Tere, mina olen raadiotoimetaja Kaja Kärner ja kell näitab praegu 14 ja viis minutit kaarti. Saade ei saa täna, 22. septembril suure sõjamälestusmärkide teemast mööda on aastal pärast teist maailmasõda Tallinnas Tõnismäel pronkssõduri kuju juures vene sõjaveteranid Tallinna saksa vägede vabastamist tähistanud ja, ja eestlased on teadnud, et sellest päevast algas Eesti pealinnas punane võim. Tänavu on see päev siin Tallinnas kulgenud erilise kontrolli ja peab ütlema, et suhtelise vaoshoitusele on põhjuseks juba kolm nädalat kestnud nõukogude armee mälestusmärkide rikkumine ja, ja sellest tulenev kontroll siis. Ma tuletan ka veel meelde, et need sammast rikuvad tekstid pole olnud suunatud mitte punavägede, vaid Eesti valitsusjuhi vastu. Niisiis on püütud nagu lahendada sisepoliitilisi probleeme ja need rikkumised said alguse Lihulasse paigaldatud vabadusvõitlejate monumendi äraviimisest teisel septembril. Lihula lahingut, nagu seda teise septembri sündmust on hakatud tagantjärgi nimetama. Seda on inimesed väga palju arutanud. Poliitikud on analüüsinud erakonnad leidnud üks meile uue Vabadussamba rajamiseks mis, ütleme Lihula mälestussamba asjaolusid tänases saates enam ei aruta, kuigi mõnes intervjuus nad esile vupsavad. Täname, püüame arutada, kuidas mujal sarnase ajalookäiguga maades on samasugune olukord lahendatud. Kas ja kuidas on suudetud monumentide sõda vältida ja kuidas meil tuleks praegusest ausammaste vastuolust üle saada? Tänase saate jaoks palusin intervjuu Ungari au konsolilt Eestis mal Hellamilt ning ajaloolasele riigimehelt malt Mart Laarilt ning oma vaatenurga sõjaliste mälestusmärkide asjus annab tänases saates Kultuuriministeeriumi kultuuri väärtustega tegelev asekantsler Anton Pärn. Tere tulemast saatesse. Tervist. Esmalt aga kuulame helilõiku intervjuust avatud Eesti fondijuhi, Ungari aukonsuli ka Eestis mal Hellamiga. Küsisin sissejuhatuseks, kuivõrd on näiteks kar lastele tuttav see olukord, et teise maailmasõja päevil olid nad sunnitud sõdima vastandlike sleerides rindel vend venna vastu. Kindlasti ei andnud ja ei toimunud see selliseid juhatuses ja nagu Eesti puhul Eesti traagilise saatuse puhul on olnud kindlasti erinevaid arusaamasid ühiskonnakorralduses, mis on ka viinud võib-olla perekondi lahku, mõtleme kasvõi sellele, kui kui Ungaris kehtestati nii-öelda niinimetatud rahvademokraatia, siis need, kes läksid kommunistliku režiimiga kaasa, oli Tõsalt kastis karjeristid või siis kes ajutiselt alguses uskusid sellesse süsteemi. Ja kindlasti sellelt pinnalt on ka peredes olnud erinevaid arusaamu, jaga tragöödiaid kindlasti olnud selle traagika nii suur kui Eestis, et noh, sellise vennatapusõjani ja sellistes mahtudes Ungari lähiajalugu ei ole märke näidanud. Siis võib juhtuda, et ungarlastel on ka täiesti võõras vajadus kahte sorti mälestusmärkide järgi, nii nagu praegu Eestis on ikkagi suur vastuolu punamälestusmärkide ja siis teiselt poolt idarindel võidelnud eesti sõduri mälestusmärk. Järel ütleme nii, et punamälestusmärgid on ikkagi seotud peamiselt Nõukogude armeega ja siis, kui need püstitati, noh, peale seda, kui tungiti Ungarisse peale teist maailmasõda, siis loomulikult neid ka püstitati ja neid võib näha siin ja seal Ungaris ja kes Budapestis käinud, siis teab, ehk et kallerti peal on ju suur vabadused sammas ehk siis sammas ausammas lavastajatele seal siis Nõukogude armeele. Ja selle üle on peale režiimi muutust, ehk siis 90.-te alguses käinud ka väga suuri arutelusid, kas teda jätta, maha võtta. Ning praegu siis leiti selline lahendus, et kuna see suur sammas oli ümbritsetud ka sellistest väiksematest bareljeef idest, kus kujutati Nõukogude sõdureid võitlemas ja indi heroiseeritult, siis need osad on seal ja viidud, kuid vabaduse sammas, naine naisekuju kahe käega taeva poole on alles jäänud ja nad said kuidagi sellest pingest väga huvitavalt lahti, et sellele kujule nagu tõmmati mõneks ajaks nagu kate peale või kott peale. Ma nagu ungarlased ise ütlevad, peale seda nagu kadus kogu selle ausamba mõju nende peale, et ta nagu muud muutus omamoodi naljanumbriks. Ma siiski ei toetatud seda, et ta nüüd täies täies mahus ja oma täies suurusel ära veetaks. Ta heidab, aga need täiendavad elemendid on ära viidud, kuid samas on alles, kuid ungarlased on saanud sellest üle ja enam ei räägita selle äraviimisest. Üks asi, mis on veel ungaris, huvitab, nad, on tekitanud kujude pargi, mis asub Budapesti äärelinnas Budajožis ja seal sinna kujude parki on kokku viidud siis kõik need nõukogude ja aga ka nõukogude ja kommunistliku ideoloogia kujude kujutised alates seal marksist ja Engel Sist kuni siis viimase ajategelasteni välja. Nii et seal siis käivad ungarlased oma pingeid maha laadimas. Ja see kujude park on väga tähelepanuväärne, et kindlasti soovitan minna kõigil, kes, kes Budapesti satuvad. Aga see teine pool, kas Ungari pinnal ei ole ühtegi mälestusmärki, mis häiriks lääneliitlasi või juudi kogukondi? Ameerikas? Ungaris endas on väga suur juudi kogukond ning et see, see küsimus ütleme, avalikkuses ei ole olnud mingite ausammaste tõttu eriti kunagi päevakorral. Ja ungarlased ja Ungari juudid on ise palju kannatanud holokausti all ja, ja siin on nagu ajalooliselt hoopis teine taust muidugi olla vot selliseid nagu algatusi, noh, väiksemat sorti küll, mis on püüdnud nagu Heroviseerida hordi aega, aga samas hordil režiimile on ka suhteliselt ühe selline hinnang, noh mitte väga mustvalge, aga, aga Horti režiimi toetajaid ikka on tänases Ungaris väga vähe ning et ka see küsimus ei ole noh, nii väga selgelt rahvast kahte lehte löönud. Meil on see oma rahva kahte lehte löömine, et tänavu hilissuvel küll paraku hoo sisse saanud Anton Pärn, kuidas on teistes meile sarnase ajalookäiguga maadesse ühelt poolt Nõukogude armee ja teiselt poolt Saksa armee tähistega mälestusmärkide käsi käinud pärast raudse eesriide langemist? Eesrinde eesriide langemist on küllaltki oluliseks teemaks olnud mitte ainult Eestis Baltikumis endistes idabloki riikides. Saksa sõjaväekalmistut taastamine, mitte niivõrd ainult olemasolevate punaarmee sõdurite monumentide ja ka nende hauaplatside hoid. Kuidas on lahendatud, seda on püütud lahendada äärmiselt neutraalselt ja pieteeditundega saksa poole. Esmane soov või ka pilk, kui nii-öelda on suunatud eelkõige sõdurile. Sest ükskõik mis poolel need sõdurid ka võidelnud ei oleks, on nad langedes selle suure sõjaohvrid. Ja eelkõige nende sõdurite elu vajab või ka see surm tagantjärgi jäädvustamist, see tähendab seda, et nende pea kohal oleks rist ja et nad puhkaksid kalmistul. Seepärast ongi suudetud neid suuri vastasseise lahendada sõnumiga, et. Me mälestame maailmasõjaohvrid. Kas nendel mälestusmärkidel on seda nüüd Eestis nagu palju nimetatakse natsisümboolikat või nagu meie lääneliitlastelt on tulnud niisugune termin vääriti mõistetavad sümbolid? Ei ole saksa sõjahaudade puhul on välja töötatud oma kindel sümboolika. Selle sümboolika põhiosad on ristigrupid kalmistul ja üks keskne suur rist väikesel mälestusväljakul kus on siis kivitahvlid langenute nimedega. Neid kalmistuid Eestis võib külastada nii Tallinnas, Viljandis, Pärnus, Rakveres, Toilas, Narvas ja tulles korraks Toila juurde tagasi. Toilas, kuhu oli maetud ka väga palju eestlasi, on saksa sõjahaudade hooldeliidu poolt ainsa erandina Ta projekteeritud üks väike mälestusväljak kalmistu sellesse ossa, kuhu olid maetud eestlased ja see koht on ka vastavalt nii tähistatud. Nii et lähtutud on kristlikest ja kõigile arusaadavatest printsiipidest. See on hoidnud igasugused vääritimõistmised. Nii et poliitiliselt korrektne, et ei tekita vastureaktsioone ei ühelt teiselt ega kolmandalt poolt seda küll. Räägimegi nüüd härra pärn. Võõraste armeede sõdurite kalmudest Eestis. Sakslased on teinud oma kalmude hooldamisel nüüd ära suure töö, kas, kas nüüd on kõik tehtud? Kas nüüd on kõik hauad tähistatud? Ma tahaksin öelda, et on, aga pean tõdema, et ei ole. Ma saan öelda seda, et kõik kalmistud, mis on planeeritud, on taastatud ja Eesti on üks esimesi idabloki riike, kus see suur töö on ära tehtud. Aga, ja iga üksik sõdur langenud sõdur kuskil heinamaal või metsaveerul omab väärtust ja selliste väikeste sõdur, haudade või matmisgruppide otsimine erinevate kirjalike teadete põhjal jätkub ja nende ümbermatmine jätkub samamoodi. Aga nõukogude armee sõdurite kas hauatähised või, või mälestusmärgid, kes ja kuidas neid hooldada, korrastab. Nõukogude armees. Langenud sõdurite haudade hooldamine Eesti vabariigi alguses jäi paljuski kohalike omavalitsusse omavalitsuste pädevusse. Aga siin tuleb tõdeda seda, et, Meie omavalitsused, kas nad teadvustasid või mitte Eesti Eesti vabariigi poolt aktsepteeritud ja. Ja ka alla kirjutatud Genfi konventsiooni kõiki neid kalmistuid hoidsid korras neis tihti ära minimaalsed tööd, aga need kalmistud olid korras. Teatav aktiviseerumine. Juures seda oleme me täheldanud viimastel aastatel ja selle töö otseseks läbiviijaks on olnud Vene saatkond, kes on siis neid puhastusmonumentide puhastustöid organiseerinud ja rahastanud. Siin seoses selle Lihula on mulle helistanud inimesed öelnud, et kas ajakirjandus üldse teab, et nende nõukogude armee mälestusmärkide tekstid on korrastamise, hooldamise käigus muudetud, et ära võetud tahvlit tekstiga, et siin puhkavad Eesti NSV eest langenud Nõukogude sõdurid ja on asendatud niisuguse neutraalsema tekstiga, et siin puhkavad kodumaa vabaduse eest võidelnud. Kas niisugune asi on muinsuskaitseväe teada ja kultuuriministeeriumile näiteks? Kindlasti ei ole kõik juhtumit teada. Võin seda kinnitada, et muinsuskaitseamet on alati jaganud oma professionaalset abi mitte ainult Tallinnas vaid ka kõikides meie maakonnakeskustes, kuhu on vene sõjaveteranide organisatsiooni esindajad muinsuskaitseinspektorite poole pöördunud. Kuid me peame tõdema, et On töid tehtud ka omaalgatuse korras mitte ainult muinsuskaitset sellest informatsioonist kõrvale jättes, vaid eelkõige ka kohalikke omavalitsusi. Ja loomulikult siin tuleb tõdeda seda, et ei ole need kohapealsed veterani organisatsioonid mitte kõige pädevamad neid Töid ellu viima. Ja lihtne lahendus on saatkonna ja ameti, kui seda peaks vaja olema. Omavaheline terve koostöö, millest me täna veel täiel rinnal rääkida ei saa. Ma saan teie vastusest aru, et Nõukogude armee mälestusmärkide hooldamisel taastamisel ja korrastamisel käib isetegevus, kuigi kuigi kohustus ju muinsuskaitsega läbi rääkida, infot vahetada oleks, aga seda lihtsalt eiratakse. Teatavasti enne üheksandat maid 2005, kui täitub 60 aastat teise ütleme siis võidu saavutamisest fašistliku Saksamaa üle, nii nagu nõukogude pool seda termineerib. Et hakatakse taastama kõiki mälestusmärke või üritatakse kõik mälestusmärgid Eestis, mis nõukogude armeele on, on rajatud, uuesti taastada, korrastada, hooldada. Kas siin oleks võimalik Eestil kuidagi ennast maksma panna, et see toimuks kooskõlas muinsuskaitsega ja, ja et tal oleks kunstilised väärtused esiplaanile seatud? Ma ei tahaks kasutada sõna maksma panna, aga ma arvan, et üks korrektne ja lugupidav suhtlemine on koostöö eelduseks. Kõik hauatähised või monumendid, eelkõige monumendid, ei pruugi olla muinsusväärtused. Ja siin eelkõige on teretulnud. Selline töine lugupidav suhtumine kohalikesse omavalitsustesse, kelle territooriumil need asuvad ja kes kannavad selle igapäevase elu eest kindlat vastutust. Loomulikult on võimalik kõiki töid kooskõlastada, loomulikult on võimalik. Täiesti reaalne, näha siis ette, missugused võiksid olla need tegevused või meetmeid, mida soovitakse teha, kas see on pelgalt täna ühe monumendi puhastamine või soovitakse neid monumente asendada uutega. Ja mis on selle uue monumendi eesmärk? Kas see, et vana on niivõrd halvas tehnilises olukorras et see kivi ei püsi enam aastaid või soovitakse kohendada teksti, missugune on selle uue monumendi sõnum missugune see sõnum võib-olla meile ja, ja kõikidele selle monumendi külastajatele? Ma näen siin, et need läbirääkimised võiksid toimuda ja ma olen täiesti veendunud, et nii muinsuskaitseamet, kultuuriministeerium kui ka omavalitsused on selliseks vestluseks kokkusaamiseks täiesti valmis. Nii tänan teid, Anton Pärn, hetkel selle selgituse eest ja mul on ettepanek, et kuulame nüüd ära intervjuu, mis on salvestatud mõni tund tagasi ajaloolase ja riigimehe Mart Laariga. Teatavasti seesama Lihula monument, mis on tekitanud nüüd nii palju kirgi peaaegu samal kujul, aga täiesti rahumeelselt. Ta võeti maha Pärnust ja selle sündmusega ei kaasnenud mingisugust kättemaksulainet punamälestusmärkide vastu ja kõik läks äärmiselt rahulikult. Mis te arvate, Mart Laar, mis on ühiskonnas selle paari aastaga muutunud, et miks niisugune näiline rahulolu või, või vaikus ühiskonnas puna ja muude sõjamonumentide ka nii äkitselt nii kirglikuks pööras? Ma arvan siiski, et tegelikult võib-olla on ka midagi muutunud ühiskonnas, kuid põhjus, miks pärast ühel korral läks nii ja teisel korral naa, on siiski kuskil mujal mitte niivõrd palju ühiskonna muutumisest, ma arvan, et ühiskonna hoiakut olid umbes samasugused siis nagu nad on ka tollal. Kuid kogu selles nii asjaajamises kui monumentide endas on ju mitmed täiesti põhimõtteliselt olulisi erinevusi. Alustage monumendist. Esiteks, monument pole seesama. Eelmisel sellel monumendid tekitas ju kõige suuremaid probleeme monumendi tekst ja see Lihula monumendi juures muudeti. See on nagu nagu punktiks. Punkt kaks on kindlasti see, et Pärnus tegutses kogu selle asjaajamisel mitte Eesti riik, vaid tegutses kohalik omavalitsus, kes andis loa seda siis püstitada, kui ka siis selle tegelikult selle otsuse ümber sõnastades kõik toimuv mitte riigi sellise üle kohalikest inimestest minema sekkumise teel, vaid just ikkagi kohapeal otsustades koha peal, arutades kindlasti ka riigivõimu soovitusi kuulates kud ikkagi selliseid otsuseid langetades. Lihula juures teatavasti andi see riik asja lahendamise ülesandeks Lääne maavanemale, määrates selleks tähtaja. Kuid enne isegi, kui see tähtaeg täis sai, asuti juba politsei aktsiooni korral seda monumenti teisaldama. Ja siin on kindlasti veel tegureid, mida võib veel arvestada, aga, aga ma arvan, et kolmandaks teguriks võttagi siis see lootused ja ootused, mis olid just sellel aastal sellega, et Eestis nüüd monumente Eesti vabaduse eest langenud 44. aastal tegelikult püstitatakse ja valitsuse tegevusetus või valitsuse soovimatus antud küsimuses selget ja ühemõttelist seisukohta võtta. See kindlasti pani aluse sellisele laiemale pahameeletulvale nüüd just seoses selle Lihula monumendi iga. Tuletan meelde seda, et kui monument teisaldati, öeldi kohe ja viivitamatult ära sees selle monumendi asemele, mida loeti ebaõnnestunuks, seatakse teine monument, mis on aga täpselt nii läinud ja see teine monument on Pärnus avatud ja kogu selle küsimuse lahendamise juures tehti väga tihedat koostööd Eesti Vabadusvõitlejate organisatsioonidega ehk nende meestega, keda see monument kõige otsesemal kombel puudutab. Ja just tänu sellele koostööle tänu sellele arusaamale, mis ühiskonnas väga selgelt olid, et, et see küsimus on läbi räägitud, läbi arutatud, jäi igasugune reaktsioon ära ja ma arvan, et ei ole üsna veendunud, et kui oleks kõik need taust, tegurid valitsuse poolt olnud samad siis ei oleks ka võimalik protsesside puhul midagi toimunud, kuigi ma pean tunnistama, et sellisel kujul see monumenti lugeda õnnestunuks, ebaõnnestunuks see on igaühe isiklik arvamus, kuid nagu analüüs näitab, ei ole sellel monumendina ühtegi natsisümbolite nimetada seda monumenti. Julgeoleku riskiks on pehmelt öeldes üle pingutatud, tuletades meelde, et lausa ESS mundriga monument seisab Soomes Vietnami kalmistul Soome Waffen-SS-i vabatahtlikele, kes mõtlesid muuseas samas samas üksuses diviis viiking, kuhu hiljem siis neid asendas tegelikult eestlaste pataljon kuni ajalugu natukene valgustada. Ja sellest ei ole Soomel tekkinud mingisugust julgeoleku riski. Ja soomlased on võtnud oma ajalugu täpselt sellisena, nagu nad on ega pole seda häbenenud ja et võib-olla kõige suurem reaktsioon inimeste poolt tuligi seetõttu, et neile tundus, et eesti valitsus häbeneb oma ajalugu ja tegutseb mitte Eesti huvides, vaid kuulates isegi vihjeid, mis ühest või teisest välisriigist võimalikult tulevad. Kui me nüüd tuletame siin viimastel aegadel seda mälestussammaste üle peitud vaidlust meelde, siis on meil vabadusvõitlejate mälestussammas Pärnus, siis on sinimägedes. Hiljaaegu said soomepoisid oma mälestustähise, siis on juudi kogukonnal kavatsus püstitada sõjaaegsete koonduslaagrite paikadesse holokausti tähistavaid sambaid Riigikogus menetluses kaks eelnõu Vabadussamba rajamiseks Tallinna kas Vabaduse väljakule või lauluväljakul lähedusse. Ja nüüd on Juhan Partsi valitsus valmis rajama mälestussamba 1941 kuni 44 punavägede vastu võidelnud teleMart Laar, mis te arvate, kui palju ausambaid Eesti õieti vajab? No ma arvan, et Eesti ajalugu vajab tähistamist, enamus Neid ma võin lugeda üles veel väga palju kohti Eesti ajaloos mis minu meelest ja ka matusekohti, mis on jätkuvalt tähistamata ja seda tegelikult vajaksid. Ajalugu meenub inimestele läbitähiste ja selles suhtes on seda mõttekas teha. Mis aga puutub sellisesse ühte suunda selgelt suunatud monumenti, siis ma arvan, et see on vajalik, sest et Kübaned inimeste reaktsioonid Lihulas toimule näitavad, et sellise monumendi olemasolu on, on ausa möödapääsmatult nüüd käes, et tuleb püstitada, kui juba tõesti 10 viimase aasta jooksul on neid erinevaid lahinguvälju matmiskohti tähistatud, siis ühel hetkel nagu loomulikult jõuatakse selleni välja, et on vaja ühte terviklikku monumenti, kuhu seda püstitada, mis viisil see on kõik omaette küsimus, kuid kuid seda seda teha, ma ei näe siin siin mingit probleemi. Jah, aga kas Eestis ei või tekkida siis nüüd olukord, kus iga huvigrupp rajab oma võitjatele või oma kaotajatele ja kannatanutele mälestussamba, sest võitja ausammas solvab kaotajaid? Ei, vastupidi, aga minu meelest kisub ühiskonna veel rohkem lõhki. Ausambaid muudkui lisandub, aga konsensust ei teki. No aga ega mujal maailmas, kui me vaatame lahingut, andeid, siis on seal ka alati nagu öeldakse, mälestussambad mõlemale poolele ja tegelikult huvitaval kombel ei ole see ühiskond ju mitte lõhki istunud, vaid kokku kasvatanud, kuna ega mäletamine on ju ainukene asi, mis aitab ja mineviku teadvustamine haavu parandada, kuid ei julge endale oma minevikku teadvustada, siis jäävad need haavad kuskil alateadvuses elama ja piinavad sind palju rohkem. Ma ei tea, kas, kui palju Eesti inimesi on käinud sellisel Ameerika kodusõja suurel lahinguväljal nagu ketis. See on paksult täis mõlema poole nii hauatähiseid, monumente kui kõike muud. Ja seisavad seal rahulikult kõrval kõrvuti. Täiesti loomulikult ei ole midagi. Eesti juhtumil on võib-olla tõesti üks erijuhtum, sest on olemas hauatähised, annus monumendid konkreetsetele üksustele, kes ühes teises kohas võitlesid, see on kõik arusaadav ja loomulik kuid on suhteliselt nagu öeldakse, või mina ei tea ühtegi sellist liiki, kus oleks jätkuvalt püsti monumente, mis on pildistatud selle riigi seadusliku valitsuse kukutamisele. Ja mis ei ole hauatähis. Vot selle monumendid on selles suhtes olemas, omad tõsised probleemid. Jah, aga ma ei näe ka Eestis ühtegi valitsust, kes söandaks selle kõrvaldada. Jah, ega selle täpsundades pall on tihti pidevalt olnud Tallinna linnavalitsuse käes siiamaani, kuni nüüd sellel ihul aktsioonilisestel liul aktsiooni ajal nüüd vabariigi valitsuse esimest korda tõlgendas hoopis teisiti kohaliku omavalitsuse ja, ja valitsuse suhteid antud küsimuses. Ja kui oli valitsusel võimalik ära toimetada kohaliku omavalitsuse tahte vastaselt Lihula monument siis on nüüd esimest korda valitsusel tekkinud võimalus ka selle monumendi ka midagi ette võtta. Siiamaani on tõesti see otsus, nii nagu seda on ka korduvat mitmelt poolt mainitud jäätu pidama. Tallinna Tallinna linna Tallinna linnas on olemas valimiste tulemused alati täpselt sellised, nagu nad on olnud, on selline volikogu nagu rahvas on ta valinud ja selles volikogus sellise otsuse tegemine on osutunud ilmselt võimatuks. Olen ka ise peaministril on pöördunud ühe Tallinna volikogu esimehe poole vastava konkreetse ettepanekuga selle monumendi suhtes ja saanud vastuseks, et see ei ole mitte võimalik. Kuidas peaks Eesti reageerima lääneliitlastelt tulnud nõudmisele ei, vääriti mõistetavale, sümboolikale haua tähistel. No ma arvan, et kindlasti meil ei ole vaja vääriti mõistetavat sümboolikat hauatähist, ma pean tunnistama, et seal Lihulas seda ei olnud, nagu ka analüüs näitab. Ja teine asi on see, et ikkagi väga tõsiselt tuleb vaadata millised Need nõuanded või kuidas need antakse või kas need nõuandjad on ikka täpselt ise kursis sellest, milles küsimused nad antud hetkel nõu annavad. Ma olen rääkinud väga paljude Euroopa poliitikutega ja ma võin ainult kinnitada Toomas Hendrik Ilvese poolt öeldud sõnu, et Euroopa poolt nüüd Eestile küll mingit suurt selles küsimuses ei avaldatud. Enamus ka Eestiga väga hästi kursis oleva testida ka väga hästi teadvat inimesed ja Eestiga tegelevad tipp-poliitikud, lääne kuulsite mingisugustest probleemidest. Alles peale seda, kui Lihula monument oli maha maetud ja algas nii-öelda siis see monumentide sõda Eestis, mis on äärmiselt kahetsusväärne ja mis on tõesti Eesti mainet välismaal täiesti selgelt kahjustanud, see on seda teinud. Aga Lihula monumendi kohta ma pean tunnistama, võime ainult Toomas Hendrik Ilvese arvamusega ühineda. Mis toimus Ameerika Ühendriikides, ei, julgen ma väita. Kuid igal juhul ma olen sellel seisukohal, et Eesti valitsus peab oma ajalugu julgema selgitada ja olles ka ise olnud täiesti, nagu öeldakse, küsimuste sihtmärgiks aeg-ajalt teatud kahtlemata monumentide ka või Alfons Rebase ümbermatmisega või muudes küsimustes võin ma kinnitada, et neid asju on võimalik seletada. Aga selleks peab valitsus lihtsalt julgustama. Ja selline selgitustöö ükskord lõpetaks ka monumentide sõja. Ma arvan küll, ma tõesti väga kahetsusväärseks loen seda, mis toimub seda hauatähiste rikkumist Eestis, see on äärmiselt inetu, see on barbaarne, ei sobi kokku tsiviliseeritud riigiga kuigi, mis seal salata, kahjuks toimuvad samasugused nähtused ka mujal Euroopas pidevalt oma ei ole kunagi tahtnud, et Eesti selles suhtes mujalt Euroopast õpiks. Väga tahaks loota, et valitsusel õnnestub need pinged maha võtta. Kahjuks võib-olla neid soovitusi, mida ma selleks on ka ise andnud, ei ole valitsus siiamaani veel täitnud ehk võtta kokku needsamad mehed keda need monumendid tõesti puudutavad ehhi siis vabadusvõitlejate organisatsioonide esindajad ja nendega läbi rääkida ja nendega jõuda ühisele arusaamale ka selles suhtes, et nende teiste monumentide rüvetamine on koletu ja inetu tegu. Pakkusin ka Mall Hellamile meie uuema aja mälestusmärkide loetelu, kõigepealt vabadusvõitlejate mälestusmärk Pärnus siis sinimägedes Eesti eest võidelnud mälestussammas. Hiljaaegu said soomepoisid oma mälestustähise, siis teame, et juudi kogukond püstitab sõjaaegsete koonduslaagrite paikadesse holokausti tähistavaid sambaid. Veel arutatakse Riigikogus eelnõusid Vabadussamba rajamiseks. Tallinna ja ka Juhan Partsi valitsus on valmis mälestussammast aastail 1941 kuni 44 punavägede vastu võidelnud, teleküsisin Mall Hellam käest, kui palju ausambaid Eesti õieti vajab? Noh, tuleb lähtuda sellest hetkest ja nendest ikkagi situatsioonist reaalsusest, kus me täna elame, kui me aga ka nende inimeste mälestustest ja ka ajaloost, eks ju, väga palju asju tuleb võtta arvesse. Ja kindlasti tuleb austada kõiki, kes on kannatanud ajaloo ja just erinevate pöördeliste ajaloo perioodide tõttu just seetõttu, et pole inimesed saanud ise otsustada, mis on õige, mis on vale ja nad on olnud suunatud ju ja sattunud keeristesse, kust omal jõul ei olnudki võimalik välja saada. Kuid meil peab Ma tänapäeva maailmas võimalikult palju üldistusvõimet, et kui me soovime kedagi austada, siis me ei tohi solvata kedagi teist ja püüda ikkagi rohkem nagu vastastikust lugupidamist leida ja mõelda sellele, et me peame olema sallivad ses mõttes, et mõtlema ka sellele, et kui kui minu üle on minu idee tähtis siis saama püüdma vähemalt aru saada seda kas, kui püüda seda kuidagi üldistada ja viia see see probleem valu üldinimlikule tasemele ja mitte võib-olla tekitada arusaamatusi mingisuguse noh, vääriti mõistetava sümboolikaga, sest igasugust valu on võimalik võimalik teha üldinimlikuks ja arusaadavaks, me ei pea kõike sõna-sõnalt välja kirjutama, mustvalgelt väljendama ja valu väljendamiseks ja saatuste ja ka võidu väljendamiseks on alati võimalik leida kunstiliselt üldarusaadavad vormid ja seda võiks alati teha, kui ta vastab nagu sellistele humanismi üldi teedele. Kas Eestis võib tekkida olukord, kus iga huvigrupp rajab oma võitjale oma kaotajatele ja kannatanutele koma mälestussamba sest võitja ausammas solvab kaotajaid ja vastupidi aga see kisub ühiskonna veel rohkem lõhki. Ma arvan, et see ausammaste tekitamise hoog ehk vaibub, ta on praegu selline selline väga aktuaalne, reaalne ja, ja inimestel on ilmselt väga palju, rääkimata jäänud ja lahtiseletamata. Ja vaatamata sellele, et me oleme arvanud, et me saame siin Eestis kõik ühtemoodi asjadest aru, tuleb välja, et ei saa. Aga siin ärgem lootkem sammaste peale tuleb tegeleda meie koolisüsteemi, haridussüsteemi ja lastega ja kindlasti peaks sellistest Ajaloomomentidest, mis on olnud meie jaoks määravad jaga vastuolulised rääkima ka rohkem ajakirjandus ja kindlasti ka muukeelne ajakirjandus, et kuidas seda kõike käima panna? Retsepte ei ole, aga me peame kõik selle peale mõtlema, et kahjuks ja paraku kõik ei saa ühtemoodi aru meie ajaloo keerdkäikudest. Ja see, kuidas me suudame seda selgeks teha, see ei ole ka lihtne. Me peame leidma need sõnad, mis on jälle üldarusaadavad ja üldmõistetavad ja panema oma valu teiste valu konteksti. Rääkisid Mart Laar ja Mall Hellam ja jätkame siit stuudiost. Pikki aastaid kultuuriväärtustega tegelenud Anton Pärn, mis on teie arvamus, kui palju sõjaajaloolisi mälestusmärke Eesti nüüd veel vajab? Arvudesse seda panna täna on väga raske, kui mitte võimatu. Ma nõustun eelpool kõnelejatega, jaa. Arvan, et hetkel täna ja praegu on kõige olulisem vast see, et kätte on saabunud aeg, mil tuleb aru pidada. Tuleb kokku saada, tuleb rääkida ka väga valusatel teemadel. Kasvõi sellest, et. Tänane päev võis eri rahvustest inimestele siinsamas Eesti pinnal tähendada. Skandaal väga erinevat sõnumit. 21. septembril 1944. aastal pandi piir tapatalgutele Kloogal. 22. septembril 1944. aastal uppus meie sanitaarlaev moero viies Läänemerevoogudesse sadu tsiviilisikuid. Nii et väga erinev on nende inimeste saatus, kes täna elavad Berliinis Stockholmis. Väga erinev on selle tänase päeva lahtimõtestamine juudi kogukonnal või siis ka meie välismaal elavatel perekonnaliikmetel. Aga ma arvan, et sellest kõigest tuleb rääkida ja ma usun, et on võimalik leida lahendusi, aga tõenäoliselt on, on aeg jälle taas istuda, jumala taha. Ma ei tea, millisel moel, aga tegelikult meil on üks väga hea näide, meil on aastaid tagasi moodustatud inimsusvastaste kuritegude osas vastav ümarlaud, kes tegelikult on hakkama saanud väga suure ja põhjaliku tööga. Ja ma usun, et esmalt seesama ümarlaud kindlasti võttis maha need pinged ja leidis selle kõige õigema tee mooduse, kuidas ja mis kujul saab olema meie sõnum meile endile ja ka maailmale. Jah, ja ma nõustun sellega, et mõneks ajaks tõesti niisugune rahu ja, ja vähemalt näiline niisugune koosmeel oli saavutatud, aga, aga niisugune nagu lutsukivi visati vette ja tekkis uus virvendus uuesti. Vaat, kisuti lahti ja ja see näitab, et ikkagi veel ja veel on vaja sellest rääkida, kokkuleppeid sõlmida. Te usute, et on võimalik kokku leppida nii erinevate huvide, nii vastandlik põhjustega, kannatusi talunud inimeste vahel? Ma ei tea, kas on võimalik kokku leppida ja on võimalik liikuda mõistmise suunas. Ja seletada, miks me teeme just nii ja mitte teisiti. Ja kindlasti ei ole see ümarlaud või ümarlaua poolt läbi viidud ulatuslik uurimistöö, mis kõik avad parandab kindlasti selle suure töö jätkuks, peab olema tulemuste edasiandmine ühiskonnale ja võib-olla selle inimsusvastaste kuritegude ümarlaua. Tänaseks veel lõpuni käimata tee ongi nende tulemuste tutvustamine. See, et me oleme teinud suure töö, ei tähenda veel või ei anna tagatist, et kõik oleks arusaajad. See tuleb ka viia. See allikas tuleb viia ka ühiskonnakasutusse ja ma arvan, et seda tuleb teha mitu korda või mitmeid kordi. Jah, sambad üksi meie ajalugu ei selgita, me peame seda tegema omavahel ise omas riigis ja oma riigist väljapoole. Ma loodan, et selle mõttega nõustub ka suurem osa meie kuulajaid. Nii et rahulik järelemõtliku septembripäeva kõikidele kuulajatele ja teid, Anton Pärn, tänan meiega oma põhimõtete ja arvamuste jagamise eest. Tänan, kutsumast.