Ma tundsin Lepa. Lepp oli lihtne puuhall karjamaa asukas koore all, Ruske veri. Marjakorvile põhja, lepalehk haigele varbale lepaleht, häda ja rohi mõlemad ehk lepavõsa kodumäe all nagu hallikas meri. Lepa Mähast, punane lapsesuu. Ma tundsin lepa. Leppoli, harilik puu. Nõnda nägi lepa luuletaja. Aga kuulake, mida teab lepapuust rääkida, Märjamaa kandi rahvas. Lepapuud on kahte seltsi. Sanglet ja harilik lepp. Sanglepp on vähem leida, kasvab suuremaks ja tas tehakse laudu. Tislerid, maksta sanglepast head hinda. Teda on vähe saada. Teine lepp on odapuu, teda kasvab ülikülluses, ajab oma võsud üle maa laiale. Öeldakse lepa kohta. Raiu üks. Üheksa tuleb asemele. Lepam pehme puu, ta ei kõlba tööriistaks. Daam põletispuuks ja Hagudeks tarvitatav. Nojah, eks see jutt ole tõsi. Ma ei tea, palju teie Lepastajate. Eesti metsades kasvab tõsti kahte liiki lepa. Sangleppi, harilik lett, sanglepa nimetatakse veel mustaks lepaks ja hariliku halliks lepaks. Siin rõhutatakse just nende koore erinevust. Harilikul Lepal on see hall ja sile, aga mustal Lepal mustjashall või isegi hallikasmust ja rõmeline. Ja kui ta ikka looduses teinekord kahtlete, et kumba lepaliigiga tegemist on siis vaadake selle puulehte. Pallil Lepal on leht, Pipust terav aga Sanglepal ikka Sämbuga. Vahest pargis võite kohata veel mõnda võõrama leppa nagu punane lepp, roheline lepp, aga neid on ka parkides harva. On küll üksteistmoodi lepapuu, see on hariliku lepa lõhislehine vorm. Tema lehed on sihukeste sügavate sisselõigetega. No siis on veel üks isemoodi lepp olemas. Teda kasvab küll ainult Hiiumaal, ta tekitab segadust, vaatad, et kumb ta siis nüüd on must või hall lepp? Pole nagu üks ega teine, aga nagu vahepealne. Ja tegelikult ning teda ka nimetatakse värdlepp. Ta on siis musta ja halli lepa hübriid. Kui ma sinna Hiiumaale metsakorralduse töödega jõudsin siis arvasin, et nüüd ma saan selle asja selgeks nimelt Hiiumaa lepikutega niisugune lugu. Et seal kasvab ainukesena Eestimaal ainult ühte liiki leparaamatu järgi. Sanglepp ja hariliku halli lepa ei pidavat üldse kasvama. Minu töö on niisugune, et ma pean kolama metsas kõik tuktuk alt läbi ja kuna ma suvi läbi pidin seal Hiiumaal siis niimoodi töötama, siis mul oli täitsa kindel, et sügiseks on mul asi klaar, et kas jutt vastab tõele või ei vasta. Noh, teinekord oli juba küll niisugune tunne, et nüüd on siis käes harilik lepik. Aga läksin lähemale, võta näpust, ikkagi ning lepp. Ja imelik oli just see, et sanglepp oli vallutanud kohad, kus mandri peal tingimata oleks pidanud Hallep kasvama. Terve suve peale ma ikkagi leidsin hall-lepiku oma suureks rahuldusekse kasvas Kesk-Hiiumaal vana metsavahi tatramaja taga. Olin siis rahul küll. Mul tuli niisugune mõte, et võtaks õige kätte, tuleks ükskord suure pungil seljakotitäie halli lepaseemnega külvaks teist Hiiumaale siia-sinna. Et siis oleks siin loodus sama suu nagu mujal Eestimaal igal pool. Sest tõesti Eestimaal ei ole teist paiku, kus hall, et päris harilik puu ei oleks. Noh, eks igaüks ju teab teda kasvatada jaamade ümbruses väga sageli ja ikka tuntakse teda just nendest kohtadest. Jäänud maa kas siis sööti jäänud heinamaad, karjamaad, põllumaad või siis isegi näiteks metsa raiesmikud, mis on hooletusse jäetud. Kohe on hall lepp platsis. Ega inimene sellest hallist lepast suurt ei hooli. Teda peetakse ikka niukseks niruks puuks. Ja ma olen arvanud, et kui ma pean kuskile majade lähedusse hall-lepiku tukka minema, siis ma pean alati ettevaatlik olema, sellepärast et sinna on alati loobitud niisugust koli, mis inimesed endast kõrvale on heitnud, mida need enam ei vaja. No metsamees suhtub ka halli lepa, nii nagu metsa umbrohusse. Ja siis tema katsub seda ikka Kahni kuidagimoodi ära kaotada. Selleks on mitmed nipid olemas. Räägiksin nendest on nüüd nagu otseselt juba minu töö ja selle, seda ma nagu oskan seletada. No näiteks, kui on noor Lepik alla 10 aasta, siis ma kirjutan niisuguse majandusliku korralduse, et rekonstrueerida Hallepa koridoridesse kuuseistutusega, see tähendab seda, et lepikusse raiutakse koridorid ja nendesse koridoridesse istutatakse siis kuused algul lepad annavad kuuskedele varju nagu see kuuskedele sobivam. Aga hiljem, kui kuused on juba sirgunud, raiutakse ka teised lepad vahelt välja ja ongi kõik ümber tehtud, kuusikuks. No kui on vanemalepaga tegemist, siis see nipp enam ei aita. Siis kasutatakse teist võtet. Nimelt on hall epale kehtestatud kõige madalam raievanus kõigist puuliikidest Eestis üldse. See on üle 25 aasta ja üle 25 aastased lepingud lähevad kõik kohe maha raiumisele. Kasel on näiteks sama raievanus 60 aastat, üle 60 aasta, üle kahe korra vanem ja männil on seesama raievanuse, üle 100 aasta. Nonii ja siis üks nipp on veel, kui näiteks lepikus on mõnda teist puuliiki kasvõi natukenegi sees, kas kaske või kuuske siis katsuvad metsamehed niinimetatud hooldus raietega aastate pikku selle Lepiku niimoodi ümber kujundada, et see vähemuspuuliik saab hiljem enamuspuuliigiks ja niimoodi kaob, see lepiks sealt siis ära kui seal natukene kasse napoodsateistki näiteks kuuske sees on. Ainukene koht, kus metsamehed ütlevad, et halle tõesti sobib, on jõgede kaldad, seal ta ei taha mitte kirvega kallale minna hallile Lepale. Aga kuidas Lepamähk vanasti kompveki asendas, seda te vist küll ei tea. Kuulake seda ei ole kuulnud, et Mähast oleks mõnesugust toitu tehtud, aga lastele sooli külmaahjust tuseks. Vanal ajal ei olnud ju lastel suhkrut ega kompveki saada. Et lapsed magusa peale maiad on, siis leiavad nad mitmes taimes ja marjas omale magusat maiustust. Suuremad lapsed, kes oskasid nuga käsitada, lõikasid lepaoksi ja andsid vähematele närida. Näha ajal on puukoor lahti, see võeti pealt ära ja lapsed narrisid mähkas pulki, nii et suu ja nägugi oli lepapunane. Vot selle lepa punasega on niisugune imelik lugu. Et Ta meenutab verd ja eesti rahva vanades uskumustes on sellega seotud üsna mitmeid kombeid. Näiteks ei tohtinud karjase lolla lepapuust kepi. Arvati siis, et see lepa punane on hundi veri ja et nüüdse lepapuu meelitab karjale hunte ligi. Tegelikult on vanadel läänemeresoome rahvaste keeltes juba kaugetest aegadest olnud lepp samatähenduslik sõnaga veri. Ja ka meie tänapäeva keeles võib leida sellest veel mälestusi. Näiteks lepatriinu lepatriinu ei ole mitte seotud lepapuuga, vaid ta on saanud oma nime, sellepärast. Ta punast värvi on siis näiteks murdes. Mõnes meie murdes nimetatakse punast hobust lepaks hobuseks ja mitmeid linde kelle sulestikus on rohkem punast tooni nimetatakse lepalindudeks ja selle punase värvi pärast peeti siis lepa soome-ugri rahvaste juures pühaks hingepuuks. Ja mõnikord austati vanu sang lepikuid hiiekohtadena kui nad ikka niisugused vanad ja võimsad olid. Näiteks ühes niisugust räägitakse, seal on hulk sanglepapuid, suured ja jämedad, nende vanadust ehk millal nad väiksed olnud, ei tea ükski praegustest inimestest ega olla ka nende isaisad teadnud. Nõnda nad siis juba viise, kuusk põlve niisugused. Võib-olla hakkab teil vahepeal kuulates igav. Ma siis vahepeal laulan teile, see laul meeldib mulle sellepärast, et siin jäetakse ka lepapuu kasvama. Aruskil, kas siis haljas kaske metsas ju männiib ta ka sealt saab rikka le reegee ta kohasele kaarikuda kohasele kaarikuda vaese Helme Helva kuurida. Mahamina raiun, määriaad, Männad, lõputan maa kuuske syyda. Ja ta on ka see, et kasva May haavad oriaal Eina Maie haava tooriaale heina, mai lepad sirge, et sina oma. No teadlased on selgitanud, et sanglepad võivad kasvada tegelikult kuni 300 aastaseks. Ja praegu Eestis kõige jämedam teadaolev sanglepp mida on siis lastud nii kasvada, nagu ta ise tahab. Asub Tallinnas, tasub Kalinini tänaval Pelguranna tänavaga ristumiskohas umbes. Käisin puud ka ise vaatamas. Just kaks korda ulatasin parajasti sülle võtma. Lugesin kuskilt artiklist, et puu ümbermõõt olla neli meetrit. Tavaliselt Sangleb, saab siiski 100 kuni 150 aastaseks ja hall lepp elab temast umbes poole vähem. Sanglepametsad nendega on niisugune lugu, et neid on Eestis üsna palju, nii et sanglepp on arvukusel testi metsades viiendal kohal. Metsamehed suhtuvad Sanglepasse kah ikosoosivamalt kui hallile basse südamed peavad ikka ikka. Üheks õigeks tarbepuuks nad hindavad näiteks juba sellepärast sanglepa, et näiteks mõnedes kasvukohtades niiskemates kasvukohtades ei suuda ükski puulik kasvukiiruselt sanglepaga võistelda. Vaat üheks niisuguseks kohaks on lodu tüüp, nagu ütlevad, see on siis niisugune koht, kus põhjavesi ulatub sageli maapinnale aga ta on liikuv ja maapind on tugevalt Mätlik vate mätaste otsast, siis kasvab lopsakas põõsastik, seal on toomingad, lodjapuud, pihlakad ja puudest on seal alati peaaegu sanglepp ja kui seal kasvabki näiteks kuuske, saart või kaske, siis nad ikkagi sanglepaga kasus võistlema ei pääse. Lodu on siis sanglepa päris kodu, milleks lepapuud kasutatakse. Kas te seda teate? Sanglepal oli varem laiem kasutus, siis tegi Talumees temast mööblit, tegi temast toidunõusid, näiteks Avinurme puutöömeistrid olid sellega kuulsad. Tänapäeval on sanglepakasutus väiksem, tavaliselt kasutatakse teda taara valmistamiseks. Et lepapuu sobib hästi kala suitsutamiseks, seda vist peaks igaüks, tean. Sanglepa sobib veel kasutada väga hästi vesi ehitustel sellepärast et ta puit on vees vastupidav. No siis lepa. Urbi kasutatakse ravimite valmistamisel näiteks maohaiguste vastaste ravimite valmistamisel. Lepakoort kasutatakse veel parkimisel. Paurbade järgi ennustas rahvas, kas tuleb hea vilja-aasta või ei tule. Lepalon nimelt enamasti leida kolme moodi Urbi. Sügisel juba tekivad niisugused pikad rippuvad isa Survad ja niisugused ümarad nagu läbikesed, need on ema, Survad ja hotell. Siis hakkab see käbi valmima ja sügiseks saab, saavad seemned valmis, pudenevad, aga need tühjad emaskäbid ei kuku mitte. Mahavad jäävad puu otsa veel edasi. Nii ongi siis puul nagu kolme moodi Urbi nähti palju lokkamas. Isa Surbi, siis rahvas ütles, need on leiva, Urvad tuleb hea vilja-aasta. Aga kui puu peal oli jälle palju neid vanu tühjaks pudenenud käbisid, siis rahvas arvas, et tuleb vilets aasta neid nimetatud T4 urbadeks. Lepa mehast punane lapsesuu. Ma tundsin lepalepp, oli harilik puu, suvel päikesevari raies maasikamari ning sügise igavas lepa käbidest kari. Ja talve hakul pliidi all hagu ja kevadeurg keset lumelagu.