Selja taga on nääriõhtu ja vastlasõidud. Ja ega seesugust käredat pakast geenam tulemis, laste ninale ja põskedele liiga tegema kipuks. Käes on juba ammugi märtsikuu ja kevad pole enam mägede taga. Aga talvest on lastel nii mõndagi mäletada. Kuulake lapsed. Loo pealkirjaks on valgete liblikate aeg. Päevad jäid juba ammu lühikeseks. Hommikul, kui sa väike sõber ärkasid, oli õues alles pime. Ja õhtul magamamineku ajal olid juba tähed taevas, sest päike läks väga vara looja. Küllap volitas huvisest pikast paistmisest väsinud. Sina tahtsid veel mängida ja seepärast palusid. Kest Bay päikene, ära veel magama mine, katsu natuke aega veel on siis kui sa lähed, kuna huvis nii pime tähed ei oskagi tulla. Ja hommikul tulepoi päikene pari muidu kuul kulub valgus kõik ära. Tal muutuks sind oodates kahvatuks pale. Ja õhtul ta äkki särav Bay päikene, sinul nii palju sooja. Anna natuke sellist ka kuule, et siis, kui sa kipud nii kangesti looja, ei vajaks Me paksemat kuube. Aga ühel hommikul jooksis akna juurde ning hõiskasid suurest rõõmust. Peri, valged liblikad, õrnad, külmad, kerged, tere talveliblikad, laiad lumehelbed. Tulgi kätke mäed ja teed, et ei paistaks puri muidu meele nukraks, teeb jälle vihma sori. Oi kui palju on teid, need tants on ilus. Põõsas saab tilt paksu rüü, et tal poleks vilu. Teri valged liblikad, laiad, lumelen uut. Las uued vildid saan. Tulin teenist memme. Maa oli nii puhas nagu suur valge linaga sünnipäevalaud. Põõsa taga näisid hiiglavahukoore tortidena, millest keegi pole veel tüki murdnud. Aga lund aina 100. ja 100.. Ning sina kuulsid esimest talvelaulu. Kui paksud pilved korteiksematsid siis rohu ja lilled nad lumega katsid. Kui maa on valge ja meri magab, siis kahvatult palgel käib päev oma rada. Kui hea, et õues on hanged, suured ei mullases põues nyyd külmeta juured. Kui härmateri täisaiad ja lääned, siis sinine meri saab läikiva kaane. Kui hea, et jääs jääks jõgi ja tiiki ei pakane, pääsenid kalade riiki. Las olla lumi, las olla jäälaslilledel kaladel hea olla, uni. Niikaua kuni kevad on jällegi käes. Sinnamaani on praegugi veel aega. Vahepeal kasvatas lumelell suured hanged, külmataat tegi valmis uisuväljad ja üleüldse pakkus tali meile kõik oma headuse tagavarad. Et meil igav ei hakkaks. Mida pikal talve ajal teeme, ei see kui on maa ja puud ja majad valge kuuelised. Talvel linnas, lugude paar, lumelell on kitsi, suusameestel tuju räbal. Talvest lörtsi pritsib, külmapügalad ei saabu, und veel näevad uisud. Ilmataat käib alles kaabus. Kus on jää ja tuisud. Tea küll, kuidas pakasega jõuab Talv Melynn. Enics peame aabits aga kokku pistma rinna. Alguses no tee mis tahad, A'd ja B'd ei joondu. Üks vao upakile maha, teine tõstab koonu. Number üks saab kõige kenam. Kaks Heibli Karimmas, aga kõveramaks enam kolm ei saagi minna. Pole iga otsast peale. Tähed, numbrid valvel, sirgelt rida järgneb reale keset pikka talve. Ilmataat ehk kaubamajas ostab Lätti Lätti. Olge valmis, suusatajad, lund võib tulla ette. Siis tore teha, sõitu jõuti hangest alla. Kuigi õhtuks märjavõitu särk ja sukatallad. Ja meie elu on lõbus. Meil on töid tegemisi palju. Kui õues hullamisest isu täis saab, läheme sooja tuppa, sööme kõhu täis ning maiustame veel pealegi. Aga mida teevad meie metsasõbrad? Kuidas nemad talvel toitu saavad? Paksu lume all jäi viimne samblatutt. Kitsikeni metsas käib peaaegu varuks, nutt, kraabib siit ja kraabib sealt. Lumi aina, lumi. Mida ta küll sööma peab, sula tulekuni? Häkki võõraid lõhnu toob talle ninna tuul tuleb jõudja, jooksuhoog vananeb, kõik muu kõnnib seal jahimees Jan hundid luurel. Kitsel hirman surma ees. Aga nälg on suurem. Juba saab ta hirmust jagu. Veel kord nuusib õhku. Kas täiksib? Oleks nagu palju maitsvaid lõhnu. Heinad tõesti, seal on heinad. Kes need metsa Tõi põleb, metsavaht, kes teine seda teha võis. Aga sõime lähedal veel palju väikseid jälgi. Lapsed heinu, töid, et talvel kitsidki nälgiks. Sama suur rõõm nagu sellel kitsekesed metsas oli sinul särava näärikuu sees kus piparkoogid ise lausa suu kippusid. Ja siis veel nääritaat oma toreda habeme ja tohutu kingikotiga. Kuid kas oled mõelnud, mis tähendas suvel teed? Näärimi näärimi ütlemis Pi Savihk Mikk saada ka tõesti tervis, lumi emaga. Kullake, kuidas ma magada saan? Meenulgi Daytona aastane plaan. Näärimees näärimees nüüd sammule, nalja teed meie maal ei ole Pajo, kus sa käid suveaja? Kullake, siis, kui on ilus ja soe, väikeste sõprade kirju, ma loen Postimees iga päev juurde, neid toob ümbrikus nimi ja aadress ja soov. Näärimi näärimi. Oi kui tore on see põsan selgeks lugemise, tulen sulle abiliseks. Küll alles lendaks siis meie käes suplema minna. Aega meil jää. Tore, ma ootan, kui sina saad suureks sell, käin ikka kord aastas suid juures. Oi, mul on rõõmus meel, tule teisel aastal ei. Kõiki päevi ja pidusid on aastas ainult üks kord on üksainus nääriõhtu, kuid ka vastlapäev ja on ainult üks. See päev on siis, kui kelgumäed on kõige libedamaid ja liulaskjad teevad kõige pikema sõidu. Hõissa loomi, hõissa pastlad, nüüd saab kelgu liugu lasta, teeme pika sõidu teineteise võidu. Ikka künkast alla, viuhti. Tuul käib rinnust läbi, siuhti koitke tee pealt eest. Näete vahvat meest. Olen Tuisk on taga egotalised köimaga naabripoisi kelk, lendad nagu välk. Aga mina möödas, sinu tuul käib rinnust läbi, viuh äkki müts. Kar põmm otsas lumememm. Mükso vana lumelasu, otse kelgutee peal asud nüüd sul vesi silmas? Mina võidust ilma. Kelgusõidud ja tuisuilmad, uisud ja lumememmed. Need kõik kuuluvad talve juurde. Aga kas sa oled pannud tähele, kuidas päevad muutuvad pikemaks? Hommikul, kui sa ärkad, on väljas juba valge ja õhtulgi paistab päike kauem. Päeval tilguvad juba katuseräästad ja nende alla tekivad loigukesed. Lõppess tuisk ja soojenesil märg on, lumetaadisin, igast räästast kukub tilk tilk, tilk, tilk, külon, nörds, Joosse hoidku, paati ei astu loiku. Ema pakkis pesud pauna. Varglastelgi eksa näe, täna on vist saunapäev loigus sulgis uputavat looputavad. Jätjuts oi, küll on hea enne sabade raskpea vihkleviskle sulerind värvulin, kui on pestud nokia, varbad. Loigus saunast välja, kargab räästa duši all end, uhab Ongi puhas. Kärvu, saun on isevärki, ei seal panda puhas särki, ei ta kaasa võtnud sauna, pesupauna. Hõissintsi, uudsu, vaateti, fixed märjalt tuule kätte. Kus sa võtad arstirohud, kuisad nohu. Saunelini Sipa suppa, hüppa hästi, Hippa Huppa. Kuni viimne sule uit, on sul kuiv. Varblane saab oma sulerüü kuivaks. Aga sina ära oma saapaid ja kindaid küll märjaks tee sest seda nohu ja köha. Tootavadki nohu nutab tuule turjal, köha kurdab kõnnitee. Te ei ole kodu poole kõikud, meie peale uurijad ei nad suudki lahti, tee. Banaadikul tulnu paha. Kuhu peaks küll pugema? Ei saa ligi kellelegi. Kõigil mantlit, karva, nahast saapad terved, tugevad ärgu tõved hädalda. Peagi on neil palju tööd kõige enne lumememmesid, palavik peab saama jagu, need tali kartma lööks. Siis kannu huul, kiiret päevad nakatab kõik purikad. Hange ei mõista, kuidas võis ta äkki nõnda väikseks jääda ja nüüd nutta, luristab. Raskest köhast, meri raksub, jäinev ammus käriseb jõgi sängis, tõusta katsub nii, et Kallas väriseb. Varsti pageb meie maalt haigeks jäänud talvetaat. Ära sina nüüd väga kurvasta, ega talvetaadil raske haigus ole. Taleb ainult puhkama pikka tööväsimust. Sinaga vaatamisväljas edasi. Päeval katused ajavad karva päike, purikas jagu saab öösel uued ja pikemad narmad paneb räästuse külmataat. Kui seda hõbedast sära päevan Helne kuu, viimane sulab salaja klaasidelt ära. Kevad talvega rinnutsi tüliis. Kumb neist nüüd võidab? Kumb kaotab? Äkki? Talv vihmade värava paotab kössi vajuvad kõik vägevad hanged. Vareninal voolavad ära. Sõbrad, linnupuur valmis hinge, kuldnokad peagi on päral.