Lapsuke on mulle õrna kullake, kaunis näokeni rõõmus ning ja Sookeani sulaval naerul silmad nii säravad, sügavad sameti, mustad vaatavad hinges, mul süütavad lõkke, kelle südant? Oh, kuis sind armastan, ma. Õrnake kullake, kallis, naerlevad suu, kästja silmini ameti, musti heledaid juukseid ja kõiki Su väikesi liikmeid. Essino Hellakest hinge. Need ju veel võin, ma jõuan eemaleppele ta sinust su väikesed naljakad mured pisaraid pühkides silmist rõõmsaks ning ilusaks teha. Kuldseks Supäevi mu laps. Kiiresti kaovad need soojad ja säravad päevad kiirelt need magusad ööd, kus valvamas ema Suuremaks saavad su väikesed käekesed jalad suuremaks suuremaks gaasinotillukes sööda, suuremaks väsiseks kasu väikesed naljakad mured. Tuulte ja tormide kätte siis pean, ma siin ongi, et mammukai. Ohtusid paljon luuramas lapsuke, elus ei ole valudest puudu. Aga ei vähenda, ei jõua enam su ema neid sul ise mu tütre kõike. Ise pead sa siis võitlema raskelt, ise essa edasi jõudma. Seda ei väikene, nüüd saab siis nii valjusti lööma. Palju sõitnud nõudmata saab küsima. Küsima palju. Vastust ei saa sulle anda siis enam. Su ema. On ta ju ise niisama üks küsija otsija. Seks ähmastab silmnägemise mo pilgud, varjuriiki lingut tab. Õhk, kivi, külm, õitseb valge hävi. Kas tagurpidi käin? Kui ära pöördunu? Kus on siis kodutee? KUS maja läri? Kas eksi, läinud ma? Siinsest võõrduma? Kuid leidnud härmas lingi avanud lukku. Kui tuleb korraga see taas mu pääle kokku kuulutab, kui närbunud noku lei alandlikumaks teeb, ara hääle. Ja hõõgub akna tagant. Valge käisus. Must enesest, kui peeglist paistab vastu. Siin koos on mälestuste sajapäisus. Ei neist ei jänesest male, astu. See vaikus, suur. Mis oli, karjub valust. Ja laut, silt laius üle kogu maja. Kui oli võetud viimine samm sõi alust suu ümbert viidud viimse sõna kaja. Surm, päev, õnne. Munder tõmbas musta Vöödi. Maailma vägevasse kohines jäi nii suur tühik. Tulega märk külge löödi. Et olend endisest ma enam üksi päini. Suh hinge tõmm, veel palavikus praksus. Need jub igavik Su jäätunud laugel. Sukk kalmu katab lumevalge paksus siinsamas lamad. Sind söötsin õhtul oma sõrm nii vahelt. Ei aimanud, et sa võtsid viimseid palu. Ei seda, et käskjalg tollest lahelt. Reppasid need viimsed, sõõmud piima siis vaatas too Sul üle kruusi ääre. Sa olid üle rängimast. Ja nii ma ei kuulnud klõbinat ta luise sääre. Nüüd, kus su maheduse soojas sööristma näljas mõnda tean, mis siis ei teadnud? Kui palju poetunud päeve helmenöörist? Meil polnud kõik su meelepärast seadmata. Guile yks veel su valge põlle malbus toast tuppa tuleksin ma lapseejooksus, suret mahuks kõik mu hääje all, pos. Su peapessa, kõik ülihoogsus. Ja vanakell mis sinu elu jaotas, lööb tunde asjalikult, Harjend rahus. Jooneti. Tükk tükilt, tasukaatas. Tatuksunud sinuga sukkküpseks tahus. Kõik püsib paigal ega ole mitte, kui pärast raiutöörist asju sinu laualt. Ma leian. Piibli vahelt kuivanud sirelite paar lehekest. Su isa ema haual. Et raamatuid ja korvis lõngu Köik mända hoolimatult elust vestab elatab kohtlaselt siin olu hõngu. Miks. Sest tööst, kui astusid sa üle, Valgma, surm, sünge vastane su ära nõudis. Jõu igavikust naeratas suppalg. Ma siis tõsinesin märgist, mis säält siia jõudis. Kui katsin, suri Su kõhnu õlgu ja kaunid õndsusest siis olid sinu sõrmed need ära vaeva. Ei minu külge hõõguma suve äärmed. Saab palju talunu. Need on sul aega olla südamega hoole, murepriga. Suur range kohtumõistja, õiglasema vaega. Näeb ise, et sul elud teinud liiga. Säält kaugelt kusagilt, kui ülekanne Sa seisad, säras seal. Näed muud päeva jõge taas voolavat Subule. Ent käsi, ranne, nõrk, hajutama pääl laelt, leinannage. Nüüd puhkab rahutuhtaimas kristallis Suhing. Ants võimalik et sa ei tunne ema kuis kiinduvalt. Pärand igikallis. Sunder saladuse rangus tihe, saama, nägu kannad nagu loori. Ikka ülespoole hõljub ära nihe. Tee ääre maha jäämas, koidukiiri noori. Mis kõrge kaugustaga ripsmepilu taas langenud algusesse, vetsu silme kaevust? Kui surm on tõstnud sinu palge ilu Sa päästnud? Mina, mitte sina vaevust. Ei elavat detaip Suzelgusesse küüni sumatan täis, ei mahu juurde viis kilo. Kuid minu kahjatsus see raskutseenik. Dust Ell ajanuksid. Ja kui sul lauk riivas taevake õnnist lõi üles armastus, mos, valu, vägev. Ma verejälgi kandsin ümbersünnist. Ja esmakordselt. Lei üles armastus. Kuid panna, kuhu see, mida varem varjanud häbelikus. Ei tulnud õigel ajal õigeid sõnu suhu. Ning vaeseks teeb mind nüüdse kurblik rikkus. Ei mahu, see maailma jumalalgi näid rüpseks kitsas, liig Su hauaäärne maa lumine, sest põleb tallalgi. Kas olen osaltki sees? Sinuväärne? Nii tema vari kes on läinud siit, on minu ümber üsna ligi aeva. On surmast pühitset, ukse biit. Kanda jäänud nii palju püha vaeva. Sest tööst veel sulamata, jäine jälg. Ma pole veel end selles soojaks maganud. Ikka kurnab minus südant nälg, sest armub palukesest, mis ma pole jaganud. Kes mõõdab selle kauge vahemaa. Kui kõik on jäänud mu südamesse alla. See elab, hingab, ei, see otsas. Surm ühe silmad, suled. Teisel kisub valla. SEDA minu ema lemmiklill. Sain kimbukese vastselt tuttavalt ema lemmiklill. Kui sõnutalt. Silm niiskub lapsikult suunaerukel. Sest Maldest lõhnast meelon ärevil. See võttis nõnda soojaks rinnalt. Oh mälestusi. Ja kaugemalt, neid kerkib lapseeast, oh kunas mill ma kuulsin magus-kurba leierkasti naabripoiste taltsutada valged tuvid kui suured lumepallid lendu lastik. Kui suured olid siis need väiksed huvid? Ei veel. Mis ilus asi oli vokk, kui sellel lõngaks sirgus villak.