Tere päevast on alanud uus töönädal ja on esimese Päevaaeg ja tänane argipäeva saade on pühendatud ühele, vaata selle. Selle eelnõule, mis on praegu riigikogus menetlemisel, on tulemas novembri algul teisele lugemisele. Sellest seaduseelnõust on ka enne meie saadetes juttu olnud, see on nimelt loovisikute ja loomeliitude seadus. Ja täna on selle seaduse üle stuudios arutlemas kultuuriminister Urmas Paet, tere. Ja teiselt poolt Eesti Päevalehe kolumnist Kaarel Tarand tere. Tere. Ning Meil on salvestatud ka intervjuu kõrgema võimu ehk siis riigikogu kultuurikomisjoni esindaja Katrin Saksaga, kes täna kahjuks ei saa meie saates osaleda, sest viibib lähetuses Ukrainas. Meil oli ka palutud kultuurikomisjoni esimees Signe Kivi sellesse saatesse, paraku. Kultuurikomisjoni aseesimees aseesimees kultuuri ja huvitaval kombel riigikogu kodulehe ja vabandust koduleheküljel on jah tasemelisi mehele kirjas, tähendab esimees on Olav Aarna. Kultuurikomisjoni aseesimees Signe Kivi võtab oma näitust maha täna Tartus ta ei saanud selle tõttu kahjuks osaleda, aga ma arvan, et esindatus on piisav. Miks just korraldada saanud? Sellepärast et me tahaksime natukene põhjalikumalt rääkida sellest, miks seadus ei hõlma ühte seltskonda Eesti ühiskonnas küllalt suurt, küllaltki mõjukad, kes ise peab ennast ka loovisikuteks, need on ajakirjanikud. Aga seaduse toimealasse nad praeguse seisuga veel ei kuulu, aga seadus on alles vastuvõtmisel. Alustaksime kõigepealt teiega kultuuriminister Urmas Paet. Peab tunnistama, et see seaduseelnõu või see mõte sellisest seaduseelnõust on õhus olnud üsna kaua. Mingil määral ta vormus esimest korda siis umbes kaks aastat tagasi oli see nii. Ja miks siis, kes olid need algatajad ja miks kultuuriministeerium on nüüd nii aktiivselt asunud seda toetama? Parem eelmised kultuuriminister seda ei teinud. No eks see on ka ikka eelmised kultuuriministrile ilmselt seda eelnõu toetanud, aga ju siis ei olnud olud veel piisavalt küpsed selleks, et see eelnõu jõuaks valitsusse ja sealt edasi ka parlamenti. Et tõepoolest sellised esimesed mõtted, mis on ka kuhugi kirja pandud, selle eelnõu ja selles sisalduva osas on juba kuskilt seitsme-kaheksa aasta tagusest ajast. Ja eks siis see mõte on saanud vaikselt areneda ja, ja paar aastat tagasi tõepoolest hakkasid tekkima ka esimesed siis kirja pandud konkreetsed, juba loovisikute ja loomeliitude seaduse eelnõu versioonid. Noh, eks põhiinitsiatiivgrupp on sellel olnud ikkagi Eesti enda loomeliidud ja vähem või rohkem, aga aegade jooksul on ta siis omanud ja, ja nagu tänaseks näha ka järjest juurde kogunud poliitilist toetust. Ehk on olnud nüüd siis aeg küps selleks, et tõepoolest ta on läbinud valitsuses eelnõu ja, ja on siis praegu riigikogus arut arutusel. Kui nüüd ma väga loodan, et see ikkagi juhtub siin õige pea sellesse seaduseelnõust ka seadus saab, siis noh, ütleme Euroopa mastaabis on see suhteliselt ainulaadne, kus loovisikutel või kultuurielus aktiivsetel isikutel on siis niinimetatud oma seadused, et mõni üksik riik täna Euroopas on, kus on midagi midagi lähedast ja miks siis sellist seadust üldse vaja oleks või mis tema peamine eesmärk on siis kõige olulisem kindlasti on see, et anda signaal kogu ühiskonnale, aga ka meie ühiskonnast välja. Et kultuuris aktiivsed inimesed, inimesed, kes loovad neid väärtusi, et nad tegelikult ongi teatud mõttes ka erilised ja ainulaadsed ja, ja neid ei ole mitte liiga palju, noh, Eestis täna me räägime umbes kolmest kuni neljast 1000-st inimesest. Ja teisalt on tal ka selline väike majanduslik poole, kuna väga paljud loovisikud juba oma tegevuse iseloomust tulenevalt ei oma püsivaid töölepinguid kuskil mõne asutuse juures, vaid nad on vabakutselised. Et siis püüda luua selle eelnõu abil ka väikest sellist sotsiaalset turvavõrgustikku. Et kui neil on tõepoolest loomekriis ja sissetulekuid üldse ei ole, et siis sellest ülesaamiseks oleks neil tagatudki minimaalne sissetulek siis poole aasta jooksul, nii nagu ka selles eelnõus kirjas on ja teine pool siis, et võimaldada ka loomeliitudele anda välja siis teatavaid stipendiume või, või toetusi nii enesetäiendamiseks kui ka oma loomealal tegelemiseks, siis neile, kellel on siis hetkel sellised kõrgvormis loometegevuse päevad. Ma tahaksin küsida Kaarel Tarandit kui ajakirjanikult, mitte antud juhul ajakirjanik ja seltskonna või klanni esindajal. Meie ajakirjandus on ju üsna ja tõrjuvalt selle seaduseelnõu vastu võtnud, minul on küll jäänud niisugune mulje, sest noh, meie suhteliselt liberaalne ajakirjandus ju peab sellist seaduseelnõu mõnes mõttes nagu minevikku menukiks. Kui teatud osa ühiskonnast mingi seisus välja tõstetakse, tehakse neile erilisi privileege, miks kõik inimesed ei võiks olla võrdsed seaduse ees ja ja nii edasi. Jah, minu meelest ei saa, ei ole ajakirjanduse reaktsioon selline väga ühtne olnud, nii vähe või palju, kui seda üldse on olnud. Nii et siin on õige mitu kihistust, üks on tõesti see lähtekoht, et, et kas me siis oleme huvitatud siin ühiskonnas teatud selliste keskaegsete mudelite rakendamist mõne eluvaldkonna peal ja teiste puhul siis kehtivad teised reeglid. Nüüd noh, võib öelda, et teine ja, ja väiklane argumentatsioon on see, et okei, et kõik asjad, mille osa meie ei ole, on halvad et suhtumine võiks olla teistsugune siis kui ajakirjanikud oleks ka käsitletud selles seaduses, saaksid oma lisatagatisi privileege ja nii edasi ja nii edasi, nii noh, see on lihtsustatud hästi käsitlus, aga ütleme, et see võiks olla üks vaateviis. Aga millest minu meelest, milles on minu meelest asi, on see, et et selliste seaduste järgi võib-olla ei oleks üldse vajadust, kui kui ühiskond ja erakonnad eriti, kes siis riigivõimu moodustavad, oleksid oma majanduspoliitilises mõtlemises mõnevõrra paindlikumad. Aga noh, äriseadustik ja maksuseadustik on nii pühadeasjad, et et seal võib ainult piire vähendada ja erandeid ei tohi olla, noh, seda retoorikat me kuulsime hästi palju käsi kõikvõimalike Euroopa Liidu läbirääkimiste peatükkide juures, et ei mingeid erandeid, et noh, erisusi ei ole, kõik peab ühtsete turureeglite järgi toimima. Nüüd kui nii, siis loomulikult eestikeelne kultuuriturg, mis minu meelest on imelik seda nii nimetada, küll aga on liiga väike selleks, et ära toita selle selle kultuuri võimalikku õitsengut. Ja see puudutab muuhulgas ka Eesti ajakirjandust, millel on oma väga selge tähtis kultuuriline või rahva valgustuslik hariduslik roll. Seal luuakse samamoodi nagu mitmel pool mujal, aga ajakirjandus on käsitletud Eestis puhta ärina. See on üks kõige tavalisem lihtsam äriliik ja niisugusena siis alluta kõigile. No hea küll, seal on olnud üksikuid maksuerisusi aastate jooksul, mille eest siis ajakirjanduse omanikud peaasjalikult mitte ajakirjanikud on võidelnud kui lõvid madalam käibemaksumäär ja nii edasi. Aga niisugusel tavalise äriliigina ta ei ela ära niisugusel viisil, et ta saaks võrreldavat, ütleme, siin suuremate keele ja kultuuriruumidega võrreldavat kvaliteeti pakkuda. Sest meil peab tegema vähem inimesi, rohkem tööd. Siis ei tule paratamatult välja. Niisiis me võime toetada loojaid, on üks võimalus toetada kogu sektorit, ka institutsionaalselt on, on teine võimalus, ehk siis ajakirjanikud ei taha tõenäoliselt ühekaupa midagi saada, kui nende ettevõtted tulevad, kosunud, palga saajad on tulevad paremini toime kui praegu kus inimesi koormatakse vähem tööga ja nende sissetulekud on paremad kui praegu. Nii et, et see oleks hoopis teine vaateviis tegevustoetuse ajakirjandusväljaannetele ja nagu osal ajakirjandusväljaannetest, mida millegipärast loetakse erilisteks on, kui see on kõigil, siis ei ole mingit probleemi. Enne kui me läheme nüüd konkreetsemalt ajakirjanduse juurde, ma tahaksin siiski venelastel vaatelt küsida seda, mis on siis muutunud Eesti nii-öelda kultuuriturul võrreldes 10 aasta taguse ajaga, kui arvati, et kultuurkapital on see, kes kõik need probleemid ära lahendab. Miks on vaja sellist spetsiaalset seadust iga üksiku loovisiku ka sellise isiku turvamiseks, kes võib-olla on loomingulises kriisis, nagu öeldud? Kas selle seadusega tulebki kultuurile raha juurde, see on võib-olla see kõige olulisem. Küsimus praegu selle seaduseelnõu selline versioon, nagu ta on nii-öelda tänasel hetkel noh, jutumärkidesse panduna maksab neli miljonit 800000 krooni, mis tegelikult ei ole just väga märkimisväärne summa, kui arvestada ka seda raha, mis täna juba avalikest fondidest, Kultuurkapitalist, Kultuuriministeeriumist, kohalikelt omavalitsustelt, hasartmängumaksu nõukogult ja nii edasi ja nii edasikultuuridena läheb. Nii et kindlasti, kui vaadata seda rahanumbrit, siis ei saa olla selle eelnõu peamine argument finantsiline mis on muutunud 10 aasta taguse ajaga, siis ma arvan, et nii nagu ka teistes eluvaldkondades noh, kindlasti. Ma arvan, et need muutused toimuvad ennekõike inimestes endis, sealhulgas ka otsustajates, neis, kes on valitsuses, riigikogus või, või kuskil mujal, kus nad saavad otsustada ühiskonna edasise arengukäiku. Ja ma olen täiesti kindel, et mida aasta edasi, need arusaamad muutuvad veelgi. Et näiteks tihti üleminekuühiskondades nagu Eestigi on hästi palju kärsitust, et kõiki asju tahetakse saada ruttu ja kiiresti ja nii on ka Eestis olnud ja paljud asjad ongi juhtunud ruttu ja kiiresti. Samas teatavad mõtteviisid, et noh, paraku ei, ei muutu nii kiiresti, nii et noh, peamine, miks võib-olla täna me räägime sellest loovisikut seadusest, et on parlamendis ja viis või kaheksa aastat tagasi veel ei olnud on see, et lihtsalt inimeste mõtteviis on liikunud selles suunas, et et Eesti kultuur on tõepoolest eriline väärtus, tänu sellele on võib-olla eesti rahvas üldse need aastasajad üle elanud ja tänasesse päeva välja jõudnud ja seetõttu siis tuleks pöörata järjest enam ühiskonna poolt toetavat tähelepanu ka neile inimestele kes suudavad seda seda teha ja olla tõepoolest erilised, et noh, mitte kõik inimesed paraku ei, ei suuda kaunite kunstide mõttes. Aga see ei ole siis näiteks tingitud sellest veidi provokatsioonina küsimused. Kultuuriinimeste lobi on tõhusam. Mida rohkem kultuuritegijaid on ise Riigikogus maandunud? Selle eelnõu puhul, no mina oskan rääkida otseselt viimast pooltteist aastat meil, mina olen olnud kultuuriministeeriumis tööl? Ei, tegelikult selle aja jooksul kordagi ei ole minu poole pöördunud ükski riigikogu liige jutuga, et nüüd võiks siis nagu selle eelnõuga kuidagi kiirustada või selle nüüd ära teha. Et ikkagi põhilised asja vastu huvi, tundjad on olnud ikka needsamad loomeliidud ja nende esindajad. Ja kui me nüüd vaatame seda summad 4,8 miljonit, mis on tõesti ju üsna väike erandlik võrreldes meie eelarvega või tuhandik, isegi ma arvan, et veel väiksemaks kui me hakkame nüüd võrdlema 48 miljardiga või 50 miljardiga, mis meie eelarveks ilmselt kujuneb, siis on see tõesti tühine osa. Kas siiski selle summa määratlemisel ei ole püütud nüüd valida võimalikult minimaalset taset, sellepärast et me teame, et üks põhjusi, miks näiteks noh, ajakirjanikud siia seltskonda ei mahu, on ju see, et seda raha on niivõrd vähe, et kui me seda jagaksime mitte 3000, vaid näiteks 5000 vahel, siis see supp oleks veel märksa lahjem. Ma lihtsalt tahan küsida, kas huvigruppide surve on ka olnud üks põhjus, et see summa on niisugune. See summa on kujunenud siin konkreetsest arvutusest tulenevalt ja ütleme, rahalise pool lähtealus on olnud ikkagi seesama sotsiaalturvavõrgustiku loomine ja eta kuidagi haakuks ka need summad, mida siis nii-öelda majandusliku hätta sattunud loovisikule maksta, et need summad kukkusid ka siis muu ühiskonna õiglustundega, et need ei saaks olla väga erinevad sellest, mida siis nii-öelda võimalik hätta sattunud saab siis teisel elualal. Et see ühelt poolt loob teatavad piirid ja, ja siis teiselt poolt, et ka siis see potentsiaalne prognoos, et kui palju neid inimesi olla võiks loomeliitudesse kuuluvate inimeste arv ja, ja siis sellest tulenevalt see teatav võimalus ka stipendiumit, eks, ja ja nii-öelda arengutoetusteks, neile, kes on oma loomingulises kõrgvormis, kuigi et siin on tõepoolest neid toetuskanaleid, ka teisi, nii kultuurkapital, kultuuriministeerium kui ka hasartmängumaksu nõukogu. Et ütleme, nendest aspektidest ja aruteludest kokku on, on ka see summa tekkinud. Ja nagu ma nimetasin, et tõepoolest ei ole selle eelnõu nii-öelda peaküsimus finantsiline, vaid, vaid pigem on see kuskil mujal Et vältida mõne tuntud kultuuriinimese muutumist asotsiaaliks, kes nii võiks selle kokku võtta? No ütleme, et tegelikult, ega ka tänases olukorras ju põhimõtteliselt inimene, kellel ei ole tööd ja sissetulekut, saaks ka täna rahalist abi töötu abiraha näol näiteks. Aga, aga nii nagu on ka siin eelnõusse teine võimalus, et loovisik ei pea ilmtingimata, kui ta on vabakutseline ennast nüüd fiiena vormistama. Et ei ole tegemist sellise klassikalise äriga või ärimudeliga, et nii ei ole ka vabakutselise loovisiku puhul tegemist nii-öelda klassikalises mõttes töötu abirahaga nendel keerulistel perioodidel, et see on olnud ka see, miks see eelnõu selliseid erisusi nende inimeste puhul käsitleda. Kuulame nüüd ära vahepeal, mida Katrin Saks arvas arutelust, mis toimus kultuurikomisjonis riigikogu kultuurikomisjonis oktoobrikuu jooksul. Me helistame nüüd heale kolleegile Katrin Saksale, kes on riigikogu kultuurikomisjoni liige ja on sotsiaaldemokraatliku erakonna fraktsiooni esindaja. Ta kahjuks ei saa meie tänases saates osaleda, kuid tahaksime tema kui opositsiooni poole esindajalt küsida mõned küsimused. Tere, Katrin. Tere. Alustaksime vast sellest, et loovisikute ja loomeliitude seadus praegu sellise nime all. See idee on ju õhus olnud eelkõige loomeliitude poolt üsna kaua võiks öelda pea kogu taasiseseisvumisperioodi jooksul. Ja alles nüüd siis 2004. aastal on ta jõudnud Riigikogusse ja on minemas siis teisele lugemisele, mille pärast, et sinu meelest on nii kaua aega võtnud. Miks meil ei ole mõistetud sellise seaduse ja loovisikute kui erilise inimrühma tähtsust seni? Tegu ongi keerulise seadusega, sest ühele grupile antakse teatud mõttes eriline staatus, loovisikut, mõneti tõstetakse teistest teistest esile, neile antakse rohkem võimalusi ja iseenesest juba see ilmselt on, on tekitanud alati vaat kui palju probleeme. Ja teine küsimus on see, et keeruline määratleda, kes on looja, kes ei ole looja. Ja, ja see on ka üks selle seadusega seotud vaidlusobjekt. Et keda see seadus tegelikult siis ikkagi hõlmab, milliseid loojaid hõlmab ja samuti, kuivõrd tegu on loovisikute ja loomeliitude seadusega, siis millised liidud on loomeliidud, ehk konkreetsemalt siis juba, et kas näiteks ajakirjanike liit on loomeliit ja kas ajakirjanikud on loojad? Kas võib olla ka üks põhjus selles, et meie loomeliidud on ju kõik pärit sellest eelmisest ajastust ja selle tõttu nagu valitseb ühiskonnas teatav umbusk selles suhtes, kes sinna ikkagi kuuluvad, milliste teenete eest? Siis ilmselt mängib oma rolli küll, jaa, kui me nüüd räägime näiteks ajakirjanikest, siis siin on jälle teistpidi. Kuna ajakirjanike liit on muutunud, et rohkem niukseks amet ühinguliseks liiduks siis siin on jälle põhjus seotud sellega. Ta ei ole niisugune sarnane teiste loomeliitudega, kes tegelevad kaunite kunstidega ja ühendavad siis teatud loojaid, vaid tegeleb rohkem või on aktiivne, kui, kui ametiühing. Nii et siin on, siin on ilmsed põhjused, erinevad, aga aga poolest kindlasti on palju küsimusi ka seotud. Et kas need kirjanikud, kunstnikud ja nii edasi, kes kuulusid nõukogude ajal nendesse loomeliitudesse, et, et kuidas, kuidas me nendesse suhtume ja siis ka, kuidas me sellesse liitu. Aga kui me tegelikult nüüd vaatame veel kaugemale minevikku, siis me teame ju, et Eesti vabariigi esimesel iseseisvusperioodil ajakirjanikud said ju ka toetust kultuurkapitalilt. Praegu see nii kahjuks ei ole ja praegu tahab selle seaduse algataja või on jätnud välja selle seaduse raamidest tõepoolest ka ajakirjanike liidu ja ja ajakirjanikud. Aga kas on veel mingeid loovaid rühmi või, või pretendeerinud seltskondi peale ajakirjanikke, kes selle seaduse nii-öelda toimepiirkonnast välja jäetakse? No üks seltskond, keda otseselt ei nimetata ja kelle puhul küsida, et kas ta nüüd läheb näiteks ajakirjanike alla või kuhu ta läheb, on, on kõik need inimesed kes töötavad ringhäälingus, teatud osa nende loomingust võib ju minna kinematograafia all või plastiliste kunsti talveks võib teatrikunsti tantsu ma ei tea, mis iganes saab. Ta võis kuulda muusikal, eks ju. Aga kindlasti jäävad mõned, kas sinu vahel? Ega tegelikult ongi neid loojaid ja loomeliit väga raske niimoodi paragrahvides mahutada. Need ongi midagi mida on väga keeruline igal pool defineerida. Ja nüüd tahaks küsida Katrini sõnul lõpetuseks, et kultuurikomisjon, kuidas nüüd omapoolse nägemuse hääletas läbi teatud ettepanekud ja läheb nüüd teisele lugemisele novembri algupoolel, kas on oodata, et sinna tuleb ka riigikogu saalis veel täiendus-parandusettepanekuid näiteks sotsiaaldemokraatide poolt? No saalis saame me hääletada neid parandusettepanekuid, mis on tegelikult komisjonist läbi käinud ja ja ma väga optimistlik ei ole, sest eks hääletused komisjonis näitavad ka seda võimalikku suhtelist kummist saalis. Ei läinud läbi ettepanek lisada siia ajakirjanikud, on ka veel teine ettepanek, mis tähendaks, et loojatele antaks samasugused soodustused nagu meil täna põllumeestele. Nimelt et nad 45000 krooni ulatuses saaksid teatud maksusoodustusi ega ei, ei peaks niimoodi täitma. Igasugu raamatupidamisdokumente. Ja selle loogika on minu meelest eelkõige see, et nii nagu ühel talumehel on oma kulusid üsna keeruline näidata, eriti kui ta selle töö ise ära teeb, eks ju, või naabrimehelt abi palub või talgu korras tehakse on üsna keeruline ka ühel loojal ausalt ära näidata, mis tal siis nüüd ikkagi kulus selle luuletuse kirjutamiseks või pildi maalimiseks. Me oleme tegelikult pannud need loojad ületama kõik just nimelt selle raamatupidamise näol. Et me võiks neid nagu, nagu sellest kohustusest vabastada. Ja kuna põllumehed on meil selliseks eriliseks kategooriaks juba juba tehtud, siis võiks siia ka loojaid lisada. Seejuures kartma vaata et see loob need tõesti pretsedendi ja et me peaks nüüd hakkama siia veel ka kõiki teisi töötegijaid mingil põhjusel juurde panema. Et me selles mõttes võiksime neid loomingulisi inimesi siin Eestimaal tõepoolest tunnustada ja neid teatud kohustustest kohustustest vabastada. Kindlasti läheb see ettepanek ka suures saalis hääletamisele. Aitäh selle riigikogu kultuurikomisjoni liige Katrin Saks ja me loodame, et need tänased saatekülalised arutlevad siit nüüd edasi. Ja seda me teemegi ja ma tahaksin kõigepealt küsida Urmas Paetilt just seda, et kui ma lugesin turi komisjoni protokolli, siis Kultuuriministeeriumi esines seal ristmikel ja kultuuriministeerium nagu esitas sellise väite ajakirjanike või ajakirjanike liitu, ei saa sellesse seadusesse kaasata just seetõttu, et ajakirjanike liit on ametiühing ja see nende põhikiri nagu ei sobi samal ajal all, nii mõnedki kultuurikomisjoni liikmed näiteks Jaak Allik ja veel teised tõid välja selle, et uus seadus nagunii nõuab ju loomeliitude põhikirjade kas muutmist või täiendamist. Et kas, kas see nüüd on argument. Kindlasti see ei ole peamine argument, et kui me nüüd ma saan aru, oleme sujuvalt jõudnud ajakirjanike teema juurde siis ühes ma muidugi tahaksin kohe teha korrektiivi, et kindlasti ei ole täpne rääkida, et ajakirjanikud, kui kõik inimesed, kes sellel elualal on tegevad, on selle seaduse praeguse versiooni mõjuvalt väljas. Et kindlasti see ei ole niimoodi, sest noh näiteks need, kes kirjutavad publitsistikat, esseistikat sobivad kenasti valdkonna alla nimega kirjandus. Nii mõnigi inimene, kes ajakirjanikutööd tehes käsitleb seoseid kaunite kunstidega, läheb siin juba mõne loetletud eluala alla, nii et väita, et ajakirjanikud kui kõik inimesed, kes selle on tegevad, et neile ei loo see seaduseelnõu mingeid võimalusi, see ei ole täpne. Et minu jaoks on nagu peamine küsimus selles, et, et vaadake, et nagu ma ka rääkisime, seda seadust hakati tegema juba vähemalt mõttes noh, ligi 10 aastat tagasi. Ja kogu aeg on olnud üks läbiv joon selle seaduse tegemise kontseptsioonis, see, et see puudutab niinimetatud kauneid kunste. Ja, ja sellisena on siis ka see eelnõusse nüüd vormunud. Et, et see on võib-olla natukene tehniline, aga tegelikult kahjuks seesama ajakirjanike liit, nendel eelnevatel pikkadel aastatel ei ole olnud selle eelnõu tegemise juures kuidagi huvitatud isikuna olnud, et see huvi on väga aktiivselt tekkinud tegelikult võib-olla nüüd viimastel kuudel. Muidugi ei vasta päriselt tõele, et dokumente on ka varasemast huvist küllalt ette näidati ajakirjanike liidule, aga loomulikult ei ole see põhiküsimus. Ja kui siin enne enne öeldi muu hulgas seda, et, et liiga ametiühingule on ja põhikirjadega nii põhikirjadega naasis siis jumala eest, ametiühingud võib jätta hoopis hoopis kõrvale. Ajakirjanikel kui tuju peale tuleb, siis teevad ametiühinguid ka. Aga, ja mulle kahtlemata meeldiks, kui olemasolev ajakirjanike liit tegeleks rohkem just nimelt loominguliste probleemidega võrreldes sellega, mis ta praegu teeb. Ja nüüd veel üks veel üks märkus selle kohta, et, et paljud ajakirjanikud ju on kaetud sellega jah, tingimusel et kunstikriitik on Kunstnike Liiduga kuidagi seotud lõdvemalt või trükiajakirjanduses näiteks peab hulka, peab üleval tervet hulka kirjanikke. Muidugi jaa, tänu sellele ma makstakse ka nende sotsiaalmaksud ja neil ei ole paljusid muresid, mis teistel on, kes ei ole, kes ei kuluta ennast igapäevase tööga ajakirjanduses, selle asemel, et kirjutada. Suurromaane näiteks jah, et nagu ma nimetasin, et põhiline küsimus on selles, et ta ikkagi on olnud oma kontseptsioonilt ja mõttelt käsitlemas kauneid kunste ja, ja noh, nagu ma nimetasin tõepoolest ajakirjanik, kes viljeleb sellist jäävamat žanrit, nagu on publitsistika või esseistika, et need ei ole selle, selle seaduse mõttes sugugi väljas. Et need küsimused, kuivõrd loovaks saab pidada tegevust, kirjutatakse kuus 40 uudislugu, sellest, mida nähakse, pannakse kirja noh kindlasti see on selline, mille üle võib lõputult arutleda ja vaielda. Nii et praeguse sellise lahendusena noh, mina küll näen, et nii-öelda seda loovamat osa ja mis sinna kipuks sinna kaunite kunstide lähedale, et need ajakirjanike tegevus on selle eelnõuga hõlmatud No me võiksime samasuguse piiri tõmmata ka kaunite kunstide sees villa alla. Enamik käsitööline puutub kunstnikuks või nahakunstnik, voolia muutub nahakunstnikuks, lõppude lõpuks on see ju otsustatud tavaliselt tsunftisiseselt ära, ehk me teame, et loomeliidud korporatiivsed, ühendused, kus liikmeskond uued liikmed, otsustatakse olemasolevate liikmete poolt, kahtlemata on ka ajakirjanike liidul kui ta seda suudaks ja tahaks võimalus selles mõttes piiri tõmmata kui ajakirjandust, kui sellist nähtaks ka teatud mõttes kauni kunstina. Ilmselt see on noh, niisugune loogiline küsimus, aga küsides nüüd sinu käest, Kaarel sellest ajakirjanike liit on viimastel aastatel rohkem tegelenud ametiühingu lise tegevusega ilmselt just seetõttu, et tema liikmeskond on niisugune, nagu ta on. Tähendab, seal on suhteliselt vähe olnud meie juhtiv ajakirjanike, need, kes tulevad niigi endaga hästi toime, aga on üsna palju just neid ajakirjanikke ja vabakutselise ajakirjanike kuulnud sinna kes meie ühiskonnas on jäänud rataste vahele. Nii et noh, tegelikult vaadates selle külje pealt just tundub, et just nemad vajaksid sellist sotsiaalset toetust tänasel päeval rohkem kui, kui ehk mõni kaunite kunstide esindaja, kellel on siiski võimalik noh, ütleme natukene seda kunstilisuse nivood ja poole lasta ja teha midagi sellist kaupa, mis paremini turul müügiks läheks. Ajakirjanduses seda võimalust ei ole, sest üksinda ikkagi ajalehte ideega telekanalitel Selles ongi probleem, et vaevalt et ajakirjanikud ennast kangesti selle seaduse alla pressiks või endale nii-öelda lisagarantiisid või tagatisi üritaksid hankida kui, kui kuskil oleks miski muu asi, mis, mis neid aitab noh, selge, et 80.-te lõpus oli ja 90.-te alguses oli palju juttu lausa eraldi ajakirjandusseadusest, mis muidugi toob kohe ette kollina tsensuuri ja, ja seda keegi ei taha, et oleks eraldi ajakirjandusseadus. Ilmselt jääks seadusandja selle seaduse tegemisega ka väga hätta, sest nii palju peensusi ja probleeme tekiks. Aga küsimus on selles, et kui me tahame saada head kõrgetasemelist, uurivat ajakirjandust siis esiteks, see on töömahukas, väga töömahukas ja ja eeldab tõenäoliselt ka üsna sellist vaba aja loomingulist lähenemist ehk siis mitteseotust igapäevase noh, näiteks kontoritööga või suhteliselt käsitööliste ülesannetega. Aga ajakirjanduse tõsiseltvõetavuse otseselt selle uuriva formaadiga seotud, et et kui ta jääb ainult kirjeldamaks, siis mida iga päev saab teha, et siis siis ei täida oma funktsiooni ühiskonnas. Et kuidas me saame uurivat ajakirjandust, see tähendab seda, et meil peaks olema mingid inimesed, kes noh kes on täiesti vabad igapäevastest kohustustest ja käivad ja tegutsevad kuskil ja siis kas neil õnnestub oma produkti müüa või ei õnnestu see nüüd eraldi küsimus, kui tuleb hästi välja, siis õnnestub, kui ei tule siis keegi ei taha seda, eks ole, kallinaga osta. Nii et, et Kõve, kui, kui soovida seda ühiskonnas, et siin oleks nii-öelda vabu ajakirjanike noh, ütleme näiteks, et mina saaks istuda kolm kuud Narvas ja vaadata seda, et kuidas siis ikkagi nüüd, kas elektrijaam töötab hästi või halvasti ja mis see ühiskonnale tähendab, kui see juhtub nii või on või on teistpidi parasjagu. Aga mul ei ole seda aega käia igat juhet eraldi kontrollimas, iga töömehega eraldi rääkimas ja oma tööhüpoteesi kontrollida ja sellega seoses tekitada midagi, millel on ühiskonna jaoks oluline väärt ja hea ja selles saada ka tasustatud, et ma oleksin seal ära elanud, noh näiteks võtame siinsamas lähemalt, et ma peaksin üks kuu aega, et aru saada, mis tegelikult toimuv vedelema kunstimuuseumi ehitusele arutama seal asju inimestega, kes läheb ikka nii, nagu peab või ei lähe. Nii et, et, et sedasorti uurimistöid lihtsalt ajakirjandus praegu ei saagi ette võtta, sest et inimesed on seotud oma igapäevase kontorirutiiniga. Et ma muidugi selles mõttes ei tahaks uskuda, et see asi nüüd nii hull on, et minu väide muidugi on see, et ka Eesti tänases ajakirjanduses kellelgi on ikka väga tõsine ja väga huvitav teema ja ta tahaks võtta selleks aega siis ma millegipärast arvan, et see on ka nii-öelda olemasolevas süsteemis täielik, täiesti võimalik, et vaevalt et ükski korralike tugev toimetus ütleb sellisest võimalusest ära. Millega siis oma väljaannet, et noh, nii-öelda pikemaks ajaks ajalukku jätta. Et ma mäletan ka, kui ma mõni aasta tagasi töötasin veel näiteks ajalehes nimega Postimees. Et oli meil seal suisa, ma arvan, kuskil kaks-kolm inimest, kellele tiitelgi oli erikorrespondent, mis tähendas seda, et tema sai palka, aga tal ei olnud kohustust iga päev pidulikult mõnda uudislugu üle anda. Need inimesed saidki tegeleda sellega, et nad otsisid välja teemat, milleks nad vajavad rohkem aega tegelesid sellega, noh, aeg-ajalt ei tulnud ka midagi, nagu ikka juhtub ja ja aeg-ajalt ka tuli. Nii et ka ütleme, et olemasolevas meediapildis peaks olema see ju täiesti võimalik. Sest noh, ma kujutan ette, et ühe korraliku väljaande väljaandja huvi võiks olla ikkagi see, et, et aeg-ajalt tema väljaanne tõuseb mingi olulise materjali tõttu ka teistest üle. Ja teine, kui me nüüd räägime sellest, et sellist tegevust mingil olukorras võiks toetada noh, kuskilt mujalt allikast kui mingi konkreetne väljaanne siis noh, ka täna seesama kultuurkapital just ennekõike tema nõukogu kaudu ma ei välistaks ka seda, et, et see võib olla koht, kus tõesti selliseid huvitavaid ajakirjanduslikke projekte võiks toetada, eeldusel et seda ükski väljaanne nüüd mingil põhjusel ei tee. Ja kolmas momente noh, jutt sellest, et, et justkui on Eestis palju ajakirjanikke, kes kuidagi tööd ei leia, et nende olukord on veel raskem kui löö loovisikutel siis noh, süsteemina on ikkagi nii, et nii-öelda kaunite kunstide mõttes loovisikud üldjuhul on nemad vabakutselised ajakirjanikud tänases Eestis üldjuhul on palgatöötajad kuskil väljaande või, või teleraadiojaama juures. Ja vaadates seda, et tegelikult täna on Eestis ajakirjandusväljaandeid õnneks jätkuvalt kümneid ja ma arvan, et isegi sadu, kui kokku lugeda siis ka jutt sellest, et kui keegi noh, mingitel põhjustel ei saa ühes väljaandes tööd, et siis ta ei saa kuskil järgnevates kümnetes või sadades ka seda juttu. Tegelikult ma ei usu, et minu meelest ei ole tegelikult ühtegi head ajakirjanikku täna Eestis töötajaid mitte keegi teda ei taha, vaid pigem on ikkagi olukord vist vastupidi. Et sellist nii-öelda heade ja nime teinud ajakirjanike puhul käib ikka selgelt selline hinna ülepakkumine erinevate väljana. Aga ma arvan, et ega Kaarel Tarandist ei mõelnudki praegu niivõrd seda raha, mida võiks sealtkaudu jagada, vaid küsimus on ka laiem, see on ajakirjanduse seisund või väärtustamine ühiskonnas. Mulle tundub, et sellega, kui me jätame ta selle seaduse toimealast välja, siis me nagu ta teatud mõttes ütleme, et ta on midagi sellist, kommertsliku ta midagi käsitööndusliku Nojah jaa, jah, jäi tähendab sellise häda anged jah, palgatöölised palgatöölise ja ja rollist ju tahetakse vaba vabastada kõik teistsugused loojad. Ega ehitajad muide mitte ainult loojad, vaid vahendajad. Ja ajakirjaniku sõltumatus sellega olulisel määral suureneb, kui ta ei ole nii-öelda selles püsivas palga suhtes, vaid müüb oma valmistoodet kui loomingut? Jah, tõepoole, seal on reporterid ja need ja teised ja kolmandad, kes jäävad kontoritöötaja näiteks või, või ütleme, niisuguseks iga päev iga igapäevases palga suhtes olevateks inimesteks on mingisugune suur hulk, kes ilmselt Me saaksime rohkem tagasi ühiskonnale, kui me vabastasime nad sellisest suhtest. Ühesõnaga, kui oleks mingisugune teistsugune skeem, mida praegu ei ole, see, et ajakirjandusel on liiga palju raha, see muidugi on täielik eksiarvamus. Aga Urmas Vadil tuleb, kas on võimalik, et noh, näiteks moodustub mingi kolonistide liit või essistide liit ja see ka taotleb enda tunnustamistesse, on lõpuks ministeeriumi otsustada. No praegu, nagu ma nimetasin, on siin selles alade loetelus selles eelnõus siis seal kaunite kunstide all kirjas kirjandus. Ja minu meelest sama publitsistika ja esseistika on kirjanduse osa küll jah. Aga seda peab tegema siis läbi olemasoleva Kirjanike Liidu, kui ei, ei me ei pea, ei pea 50 inimest, on vaja ainult. Et põhimõtteliselt 50 isikut saavad luua selle seaduse mõttes loomeliidu, kui neil on ette näidata siis viimaste aegade tegevusest vähemalt viimasest kolmest aastast vastavalt siis loomealal loometööga tegelemise tulemused, mis on ka autoriõiguse seaduse mõttes siis kaitstud. Aga ega siin ei ole äkki mingisugust poliitikat tehtud parteipoliitika, sest me teame, et ajakirjanike liit on olnud ju aastaid väidetavalt Keskerakonna kontrolli all, et selle tõttu on ta nagu siit seltskonnast välja visatud. Ent selles mõttes, et välja ei ole teda keegi visk visanud, kuna ta ei ole ka seal sees kunagi olnud, nii et välja ei ole ka visata kedagi saanud või midagi saanud ja kindlasti ei ole siin poliitikaga parteipoliitikaga mingit tegemist, et kui vaadata sedasama kultuurikomisjoni riigikogus, kus on ju kõigi parlamendiparteide esindajad siis see arvamine ei jookse kuidagi mingit parteilist liinimehed. Jah, kuigi kultuurikomisjonile ettepaneku ajakirjanike liit lülitada tegid ju mäletatavasti keskfraktsiooni liikmed, aga koosolekul viibis osaliselt ainult Mailis Reps. Nii et. Tegelen näiteks siin tuleb nagu, ütleme see päevapoliitika nagu igas asjas selles osas mängu, et opositsioonil muidugi on alati huvitav esitada kõikvõimalikke ettepanekuid, aga see, kui ühe või teise siis parlamendierakonna saadik esitab ühe või teise ettepaneku, siis selles konkreetses punktis ei ole küll kindlasti see, et et kõik selle fraktsiooni liikmed on täpselt seda meelt. Antud juhul oli ka tegu sellega, eks ole, et ajakirjanike liit ise otsis neid, kes on tema, vähemasti siis endised liikmed või, või enne ajakirjanduses töötanud inimene, kellele noh, oli siis vast lihtsam juurde pääseda lihtsalt ja noh, et ilma väga pikka ettevalmistus, et kes või mis on ajakirjanik sai, sai nagu hakata rääkima, et meil on selline asi. Nii et ma usun olla poolenisti juhuslik. Kõigis riigikogu erakondadest või riigikogu fraktsioonides, praegu ei ole endisi endise aktiivseid ajakirjanikke ei või iial teada, kes neist arvab, et on tegeleda. Seletamatul kombel nädalale kogunenud mingi hulk sinna keskfraktsiooni seda ei oska seletada, muidugi peab ütlema, et ka Res Publica seal näiteks ja mitu. Aga kas nüüd näete, tähendab, ma küsin eelkõige ministrilt praegu onu noh, üsna tõenäoline, et see, see olukord ei muutu Riigikogus, kui see seadus ikkagi tuleb menetlemisele, kui ta seal vastu võetakse. Muidugi ei saa mürki võtta, et see enamus seal just nüüd sügisel eelarvevaidluste käigus leidub aga kasvanud mõeldav, et, et noh, see, see seltskond, kui noh, ajakirjanike liit karastub ja muutub sobivamaks. Kunagi jõuda sellise tunnustamisele või on see niisugune põhimõtteline valik sama põhimõttele nagu see, et ajakirjanduse kapitali kunagi ei taastata? Tuleks alati muidugi öelda seda, et ära iial ütle iial, eks ole, ei selle Kultuurkapitali, sellega ilmselt ka paljude teiste olukordade ja seaduste suhtes. Et ma tuleks veel korra selle juurde tagasi, et ma olen ikka seda arvamust, et ajakirjaniku nii-öelda täies mahus noh, lugeda, et nad kõik on selle seaduse mõttest väljas, noh, see nii ei ole, ma veel kord tulen selle juurde, et need, kes nagu kirjandusele lähedasi žanreid harrastavad või ka siin muid neid kohti, et noh, tegelikult ka see ikkagi see eelnõu, kui ta seaduseks saab, noh, võimaldab siis teatavat hulka nendest inimestest hõlmata. Ja mis puudutab nüüd seda laiemat muret, mida Kaarel Tarand siin mõni minut tagasi esitas sellest, et et noh, nii mõnigi tahaks tegelikult ajakirjanikest olla siis vabakutseline. Ja tegeleda mõne mõne temaatika uurimise ja selle kirjutamisega, et siis ühiskonnale sellest kasu tõsta. Et, et see on selles mõttes huvitav teemat. Ma muidugi tahaksin näha ka kedagi konkreetset. Et, et mis on siis see teema, mida temal ei ole näiteks tänases olukorras võimaldatud võimaldatud kirjutada et ei ole selleks aega võimaldatud, samas oleks suurepärane teema, mida, mida pärast siis nii-öelda kõik ajalehed, ajakirjad tahaksid, tahaksid välja anda. Olgu, ma ütlen kohe, mis see üks selline teema on. Nimelt, ja mitte mingisuguse skandaali või kuriteoga seotud värk, aga nimelt see, et selle aasta jooksul Eesti riiklus ja, ja tegevusruum geograafilisel laienes märkimisväärselt see, seda, et Eesti ajakirjandus oleks jaksanud oma vahenditest samamoodi järele laieneda. No me näeme, et ei ole selge see, et igal väljaandel igal kanalil oleks huvi praegu ja, ja et oma rolli hästi täita, kohustus lausa pidada korrespondentpunkti või mingisugust rohkemat kui ühte inimest Brüsselis. Rääkimata sellest, et ega me ei jaksa teisi suuri pealinnu maailmas ka ära katav. Kuidagi seda ei ole, sest see on niivõrd pööraselt kallis, kui mujale ei saa nagu riik riiki, avalik võim, kes on huvitatud tagasisidest, kuna tema tegevuses toimub kuskil kaugustes palju rohkem kui varem siis seda üritust võiks nüüd küll, eks ole aktiivselt rahaliselt toetada. Mis sa tahad öelda, et keegi välis Aga samas muidugi ütleme, et, et kui on probleem sellest, et väliskorrespondentide on vähe, siis kindlasti see ei ole tegelikult selle eelnõuga kuidagi lahendada, täpselt see, see ei ole muidugi loovisiku seaduse küsimus seadusega ka selle rahalise poole, sest noh, suurusjärk üks väliskorrespondent maksab umbes miljon krooni aastas, eks ole. Vähemalt kui praegu vaadata nagu ka selle seaduse rahalist poolt, siis eeldusel oletame, et see ajakirjanike liit isegi siin oleks siis noh, kogu see raha, mida Kirjanike liit, kus auto, ma arvan ta selle raha peale ka ei suudaks ühte reporterit ühele ajalehele välismaale palgata. Aga ma tahaksin pisut siiski vastu vaielda ministrile selles osas, et inimesel on nagu kõrvaltegevus ta võiks ka Kirjanike liidu kaudu või näiteks saatejuht võiks teatriliiduga ühineda ja etlemise ei räägi. Vaadake, ma ei ole kordagi nimetanud, et see või teine liit siin on loetletud loetletud need kaunite kunstide valdkonnad ehk on kirjas kirjandus, lavakunstid, kinematograafia. Me ei räägi sellest, et kas on teatriliit, kas on heliloojate liit, kas on kinoliit, nii et, et see ei ole selles mõttes nagu esmane liit, et oluline on see valdkond. Aga no ma toon näite, mille vist ütles Katrin Saks meie vestluses, et on ilmumas näiteks Andrei Hvostovi kogumik oma kirjutistest et mil kombel nii, et temasugune näiteks võiks ka loovisikuks saada No kindlasti ta juba loovisik on, et kui täna, kui meil seda seadust ei ole, veel vastu võetud, aga see ei tähenda, et meil täna Eestis ühtegi loovisikute ja ma arvan, et on neid, keda ühiskond aktsepteerib loovisikutena mitu 1000 ja kindlasti on ka veel neid võib-olla isegi oluliselt rohkem, kes arvavad ise, et nad on loovisikud. Et, et see seaduse olemasolu või mitte olemasolu ei tee veel kellestki loovisikut või siis mitte loovisikut. Aga küsimus sellest, et kus näiteks selliseid ühiskondlikel või ühiskonna arenguid käsitlevatel teemadel kirjutisi täna võiks keegi toetada, siis kultuurkapital on ka seni seda teinud ja teeb loodetavasti ka tulevikus, et nii mõnigi kord on kultuursem, et ta oli sealsamas nõukogu ees taotlusi just ühiskonna arengut ja ühiskonna toimimist puudutavate siis kirjutiste kohta, mida on toetatud, nii et ka ilma ilma praegu selle konkreetse eelnõud on ka täna tegelikult kanalid olemas, kust võib sellisele tegevusele tuge tuge küsida? Jah, aga kuigi me ei taha liitudest rääkida siiski, ega meil midagi muud Nende asemel ka praegu ei ole, nii et on väheusutav, et lähematel aegadel meil tõesti tekiks mingeid muid ühendusi väljaspool olemasolevaid liitlased, siis kindlasti ka need liidud kaitsevad oma positsioone ja üsna raevukalt, nagu on ka omal ajal öeldud on näiteks Kirjanike liit olnud üsna üsnagi selle vastuvõtt, et mingi ajakirjanike liit võiks ka kuuluda või ütleme, ajakirjandusse võiks kuuluda ka selle seaduse toimealasse. Noh siin hakkavad mängima nüüd nagu sellised korporatiivsed huvid. No eks kus, kus neid ei ole, millises valdkonnas neid ei ole ja ilmselt eks on ka sellestki, et noh, mida mina muidugi tahan ka panna siin. Siin kõigile südamele on see, et vaatamata nendele erinevatele seisukohtadel tele ja vaidlustele, ma arvan, et on hästi oluline nii meie enda, Eesti sisese ühiskonna ja kultuurikliima huvides kui ka sellest meie võimalikust kultuuripildi kujundamisest väljaspool Eestit, et see seadus kui selline vastu võetakse, sest nagu ma ütlesin, ära iial ütle iial, kõik seadused on arenevad. Nii nagu elu ise, aga ka täna on minu meelest hästi oluline seadus loovisikute ja loomeliitude seadus Eestis tekiks. Minu meelest on see omamoodi selline lõks ka, et nagu millestki jutt, algasin, saate alguses, et, et me anname olulise signaali, jah, anname küll, haavamäe signaal on mitmeti tõlgendatav, üks on see, et, et, et meil, Me peame loomingulisi inimesi loojaid väga tähtsaks ja anname neile midagi selles seisukoht või vaatepunktist, minu isiklik seisukoht on neid seal rohkem seadusega hõlmatud või vähem, mida rohkem, seda parem, kui keegi midagi saab, ikka on tore, kui kellelgi elu kergemaks läheb. Sellised seadused on alati head, mis inimeste elukülgsemaks teevad niiviisi, aga nüüd, kui me mõtleme selle peale, mis, mis üleüldse vaimse töösfääris juhtub maailmas ja õhtumaises maailmas ja, ja nii edasi, et eksis vaimse töö tegijate osakaal kogu aeg nagunii suureneb. Et lihtsamad ja kõik, see ongi looming, kus me üldse kui me oleme juba siin öelnud, et, et et me loomingut mõõdame selle sellega teatud hulk loominguga tegelejaid, siis on meil mingis eriseisundis, kui ots on lahti tehtud, siis varem või hiljem tekivad järjest uued ja uued uued huvigrupid, kes väidavad, et nende töö on täpselt samasugune looming. Ja lõpuks noh, eks me ju kujutavas kunstis oleme palju näinud igasuguseid huvitavaid eksperimente, mis hiljem tagantjärele osutunud ka loominguks, aga, aga kui sa neid näed, siis ei tea, et see on looming. Sa pead seda mingisuguseks muuks asjaks. Autis võib olla väga-väga naturaalseks. Et, et noh, see on ka põhjus, miks selles praeguses eelnõus on ikkagi sedasama kaunite kunstide ja selle alla käib aga see, see valdkond piiritletud, sest noh, lõppude lõpuks loomulikult ma arvan, et iga inimese elu on looming ja ja mingid loovaid tegevusi me igaüks toimetame iga päev, et, et ka kokad näiteks on absoluutselt ja kokad ja teadlased ja insenerid ja, ja ma arvan, seda loetelu võiks põhimõtteliselt noh, nii-öelda täiendada kõigi elualadega, et seetõttu ongi selles konkreetses eelnõus ikkagi suhteliselt klaarilt ka piiritletud need elualad Ma tahaksin veel lõpuks küsida, minister Urmas Paetilt siin seaduseelnõus on ette nähtud. Loomeliitude tunnustamise menetlusskulptuuriministeerium on juba nagu ette valmistanud selle, kuidas hakkab toimuma, kas, kas selleks luuakse mingid eraldi komisjonid või või teevad seda senised osakonnad. No eks ta jah, Kultuuriministeeriumi juurde tuleb siis vastav komisjon luua, kes sinna kaasatakse kindlasti osalt Kultuuriministeeriumi enda spetsialiste ja võimalik, et tuleb, aga inimesi väljastpoolt juurde, nii et eks selles mõttes tuleb jah vaadata, kuna see on esimest korda Eestis üldse, et selline seadus, kui ta vastu võetakse, on olemas, siis, siis tuleb hakata seda ka ellu viima ja kuna see on esimene kord noh, eks siis siis siis saab näha jah, kõik algab pisiasjades ja, ja ma soovitaksin, sõltumata sellest, kas ajakirjanikud kuidagi mahuvad selle konkreetse seaduse alla või mitte. Ma saadaks, siis soovitaks siiski kõigil loomeinimestel olla väga ettevaatlik, sest pisiasjadest võivad alguse saada hoopis palju suuremad asjad ja pisikesest sõltuvusest võis alguse saada suur sõltuvus. Ja kahtlemata on praegu nii ministril koi, tema alluvatel ministeeriumis väga õilsad kavatsused. Aga mis sellest kõigest näiteks 10 või 20 aasta pärast on välja kujunenud, on hoopis erinevad, kui me mõtleme sellele, milline madin on käinud ligi 15 aastat avalik-õigusliku ringhäälingu sõltumatuse üle, et niipea kui et kuidas on nii, et kui raha antakse riigist ja siis ometigi tellija tellija ei saa mitte midagi öelda, et mis, mismoodi peab tegema ja mida, mis on asja sisu sest tellijal on lai raha, omanikul on alati kiusatus hakata natukene vihjeid tegema. Ainuke lohutus sulle Kaarel selle peale, et 4,8 miljonit on tühiselt vähe võrreldes avalik-õigusliku ring. Hääle kui ka Kultuurkapitali tegelikult aastaid ikkagi töötanud niimoodi. Ei see on, see on selge, uus linn üksikisikule suurava riigi organisatsiooni mõttelise, täiesti olematu raha. Meie saateaeg läheneb lõpule. Vaatame kõigepealt ära selle teise lugemise, kas seadus võetakse vastu ja mis kujul ta vastu võetakse, esialgu veel nagu ei hakkaks. Jagama siin, kes võidab ja kes ei võida, sest poliitika on keeruline värk ja parlamendipoliitika eriti kui pealegi parlamendis on tunded kuumad praegu muudel põhjustel Ki, sealhulgas eelarvevaidluste tõttu. Igatahes ma arvan, et kindlasti Eesti loovisikut sellisest seadusest võidaksid sellest meil ei ole kellelgi kahtlust. Aga kui palju nad võidaksid, kes nimelt selle üle võib veidi vaielda. Aitäh, kultuuriminister Urmas Paet, aitäh, kolumnist Kaarel Tarand. Saatejuht oli Ardo jumalasse, ma usun, et me tuleme siingi veel selle teema juurde kunagi tagasi, kui seadus on jõustunud ja kui needsamad menetlused ehk pisiasjad, millest Kaarel rääkis, hakkavad mõjutama meie loomingulist tegevust.