Tere õhtust, kallid kuulajad. Teie kõik, kes te armastate, luulet? Talve, poolhämar päev on sirutanud käed õhtule vastu. Sinised tähelambid põlema süüdatud kuumaga katuse ligi. Taevas surub end vastu maad. Kuule sina kileaknasse siravad linna laternad ja sina, kelle hangedes maja taga kohiseb mets ja aknasse vaatab kollane kuu. Kuule. Kas ei kihutanud troika Kuljuste kõlinal üle lageda välja? Kas ei Zirnetanud hobune ega külisenud kelluke? Kuula või oli see tähelaev, mis viib inimeste unistused maailmaruumi? Iga õhtu jutustab sulle oma lugu. Igal õhtul on oma mõtted, mis otsivad teed kodu ja tähtede vahel. Kuula vaikust ja mõtle. Päev on ju selja taga, tema mured ununevad. Aga rõõmud, jätad sa endasse. Ja üle kuu kiirtes välja, tuleb sinu juurde luule. Lipsuga kaasalumisele lagedale hangede ja tähtede vaikusesse. Või süütab sinus kodukoldeid igavesti soojad tule. Kustutame ehklambidena, mu kallis. Sina, kes sa oled üsna lähedal. Või sina, kes sa täna oled, kaugel? Kuul. Väljul käin mööda esimest lund, maikelluke karge on meil. Süütab õhtune vaikuse tund tähe sinise küünla mu teel. Ma ei tea, kes veel või öö. Kas seal salust tuul laulab või kukk kas ehk luigeparv lahti ei löö tiibu eemal, kus heinama nukk? Hea lumise, vaikuse ask, kerge kahutus, värskendus toob. Kuidas liibuda praegu kask, sinul rindade vastu on Soob, hoideväljad Kell lumeri vill, hämar metsamüür, pilvede mäed. Kuidas hoida, nüüd tahaksid küll paju jahedaid, puu, Simu käed. Et meie kodu on maailm merepõhjas. Hele ja vaikne vesi on meie ümber. Sinu käed, ema on kaks ilusat kala, mis õrnalt minuga mängivad. Sinu hääl, ema on sinise torni hõbekell, mis küla põle merepõhjaniidu. Raamaturiiul on tark kalju, kus 1000 kuldset silma. Kõik vaasid, on äkki kingad, Mere kenad kumisevad kõrvad ja laup. Oi, ema on tuledes laev, mis õõtsudes liugleb meremaailma kohal. Igatsenud tõusta sellesse laeva. Las igatseme ka meie tõusta oma tähelaeva igatseme nagu lapsed, kelle sündides ema süütas Lootuse heleda lõkke ja andis kaasa oma südame, vaikivad kaaslased. Igatsuse ja unistused. Kõikidel randadel kiigutab maailma emasüdalaste hälle andes nende eluteele kaasa lootused ja unistused. Õhk kõliseb kui klaas. Kell helisevad härma, nõelad puudel tarritunud teraseena kaardukti siniste varjude all. Majad, hääletud pangad, õhu pakase säras kui jäises vees. Inimelu hingitseb oodates päikest. Kõikidel mandritel ootavad inimesed päikest. Kõikidel mandritel tahavad emad, et nende südamed killukest ootaks. Kevad. Me isadel olid piibud mõrrad ja nukrad pleekinud silmad. Kuid nende karmides südameis ujusid lootuste maimu parvelt oodates tuuli ida tuulis, et minna merre ja sirguda suureks. Sinised pritsmed ja punased päikesekillud. Püüame teid kiviklibulisel rannal tuuliste suvede lõõsas. Voolime männikoorest, väikseid õnnelikke laevu, mis ei karda tormidega, miine. Lainet liigume päikeses, kaader kaugele pimedale rannale. Päike on meid kingiks. Täitja on tervitus. Me ei taha enam, kuuletan nutu ja oigeid sõja põletatud maadelt. Näha valu ja pisaraid väikeste laipade juures. Põgenikke väsinud karavane porilistel teedel, emast süüdatud lootuse, helgi huku. Me ei taha, et luu, mis aasta aasta järel loob eluringe haavatud hiiglasena oma juured kodumullast lahti rebiks. Me ei taha. Ja me teame Homme algab maailma haavatud lagendike kohal juubeldav aegade eredaim päev mil inimkonna lootuste tahvlilt pühitakse jäädavalt maha närbunud veresse immutatud mõistet. Ja rõõmust värisev töömehe käsi kirjutab asemele puhtad inimlikud tõed. Range uksehoidja aeg kõlistab võtmeid ja silmitseb möödujaid. Kui oled mees, astu sisse. Kui oled naine, astu sisse. Astus sisse. Inimene. Tänane õhtu ei ole pisaratega kurbuse jaoks. Ta on vaikuse ja ilusate mõtete jaoks. Selleks pilguga veelkord üle mõõta, päev, mis nüüd koos päikesega hämarate lahangedele vajub. Missugune oli sinu päev? Andsid unistused ja lootused sulle käe või ulatas päev sulle joomiseks murekarika. Kõike on elus. Sest kui poleks muret, ei, saaksime aru õnne suurusest ja puhtusest. Missugune taga polnud. Päev, mis täna sinu juurest lahkus ei tule enam kunagi tagasi. Kas sa saatsid ta hästi ära? Ulatasid talle lahkumiseks sooja ja tugeva töömehe käe. Siis lahkus ta sinu juurest rõõmsalt. Aga mõtet temast jäävad. Mõtted on õhtute jaoks. Me südamed on kõmiseval raudtee, sillad, kust kihutab üle meie kärsitu sajand. Me südamed peavad olema parimast legeeritud terasest sest kommunismi tehnilised eeskirjad on ülinõudlikud ja südamesildade vastupidavust peame ise mõõtma öösel või üksinduses. Et ülekoormatud rongijuhte mitte asjata ärevusse viia. Mõtle täna, kas su südamesild on tugev sajandit tegude ja unistuste jaoks. Kas ta kannatab välja aja mehiste sammude resonantsi. Vaikusehetk on selleks, et kuulates südant sinu endas sooja tuksuvetasida. Mu mõte on leib, mis küpsenud ajude ahjus üksinduse pikas kuumas. Kui elavad tõeliblett, dilemmade paradoksid, roostetanud kuhjast nuuskides lõpet päriselt otsa, isiklike ahjude agana kak. Nõuan maailmava oma ahjud. Murra mulle kääru kaupa ehtsat krõbedat leiba. Olen metsikult näljane, metsikult ahne. Olen noor. Kas oli lõppenud päevas hetki, mille jooksul sa mõtlesid, et nii võiks jäädagi hetki, mis olid nii suured, et neid tervikuna tajud vahest alles siis, kui nad on möödas? Siis teate on juhidki, kui südamed seisatavad nagu metshobused künkal värisevate sõrmedega kaelakuti püsideni püsideni püsida nii kaua-kaua-kaua hetki kui mõtte purunemiseni laetud see pulkade vahel naksata pimestav magus sähvatus täikesse päikes täikesse sirgelt, sirgelt sirgelt hetki kui ojad jõuavad jõkke üle väsimatu Veske rataste kaduda, kadude kadude, sündida, sündida, sündida. Merejahedas õhinas veres soojaskosinas ajad tulises kosinas on olemas hetki. On olemas hetki, mis on käinud siis võib-olla isegi minuteid, võib-olla koguni tunde. Aga me tahame ja saame aastat triiki. Aastakümned ääretasa inimelud pilgeni. Ma kujutlen, kuule ja kuidas sa praegu istud raadio rohelise tähe, silma ees ja luuleraamatud astuvad riiulid sinu juurde? Väga vaikselt tasakesi helisedes, nagu sinu mõttekeeli sõrmitseb. On sul täna sõpra, kellega sa vaikust jagad? Sest mäleta, Tiiu. Kui sul puuduks kõige kallim tema lähedus ja lembus ning su elu hallimast näiks hallim. Kui ta hellus ja ta lembus kõik su tuled põlema süütaks puuduks see, kes iga sõõmu sinu peekrist kaasariipaks. Olgu kurbust, olgu rõõmu. Kuidas sõidaksid? Kui ma vaatan armsasse silmadesse hakkab mu hea maailm voolama minust läbi mööda sooja halli paeklibu Harjumaamulda tõusevad mu ihusse, vanad kirikuaiad. Täismullaks saanud kallistusi ja kustunud õitsi, tulede tuhk ja sipelgapesanäolised, õlgkatuste näolised, põllukivinäolised, männijuurtenäolised, kõrreväljade, näolised, ennemuistsed, jutud rämedalt ja tõelised kõigest hoolimata. Kõigest hoolimata tõusevad mu ihusse ja sööstavad mu silmade poole maguses surinat. Ja imelised lillakad, kumad lauda pimedas vanaemad küüdu mustades silmades. Ja piima lõhnav sirin. Ja mustvalgete ja hallide ja punaste vasikate müdiseb koplisse tormamine. Ja mu enesevasikaaastad ja kergendusest ohkeva mulla rõõmu, judinad traktorite mörgemise käes. Kui seisime hommikul põllu ääres paljajalu ja sügavate vagudega, mulle näolised tagasitulnute ja edasiminejate näolised. Teoksil nööride näolised, marsilaevade näolised, tänased ja homsed jutud. Ränedad ja tõelised, kõigest hoolimata kõigest hoolimata. Ja päevad armsaga ja ööd, armsad ja hommikud armsaga. Tõuseb mu ihusse ja säästab mu silmade poole ja voolab mu silmadest välja, kui ma vaatan armsa silmadesse ja voolab mu silmadest sisse sest tema vaatab mulats. Mu hea maailm voolab läbi mu silmade sisse ja välja magusa surinat valuses surineda tulise surinaga. Kuni mu silmad lähevad märjaks. Ja hea maailm saab sajakordseks mu õnnelikudes silmades. Aga võib-olla on ta täna sinust eemal see sinu murede ja rõõmude jagaja. Kell tiksub tuttavalt ja ahi köeb kuid sind ei ole täna selles kambris. Mu ees on lõkendamas suured söed ja teine tuli põleb vanas lambis. Meil tänavion veidi tähtsam päev. Ja minul sulle Dianane mitmed võlad. Kuid käed ei ulata ja silm ei näe. Nii nagu mõnes vanas laulus kõlab Tibsula liiga visalt liuglev suusk, kui tellinud ringi. Taevas pilves püsis. Kuid tundsin ikkagi, et iga kuusk, mis vastu tuli, sinu järgi küsis. Ei ole ilmuega aasta aegumis mälestuste kaudu meid ei seo. Kas nii väga meeles oled mul ka praegu, et nägu hoiaksin sucetma peos. Ent siis mul tuli võtta ahjuroop see miskit müksas kord ja kohe tabas mu põlvi kõlisedes kerge hoop. Subpähklikot nii mulle sülle 100.. Ma tean, kus töid ja põõsaid tean, kus ringi kahtlasid, kord vihmakastes Su käes nad vaikselt painutasin pead ja rõõmsalt noogutasid lahti lastes. Eks kirjat käinud, eks varsti jälle mäe, kuid seekord lahus videvikupealne. Ja kuna täna meil on tähtsam päev, saad tõsta klaas Mapurenud pähkli peale. Mida vajab inimene õnneks tööd, leiba, armastust, ütletegi ja tingimata kõige kallimat maailmas. Rahu. Aga midagi vajab ta veel. See kauge hääl, see merre kohin. Mind saadab alati mu teel. See armas pilk on imerohi, mis hingelt tugevamaks teeb. Mu kodumaa kui emaihu nii lähedane, tunnen sind summetsi nagu juukseid pihus su tuult kui hingeõhku rind. Mu meeltes on su talve taevad täis pehmeid lumeräitsakaid ja suvevalged pilvelaevad keskavarusi ääretuid. Su kõlisevad Sarapikud, kus muru katab leheloog. Kuid raagus oksil veelgi, ripub sus sügisainud. Sul lihtne roog. Ja kasteheinas vaiksed hauad ja kiivi Raunad põllumäel. Leib eha paistel puhtal laual. Ja vanemate väsinud käed. Miks räägin sinust nagu kurdaks ma vastamata armastust? Miks muutuks süda nõnda kurvaks, kui oleksin lahusust? Veel lähemale tahan tulla sus südamele kodupind. Ja tõsta kõrgele su mulle, mis nõnda heldelt toidab mind. Kell tiksub, minut minuti järel möödub ja need minutid ei tule enam tagasi. Su ümber on luule ja vaikus. Sinu mõtted ja luulemõtet, tarkade raamatute ja tarkade südamete mõtted. Maailmakodude ja kaugete tähtede vahel on miljonid mõtet. Paljud neist on ühised ja see annab meile jõu. Tunnetad sa seda jõudu? Miljonite inimeste mõtteid tööst, leivast, rahust ja valgusest. Inimeste süda ei ole karjääride tardunud marmor kuhu aastaaegade tujukas peitel lõikab muutlike päevade näojooni. Üksindushetki läbitud aastate nõudlikul pleenumil kraaminud välja arhiividest möödalöögid ja edusammud annab tuigates aru isiklik keskkomitee Su oma süda. Tihti selle keskkomitee istungisaalis kukuvad raginal läbi kergemeelsed unelmaprojektid, võib põlevad, põlevad tuhaks koltunud mõtete kulukuhjad. Nüüd kui mina tean, kui sina tead, kui igaüks meist teab, et maakera on vaid sinine hernetera universumi tohutus katlas ja et ta võib keeda lõhki nagu iga hernes sõja psühhoosi möllaval tulel tõmban tühja-tähja le punase kriipsu ja kannan vaid südames ajastut, nägu rõõmu nagu muret, nagu miinikildu. Seistes 20. sajandi suveöös all igivanade äsja sündinud tähtede tärgutan tõest ja otsin nende südameis, kes hoiavad laevade päevade aegade ruuli inimlikkust. Meie, kes me ajalehes, tänaval ja ühissaunas pestes tulise veega pead, juurime endast ja naabrist välja raugastunud võimetuid, jumalaid kui pehkinud kände. Peame täna vaikselt minema koju istuma maha oma laudade, oma tööde, oma armastuse juurde. Ja mõtlema kaua-kaua ajast, mille rakettide küberneetiline Rütt lööb meie öödes meie päevades meie südameis. Puuslikke, iganenud jumalate prügimäel. Peame jätma puhta raja igirohelise võrseni nimega elu poole tosina hädavajaliku mõiste hulka. Jätame selle ilusa ja suure sõna. Kirjutame ta koidukiirtega ühiskondlikele majadele, laste kaunitele unenägudele. Ja peame meeles, et maakera varjuküljel pinnip, vikatit ta antipood