Virtaltresk laste ristiretk 1939. Aastal 39 pooles vihane lahing käis, jättis külad ja linnad suitsevaid, varemeid täis. Õed vendadest ilma jäid sõjas, naistele mehed, seal otsa said, lapsed tule ja rusude keskel ei leidnud vanemaid. Poolast midagi enam ei tulnud, ei kirju, ei lehti, ei muud. Aga ida pool kummalist lugu kõneleb rahvasuu. Lund linnale langes ja teedel puid painutas lumekaal, kui jutt käis, et laste ristiretk on alanud Poolamaal. Seal hulkusid näljased lapsed salgas mööda teid ja varemeis küladest juurde tuli teisi näljaseid. Neid vaevasid sõda ja lahingut, möllud ja kanonaad. Nad tahtsid pääseda selle käest ja leida rahumaad oma väikejuht, Neil oli neid minema, seadis see. Aga tal oli raske murre talle teada ei olnud, tee nelja-aastast seal 10 aastane, viis kõiges emalik oli ta laad. Ta andis teisele kõik, mida võis, polnud andude all rahumaad. Seal marssis üheska väike juut sametist lapsekraega, tema kodus kõige valgemad saia sõi aga tubliks jäi kaua aega kõhn hallis kuues poiss, seal käis väljaspool teiste rodu ja kandis enesel hirmsat süüd natsi saatkond oli ta kodu. Oli seal, nende seas ka üks muusikamees, see leidis trummi põlenud poest ja tohtis seda kanda. Aga lüüa ta seda ei tohtinud, see võis nad ära anda. Ja oli seal koer kinni püütud, et süüa teda ja sööjana kaasa võetud, sest keegi ei raatsinud seda. Ja oli neil seal koolgi ja kuri, väike koolmeister ka. Ja üks koolipoiss puruks lastud tankidele õppis kirjutama ära. Aa, ah, Neil toimus ka kontsert, üks trummi lüüa sai loa, sest keegi kuulnud seda mühaval talvisel joal. Seal oli ka üks armastus, poiss, 15, tüdruk 13 teha, kuskil suletud õuel tüdruk, kandmispoisipead, ei saanud kesta, armastus külm hinge võttis tal. Kuidas peaksid puukesed õitsema nii rõhuva lume all. Ja olid neil ka matused. Sametkraega poisina matsid kaks sakslast ning kaks poolakat. Ta külmunud mullaga kaitseb katoliiklane, nats ja protestan, panid muldada nii, nagu komme on. Ja lõpuks rääkis üks väike kommunist sellest, et ka vahel homme on. Nii, oli neil usku ja lootust. Aga puudus liha ja leib. Ärge laitke, kui mõni neist varastas sealt, kus sooja ei lastud, näid ning ärge heitke ka kehva meest, kes need lauda ei kutsunud teelt poolesaja jaoks tarvis on jahu, mitte ohvrimeelt. Kui leitakse kaks või isegi kolm ei majad suletuks. Aga kui neid nõnda palju on, pannakse kinni uks. Ühest rusudeks lastud talust jahuned leidsid siis 11 aastane laps põll ees küpsetest tundiviis. Tainas oli neil hästi sõtkutud, tulepuuks tõid nad viimse kui teiba. Aga leib ei kerkinud ometi nad ei osanud teha. Leib. Nad lõikusid peamiselt lõunasse. Lõuna on seal, kus kell 12 seisab päike ja tähist neil polnud teist võsast haavatud sõduri leidsid nad, külg kyll otsas, leiaks teda seitse päevanad, põetaside, ta teed neile juhatada taks. See ütles palavik silmades. Siis ta siht on veel kar. Aga seitsmendal päeval surida temagi maetud sai. Seal leidus küll teeviitasid, kuigi hangest nüüd kaevama pidi. Aga teed need ei näidanud, vaid olid kõik pööratud valepidi. See polnud halvaks naljaks, nii vaid sõda oli nõnda nõudnud. Ja kui nad ka otsisid, pill korraid, Nad leida seda ei jõudnud. Tseesid juhi ümber Tuisu vähemusse vaatesse ja viipas väikese käega ja ütles, seal peab olema tee. Kord öösel nägid nad lõket. Nad hoidusid selle eest Korniorrises mööda kolm tanki. Seal olid inimesed sees. Kord sattus nende teele linn või suurem asula mingi, siis liikusid nad ainult öösiti läheksid kaugelt ringi. Kus kord oli kagu poolama keskhange tuisanud, teid läksid need 55. Ja seal viimati nähti neid. Kui ma suletud silmi vaatan lumetühjuse suurde, näen neid teel ühe rusudes taluma teise rusude juurde nende kohal ülal keset pilvi, laste otsatumat, Rodur raskel rännul vastu külmi tuuli, pole sihti, neil pole kodu, otsivad nad maad, mis sõjatulekahjudes ei kumaks nagu too, kust nemad tulid. Ning seal Ranksata tahaks. Nii need polegi, needsamad, seal on teel keskööd ja hägu miljon prantsuse, hispaania ja hiina lapse nägu. Seal südatalvel poolamaal tüüti kinnipeni tuli vist kaugelt, kuid kaelastal papist tahtlike ripusseni seal seisis. Palume appi teed, me enam ei tea, meid on 55 koer kohale, tooteid teha, ainult talle on teada paik. Kui teil tulla on raske. Aia, keda ära ärge ta peale laske. Laps oli kirjutanud need read külas loeti neid tuisu käes väljas. Sellest poolteist aastat möödas on. Koer oli poolsurnud näljast. Sergei Esseenin lahkuv Venemaa Veel mõndagi mõista oma teel mehe Lenini triumfi, tunnistajad nõudel lauludel on vanad viisid veel, mis pärandanud, möödaläinud ajad. Oh sõbrad, mis lõhe igal pool üks heidab meelt, üks rõõmsalt rühib üles. Kas sellest mul nisuhõlmad süles kannul lipata, oh komsomol. Manahkujaile kurbust süüks ei pea pauk siis noortega saaks käia ühte sammu. Ta on kui varisemas viljapea, kus ivad sees on valminud juba. Ju lähedale keskeale, sääs sõnnikuks saad elupõllul nar. Kas sellest tulebki nii magus uni peale, kui planksub trahter kitarr? Pill, Elis, las Woodav viis mängi mustlaspiiga mängi ehk hetkekski unustada, siis on mürgitatud raske aja ängi. Sind selles süüdistan töörahva võim. Et karmilt kohtlesid mind Küla rõõmsat poega, et muretu noorpõlve hele lõim on ühte kootud raske ajakoega mis nägin ma üht ilma hukkumas ja kuulsin kahureid ringi, võitlust peeti ja väsimusest ümber kukkumas. Ma jooksin mööda rahutut planeeti kui tema saatust. Siiski ma enne ja Mauno matuid muljeid Sainzes maros mu eluga Anda jaoksete Ulyst peada, kuldselt kauneid mälestusi varus. Ma pole uute seast, mis salata. Ma ühe jalaga veel eilses seistes küll terasväega koos teed püüan alata. Kuid järjest komistan, jään maha teistest. Ent mõned uut veel vähem tajuvad neil kogu elu täidab eile, kui rentslis praht, nad ringi hajuvad kesksündmusi, mis mõistmatud on, neil on tuttav minule see inimliik kurb lehma pilk, nad midagi ei taipa, nad keset rõõmsat tööd on nagu seisev tiik, mis kannab pinnal hallituse vait, noh kui kivi sina tihti paisata, tõuseks kõdulehk, need seal on surnud mehe. Miks nende peale aega raisata? Lass endas Pehkivad, kui langenud lehed on teisigi tööd teha, rügades Arg lootval pilgul tuleviku kaevad ja kõheldes ennast süügades nad uue elu väljavaateid vaevad. Ma kuulan pealt, mis räägib vaeste hõim, need, kellega on elu olnud kitsi. Nõukogude jah, ei ole laita või? Kui nüüd veel naelu saaks Eesti sitsi. Kartuliga. Ja mida mina siis veel elult vajan, muud. Miks kurja saatust näen. Samurdiga. Neid kadestam, kes võitlust pidasid ja suure tõe eest läksid tulle, mu noorus kadus käest ja mitte midagi mälestust ei ole jäänud, mul oimis skandaal, oi-oi, mis suur skandaal masse ja mis mus head ei suutnud välja tuua. Mis kasu on must olnud kodumaal? Ma vähem lõin, kui oleks võinud luua. Pill Elis, las voolab, viiks mängimustlas piga, mängi ehk hetkekski unustada siis mürgitatud raske aja jängi. Pean nukrusest ei päästa alkohol ja üksindus ei aita kriisist üle. Seepärast ongi isu hõlmad süles su kannul lipata. Oh komsomol. Juhan Liiv pildikene Peipsi rannalt. See sel korral Ordi annus naisvette mina, Virberis, Buaasikene ajuvannis, Scenna kerjasitseeaa karjal käe siin ja sestsaadik, kui mulle esimesed püksid saed ja see oli pärast viimaseid suvistepühi. Mõnikord võtsingi õlin. Seakarja käisime kõik küla poisikesed, ühele kool koos meile väljendist, järve, jää ääreni väelisuaja pähe, vägeveedee siden, logistajate, Võnni kõrtsaetkonniskesed, Koerused ära tehtud, Messvil keski õlled, nähnudega kuulud karjusse Juaalseksi helikke siberis koer, tame sõitu mara kirjoorikus ellingu tobesele, mugused hädemässalligus keskida karjusse juhazepisse. Teeme ise ise Madisoni vanas kirikukülakarju sõllud, kust kohas nimi? Madis õlu tegi, aja rooliseb, jäägem niis. Mõistnud ussisõnu jäige, ükski hunt ei ole, tõstatame karja tullagi seda lammast puutu, kellele täna sõnu lugenud. Tedreküla punnik vere karjus, et las nad siis maksujam jääle hüvedesse, nese karjale sõnu lugeda. See oli jah, Hige õige küll selle kõrval, kui ordi annus naisvat ja parajas järves rääbis püüate meiega üle lapsed, issime suure kiviotsal Mess kalevipoeg olla visanud nagu vil Kodavere kirikute jõulud. Kiviõli ülevese otsaski jäär oli läbi Ääroline juskui kääneta. Trepp. Meil oli siin mihkli petukesa mogo peksa helisuanud õõtsa jazz, kelle tädi ühe silmaga kuusiku Veigileco käegi särgi tädisse sisse tõmmas karjusse Joosep ja veel mitmed kõle puhasikeseda tütrukesed. Kiievi kõrgema nõukaaegse, kus nagu duaalimu Aadu isee oli ja hakkas seal justkui köster, luge. Täämerraevlise suuska iki lugejana, ei kedagi ajaga koera sõnu. Vil mine rauas Õpasena demele meiereis õpetus ärme aga siis õli, Oavitseid, jääkude ära kadunu ja juhase pessuadestigi selges sõsarmanni Zuzu vil praegugi edu aabitsa kadumisega, õige lugu oli kua kuulud lubjajazzi ise oma kõrvaga, kui vaase püüelnud kummuli tõuavitsadena neiule äss. Nõnnanaariumi naljatasime ja esimene pane keski tähele, kui pilv punikvere puutnakse tõusma. Oota, kui annusse pulmad tulevad ütel mihkli petukes juba isegi mustledenali käänud ja sellepärast eneses rohkem pidi, oota iki pukki õhutavad matsi vaatama, mussad hakkavad vededen. Milan Jaago pulmas joas, õhkas Väike-kuusikuleku kõrgemale kivi otsa minnes. Seal Polmal siis ära ei ole kedagi. Oota, kui sa korra mustvete suunas, vot kus on ilusad majad. Ja mul ma ei taha Vi. Papsi Mihkel Tammele küssa lubanud tulla. Saa del Märdimann täieli kõrre kuulugu õpetajaid jälgides rikk, nõnda saksa, muidu sa ei õelnud, et annavad ka kohe nõus nõmme Sua pulmaridu liigidele kõrrega üteldi, vaesed sööda orikuga. Ratzwassa ära jända, kukud sea seljast maha, suvad haiged ütel beto, aga juuaasid Pespa tähelegi ja annaks jälle modempudegele. Õrnaga lasti pulm oli, sest mitu revolmred lahti hõigati aeg ei tule ka, ikka ei tule. Hurrik ehmetes härra ja pistku kuul joaskma juba natukese munadel Kuuksi juhaselt Mae Niskede matsu umbes mats õli ise naksi rüütne, kui ele Õrajaga täis Niske piks lapsak moa võrri ja selle verre naksi kangesti paukuma, välku lõime vihma valama. Meie tahtsime kõik suure kivi kõrvale varjuvasta kõrraga välkkivi peale lei kivi puruks jaoskadki läks joase, et see oli kõige rohkem ära ehmetajad. Täbeni käedrissija luba enam ilmangi koerust teha, kui ta viile läheme, jääb ei kurja vandu emäe voki, Paalugatki loega kalja asjannaga edes ära tõmmata. Käise kirves äre nööride. Kõigepealt lubasta Oavitsa aeda räste Säre toada. Mihhail Lõssenko aristokraat. Ja küll nad ei salli naisi, kes kannavad kübarat. Niipea kui naine kannab kübarat, ime, kui teil on Sildekoss sukad jalas või mopsike süles või kuldhammas suus. Niipea ei ole säherdune UFO minu jaoks üldsegi naine, vaid õhk. Aga omal ajal olin ma küll armunud aristokraati käisin temaga ja vedasin diaatrissey materjalid, kõik juhtuski diaatriste avaski kogu oma ideoloogia täies ulatuses. Aga kokku puutusime temaga maja õuel koosolekul. Vaatele seisab seal säärde nagu suht kätte seriaalase kuldhammas sätendav suurus. Aastanda juurde. Tele. Tere, vastab tema. Kus sa oled, kodanik numbris elad? Seitsmendas. Olge lahked, elage peale. Ja ta hakkas mulle paugupealt hirmsasti meeldima. Hakkasin käima tema pool number seitsmendas. Teinekord teen, nagu tuleksin ametiisikuna. Et kuidas teil, kodanik on, lood veevärgi ja väljakäigu rikki minekuga kas töötavad tema vastu, ütlevad küll. Ei lausenamiidega muutku, mähib end paika räti ja pillub pilke. Käisin tema voolu, kuu aega. Harjus ära, hakkas andma üksikasjalikumaid vastuseid, et veevärk töötab tarandit, Grigori vääna müts. Aega võttis, aga asja sai. Hakkasime huvitama, tänaval saame tänavale. Tema käsib käe alt kinni, vaata. Võtavad siis käe alt kinni. Vedin nagu narr, ei oska temaga midagi rääkida. Inimeste ees on nagu piinlik. Ükskord ütleb ta mulle, mis asjagi mind kogu aeg mööda tänavaid ringi vead, ei, peagi on juba ringi ausena. Panin viiksite mind kavaleride, nüüdisaegne asjamees teatrisse. Seda ütlen mina ja just järgmisel päeval tulid meile komsomolirakukese ooperipiletid. Ühe pileti ma sain ise teise ohverdada. Pavaiska. Pileteid ma ei uurinud, on ja need olid kumbki ise kohta. Minu oma oli all istumiseks, aga see, mille ma Pascal sees oli üles viimasele rõdule. Läksime teatrisse. Tema istub minu piletiga, mina istun, pask, aamada. Istun üleval, Kuke pööningul. Ei näegi, näe kuraditki. Kujust. Vaatan vaheaeg, tema jalutab vaheaega pidav vastavalt juurde, ütlen tere. Tere. Vastab tema. Ei tea, kas veevärgi välja käitjast retro? Ei tea, vastab tema. Jaak kõnnib puhvetis, mina talle järele. Käitine puhvetis ringi ja vahibletti. Letil on väga vaagen vaagna all. Kondiitrikoogid. Ma nagu Haaenny, nagu mingisugune pool pur, suvi tiirutanud, tema ümber pakkunud. Kui teil peaks tulema himu ühte kooki seerias, ärge häbenege midagi, mina maksan. Minul on aga kole vähe raha kõige enam kolmekoogi jaoks. Tema sööd, tuhninud, taskutes, kobanud käsikaudu, palju mul raha on? Raan näpuotsatäis, Tase kreemi kuhugi ära, kraps teise kallale. Ma oleksin karvadelt kõhksatanud, aga hoian ennast vaos, sest mind valdab säherdune pursuvilik häbelikud, ise kavaler, raha pole. Käin tema ümber nagu kukk, temaga lõkerdab naerda ja ootab komplimente. Ütlen teile, kes poleks ehk aeg saalis istet võtta, vahest ehk Antiva, kelle tema vastu ei ole. Ja võtab kolmanda koogi. Ma ütlen talle keset tühja kõhu peale lähe, paljuks tema vastu ei lähe. Meie oleme harjunud. Ja võtab neljanda koogi. Nüüd tõusis Mulleri näkku, pane tagasi ütlema sulle. Ta kohkus ajas suu ammuli, nendega oleks nagu herilane suusanud, ükstapuha, mõtlesin, ei tule temaga käimisest enam midagi välja. Paned siguri nahk. Ta pani kreemja kuhugi tagasi. Minagi pöördusin peremehe poole. Kui palju meil tuleb? Kolme ära söödud koogi eest. Aga peremees pidas ennast üleval, Indlifferrentselt mängis matsi. Teie arve, ütleb ta, on nelja ära söödud koogi eest nii palju. Mina mõtlen, kuidas 14 40 Valner tema vastu neljad on Valdur küll, aga seda sõrmedega muljutud ja hambaid jäljed on peal. Mina vastu, mis hambajäljed, seal ainult jabur fantaasia. Aga peremees peab ennast üleval, indifer endiselt muudkui vehib mu nina. Rahvas jooksis muidugi kokku, eksperdid, ühed ütlevad, on hambajäljed, teised ei ole. Nemad arutavad, mina pööran taskud pahupidi. Igasugust prahti pudenes muidugi põrandale, rahvas pani hirm. Mina olin aga naljast kaugel, loen oma raha. Loen raha üle hädavaevalt, nelja koogi. Hind läks ilva. Hakkasin vaidlema, taevas küll, maksin koogi kinni ja pöördusin Taavi poole. Sööge lõpuni, kodanik, kook on kinni makstud. Daam aga ei, liigutage ennast, piinlik oli vist lõpuni süüa. Äkki astub keegi onkel platsi? Anna siia, ma söön ära. Sõi ära tõbras, minu raha eest. Ütlesime This istet, vaatasime ooperi lõpuni, läksime koju. Aga kui koju jõuame, ütleb ta mulle oma pursruuiiliku moega. Aitab teie poolt tehtud sigadustest, kellel raha ei ole, see ärgu käigu daamidega. Mina vastan talle. Õnn, kodanik ei peitu rahas. Vabandage näpunäidete pärast. Ja nõnda me läksimegi lahku.