeal sinuga ühendust ei astunud ja kõik väiksemad ninad ütlesid, et Meie asi pole kommenteerida. Infosulg oli täielik, päris hoolega, käisin ringi ja nõudsin, et mulle esitataks vähemalt mingigi kirjalik dokument, miks nad seal on, väideti, et operatsioon Lihulas, mõtlesin, enamus oli seal liikluse salajase järelevalveautodega, et mingi maanteed endale, seal on teie ülesanne, aga mitte surnuaias suunata rahu rikkuda. See ei olnud mitte miski ja ma tean, et seal, et vaat see on jube, et Eestis ikkagi leidub neid jõude, kes võivad kohalikust omavalitsusest eesti rahvas kõigest hoolimata ka, ütleme surnuaias, tegelikkuses toimus ju rüvetamine, see see, et kõigest sellest sõidetakse niimoodi üle. Rääkisin Lihulas veel paari inimesega. Neil kõigil oli tunne, et neist on üle sõidetud. Neid pole selgituste vääriliseks peetud. Ning pärast teist septembrit pole võimalik usaldada riigi keskvõimu ega politseid. Toimetusse tulnud telefonikõnede põhjal kardan, et solvumist ja hirmu tunnevad inimesed ka mujal kui Lihulas. Ja et nad on Lihula elanikega solidaarsed. Nüüd on pall valitsuse käes. Me ootame selgitusi, vastuseid ja vabandamist.