Tänases saates kõlab Ester Mägi looming kuulatavate teoste sünniloost ja muusika kirjutamisest üldse räägib teile täna helilooja ise. Palun, kas te meenutaksite, millal õieti tekkis soov astuda muusikuteele? Ega seda õieti ei mäletagi ja kas see soov neid kohe alguses oligi nii päris seotud muusikutega veega või õigemini siukse professionaalse muusikaga ma arvan, et seda vist mitte, aga aga lihtsalt oli niisugune nagu huvi, huvi muusika vastu, ma väga armastasin muusikat, ma isegi ei tea seda, et mind oleks kodus sunnitud näiteks klaveritundi, aga lihtsalt ma väga armastasin muusikat ja, ja tahtsin isegi sinna klaveritundi minna. Nimelt just jah, klaveriga algas asi peale. Õigemini klaveriostmisega perekonda ja siis asi kaua aega mul ei olnudki nagu veel kohe võimalust seda tundi saada küllaltki hilises eas, alles jõudsin selle klaveritunnini ja ka ma ütleks, et võib-olla siis ei olnud veel niisugust konkreetset mõtet, et nüüd minust tingimata muusik saab, see tuli nagu hiljem kujunes, kujunes välja sellest lihtsalt armastusest või huvist asja vastu. Noh, nagu ma ütlesin, alguses läks see asi nagunii klaveri mängimisega, astusin konservatooriumi ja oligi siis põte saadagi pianistiks. Aga selleni päris ma ei jõudnud. Vahepeal tuli niisugune olukord, et jäädi, jäid haigeks, nagu enam mängida ei saanud ja siis hakkasin mõtlema natukene muusika kirjutamise peale, siis juba natuke teised inimesed, kes mind tundsid, minu õpetajad nagu natukene soovitasid ka seda, seda ala just valida ja ja siis hakkasin proovima. Muidugi, see oli alguses mõeldud ainult. Esialgu sooviks, et võib-olla käed siiski nii paranevad ka ja ma saan ikka edasi mängida ja aga hiljem läkski nii, et tõepoolest muusika kirjutamine, mille ma siis valisin omale jäigi hiljem elukutseks. Kuidas sünnib muusikateos teoses hind on kindlasti olla väga mitmesugune, olenevalt sellest, kes kes parajasti looks seda. Mina enese kohta võin niimoodi öelda. Kõigepealt on nagu mingisugune diabola olema üks niisugune. Laadimise periood, tähendab, peab tekkima mingisugune mõte, idee või õigemini soov üldse midagi väljendada midagi kirjutada, midagi. Ja mõte tekiks, peab tulema väljastpoolt mingisugune impuls. Impulsse näevad väljastpoolt väga mitmesugused asjad ja olukorrad. Impulsse annab näiteks kunst, kõik kunstiliigid kaasa, vaata et ma ka muusika ise. Siis ümbritsevad inimesed elu. Looduskirjandus on tekkinud juba niisugune soov tõesti midagi väljendada, vot siis tuleb hakata konkreetselt kirjutama seda kirja panema. Alguses mõte, kuid nagu kogu aeg niisuguse mõttega ringi. Ja otsid sellele mõttele niisugust konkreetset lahendust, milliste vahenditega seda teha, millises žanris kirjutada, milliseid instrumente või milliseid hääli kasutada? Toimub naguniisuguse üldise Taani tegemine ja kui see on valmis, siis tuleb hakata konkreetselt kirja panema. Mina isiklikult panen. Klaveriga või nii-öelda klaveri kaasabil on autoreid, kes ei kasuta klaverit. Mina kasutan klaverit selleks et kõigepealt isol leeruda ümbritsevast maailmas on nagunii kontsentreerumise vahendiks. Töötamise korral peab olema niisugune suhteliselt vaikne. Aga kui ma mängin nii seda, mida ma mõtlen, kirjutada, siis ma nagu eraldan ennast ümbritsevast elust igasugustest häältest ja eriti muusikast nii muusika osas peab olema täiesti niisugune tühjus. Või tähendab üks mingisugune muusika heli ei tohi segada, see on kõige halvem või tänavamüra või telefon või nii edasi. Selles mõttes nagu klaveri juurde istudes, nagu täiesti sulgeda ennast sellesse kirjutamise miljöösse mitte see kirjutanud. Meil ei toimu muidugi mitte ainult klaveri juures, kui ma lähen tööle või tulen sealt, siis ma kirjutamise perioodil kogu aeg mõtlen selle teose peale, sest see, mis on kirja pandud, ega see veel ei, ei pea olema lõplik ja see tihtipeale olegi lõplik. Sest kirjapandust tuleb alles valida, saan võib-olla loominguprotsessis kõige raskema osa, sest sellest materjalist ja mis on nagu välja öeldud, juba siit tuleb tõesti valida kõigesse sobivam, siin tuleb kõne alla muidugi niisugune maitse küsimus, stiili küsimus. Siis kuivõrd üks või teine mõte sobib teose üldplaani. Vaat seda tuleb otsustada, kõik võib olla nii, tänaval kõndides on väga hea vahel kirjapandu suhtesse hoida niisugust ajalist distantsi. Sest pärast nii vaadates üle mõne aja pärast leiad siis mis peab jääma ja mis tuleb välja jätta. Ma ütlesin, et ka kirjandus võib-olla just niisuguseks esimeseks impulsi andmiseks aspirantuuri lõpud Leena, ma kirjutasingi just Kalevipoja ainelise kantaadi. Vaat just kalevipoja tekst, nagu andis mulle selle mõte idee. Valisin sealt ühe niisuguse episoodi, mida, nagu ennem ei allu muusikas, väljendatud on Kalevipoja teekond Soome ja kõik siis sellega seotud olevat sündmused. Ja kuna kantaat on niisugune suurvorm paljude osavõtjatega, siis kohe nagu ei olnud võimalust seda etega nõnda. Ja ma mõne aja pärast tegin selle teose veel kord nii-öelda ümber kahele klaverile, mõnedest osadest. Tegin siis nii-öelda paranžeeringu kahele klaverile. Nii et see teos on nagunii. Kui teos on valminud ja ta on läinud interpreedi kätte ja intervjuu esitanud, milline suhe on heliloojal siis oma teosega tihti on lugu nii, et teatud interpreet on isegi nii-öelda põhjuseks ühe või teise teose kirjutamisel lihtsalt vahel on ka niisugused loomingulised tellimused ühe või teise interpreedi poolt. Heliloojal on alati hea, kui ta teab juba näiteks, kellele ta kirjutab. See on valmis, siis muidugi autor suure huviga kuulab seda niisugust esimest ettekannet huviga selles mõttes, et autor kõigepealt kontrollib, kas see teost hästi kõlab nii nagu tema seda mõtles. Olnud, nii et mõningad asjad teda väga meeldivalt üllatavad. Sellepärast et ta nagu ei oodanudki nii palju, mõningad kohad on kõlavad aga ilusti tänu just sellele interpreedi-le, kes oskab seda nii ilusasti ette kanda, on hea, kui autori ja interpreedi vahel on niisugune hea vahekord sõbralik. Muidugi interpreet peaks nagu tabama selle autori mõte kõigepealt selle põhimõtte. Kuid sealjuures, mina loodan alati ka interpreedilt veel, et ta nii omalt poolt veel sinna juurde pane midagi ja mul on väga häid kogemusi olnud, kus tõesti interpreedid lisavad, nagu omalt poolt veel sinna juurde mitte just näete, aga lihtsalt see interpretatsioon on iga interpreet näeb ju vini, kuuleb teoscani oma silmaga ja see on kõige huvitavam, kui see läheb nii-öelda selle interpreedi kaudu. Või see interpreet on huvitav isiksus, tema loob selle teose nagu uuesti veel nii värskemalt ja nii Toolse ütlemisega kuus eesti rahvaviisi viiulile ja klaverile on otseselt kirjutatud. Meie noore viiuldaja jaoks Urmas vulbile. Tema soovis midagi minult ja nii siis sündisidki need lood, need kuus eesti rahvaviisi, need on identsed Eesti viisid. Ja ma püüdsin neis asjades jääda võrdlemisi originaali lähedaseks. Viiulipartii on kohe täiesti originaalne kaalne, pisut omapoolset Anantud. Klaveripartiis on loomulik, et iga autor püüab ikka nii omas emakeeles rääkida ja seda olen ka mina püüdnud ja seda on mulle ka õpetanud. Minu õpetaja Mart Saar. Mart Saar, kes ise oli meie rahvusliku koolkonna rajaja püüdis ka oma õpilastele seda edasi anda, kohe hakata siis tema juures õppima juhtis ta tähelepanu kohe rahvaviisidele nende küsimusele, kuidas neid kasutada. Ja soovitas neid mitte kunagi unustada ja vaid ikka kasutada. Ka viise on kasutatud tihti igal ajastul. Praegusel ajal võib öelda, et nad on jälle moes. Neid kasutatakse palju ja iga autor püüab neid kani oma loomingusse tuua nii omamoodi. Minu sihiks nende asjade juures oli just neid võrdlemisi muutmatul kujul kasutada, mitte neid segada muu muusikaga vaid võrdlemisi lähedaseks. Jäta algkujule. Rahvaviiside kasutamine muusikas võib ju väga mitmesugune olla. Me võime väga täpselt jälgida muutumatul kujul seda, mis rahvamuusikas on. See on üks moodus. Aga teine võimalus on, et me võime sealt ainult mingisuguse intonatsiooni või väikesematiivikese võtta, siduda seda oma muusikalise keelega. Või võib ka nii, et see rahvaviis ainult teiste annab meile mingisuguse impulsi oma oma muusikalise keele väljakujundamiseks. Millised seosed, võimalused on veel muusikal kirjandusteostega? Kõige lihtsam on see ikka, et me võtame kirjandusteostes tihtipeale tekste niigataatideks, romanssideks, lauludeks, seda kõigepealt. Kuid mõnikord võib, seal on niisugune kaudsem mulje, mis me saame ühest või teisest kirjanduslikus teoses, see avaldab meile niivõrd tugevat mõju, et me püüame seda muusikas väljendada. Mul on ka üks niisugune teos, nimelt teine keelpillide kvartett eliigiate nime all, kus ma olen ka kasutanud justjust Ain Kaalepi väikest tsüklit väikesed leegijad. Ja ma võtsin seda nii-öelda aluseks, kuigi teksti kvartetis ei ole. Aga ma umbes planeerisin Tani vormiliselt ja sisuliselt umbes nii nagu Ain Kaalep on seda mõelnud igasugune kirjandusteos puhtsõnalises väljenduses on ju küllaltki konkreetne ja muusika oma põhiolemuses on jällegi võrdlemisi vähe konkreetne. Me võime kirjandusteos täpselt üle kanda muusikasse. Nii võrdlemisi konkreetselt isegi võiks öelda nii tammiliselt täpselt seda programmi jälgides. Aga me võime seda ka nii väga üldistatult teha, nii et see side kirjandusteose, muusika vahel võib olla väga-väga mitmesugune ja võib-olla kõik need võimalused selle kahe kunstiliigina sidumiseks ei olegi veel kaugelt ammendatud. Minu mõtisklustes on võetud aluseks Tammsaare proosat kast üksikud aused, üksikud mõtted, mõtisklused, mis on siis üle kantud muusikasse.