Tänasel kesköö tunnil esitab ellu puudist Iivi küla luulet. Muusika valis Silja Vahuri. Lahesoppi meri on täis päikeseteri. Adruusija liivas kivide vahel. Pesa on kahel kalagajakal. Saare majakal paistab tuli kõhtu tuli. Kuleme liiva asemel ülejalgadel. Õhtul rannas. Kajaka rivi taob tiibadega õhku ja kaob raudkivi värvipil veel õhku. Taeva palakas vajub päikesele ette. Ja hajub üle tuledi rohelisse vette. Iga õhtu ise närvi. Metsahari pühib taevast maas oma varju. Pohla hallijaid tee kääri mööda luu, paljaid männijuurte ja oksarasu teed mööda üles suurte sajuvee Luikude. Lähed metskitsekari päikeselaikude, siis. Olin kaotanud ühe kiivas rannamänniluite liivas. Sadam merekivi jah, käbirada. Olen vanas kodus ja otsin aja raja. Kus võsa loodus on talumaja taga, heinamaa maas, jaanipäevahein. On uus, mu kevadleid. Sa oled. Sa oled. Üksi mina. Üksi, mina vaatasin taha kui sina igale reale, kuhu panin õie, astusid peale. Ja tolmuga või jäi maha? Sinilaevu näeb kaevunees Linnutee vöö ja taevas mahub kaev. Kaev on sinu töö. Miks anda, kui? Sa annad oma pihu ja ütled. Mul on sust hale. Teansu, pihk on tühi ja su suusk käriseb uus traageldatud vale. Tuulevaikus on täheta taeva all. Tuisu teraja lamm ja raev on kõik paekivimaja õu ja kogu kaev. Siin lõppe sammu kaasam hõik ja vaev. Pikad on kuuskede varjud. Siin on see paik kiviaed ja õue tee. Tehe ematala puus roostes pajakuma. Mina maik suus, oled kaua tumma? Pikad on kuuskede varjud. Siin on see paik. Sild üle unune v? Maja rannas. Su maja rannas, kus õitseb kibuvits, ümberly tuul lõhub ust lahti juukseriivema. Aega on mul vähe ja naq viiv on lähisummaja rannas, kus õitseb kibuvits. Tuul lõhub ust lahti ukseriiv. Ema istub järil. Tulehelk põletab ta jalgu. 12 algu, 12 kasejuurpuud On koldes sel ööl. Ja puu kasvujoone, iga ring on ühe päeva tunniling. Mõmmik öökoe lõhub tulease ja söe hääbuv liik sööb viimse säsi. Ja vask, sel, kummal on kätel soe Alles astus sinus samm. Tasa, meie toanukka. Alles sinu pihus kamm. Silus meie juuksetukka. Alles on su linast särk oma lambavillast rätt. Alles on su nime märk. Ema, sinu taskurätt. Käsi ei pannud risti. Need pandi ühte ainsat andisaid, üht luna. Haavalehe puna, sel sügisel, kui jäi seisma kell.