Rauk vedur üsna väsinud jalu meid kumendavas Koidusse vea. Ja nagu hulkuv kondivalu käib läbi vagunite rea, kord kähisides uigub kordemäe all, raskelt lõõtsutab siis Kaldorgu lõõtsutab, et kogu maailm ringi, tuim laude, ägab seinas, käeksub laes all pidur, põrrad, puhver raksub ja suiku jällegi kaasemaks roidumusest. Ning kõigi lisaks salongi Chrysler tolmu iga luu ja ta varsti päramises lahtris. Must. Õhk on nii ränk, et kärbes püsti ei jaksa tõusta mehe käelt, kes näo ette tõmmanud mütsi ja jumal teab mis undane. Suur voldiline säärik puhkab täispikkuses need pinge all. Raudropsikutes tugev tald ning igav täiskivituhka. Öömehe krobe sinipluus on läbi käinud Ühest küljest ja rinnatasku katkenud nurgast kaebderas mõõduk tuli. Ta süles puhkavad kaks kämmal kaks suurt ning rasked meheke. Neist punetavalt tõmbunud lämmaks on igati tugev kondijää. Suurvaime võlub käte ilu. Jahveidjas too oli vist kes ülikauneid sõrmi silus antiigivalgest marmorist sünge ländželogi loomishoogu sai tollest müstilisest jõust, mis omab käte kõrgem tõug ja milles taidur ikka joobub. Veel. Mõni sõlmegeerus, et kuidas hoidis Milo Veenus kordama täiuslikud käed ning kui ei lahenda probleemi siin mõni leidlik nupp või õpe. Me kaome pleepsi maitseskeemi ja tuleb õilsa kunstina. Ka mind siitsamast Viru kaldalt, kus küll on kindel paema viis korra unelmate valda üks hele käsivartega jätuks nähtava randme õrnust. Ma tundsin kõrgeimena tööd polnud küllalt pimedad, et leida talle ülivõrdust ka tähtedest või naervest kuus. Ning terve maa kaelastikume ümber rände sigari. Nii läksid linnud, õied, puud ja läksid pilved. Taevavõlvil läks tellitud tulevik. Kui mõistsin ma, et käte sõlming on ainult maa pääl loomul. Nüüd innustavad ammust aega mind hoopis teised käed ja peod. Näide ei saa mõõta iluv aega. Neil kaasas käivad maised teod. Need vorminud kaevanduste kangid, treipingid, vikatitega jõed ning praksatavad äärses kõrgahju vasarad ja tangid. Neil puudub marmor, mahe toon ja ravimiste paindlik pehmes vaid neis on argipäeva ehtsust ning peidujõu külmajoon. Need käed kuulu kunstirelvi, mis nautleb ainult suud ja ö. Radeni Päitel mustakivi. Need rusikad ehk oleksime kaneeti kämble, mis siin rüpes mu vastaspingil lebavad on töödes nurgjalisteks küpsemist täis, lisandusid ebakaid, leegi, liha, arme, Faizon tsooni ja pihus lõhkendama raskemast. Meist kena kuukivirahn, mis tuul ning vihm on halliks koolini. Käe sellised, kui saabuski rändlõid barrikaadesse Pariisi ning giljotiini alla viisid türanni lõdiseva pähe. Need tõusid üles pinnalt soisel Corp Peetril linnatänavail ja nende ohverdavale hoidel. Madriid ei avaväravaid. Olgu kiidetud ta käed, mis keset iha kogemata ümber kaela ümber piha, väättkas, klambrid loonud. Nii kust olen janus joonud valgest kokku pandud kõdraks astest käed, mis vahel muutuvad nii nõdraks, märbunukse loiuks nagu lõigati lilleks kuni ellu hõigati, toibuvad ja nõrgenevad pajuvitsaga tuules laksutavad piitsaks ja sähvis käskiv kõla. Mäed energiliselt liigutavad mõla paari üle õhtu elav hõbedase vee. Kuni pärast koju lähme vastamisi, õlad käes, need käed. Ülelehist krõbisevad. Mäletan su käsi sellest hetkest peale kui hakkasin end tunnetama maailmas. Rohelistel kattis neid alati päevitus lahkunud neilt isegi talvel. See oli selline õrn ning ühtlane, vaid suunetiste kohal veidi veidi tumedam. Võib-olla olid nad veidike aredatki, need sinu käed sai ju neile elus osaks nii palju tööd aga needmeelsed väeti, nii õrnedena. Ja ma armastasin suudelda neid otse tumedaid seemnetest. Mäletan alati su käsitöös olevat mammerete, kuidas nad liikusid edasi-tagasi seebivahus pestes mow voodilinu kui need linad olid veel nii väikesed, sarnanesid mähkmetega ja menetlenud, kuidas lambanahksed kasukas talvel kandsid, pangesid kael kookude otsas asetanud eestpoolt kael koogule, väikese labakindas käe ise samuti väike ja pehme, nagu see kinnaski. Mäletan liigesekohtadest veidi paksenenud sõrmi aabitsa. Ja mina kordan, sinu järel. Mõned väljavõtted pinnu poja sõrmest ning kui kiiresti nad ajasid niidi nõelasilm. Kui sa õmblesid ja laulsid, laulsid vaid endale, jään minule. Sest ei ole midagi maailmas, mida ei oskaks teha sinu käes, mis ei oleks neile jõukohane. Mida nad peaksid põlastavaks. Kuid kõige enam jäi mulle meelde igaveseks ajaks, kuivõrd hellalt paitasid, näed, sinu käed veidi karedad ja ometi nii soojad ja jahedad. Tere, Snap aitasid mõjuksi mu kaela, mu rinda, kui ma pooleldi meelemärkuseta lebasin voodis. Ja ükskõik millal ma ka avasin, silmad ikka olid minu kõrval. Ning öölamp põles toas. Ja sina vaatasid mu peale oma aukuvajunud silmadega otse pimedusest ise viljonit, tasane ning helendav. Otsekui mähitud kuld ja hõberüüs. Suudlen su puhtaid pühi, käsi. Käed ja kõik sõrmed on toredad, seltsimehed näpainduvad viibutavad, kui seda tahad. Käega võib kinni haarata, võib lahti lasta, võib kõike katsuda, isa silma ja ema Niina. Võib õnnelik olla, kui on käe. Ja kui on paha, juhtub sedagi. Kui on nälg, oled üksi või märg, siis lohutavat sõnumit. Neid võib suhu pista. Ja kõik unusta. Kas olete puud näinud lendamas, raius kui talle õõtsudes kummerduv rahetav rind oma oksi, kui tiibuda lehvitab, sajus nagu laperdaks üle soolaugasteni. Imeb valingu vett, tõrjub tagasi välke vees, valus on puul iga kurd, Igapa nägu higistakse, oksad täis mõhnu ja särke. Netsoonikat käed. Meil on tööst paravne. Aga taludes õlgadel vaevavad rõhku puukohad, ta okstel on mõrad ja praod. Tema okstega töötab maast, kerkides õhku, sest teab kui ei tööta. Siis kuivad ja ka juba väsivad vahel kuud. Tuul raugemalt lõõtsunud tumepilvedega Aarne Värv põgeneb, eest. Särab päikene taevast puul hinnates õõtsub laiad oksad, kui tiivad veel helklevad vees. Kas olete näinud puu? Paari käsi üles, tõstan pahtlikud oksad, kas näed? Nemad otsivadki õue ja tormis ei väsi? Kaks kätt on mul töökad ja vabad käed. Minu kätele kalleima Wabadus. Laske vabalt künda, neil põllud täis, külvata kõik vabalt, iga päev kaalude peoga, kui raske on lei. Ja sest minule määratud lõik minu kätel, kui puuokstel puhkevad tiibu väsinud linnu, kes pelgavad rihm ajaloo. Ja eks emmates Koit minu kätele liibu, nagu naine kes liikmetest ringutab, on minu käest. Ja Nad on minul lihast ja verest. Ent kas õigus mu kahele käele on vaid minu üks veel piisk on osake merest liivaterake osaksonmäele, piisa kõrvale piisk, see on määratu meri, põrmu kübemed. Mägi on tihke nagu ookean, piiskuja, et liivateri vajab avar maailm, minu pihke. Minu käsi on kirveljavikatel vaja. Jaga Adral, mis vagusid, ajab, vaat tehas ja Veski ja paja meie sajandi ime raketki neid vajab. Minu kätepaar kõlbab ka siduma mähist, õunapuudele, pakases kanges. Ast lippu võib lahingus kanda kui tähist üles maast tõsta sõpra, kes langes minu käed neid värvis lillekest kasta. Et leiba, sõtkuda, aknaid Mõsta, et lindusid puuridest lendama lasta. Et mu lapsuke päiksele vastusintesta. Käsi. Tarvis on vahel, et pühkida, aitaks silmist endal või võõral Nadweegi võiet õrnalt nad pisukest lapse pead paitaks, mida paitanud pole veel keegi. Käsi tarvis on sasima kallimatut ja et terekätt sõbrannat suruks ja et vaenlase õeluse saadaks meid hukka. Et tal verised käed lüüa puruks. Minul käsi on kaks. Oleks ajast, kui vähe. Nüüd kahega läbi ei aja. Enam kuld pole hiilgav, kulda tarvis ei lähe. Aga kuldseid käsi on vaja. Minu käsi on kaks, helded, põllud, nad võtke teil vilja eest, õigus on meile. Paar käsi, kui oksa paar tugev ja nõkke minu käe.