Eelsel luuletunnil kuulete põimikust Nikolai turi soo luuleraamatust, kuni puud on olemas. Need on filosoofilised mõtisklused inimesest, tema kohast, emissioonist elust ning ühiskonnas mõtisklused inimese sisemaailmast, tema hinge, varjundeist, õrnusest ja armastusest aga ka elu ja surma igavest probleemidest. Eriline koht Nikolai Torizo luules on loodusel, mida me südamega peame hoidma ja kaitsma, kui tahame midagi säilitada ka tulevastele põlvedele. Sellest siis raamatu pealkiri, kuni puud on olemas. Põimik on koostanud ja värsid, tõlkinud ingedrikel. Luule mõtisklused toob teieni Olev Eskola. Ja ma nägin jaamas vastu külma rööbast üht väikest rohulibled tõusmas liivast. Nirvaetav ja habras. Õrnaltens surus vastu külma rauda. Oh sind, sa väike mõrvar. Kas tõesti otsid hauda? Näen kihutamas range üle sinu ja lõmastavaid, rattapaare, raud, ruuni, igast ilmakaarest, hulk tonni terast, mullimas su ihu. Kuid sina, sirgud, habras, väike, visa, ei suuda, tapasin metall. Uus päev, mis virgub aina jõu, tulisad, saad kõigi kiuste elad päikse all. Meil poleks ühtki jõge suurt õhk tuleks nagu mürgikoopast. Kui meid ei kaitseks võimsat puud neitses idas kui Euroopas. Täisohvrimeelt nad joovad mürki. Meid hoiavad delfiinid kombel. Miks küll nad tihti püüan mõista? Nad nõnda kaitsevad mee homsed. Nad vaatavad mind, tõsis silmi täis lapsemeelset usaldust. Niikaua, kuni puud on elus, ei tea ma, mis on üksildus. Kui hõrenevad metsad jahenevad jõed siis mõelgem kord, see kõik on tema jaoks, kel sünnidaatum. 30. sajand. Me nõnda vähe hoolinud oma ajast, et pole mõelnud sellele, kes eos ei saa veel kaitsta end. Tal päranduseks. 20. sajand. Ja meie teod. Me elu möödub linnutiivul täis mõistmatust, ma endalt küsin. Miks elab surelik Vaide viivu? Kui loodus on nii igipüsiv? Varase hommiku kainus ja karskus kastene rohi, suvise taevas, sinine kargus jões selge põhi. Päikesekargus ja õhukarskusallikavesi. Midagi joovastaamat ma ei tea kui neid meeletusi. Mäes suusapaarile voisedas alla joon külma õhku seks, et sooja saada. Ning järsku võlulõhnu täis on maailm kes kõnnist lapsepõlve olen taas. Üks linn on maal üksainus maailmas, kus kodusel viisil mind hüütakse. Kooliaks mind, sellega seovad tuhanded niidid. Kuidas küll seda linnama hoiaks? Seal oli mu kodu. Ma olin tookord nõnda noor ja aastaid üle 10 et armastasin palavalt naist üle 30 vanust juurde, lisasin, keel, valetama kippus ning rängalt seda põdesin, et polnud minevikku mul noorushoid tõkkeks ees hing seda tõesti vihkas ning kuldset küpsust aina meel nii nukralt tagais. Kas ma olin tookord tõesti noor, sea aastaid üle 10? Nüüd noorusele Salmeloon ning laulan temast hümne? On pat ükskõikne olla. Ja viina palju juua, pat on truudusetus, patt ja laiskus, patt ja ebasiirus pat. Kuid kõige suurem patt on see, kui päev nii rahulikult möödunud, et pole kiusatust olnud pattu teha. Mus omaette elu elav luule ja tõelist piina valmistab mu töö. Ma aiman sõnu, värss lausa kuulen. Siis jälle hajub kõik keskpilkas tööd. Taastuses ridu ajan taga, sest tean, et vananen ju aastatega. Ood, tähekauget kiirgust, inimhinges med tundeid iial ei saa tabada Tolstoi oma mõtte hiigelpingest vaid vähest meiega sai jagada. Ei alga ükski mõte teisest mõttest. Kuid millest siis? Kas päeva närvilises tõtest, vahk, vihast kirest, valuvõttest, kus on see piir? Läbi rõõmu piinailmas sünnib Me mõtte selge laps. Just läbi õrnuse ja valu on, saab maailm helgemaks. On igas rahvas midagi, mis tõlkimatu. Ma võin küll vabalt tunda türgi kombeid ja kõneldada keelt kui emakeelt võinud kanda fessi, käituda ta kombel ta teoseid tõlkide ja kirjakeelt. Kuid tõlkida ei iial saa ta tundeid. Ja tabamatuks jääb ta rahva meel. Ma armastan ukraina borši, kus tomat, pipar, sibul sees, täis õndsust, haistan ta aroomi ning heldin mitme mehe eest. Näib, et ei jätku aastatestki, mis sajastki on veel vähe. Kui supi juurde saan veel pekki, siis lihtsalt alla läheb keel ja peale Koovi veel halvaaki kõik, mis nad köögis valmistanud. Siis rahusaamu kallis Vaargi ukraina kaugel kalmistul. Tõepoolest keegi meist ei tea, mil löövad kellad viimseks hetkeks. Ja nõnda keegi meist pea Endub valmistamas selleks retkeks. Surm tuleb ega teata eos. Sest nõnda ette näinud saatus kas mitte selles õilises teos just polegi ta surematus. On sügis, see või sügavtall asfalt täis pori, tänama ohu, ära ära sellest linnast, mitte südasuvel praegu. Sest mets ei hooli kurjast ilmast ja mets ei tunne halbu aegu. On puude rohelised kroonid kõik kevadel nii ühtemoodi kuid sügisvärve segab ohtralt nii punast, kuldset kui ka aakrit. Kord sinised nad nagu meri siis lõõskavas taas kuldses kumas. Nii koidutunnil nagu veri on haavaokstes erepunast kui su Põderen sellest ilust. Sest surmast ja sest puhkemisest sest saatanlikud värvimelust ja sügisest, mis uhkem imest. Ja sellepärast riivab mind kõige enam just murrauga saatus. Las olla surm, üksainus puhang, üks ülev hetk, mis meid ei piina. Et kõik, mis selles ilmas püha võiks enesega kaasabil. Põimiku Nikolai tori soo luulekogust kuni puudel olemas, esitas Olev Eskola.