India luule oleme kõik vist sellega kõigepealt tutvunud suurel üüriku rabindranataagore värsside kaudu. India kirjandusel on aastatuhandete pikkused traditsioonid ja Taagore oskas need väga võimsalt kõlama panna mitte ainult hindude, vaid ka paljude teiste rahvaste südamest. Kui ma toon sulle värvilisi lelusid mu laps siis ma taipan, miks on selline värvuste mäng pjevil emiks lillega maalitud. Kui ma kingin värvilisi elusid, sulle mula. Kui ma toon maiustisi Soaplaine kätele siis ma tean, miks on mett õie karikas ja miks puuviljad on salaja täidetud magusa mahlaga. Kui ma toon maiustusi, swap Laile kätele. Kui ma suudlen Su nägu et sind panna naeratama mu lemmik siis ma kindlasti taipan, mis rõõm see on, mis voolab taevast hommikuvalguses ja mis mõnuse on, mis suvel õhk annab mu kehale kuivas, suudlen sind. Et sind panna, naeratama. Tagure armastuslaulud on maailma armastuslüürika kaunimateks pärliteks. Tän osanud sõnastada iga inimese sisi, maid, mõtteid, oma kõige lähedasemalt mõtteid, mida me ise ei oskagi alati välja ütelda. Kuigi tahaksime. Nad püüavad mõista meelt nagu kuu tahaks uurida mere sügavust. Olen paljastanud oma elu su silmade eesotsast otsani midagi täitmata. Just sellepärast sina ei tunne mind. Kui see oleks vaid kalliskivi võiksin ta purustada 100-ks killuks ja löökide näeb keeks, et panna su kaelale. Kui see oleks vaid lill. Ümar ja väike ja kena. Võiksin nokkida varrelt, et seada su juustesse. Tagore luule on ka armastuslauluks oma maa ja rahva vastu kaastundeavalduseks tema kannatustele poja tänuks tema heldusele. Lees oli sadanud varajasest hommikust ja päev jõudis lõpule. Heledam kui jõugu kogu lõbu olid tüdruku hele naeratus, kes ostiserveeringu eest palmilehest vile. Selle vile hundab rõõm Lailas kogu naeru ja mürakohalt. Otsatu murdrahvast tuli ja tõuklessurricinel. Maantee oli mudane jõgi tõusmas põldvee all lakkamatus vihmas. Suurem kui jõugu kogu tusk oli väikese poisiidus. Talb olnud freeringu. Osta võõbatud kepi. Lõputuri, kus pole sinu päralt Kannatlik, ja nukker ema põrm. Zarengeldad täita oma laste suid. Aga toitu on pisut lõbususe anud. Mis sul meie jaoks pole kunagi täiuslik. Lelud, mis teed oma lastele on haprad. Sa ei suuda rahuldada kõiki näljaseid lootusi. Aga kas peaksin su hülgama, sellepärast? Suv valuga harjustatud naeratus on magus mu silmile. Suv armastus, mis ei tunne täitumist. Anna kallis mu südamele. Oma rinnast oled meid toitnud, eluga. Aga mitte surematusega. Sellepärast just su silmad on alati valvsad. Ajastuid sa juba töötad värvi ja lauluga kuid su taevas pole ehitatud valmis vaid ainult kurb aine. Su ilu sünnitiste üle on pisarate udu. Kallan oma laulud Sutumma südamesse ja oma armastuse su armastusse. Armastan su leinalist põrmu. Käesoleva sajandi 30.-te aastate luuletajaid ei rahulda enam ainult romantika. Jääb armastus oma kodumaa vastu, aga tugevneb viha ühiskondliku ebaõigluse vastu. Mitmed endised nõndanimetatud varju luuletajad pöörduvad sotsiaalsete probleemide poole. Varjude maailma olen ma loonud oma kahvatus luules. Seal sünnivad surnult tunded, haihtuvad mullidena, mõtted ja ulmad. Maailmas aga ehitati ning laoti müüri telliseid, lupja, kive tõsteti raskeid vasaraid. Iga hetkega kerkisid majad inimeste jaoks. Väsimatult kirjutati raskete sahkade teradega, luulet, maa. Pinnale mina olen maailma Ja elukunstnik. Minu hääl on siiras ja elab maailma ja mõistuseluu ja liha peale jätan ma surematu tõe pitserit. Tuhandeaastased traditsioonid elavad aga läbi nende kõlavad vabaduse rütmid. Luuletus niraala sulest. Ole helde mu vastujumalanna keelpillil mängiv suure mantra vabaduse helidega täide meie endi ja kallis hirm ja pimedus kaota, kus peidus on teed valla valguse tulevaste jõgede veed. Kaota kurjus ja ö. Kaua viibinud on koit. Kaugel on rõõmuloit. Loole laulule Rüütlile uus anna hääl. Kevade värskete pilvedel müriseb hääl uue maailma lastele, ilmuta end. Anna tiivad ja lend. Kuid üha rohkem sünnibki täis realistlikke luuletusi. Üheks populaarsemaks tänapäeva poeediks on vallathol. Kuulake katkendeid tema poeemist India laugele. Oo, india sa vaesuse, sa kannatuste ja murede ja minu õnnemaa EAL teisiltra vailt pisaraid ju sa ei vaja, et oma rõõmsaid aedu, kastavaid ja iialgi mu koduving türanni nimega ei hüütasin. Sest iialgi Dallase väikerahvaid enda alla. Vaim, see on sinu, võin sind taastada, õpetasid kandma vaeva. Ja iialgi su hõim ei hakka ehitama küll surnu luudest redeleid, taeva auväärne maa. Ja nüüd sa orjapõlve õudu, jumalad jätmas selja taha Su ainus püüdon koguda vaid jõudu, et heita maha kõiketid endalt. Ent mitte seks, ei tee sa seda, et rõhuda ja võimud seda Vaitseks kannatajaid ühendada. Et julgustada neid võitluseks. Sa nagu elevant teed lõppu vägivallale ja ketid puruks kisud end mitte seks, et Marmuna inimeste kallale söösta vaid selleks, et nendes mägedes, kus Sorjab veel su vend toeks olla talle ja päästa ööst ja orjatööst ta. Eks aastakümneid ja sajandeid kallist eliksiiri veepiisku hindus on kogunud. Ei selleks neid küll vajada, et üle kallaste end ajada ja sogases voogu maailma uputada Vaitseks, et kuumuses ja janus kodumaale tuua. Veel paljugi oleks India poeetidele ütelda. Nad peaksid rohkem ütlema, nagu rõhutab oma luuletuses, räägi ka Pakistani luuletaja Fays Ahmad Fays rahvusvahelise Lenini preemia rahu kindlustamise eest rahvaste vahel laureaat. Kõigil maailmal luuletajatel tuleb veel palju ütelda. Räägi. Räägi kui veel valjusti kostab su hääl. Räägi tõde Su sõnus, kuid tornitsev ping. Räägi, Kunivelid julgeks, südagi jääb. Räägi, kuni Su ihus veel pakitseb, ei. Vaata. Sepalon hõõgvel puhutud Äästulelõõmas on vahana pehmunud, raudlukke lahti, on keeranud, võtmed käes. Vaiksel kõlinal, käändlevad ahel, maod, räägi. Armetult mõõdetud napiks su aeg. Ära vaiki. Siis kataksent saatuse kae. Räägi kulisu tõdevel lõõrske, kui kuule pillu vaenlaste hulka, siis sõnade tulv.