Kõige ilusam meri on see, mis pole veel läbi sõidetud. Kõige ilusam laps on see, kes pole veel suureks kasvanud. Kõige ilusamad päevad on need, mis pole veel läbi elatud. Kõige ilusam sõna, mida sinule öelda tahan, on see Laskusin kükakile, vaatan maad, rohtu, vaatan vihmausse, vaatan helesinise lille üle roomavaid oksi, vaatan. Oled kui kevadine maa, mu armsam. Sind vaatan. Selili, heitsin puude oksi, näen taevatelki, näen lendavaid toonekurgi, näen. Oled kui kevadine taevas, mu armsam. Sind näen. Öösel tule, süütasin lagedal väljal. Tuld, puudutan vett, puudutan telgiäärt, puudutan. Oledki lõkemist süüdatud öösel tähtede all, Ma armsam. Sind puudutan. Olengi sett, inimesi, inimesi, armastan liikumist, armastan. Armastan oma võitlust. Sina oled inimene keset võitlust, armsam. Sind armastan. Armas sinule mõelda on, loota on. Sinule mõeldes on nagu kuulata laulmas maailma kaunimat häält. Mitte ainult kuulata kaasa laulda, neid laule tahan. Mööduva päeva kurbust ei rebima enesest välja, kui oleme kahekesi suveöö ja mina. Ja minu silmade viimane sinine helki tulgu ja toogu sinule päevade head uudist. Mett täis kärg. See on su silmapaar täis päikest. Homme saavad mullaks su silmad, mu armsam. Mesi jääb edasi täitma teisi kärgi. Ühel päeval kõneleb meile loodus, meie ema tuli nutta ja naerda. Sul nüüd on sellel lõpp, mu laps. Ja uuesti algab elu lõputu mägev kõnelev mõtlev elu. Kaduvad talvepäeva klaasina läbipaistvat hammustada nagu õuna õhukest viljaliha. Sind armastada, mu armsam, see on nii suur õnn nagu hingata männimetsas. Siis, kui väreleb koiduvalgus on juba töös mu härjad. Uhkelt ja kannatlikult käin nende järelvaol. Mu paljaid jalgu puudutab muld seal märg, jaurata. Poole päevani ta on ja ta on oma kätes, helkivat rauda, kuni punaseks värvub pimedus. Pole suuremat ilu kui puude haljus. Oliive korjata keskpäeva päikese leidis minu riided, nägu ja käed, üksainus valgus. Pärani lahti on meil uks ikka kõikide laulude ees. Igal õhtul mul külas on keegi öösel merre lähen ja põlvini vees tirin välja oma võrgud. Nendes on segamini kalad ja tähed. Terve planeedi inimese jama pimeduse ja valguse eest aru andma, ma pean ja kandma vastutust. Sa ju mõistad, et tööd on mul üle pea. Ära mind kõrvale juhi, mu arm. Meid seob minu armastus sinu vastu. Sina oled põld, mina traktor. Sina oled paber. Mina lõoke. Minu naine, minu poja, ema, sina oled laul, mina pilli, Keil. Mina olen märg, soe lõunatuuleöö. Sina oled naine mere ääres ja vaatad vastu valgust. Mina olen vesi, sina see, kes teda joob. Mina olen mööduja. Sina see, kes avab aknaid, lehvitada mulle käega. Sina oled 14 aastane Filipiinid tüdruk, kelle ma päästan Ameerika madruse käest. Sina oled küla Anatoolia smäe harjal. Sina oled mu linn, kõige ilusam ja kõige kurvem. Sina oled üks suur rapi hüüje, nagu minu maagi. Tulen joostes su poole. Muinasjuttude muinasjutt. Vee ääres seisame Plataan ja mina. Vesi joonistab pildi Plataniste, minust. Vesi saadab oma kiiri Platani, leia minule. Vee ääres seisame, Plataan, mina. Vesi joonistab pildi Platanist minusse kassist, vesi saadab oma kiiriblataanile minule ja kassile. Peeerres seisame, Plataan, mina kas ja päik. Vesi joonistab pildi Platanist minust kassiste päikesest. Vesi saadab oma kiiri Plataanile, minule kassile ja päiksele. Tee ääres seisame Plataan, mina kas päike ja meie eluvesi joonistab pildi Platanist minust kassis päikesest ja meie elust. Vesi saadab oma kiiri Plataanile minule kassile päiksele ja meie elule. Vee ääres seisame. Tuleb kõigepealt lahkuda kassil ja hajub vest, tema pilt. Siis tuleb lahkuda minul ja hajub veest minu pilt. Siis tuleb lahkuda Plataanil ja hajukest tema pilt. Siis tuleb lahkuda, veel jääb vait päike. Siis tuleb lahkuda temalgi. Vee ääres seisame, Plataan, mina, kas päike ja meie eluvesi on jahe? Latan on kõrge, mina kirjutan laulu, kas näeb und? Päike on palav. Jumal tänatud, elame vees. Vesi saadab oma kiiri Plataanile, minule kassile päiksele ja meie elule. Ma ei tea, kas oli see hommikul või õhtu eel, võib-olla ka poole öö ajal, ma ei tea. Tulid mu tuppa aknad kardinatega kardinutata. Armastan Šveitsist kardinaid, aga need olid tüllist. Ja veel olid mustad rulood. Jandasin nende tuludega, siis jätsin nad sinnapaika. Ühed ei laskunud alla, teised ei tõusnud üles. Olid veel aknad, katkiste klaasidega. Lõikasin kätte, olid päris klaasid ettegi. Mind puudutavad väga klaaside aknad nagu klaasideta, prillid. Vihm 100. teie klaasidele. Tema punased juuksed olid nukralt pikat. Ümisesin endamisi laulu, sigaret alahuule küljes. Vihma häält armastan rohkem kui jänesehäält. Kuuendal korrusel teie päikeseküllases tühjuses on üks meri meresinisest sõrmuse kivist. Panin ta ettevaatlikult sõrme. Kolm korda suudlesin teda ja nuttes surusin kolm korda laupäevale. Tõusin oma punase karvavaibaga voodist, surusin oma lapse nina higise aknaruudu vastu. Toas oli kuum ja mu noore ema lõhn oli. Väljas, 100. lund. Mina põdesin leetreid. Aknad ma ei tea, kas oli see hommikul või õhtu veel, ma ei tea. Olid tähed mu toas ja nagu ööliblikad, peksasid nad vastu ruutu. Kartes neile kahju teha, avasin teid aknad, lasksin öösel tähed valgeks, muutuvasse, piiritult vabasse öösse, öösse, kus lendavat kunstlikud kuud. Hundid seisavad kuuell haiged, näljased hundid. Hundid seisavad minu akna all ka siis, kui katan akna tihedalt sametkardinatega. Nad on seal, ma tean ja jälgivad mind. Kord kukkusin alla aknast üht kaunitari vaadates. Minu üle naerdi pehmelt. Aga too ei pöördunud isegi ümber. Võib-olla ei märganud? 40 maja aknad tulid mu tuppa. Istusin ühele neist lask, seal rippu oma jalad pilvedesse. Olen õnnelik, võinuksin peaaegu öelda. Ta on teil. Tuul mühiseb otsekui Merydail valub kahelt poolt valgusta peale, meri mühiseb otsekui tuul, taim otsekui langeksid tähed. Kajad, südame kaugelt fännult ei lahkuda kannult. Kuhu lähed, mul laps, kuhu lähed. Tule tagasi, arm, tule, vend, tule mees. WWW. Ta on teel. Ta läheb leinamarss, ise vilistab lõbusa hooga. Ta on teel, ta läheb keha otsekui laev, mis sülitsivooga. Tan teel üha samm ja samm. Ta on teil ja ta vamm andvam. Ta on teel. Kes teab, ehk iial ei sõrmitseb enam ta õmblema istunud õe heledat juust, ehk iial ei lamada maas Eha paistel püük puude seas. Ega varjugi näe, ühestki puust taan teel ta läheb. Teed mõõtmasta muretu samme, ei väsi. Nagu haamreita, hõljutab Rammukaid käsi ees karvale rind kui kilp. Ei kuula ta enam oma Nutru ja Lombakaid sõpru, kes istuvad õhtuti kaua ümber lauasõnu tilkuda lastes, kui nelgiõli. Silbi järel silp, nous, silmad, nägu, kaks paljast haljast, nuga. Ta vaenlase vastu läheb. Ta on teel üha samm ja samm. Ta on teil ja ta ramm on ramm.