Nonii selge, siin pole ka midagi, siis teeme ühe pildi. Tulge. Koguperefilm, mida kuulata? Teine kuulamiseks. Laborandi less palun kogunev kus ema on oma selge tähelepanu, köik nardoderne SUP modell ei mõjuta jah, no nii, tema tähelepanu. Tere, head perepildi sõbrad. Meie tänane saade räägib laste hobidest, millest võib saada kogu pere hobi. Oleme pildile püüdnud viieliikmelise pereema, isa ja kolm aga, kelle ellu kuuluvad enesestmõistetavalt praegu taustaks kõlavad tennisehelid. Juttu räägivad täna ema ja kaks nooremat poega. Isa oli tihedasti vanim poeg maailma avastamas. Saate peategelane on 12 aastane Juss, kelle hobi või peaaegu et töö ongi Tennis. Ema sõnul jälkus Juss tenniseplatsil juba nelja-aastaselt tänaseks nädalas 12 tundi trenni ja lisaks on nädalavahetustel võistlused. Pere keskmine poeg Oskar on aga leidnud omale tennise kõrvale veel teisegi hobi. Missugust rolli mängivad hobid laste arengus ja kui suur peab olema oma pere tugi, et noored saaksid oma huviga kirglikult tegeleda. Seda käis uurimas Andres Noormets. Nii. On märtsi algus, tegelikult peaks käes juba kevad olema, aga muudkui tuiskab ja selle koha akna all, kus ma praegu olen, käib kõva lumekoristus, kostab ka võib-olla meile sisse, aga see ongi normaalne, niisugustel päevadel see niimoodi peabki olema. Ma olen kokku saanud Eneli jussiga ja et kõik ausalt ära rääkida on niimoodi, et juss teeb päris tõsisel tasemel sporti nii tõsisel tasemel, et mina sööndaks teda nimetada nooreks profisportlaseks ja ma tahangi teada, kuidas peab see tagala kindlustatud olema. Niisugusel poisil, kes tahab väga tõsiselt ühe asjaga tegeleda. No see on selles mõttes ikka parasjagu logistiline, sa pead sellest kindlast plaanist kinni pidama ja ikkagi aega on absoluutselt nagu jagatud, et ega siin niisugust puhkusehetke väga ei ole, väga tähtis on esimene asi hoida oma hinded koolis korras, kui sealt hakkab nagu käriseb vilgutab tenniseväljakul käriseva ja ega see kerge ülesanne nii väiksel lapsel tegelikult ei ole, aga noh, vaat see ongi siis samad, sa pead toetama, sa pead ennetama olukordi ja kui sealt ka midagi välja ei kulu, siis eksis, õpitakse tagajärgedest, aga tõesti, sul on päevaplaan paigas, tead täpselt ära see, kes hakkab, see asi heegel, hakkab see asi ja siis tähtis on õige toitumine ja loomulikult, et see laps saaks ka välja magada. No seda on nagu lihtne niimoodi öelda ja seda on lihtne kuulda. Paneme kõik need ajad kirja ja, ja siis jälgime, kuidas need asjad täpselt jooksevad, aga kuidas noh, tals asjad peale hakkavad, kuidas see asi niimoodi läheb, et üks väike poiss saab ühe spordialaga kokku? No esialgu, ma arvan ikkagi, et sa katsetad, sa viid lapse mingisse trenni, vaatad, kuidas talle sobib, kas lapsel silmad säravad, kui lapsel silmad säravad, siis järelikult on õige asi leitud. Aga võib ka juhtuda, et seal mingil hetkel ei sobi seal omavahel, tekivad mingid ebakõlad seal poistel või tüdrukutel või ei sobi seal midagi, siis on meid nagu ära kuulama ja ja võib ju võtta uue ala, aga mina näen, tüssil vist juhtus niimoodi, et me sattusime kohe õige ala peal ja nüüd on lihtsalt, et meie asi toetada ja vaadata, et see laps ära ei kustuks. Et ikkagi see silmade sära jääks, et mis on kõige tähtsam. Aga neid alasid on igatahes miljon 11. No Jüsson, teil kolmas poeg, kas see on ka mingil kombel see tema sattus tennise juurde, järeldus sellest, kuidas need asjad läksid kahe vanema poisiga või on see seotud ka teie enda huvialad tegema, et kuidas see on? Meil vist siin Pärnus on nüüd kuidagi sattunud, nii et mitmed asjad kokku, kõigepealt see, et esimese lapse peal sai proovitud mitut ala. Ja siis see tennis jäiga, aga temale nagu lõpuks, aga siis tema enam võistelda ei jõudnud. Keskmise poisiga proovisime ka tennisest, aga temale tegelikult ei sobinud. Tennis valis hoopis purjetamise. Ma küsin siia vahele, lihtsalt, mis asi see siis on, kui sa ütled talle ei sobinud Dennis, mis asi siis juhtub, kui ei sobi või kuidas sa sellest aru saad? Ma näen, et tal ei tule niimoodi välja, kui ta võib-olla tahaks. Ja noh, sa ju näed lapselt ära, kui ta tegelikult vastumeelselt teeb seda, sa tunnetad selle järel, võib-olla ei peagi midagi rääkimast, sa saad aru, see natuke aega nagu vaatad ja proovid ja ja kuidas oled selle endale selgeks teinud, siis on ka lapsel kergem tegelikult seal trennis käia, kui ta isegi niisama üldfüüsilise pärast seal käib, ta ei pea siis nagu võistleja sportlane olema, aga Oscari ühel hetkel keskmine poiss, siis mina ei tea, kuidas ta siseneb, selle purjetamise leidis ja vot siis oli teada, et see on tema lahed ja siis on jälle kohe nagu selge see, et eluaeg meil vees, kord ujumine üldse hullamine seal. No vot siis näed kohe, et ta läheb tulema, ta läheb kohe nagu kirge täis, et see ongi võib-olla see, et sa näed, lapses on kirg ja talle meeldib see ja kõige rohkem see Aga seal peab ikkagi vanematel olema aega ja tähelepanu selleks, et seda tähele panna, sest ma olen väga palju näinud ka taolist varianti, kus noh, laps käib kuskil trennis, ta lihtsalt läheb kindlaks kellaajaks, ta tuleb sealt tagasi ja ega oma kokkuvõttes päris täpselt ei teagi, kuidas need asjad on, sest noh, alati võib ju öelda täna sul ei läinud lihtsalt hästi, võib-olla selles on sul see, et sul tuju on all ja teinekord on mingisugune muu asi, et ta peab päris lähedalt ikkagi nägema ja, ja ma ei tea, kuidas te seda jälgite või vaatate, kas on see lihtsalt see, et ta tuli koju sellisena või te ikkagi olite seal kõrval ka te vaatasite kogu aeg, kuidas ta ütleme, trennis käib võistlustel. Tennise ka on natuke teine asi, sellepärast et tennisega juhtus see, et me ise vaatasin veel haiguse ohvriks. Ja siin oli juhtused, avati hall 10 aastat vist juba nüüd tagasi, siis kogu meie pere nagu hakkaski tõsiselt mängima, see oli nagu ainuke võimalus ka võib-olla ühiselt aega veeta kiire elutempo kõrval ja ja mida ma veel täheldasin, et meie pere tervis läks tänu tehnilisele palju palju paremaks. Kuigi ma olen ka näinud Käsi ei kaasne sellega aga üleüldine, sellise viirushaigustesse, nagu pole see aasta esimest korda üle tüki aja. Aga eks see ongi vist see, et kui vanemad endal on ka peast läinud tennise hullusesse, siis võib-olla on nagu lihtsam aru saada sellest alast, sest ma ütlen ausalt jääpurjetamises, millega praegu keskmine poeg tegeleb. Igamic ausalt öeldes väga ei lähe sinna Saaremaa lahe peale jälgiva või et mu käest küsida, aga miks sa oskasid Te ei vaata siis ma ei tule selle peale, et ma läheks paadiga sinna nagu jõlkuma, et kuigi see on ka väga tore, aga tennis muidugi on see, et mulle endale see meeldib ja me tõesti terve perega harrastama seda ja siis on nagu otsene huvi Sa hakkadki asjadest paremini aru saama, see on võib-olla nagu lapsepõlve mingisuguse unistuse realiseerimine, öeldakse, ei tohi tegelikult seda lapse peal teha. Aga tegelikult, kui ma olin ise laps, siis minust Nad mängisid seda ja ma mäletan väga hästi seal võrkaiad, piinlesin. Ja olin hirmus kade, et ma ei saa tennist mängida ja pidin midagi muud tegema ja võib-olla pisiasjadest. See on see, tahad anda lastele selle võimaluse, et las nad vähemalt proovivad järgi, et kui neile sobib, siis on neil see võimalus vähemalt olemas. Ja püssi puhul vist ongi nüüd, et talle tõesti sobib vähemalt mani eeldan ja arvan, ma ei tea, siis sa ise laseme nüüd saatesse ka vanema venna sassi, keda kuulete nüüd esinemas ansambli Blind, Kinglaid solisti ja kitarristi temagi muusika tegemisel on tugev vanemate tugi. Räägi ess, ütle kõigepealt, kui vana sa oled? Nonii, see on juba päris suur poiss, ühtepidi teistpidi veel. Päris paras niukene, mitte mees, niuke, väike ja noormees. Kuidas sina näed seda tennisega pihta hakkamist ja siiamaani välja jõudmist? Põhiline asi on see, et sulle endale meeldib see ära ideid ühineda. Jah, aga kas sa seda mäletad, kui sa peale hakkasid, et kuidas see oli, oli see raske või, või said sa üldse aru, mida sinu käest tahetakse? Ja see oli suhteliselt lõbus iga päev, kui ma läksin trenni, see, midagi juhtus minuga alati, kas ma sain nina veriseks või idagi igaval Jostusega väga lõbusal ja sai tennist mängida ja põhiliselt veetsin väikesena või terve päeva tennishallis, et noh, veda seeni. No üks asi on see, et vaata, sa hakkad mängima ühte mängu, see on niisugune lõbus ja tore ja, ja oled teiste sõpradega koos ja see kõik on noh, niisugune üks meelelahutus. Aga ühel momendil see muutub niisuguseks võistlemise asjaks ja siis ta muutub natuke nagu tööks ka. Kas sa tunned, et see on sulle natukene nagu tööga? No praegu nagu aru ei ole saanud, aga ma tean, et seal elustan üks hobi ja sellega tuleb nagu selle poole pürgida, et ma olen selleks võimeline küll, et ma tean ise ka seda ja proovin seda kõiki sinna when teha ja ära ei taha lõpetada. Räägib matta, kui sa alustasid pihta, et mis olid need asjad, mäletad sa trennis, mis sul lihtsalt välja tulid või mis olid niisugused lõbusad ja mis olid sellised, mida oleks hea meelega, ärme seda üldse tee. Kindlasti on mingid asjatada, mis, nagu sulle endale ei meeldi spordiala juures, aga kindlasti on midagi, mille pärast sa seda teed, minul on alati olnud see, et sport ja osa on nagu füüsilist koormust teha ja lihtsalt sa ise meeldib ka, et noh, kindlasti on mingid asjad, mis sul ei tule välja midagi, sul tuleb välja ja ka kõik peab lihvima paremaks ja ma arvan, et seda on kõik võimalik teha. Aga mis sa arvad, mis oleks siis teinud, kui sa poleks tennist mänginud, millega oleks tegelenud? Ei oskagi nii-öelda, aga ma arvan, saaks näiteks või, või hakas selleni, mis mulle ka väga meeldib. See on hea, et ma valisin tennise ja tähendab kõik vanematele raske öeldavat mõelda, mida sa teeksid, kui seal oleksid sõjal algul ja ei oleks tennist. Kui palju sinu klassis teised tüdrukud ja poisid spordiga tegelevad? Ikka tähendab, algul oli, peale minu oli mul sugulane, kes hakkas tennist mängima ja tegelikult on jalgpallivalminud endale ja siis ta hakkas lihtsalt enda lõbuks mängima tennist ja siis tuli terve klass hakkas ka vaikselt mängima tennist natuke ja praegu, et mul on klassis, kes mängivad tennist noh, mingi kolm poissi, neli vussi ka üldiselt kõik füüsiliste. Ja õppida ja ütlen, et kui oleksin, siis teeksid küll, Pärnus on väga vihase kesklinna liuväli on ju seal, vahest nad käivad mängimas, et see on ka tore. Aga ütleme, tennist saab mängida ju kas harrastajana või võistlussportlasena ja siukse harrastusena. Väga tore meil kõigil teha seda, aga kui sa valid juba võistlusspordi, siis on natuke teised reeglid, nagu ma arvan, siin igal alal niimoodi. Millal ikkagi see hetk siis on, millal otsustatakse, et ma tahan olla võistlussportlane, kuidas see otsus tuleb või mis otsus see on üldse niisugune? Ma arvan, et oleneb, et nagu tegelikult ma arvan, kus hakkab see õige periood pihta, et sa võtadki seda nagu tööna on 16 18, kus on nagu selline vanus, kus hakkabki selm periood kõike tegelikult inimesed, kes on maailmas tegev tennise taas maailmameistriks, aga keegi ei saa seda. Aga selles ongi asi, et Kinkroojad seda, aga peale 14 aastased tulebki teada saada. Et kas sa saad sellega edasi tegeleda või ei saa või kas sul on mõtet teha või ei ole. 16 18 ongi selline, kus sa tead, et sa juba oled selline, sa mängid seda elu lõpuni. Aga sina, mida ütled selle otsuse kohta, et vot need, sest see ei ole ainult jussi otsustada, et isa-ema olid, otsustasin, et ma hakkan võistlussportlaseks ja vaat nüüd hakkame käima Eestis ja mujal turniiridel ja kõik see hakkab niimoodi käima. Kuidas see otsas käib? Aga see otseselt, ma arvan, see tuleb üsna lihtsalt, kui sa juba ükskord käid võistlemas ja siis noh, vaata et oi tore asi muidugi istus kaks päeva, siis olin. Aga sa ei saa nagu pooleli jätta, siis sa lähed nagu selle reaga kaasa ja no siis on juba varsti õige, selge, et sa ei saagi katkestada. Täna on hetkel mingisugused punktid, mida loetakse ja siis tehakse edetabel ja siis oled seal teatud kohted, osad järgivad seda hirmsasti. Aga võistlussportlased on see selles suhtes oluline, et eriti tennises, et sinu edetabelikohast ju sõltub sinu asetus tabelis ja kui sul seda kohta ei ole, siis sa võid ju kohe esimeses ringis minna kõige tugevama mehega. Jah, eks see on tähtis, aga ma arvan, et see on ikkagi seotud ka mõlematel sele võitude, nagu, et kas ta nüüd protsentuaalselt on nagu rohkema osas võidud, lootused, et tore on, kui on natuke võite rohkem. Ja siis tuleb sealt ka, see koht võib olla. Aredicy punktid ei loe, kui hästi mängid või nagu loeb kudes ise mänginud, et kuidas sa arvad endast ja mõned poisid kindlasti on, maailmas on kesi Aievad ainult punktide nimelt võib-olla ema vanemad panevad vigase mingi heasse võistlustele, korjab oma vunts kätte, ongi juba seal esikümnes aset. Tegelikult see näitab, kui palju sul puuternetsesso mänginud ülihästi vaid, et. No ei, ma mõtlengi, et punktid ei mängi sinust. Ei, sul on õigus. Aga kõige tähtsam vist on see, et kuidas laps ise tahab, et kui ta tahab, siis ta saab ka. Okei, Flavia soovida, laps tahab, peaasi, et laps eksinud. Ma tahtsin just selle juurde tulla nagu ringiga, et iseenesest on seda nagu lihtne öelda, aga ma tean ise, et see tennise mängimine ühtepidi ta võtab aega palju, sest tõesti see samane, sa saad ainult hallis seda mängida, see ei ole võimalik, et seda teha, noh, nii suvalistes kohtades, aga, aga seal on ka päris hea ports varustust vaja ja, ja kõike muud, et see on ka päris kulukas, kas, kas see on ikkagi ka selline asi, kui otsustada ära? Olgu, otsustame, las see poiss hakkab nüüd tegema seda karusselli kaasa. Kas see on ka selline otsustus, kus võetakse majandusnõukogu kokku ja vaadatakse korraks kogused pütšetile? Nii et parem kui seda vaata, ma arvan, et võib-olla võib-olla ongi parem. Tuleb loominguliselt nagu loomulikult tennisesport ei ole kõige kõige odavam. Mul üks sõber lohutas, et läheks ratsasport Lemmelule. Kas seal on ka niimoodi, et kui ikkagi nagu tahta, siis kuidagi saab ikka kombineerida ka ja mida edasi ja tõsisemalt sellega tegeleda, siis ma arvan ka juba võimalik mingisuguseid sponsoreid ja siis ongi. Sponsor tähendab siis siin mõõtkavas seda, et on, ütleme, sporditarvete firma, kes annab tasuta, ütleme, reketid või jalanõusid. Ja osadel on nagu ongi, et mingi Ta on, tahad, sa saad reketid, sa tahad siis neid riideid kandma, aga siis on veel, Eestis on täna tennise, see on tore. Tallink, seep see tähendab siis seep, Tallink tiim on see bankett siis kui sinna põhjale poole sõita vaja, siis on, toetatakse laevapiletitega ja, ja osad laagrid makstakse kinni ja et need on nagu projektid juba ja just juss naases siin Šveitsi treenerikoolitused, mis on nüüd juba Iideesi projektirahadega toetatud. Minul on küll see tunne, täna on meie lapsed juba Euroopa lapsed ja see on ainult rõõm, nagu, et kui vanast ikka tundus, et me oleme kuskil seal allpool ja ja ei saa, me oleme ikkagi nagu, et vaatad nagu kuidas seal Euroopas lastel on ikka kõik hoopis teistsugune ja siis täna ma võin külad, meie lapsed on täpselt ühe pulga peal, nüüd on meie asi, kuidas need rahad tulevad. Vanem peab olema teatud hetkel tõesti ainult rahakott, et ja siis hea tahtmise juures rõõmsalt ja optimistlikult saab. Andres Noormets jätkab juttu noorte sportlaste elust. Siin muidugi on kogu selle, ütleme rahakott olemise juures ikkagi minu meelest veel üks olulisem asi, seda aega peab ikka metsikult olema, sellepärast et ütleme, need inimesed, kes on juba ütleme, päris profitennisistid, nendel on ikkagi olemas mingisugune tiim, mis aitab manageerida neid asju ja nii edasi. Kuigi ma tean, et väga paljud päris ikkagi täiskasvanute klassis mängimiseni kasutavad selle tiimina oma perekonda, siin ei ole ju võimalik põhimõtteliselt, et sa viid selle 12 aastase poisi lihtsalt Tallinnasse paneta halli maha ja ütled nüüd võistle. See ei ole võimalik, sellepärast et ta peab õigel ajal sööma. Teda on vaja ikkagi seal noh, kuidas öelda, kantseldada. Et kui palju see aega võtab, kogu see asi? Ja eks ta võtab omajagu ja ka siin ongi, et võib-olla täiskohaga tööl käia ei saagi, et sa pead olema ise ettevõtlik ja ka nutikas, aga tore on see, et meie nende tennisevanemad, et vahel on tekkinud võrk 11 toetatakse, eriti just siis, kui mingid koolitused, no siis pole mingit probleemi, et siis lapsed, kes tuleb Tallinnast siiapoole vastutan, mina nendest tulevad, ööbivad meil ja siis on vastupidi ka ütlema, et justjust tuli, ööbis sõbra juures ja vanemad nagu vahel turvavad, iga kord ei pea kõik vanemad ju käima ja nii Euroopa reisidega on ka, otsustame ära, kes siis seekord vanematest läheb, siis see vastutab ja korraldab ja võistluste ajal muidugi, et siis on natuke raskem, et kui see müra on sul lapsega, sa pead keskenduma, olen siis parem on seal mängude vahepealt üldse ära minna ja parem kui seal ei oleks mingit telekat ja et endast nagu Et seal poolenisti ikkagi nagu treener, kui sa käid kaasas sellepärast, et õigel ajal ta läheks soojendaks ja pärast ikka kindlasti venitaks ja külma ei saaks, et õigel ajal sööks ja nii edasi. No ütleme, ma väga loodan, et varsti saab mööda, et laps hakkab ise ka juba toime tulema, vähemalt Eesti võistlused, ma mõtlen, et ja eks need suurem poisid on väga tublid, käivad seljakott on suurem kui jaa kooserdavad nende kottidega ja õppimisasjad on ka kaasas, see on nagu mida ma olen nüüd täheldanud, et õpikud on neil ees, õpivad vahepeal, et oma hinded korda saada. Jah, sest see on normaalne, kui ei ole koolis asjad korras, siis öeldakse nii kaua, tõmbame pidurit ja kui see ala on oluline, siis ilmselt ei taha keegi, et seda tehakse. Tenniselapsed on päris hästi motiveeritud ka õppimise koha pealt. Aga noh, eks tuleb kokku võtta ja ära teha. Räägi kui palju sa oled tennise kaudu endale sõpru leidnud. Nicole, väga või selles mõttes, et ma ei teagi nüüd, nagu mul on põhilised sõbrad, ongi seal tennisaat ja ja sealt on suhtlust veel edasi ja et kindlasti on mul mõned sõbrad välismaal ja nõukogu, kellega me oleme läbi, tennis on väga palju. Kui sa näiteks käidi Euroopasse võistlema, siis Sa mängid kellelegi vastu, siis sa hakkad juba suhtlema taga, et kes, mis su nimi on ja siis saad uuesti sellega samaga dividende sealt kokku teisel võistlusel ja hästi paljud on täpselt sama on vaata Eestis, et saad iga kord, sa tead juba neid inimesi, kes sul on ja, ja siis tegeled teistega siis ongi, kui sa oled edasi, siis tulevad juba järgmised sõbrad sulle. No ma olen ikka, olen saanud kõvasti sõpru. Aga kui sa Euroopas kuskil mängimas käid, siis sa pead ju sõpradega inglise keeles suhtlema. Kuidas sa sellega toimetad? Ja seal on hästi, mul on nagu suhtlemine on parem kui nagu kirjeldamine niimoodi, et ma saan suvedam, oskan. Aga kas see on ka mõneti nagu motivatsioon, et sul on sõbrad kuskil piiri taga ja see paneb sind rohkem ka inglise keelt õppima, et sa saaksid paremini nendega toime. Ma ei tea jah, selles mõttes, et kõige tähtsam on see, et sa suhtled hästi palju, kui sul ei ole nagu eesmärk, mille jaoks õpetada inglise keelt või näiteks siis raskega, muidugi sul on raske tunni, saad aru, kui teised lähevad juba natuke ja siis sul on vaja järele tulla. Aga suhtlemisega nagu nii suurt koorunud mul ei olegi, et mul on, pigem, just see ongi see nagu kirjutamisega on rohkem. Aga kui palju sul seda probleemi üldse on, et sa oled kuskil võistlustel teinekord, see võtab ju nädal aega koolist ära, siis tuled tagasi ja nemad on edasi põrutanud. Kuidas see neile järgi jõuad, või on kuidagi niimoodi, et õpetaja annab sulle mingid ülesanded kaasa, et sa pead need selle aja jooksul ära tegema. Räägi seda. Ei no ma olen ikka väga nagu ise tunnen, et mul on väga raske nagu järgi saada ja see kõik ka endast, minust ja oleneb ka õpetajast, et kui õpetajad tulevad vastu, siis ma saan sellega tegeleda. Aga ma pean ise suutma nagu hoida kõik korras ja nagu see on päris raske. Noh, kuidas sulle paistab Päris raske sellepärast, et liiv on nädalani jäänud, hinded peavad olema pooleteist nädala pärast väljas ja hetkel on just see see koht, kus ta peab nüüd eriti koka võtme viimased viimased asjad ära tegema. Aga ma usun, et ta saab hakkama. No kui palju ema peab kokku võtma, kui juss peab kokku võtma, siis kui palju sina pead seal kõrval ka ennast kokku? No ma pean ikka meelde tuletama, et see on vaja teha, see on vaja teha, jälgima, et nagu ülearu palju neid rist ei tuleks. Aga samas ma loodan, et see tekitab lapses ka iseseisvust. Kui nüüd kõiki asju ei jõua ema järgida, et et eksis, ei saa, siis elu õpetab, järgmine kord siis võtab kokk. Loomulikult, ega see kerge ei ole, aga samas ega ma viiemeest ka nüüd väga, ma arvan, et see oleks võimeline, et mu laps oleks viieline, mängiks sellisel tasemel tennist sellise ajaühikuna päevas, nagu on kogu aeg aktiivne. Et mingil hetkel võiks natuke puhkust ka olla, et siis ma pigem vaatan seda kui see vaba hetk, et ta saaks esimese asjana välja magada ja siis vaatame edasi. Et nüüd seda pilti veel veidi selgemaks teha, siis ma küsin jussi käest. Kirjelda mulle ühte oma tavalist päeva hommikust peale, kuni õhtuni välja. No tavaline hommik, ärkan, proove on hästi kaua magada ja siis seen, lähen kooli, koolis uimane, siis koolist tulen ära, siis seen emaga natuke, siis hakkab trenn ja Tõnis ja venitus hästi palju tegema ja teen nagu üldkoormust, siis ongi taas, kes ma olen nagu teisipäeviti olen tennis, alli, siis mängib ema ja muidu on ta, siis lähen koju ja siis hakkan õppima. Seni võiskik, mitu trenni nädalas naerab mingi kas praegu teel nädalas on 12 13. 12 13 tundi tennist. Jah, aga nagu selles mõttes, et näiteks esmaspäeval on mul üks trenn, teisipäeval on üks trenn, kolmapäeval on kaks trenni, ehk siis hommikul kella tegemist on siis teine on ning õhtul ja siis on neljapäeval Nixtren reedel on kaks trenni ja siis laupäeval oleneb, kas on võistlused või on ise on juba teine asi, et tavaliselt võistlused siis nagu ei ole rohkem. Aga kui võistluseid ei ole, siis ikkagi organiseeritakse mingisugune mäng kellegagi elamus ja võib olla. Päeval teen nagu väikese sutsu, et oleks nagu tati sees, et ei, kaoks ära, et ja noh, selles mõttes, et laupäeval on tavaliselt 30 minti jooksu, nagu niimoodi füüsiles on natukene. Aga pühapäev on siis täiesti vaba, kui ei ole võistluseid. Aga aga kui on võistlused, siis ei ole sul mitte mingil kombel ta vaba, sellepärast et võistlused tihtipeale. Kui on võistlustel head tulemused, siis sa pead asjale punkti panema. Alles esmaspäeval. Nojah, siis ongi jah, tavaliselt on niimoodi, et kui mul on võistlused, siis on nagu üks päev on ilma tenniseta nagu füüsiliselt, siis hakkan näiteks teisipäeval uuesti tegema ja siis juba. Üks päev ikkagi võetakse trennide arvelt, siis lihtsalt ei tehta sellel päeval trenni. Meil on niimoodi. Kas siis on see koolirežiim ju ikka päris tihti täiesti pea peal, sellepärast et mina arvan, et sul on suht tavaline, et pühapäeval pikalt, igatahes läheb see mäng, tihtipeale läheb ta ka esmaspäeva peale välja. Tavaliselt on nii, et kui sa jõuad finaali, siis sul on, esmaspäeva hommikul on mäng, et siis nagu tavaliselt teises linnas nagu kindlasti kooliõde nagu trenni ei lähe, et ma arvan, et siin on ikka eelmine aasta, oli mul suhteliselt palju, oli seda, et esmaspäeval on nagu võistlusmänge, viimane, aga see aasta nagu vanematega natukene natuke raskem, aga paarismängus on seda võimalik. Taas oleme viimased jõudnud finaali oma partneriga. No lööb selle kooli programmiga segamini nagu pudru ja kapsad, seal peab vist olema ikkagi väga hästi kokku lepitud ka õpetajatega, et nad saaksid aru, milles asi. Jah, et ma tõesti täna meie klassijuhataja Reet Jüri kes, kes on superklassijuhataja, väga tore, ta tõesti toetab ja aitab alati ja no sügisel ikka alguses minema direktoriga rääkima ja selle plaani maha vanem, kui direktor on nõus, siis, siis saab seda teha, kui ei ole, siis muidugi peab mõtlema, mis edasi saab, aga loodame, et päris mingit kohutavat kaost ei tule, et esimene asi on see, et hinded peavad korras olema meie peres nagu see, aga nüüd on lihtsalt see kuidagi, me peame siis ka mängulisemalt võtma ja vaatama, et lapsi õua. Et täiesti, ega siis ilma toetuseta ei saa. Nii on see mees, kes ootab etuks naerma ja naisi, kes. Kaela mis peame ma poole sähanneta, näpa. Patukoormast lahti saate laada peenulassis roomad poistes jama saada. Kutsa. Partiiga kaasa püsiliige. Teame teame. Veel täpsem oleks, kes, ütle mulle, kus kohal sa siis hakkasid Eestist peale käise geograafia läbi, kus sa võistlemas oled käinud? Oh, see on raske jääda, kindlasti ma olen rohkem reisinud kui vanemad, ma olen umbes mingi kümmekond maal on läbi käinud, kõige esimene mul oli võistlus, oli Kiievi ehk siis see oli Ukraina, seal oli mul seal nagu esimene võistlus nagu Euroopa võistlus, aga siis oli ikka täitsa teine maa Euroopas ja, ja siis oli selline tunne, et nüüd ma olen hea mängija, ma olen siin turniiril ja aga ei ole, niisiis vahen esimeses ringis muidugi juba siis hakkas edasi. Praegu nüüd olen paarismängus hammas finaalis kaks korda ja veerandfinaalis on kaks korda otsiks olnud. Et see on raske, et Euroopas on hästi paljud sellised väga kõvad mängijad nendega nagu võistelda on suhteliselt raske, aga see annab ainult kogemuse juurde ja väga meeldib. Ütle nüid Moibril siis kus sa käinud oled, toome kolm korda Läti, Leedu, Šveits, siis on siis ehhi Prantsusmaa, Šveits ehk siis hispaania, mul on peigmees ära, siin on Eestis olnud mingi üks turniir vist nagu Euroopa ala siis on olnud, kus veel? Ufaa siis Stockholm, Rootsi ja siis tulime viimased turniirilt ja seal on kindlasti eelarveväetisi. No pluss siis Tallinn, Tartu, Pärnu, Viljandi, Haapsalu, Narva Narvaga ja et kogu see eestin Saaremaal ka, kusjuures Kuressaares. Vähe on Saaremaal olnud vist küll, aga laagrid olema päris palju teinud nagu gruppidega Saaremaal, aga õige väga palju nagu Eestis võidelnud, et Yoko'le ja iga nädalavahetus, aga siin ei ole. Jah, kui mängida mitut vanuseklassi, siis tulebki seda tõepoolest päris palju. No see on ikka üks hullumeelne virvarr. Kaste, mõnikord nädalavahetuseti kogu perega kokku, saate. No teinekord tennisehallis. Aga viimasel ajal muidugi on see raskendatud, aga saab, jõulude ajal olime koos, viimati. Aga see oli niisugust tunnet ei ole uss mõnikord, et tahaks olla niisama poissi mängida niisama luurekat teiste kuttidega. Kindlasti on olnud, kus vahepeal on niimoodi, et viskab täitsa viled, aga siis on jällegi niimoodi, et tuleb uuesti mõtledki, noh, mina on niimoodi ja teistele käivad küla peal mängijad ja et vahepeal ma olen mõelnud, kuidas oli vanemate elu nagu äikesena, et nad läksid küla peal mängima ja mina käin võistlustel ja teist ja need, minu mängud on siis väljakule, et aga ikka olen mõelnud, kelle. Sellepärast, et nüüd tuleb, sul läks päris keeruline, kuigi ta on otsapidi võib olla käes, tähendab see murdeiga juba. Tegelikult hakkavad tunduma ka mingisugused muud asjad väga olulised. Kuidas tundub, teiste poistega on see asi kuidagi eespool juba, mingid kogemused on olemas, et kas te olete selleks valmis? No ma arvan, et see tuleb iseenesest ja loomulikult aga väga ilusaid ja toredaid tüdrukuid on ka väga ilusaid, Hispaania tüdruk. Ma arvan, et see tuleb iseenesest ja loomulikult ja täna on ju suur ja lai meie internet, kus saab suhelda Facebookid ja asjad ja ega sellepärast nendel tenniselastel nagu mängimine ära jää, see mängude vahel on ju kõik, see suhtlemine käib ja väga toredad lapsed on seal tennises ja ma olen kindlasti rõõmus, et ta veedab väga toredate noortega nagu aega, et ma arvan, et see on ainult tore. See on selge, et lapsed saavad endale sõprusel juurtega, kas, kas vanemad saavad endale niisuguseid perekonna sõpru juurde, kellega läbi käia ja kellega on ühised huvid ja kellega saadakse muul ajal ka kokku kui tennisevõistluste ajal? Näiteks mina olen kohe tõsiselt toreda sõbranna endale saanud sealt sellest tennisevanemate ringist ja mul on juba pikemat aega soov teha T-särgid ja peale kirjutada. Et, et ma tunnen, et mul selle T-särgi ära teeninud, aga noh, nali naljaks ja meil on läbi tennise väga palju sõpru tekkinud, samamoodi et jaa, sõpru, kes on vahest väga pahased, et meil on ju ainult tennis, et on ka selliseid. Ehk siis vaata, hetkel on nii ja teistel aegadel tuleb teistmoodi ja siis tuleb muidugi tenniseväljak enda kodu lähedale ehitada. Päris jamaks läheb, eks siis näeb Et see asi siin kokku tõmmata, siiski siin veel jussi käest, et kuidas sa ette kujutad? Ei hüppa väga kaugele, umbes nelja aasta pärast oled 16, mis sa siis teed? Ma arvan, et ma mängin tennist ja proovin ikka sinna tippu saada, ma arvan, et see on minu eesmärk saada ikka esireketiks. Muidugi alla selle, nagu ei tasu joonistada. Sest ma ei kujuta ette, et oleks keegi kosmonaut, kes ei tahaks ma tea kuud või marssi või midagi muud, katsuda lihtsalt kosmonaut olla siin maa peal ja harjutada ma ei tea, puu otsas kõikudes kaaluta olekut pole miski väärt asi. Väga aitäh, et te minuga ette rääkisite, mul on tunne, et ma saan täna ehk veel Oscariga rääkida, vaatame siis, kuidas tema selle asja peale vaatab. Aga mina tahan tänada jussi, treenereid Jõksil on olnud väga toredad maailma parimad, nagu ta ütleb, et tal on telefonis kirjas treeneri nimi, maailma parim ja Mait Künnap ja esimene treener jussile Henri Busch. Nii suur. Olgu, see siis siia on Sparnaist pea. Nüüd ma räägin Oscariga, kui vana sa oled, 15 Nonii 15 on juba niisugune paras iga, kus inimese eneseteadvus on päris hästi paigas. Sellest ajast, kui tennist mängisid, et miks sul see asi pooleli jäi omal ajal, kuna ma hakkasin tennist mänginud juba lasteaias ja ja selleks ajaks, kui ma lõpetasin, oli vist selle alaga tegelenud üle 10 aastaga ja noh, seal oli valida, kas siis minna täiesti nagu profiks edasi hakata käima siis võistlustel iga nädalavahetus ja ja seitse korda viis-kuus korda nädalas trenni. Aga noh, kuna mul olid, ma mõtlesin ka teised ja sain aru, et noh, viskab kopa ette ka varsti. Et siis jätsin ma jätnud otse pooleli, ma tennist mängin ikka, aga vaatasin, võtsin purjetamis endale kraalakset, kuna vesi on mulle väga armas, siis, siis leidsin endale, ma arvan. No kuidas sa selle leidsid, see tuli mulle nagu kandikul ette, et kuna sügise alguses vist lõpetasin suve, mängisin veel korralikku tennist, see oli vist 2009 või 10, ma ei mäleta. Ja üheksa ja siis ma läksin Pärnu keskusesse ja seal ma nägin mingit laudes oli väike purjekas oli kõle optimistia ris, küsisin ja siis minu praegune treener oli ka seal ja ütlesin, et noh, tahaks trenni tulla ja siis ta ütleski, et esmaspäeval tule Jahkamisse, siis seal vaatame edasi, esmaspäeva ma läksin ja sain ka, väga mõnus oli, et kokkuvõttes toodi jah kannikul, muidu lihtsalt kõige lihtsam on igasse jahtklubisse sisse astuda ja öelda, et ta trenni tulla. Aga vaata, kui sa tennist mängisid, tõepoolest on ju see, kus on hästi palju vaja disa emasid sõidutavad ja seal on hästi palju niisugust abi vaja. Tema rääkis, et sa oled omaette kuskil ei teagi, kus sa oled. Kuidas sa neid asju võrdleksite, kui palju sul siin on perekonna tuge vaja või kuidas see ennem oli? No ma ütleksite, kuna purjetajad hoiavad väga hästi ühte ja Pärnu Jahtklubis on see, et enamus tehakse ette-taha, ära tule kohale, võta enda asjad kaasa ja sõida, noh, tennis on palju rohkem levinud ala ja seal on see nii väga ette-taha, kõik ära ei tehta, et sa pead ikka vaatame ise, kuidas saad ja aga purjetamises on, meil on oma punt ja treenerid ja kõik ja eks see kõik ole mõnus, aga kui sa oled mere peal, siis sa oled seal ju päris ju tükk aega suhteliselt üksinda, onju sa pead mingisugust distantsid läbima ja sa oled seal lihtsalt üksinda püüad tuult ja kuidas siis eestlased on kaks eemalast, et trennid ja siis võistlused. Et treenida, siis on see, et sa lähed hommikul suvel näiteks kell 11 lähed jahtlemisse, võtad paadi, lähed vee peale, oled selline poolteist, kaks tundi ja harjutan oma seal sõite, Baud tee kallutamist ja kõike ja tuleme. No minule on nagu mõnus ja mugav ala. Ei oskagi öelda, et mõnusam ta küll, sest tennis on nagu suhteliselt Niuke suhtlev ala siiski sest see on nii või teisiti, pead selle vastasega suhtlema, ütlema, et aut ja nii edasi, kõik mingisugune niuke suhtlus ikkagi käib kogu aeg, purjetamine on väga palju omaette olemine, mis sa siis teed sellel ajal, kui sa purjeta, kas sa mõtled ka mingeid omi mõtteid või sa ikkagi tegeleda ainult oma purjetamistehnikaga, eks ole, kuna purjepaate on väga-väga palju ja klassi on erinevaid, osad paadid on, kus on kolm inimest ühe paadi peal, osad inimesed on kaebatt, mida mina sõitsin ka üks aasta, aga tegelikult eriti võistlustel on ja nagu trennis on gaaside suhtlemist ikka väga palju, sest tuule järgi pandud ikka kindlad eelised paika, et kellel on eesõigus nagu autoliikluse, et seal on ka ikka, tuleb tihti karjuda parem ja, ja alumine, teine saaks ikka aru, et sinul on eesõigus ja, ja temaga sulle teed on, suhtlemist on päris palju ja kui sa oled veel kahe inimese paadis, siis on selline omavaheline suhtlemine, ka suhtlust on ikka palju, täiesti üksi ka ei ole, aga omi mõtteid mõtled seal ka ikka päris palju, et kuna sul seda aega on seal palju ja eriti jahiga minnes, siis on selline pika distantsi seid, siis seal vahepeal mingit aktiivsust väga ei ole, siis lähed, viskad kuhugi poordi peale pikali ja mõtled, mis täna söögiks võiks teha. Vaata, kui sa, kui sa tennist mängida, eks, siis on põhimõtteliselt väljak on alati nagu põhimõtteliselt sa ikkagi tead, milline see on, on ta küll ühe katega või teisega ka seal nagu teada asi ja selle peal käib mäng niisuguste asjadega, mis on, ütleme, pallid, reketid on teada asjad, aga kui sa purjetad, siis on sul üks tingimus või paariline on meri, mis nagu ei ole kunagi päris üks ja see sama, kuidas sellega lood on. Üks selline purjetamise võlu on ka see, et tingimused on alati alati erinevad, et ja nagu seesamamoodi nagu traditsioonid näiteks meil on inerlu rada, mis on selline märkide läbimise koht ja aga jah, see on see tunnetus ja kõik see, mis mere käest saad, see on ka väga palju kasutanud nii jääpurjetamises kui aga mujal. Et kokkuvõttes jah, see nagu, et sul on tingimused, et need on alati erinevad, et see tekitab sellise mõnusa adrenaliinilaksu ja mina ütleksin, et purjetamine on väga õige ala, mida teha, et sealt sa saad seda, mõtle, mis seal taga palju tõmbad purje rohkem peale või kas sõidad pargaadi vastutuult, et see ongi see mõtlemiste, füüsilist tööd saab väga palju, et ta on ikka väga-väga-väga mitmekülgne ala. Aga kas on midagi sellist, mida meri õpetab sulle? Absoluutselt? No muidugi on sellised noh, ujumine, see kõige esimene asi, aga tunnetused ja see, kuidas sa erinevates olukordades saad nagu hakkama tänu merele ja ja kas lähevad välja, näed, meri on tuuline, jänesed on peale siis teadet, mis ta kõige ilm ei ole minna lühikeste pükste ja t-särgiga, muidugi meri õpetab ja see nagu jah, see tunnetus, mis sa saad, sellest on nagu väga hea. Räägi nüüd sellest, et enne me kuulsime, et perekond on väga tennisefännid, väga tihti vist saate ütleme neljakesi kokku, võite rahulikult minna paari mängima. Kui palju see sinu purjetamine teie perekondliku ellu sisse tungib? Kui palju see on teema või kui palju isa ema peavad sellega tegelema? Ma ütlen, et ma olen ainukene aktiivne purjetamisega tegelejaid, kuigi meil on peretuttavaid, kellel on ka jaht vahetevahel suveõhtuti kutsuvad meid sõitma aga ikkagi noh, juba nagu vanust ka. Et pere nagu väga ei pea tegelema, et noh, suvel ma veedan 50 protsenti oma ajast lahklõbis ja ema, viska mind hommikul sinna ja õhtul võtab ära ja kui siis ainult, et võib-olla kui on vaja osta mingeid uusi, jopesid ükseri kallutastiks, et siis selles suhtes nad tulevad ikka mängu, aga muidu on, ma olen väga selles kohas see äraviskamine ja pealevõtmine, kas see tähendab seda, et ei ela päris linnas? Ei, Pärnust elame selline 10 kilomeetri kaugusel, see ongi transpordiga on meil peres väga suur logistika, et et kes on hetkel linnas ja kas ta ootab 10 minutit ära, kui tal lõpeb ja ja see ongi noh, talvel on mõnus ka kõndida ja suvel ka. Aga see transpordiga on pidev probleem, see jaht tuleb nüüd hoopis veel lisana juurde, sest kui siin jussi puhul rääkisime, et on vaja sõita Tallinnasse, Tartusse ja nii edasi ja nii edasi ja nii edasi. Noh, see on isegi nagu lihtsamalt arusaadav, kui see, et iga päev on tegelikult vaja sõita kasvõi kõige tavalisemat kooliteed 10 kilomeetrit, see ei ole lihtsalt see, et sa võtad, jooksed selle ära suvel, võib-olla jah, suve poole saab jalgrattaga sõita ja kas see, et kõik asjad ei ole käe-jala juures, et kõik ei ole kodu kõrval, kas see on ka kuidagi pannud teistmoodi mõtlema või aega täpsemalt planeerima? Muidugi tihtipeale mõtlen, et oh, kui mõnus oleks, saaks linnas elada, vaatad, et tund aega aega oleks, viskaks silma looja või läheks istuks korraks maha, aga aga see ongi see, et sa mõtled, et okei, täna ma pean minema sinna kasvõi selle bussi peale või siis neil lõpeb see kell see asi ära, nii et ma pean selleks ajaks läbi olema, sest kui keegi peab väga kaua ootama teise järel, siis see on nagu alati meepress jama. Planeeri oma aega ja, ja mõtle, et kus on ja kui ei saa selleks ajaks siis anna teada, et teised ei peaks muretsema. Kuidagi saab ikka koju aega paneksid korralikult planeerima või kui sa oled maalse, tähendab seda. Teil on päris palju niisuguseid töid vaja teha, mida inimestel, kes elavad linnas korteris, nad ei näe sellest undki. Oo jaa, seda, seda on palju. Kuna meil on aed, on ka päris suur, siis suvel eriti kolme, nelja päeva tagant tuleb muru niita ja trimmerdada tuleb päris palju siis meil on puuküttega maja, siis suvel tuleb puid teha ja tasside ei, tööd on palju. Seal vist ilmselt ikkagi niimoodi ei saa, et kui te tahate oma aladega tegeleda, ma kujutan ette, et see kokkulepe vist on küll niimoodi, et kui isa-ema ütlevad, siis seal ei ole juttu, et natukese aja pärast teen, seal lihtsalt tuleb see ära teha ja siis noh, kuna meil nagu eriti kodus sellist vasturääkimise väga ei vaata hea pilguga peale, siis siis ikka tuleb jah, kui öeldakse, vaja puid tassida või katlasse alla panna, siis tuleb ikkagi lõpuks ära teha, sest seda kisa ja karjumisse pärast ei kannata lihtsalt ära. Austusest muidugi vanemate vastu ja kõikide tuleb neid nagu vastu tahtmist, kärade kõik öeldakse, et see on sinu töö on paika pandud, sina pead seda tegema, siis tuleb see ikkagi lõpuks ära teha. No väga hea, ma küsisin jussi käest ka, et kuidas ta ennast Ta kujutab, kui on, ütleme mööda läinud mingisugune neli aastat, kuidas saab oma elu ette kujutada umbes nelja aasta pärast. Noh, neli aastat, ma olen praegu üheksandas klassis, siis ma olen lõpetanud Gümnaasiumi ma ei oska öelda, mis ma küll teen, aga see on veel nii suure küsimärgi all, kas ma lähen ülikooli kohe peale gümnaasiumi, kui ma üldse lähen või kas ma lähen sõjaväkke, et praegu veel ei saa öelda, et praegu on see tihtipeale endale ka selline mõte teemaks, mida, kuhu ja kaua ja kus ja kas üldse sellele on raske vastata. Aga kuidas sa kujutad, et nelja aasta pärast, kuidas Jussil läheb või millega tema tegeleb, no kui tal tennis mingit bloket ei viska, siis ma arvan, et ta väidab ikkagi jälle 70 protsenti oma elust tenniseväljakul, kuna tal on ka see nagu õige ala ja ja selles on ta nagu väga-väga hea ka siis siis ma arvan, et dekaan tenniseväljakule oled sa tema fänn ja pöidlahoidja. Muidugi ma hoian pöialt tallegi talle võistlustel on ja noh, kes ei hoiaks oma vennale pöialt, aitäh sulle. Ka alla 100? L on seal. Hima ja lasnamäe maarjamäel muna. Saate tegid Andres Noormets, Tiina Vilu ja Maristomba kõike head ja Kuulmiseni nädala pärast, laupäeval.