Kõikjale valgub kõikjal, lõbutseb rahvas. Puhkepäevil. Oli üks niisuguseid pidustusi, mida arvestavad juba kaua aega ette Veiderdajat karusselli omanikud, loomataltsutajad, rändkaupmehed, et hüvitada halbu aegu. Niisugusel päevil näib mulle unustab rahvas kõik valu ja töö. Ta muutub jälle laste sarnaseks. Väikestele on see vaba päev kooli hirmul 24-ks tunniks kadunud. Suht elada on see vaherahuks, mis tehtud elu kurjade jõududega. Hingetõmme üldistes pingutustes võitlustes. Isegi seltskonnalõvi ja vaimse tööga koormatud inimene ei pääse kergesti selle rahva juubelduse mõjust. Nad imevad tahtmata oma jao sellest muretuse õhkkonnast. Mis puutub minusse, siis tõelise Pariislasena ei jäta ma kunagi läbi käimata kõiki neid telke, mis neil pidupäevadel on üles löödud. Nad tegid üksteisele tõepoolest koledat konkurentsi. Nad piiksusid, mörkasid, julgusid. See oli kisa, laseb läbi meie rakettide plahvatuste segu. Klounid ja tolad tõmbasid irevil oma mustpruunid tuules vihmas ja päikeses parkinud näod. Nad pildusid koomikute hooga, kes kindlad oma melus, vaimulikus ja nalju mis olid võrdsed mulje äri soliidsele, raskepärasele, koomikale. Hercules, et uhked oma liikmete suurusele. Ots mikute Jecoldata nagu arvangutangit, heitsid Maiesteetlikult võima ette oma seks puhuks öö jooksul pestud rikoodes. Tantsijad, tarit, kaunid nagu haldjad või printsessid hüppaside kepsasid laternate valguses, mis täitis nende seelikuid sädelusega. Kõik oli võit, valgus, tõuklemine, kisa, rõõm ja närvitsemine. Ühed maksid, teised teenisid. Nii ühed kui teised olid ühe võrra rõõmsat. Lapsed rippusid emade seelikute küljes, et saada suhkrupulki ehk ronisid isade õlul, et paremini näha mõnd taskukunstnikku. Ja kõikjal keerles kõiki teisi lõhnu ületades rasvaküpsiste lõhn mis oli nagu nende pidustuste viirukiks telkide ja lõpus äärmises lõpus, nagu oleks ta häbelikkusest tahtnud end ise välja sulgeda kõigest sellest hiilgusest. Nägin üht vast Veiderdajat, küürus, jõuetud vanadusnõdra inimBarrett nõiatuvatuma, viletsa putka posti najale viletsam kui mõne algelisema metsmehe oma, kus kaks tilku võtja suitsevad küünlajuppi veel enam valgustasid selle armetust. Kõikjal rõõm, teenistus, priiskamine, kõikjal pulbitsev elujõud. Siin absoluutne viletsus, Mardist, sanditsev viletsus, mida rõhutasid veelgi veidrad hilbud. Ta ei naernud, taimetu teinutnud, päi tantsinud, teisestikuleerinud ta ei karjunud. Ta ei laulnud ühtegi laulu, ei rõõmsatega kaebliku. Ta ei palunud. Ta seisis tummalt ja liikumatult. Ta oli loobunud, ta oli käega löönud. Ta saatus oli otsustatud. Kuid millises sügava unustamatu pilgu saatis ta rahvahulgale ja valgusele mille liikuv laine peatus ainult mõned sammud eemal tema vastikust viletsusest. Tundsin, kuidas hüsteeria kole käsi mu kurku pigistas. Ja naised Musilmib, imestasid upiat pisarat mis ei tahtnud langeda. Mis teha? Misjaoks küsida sellelt õnnetult, mis veidrusi, mis imeväärsust on tal näidata ses haisvas pimeduses oma näruse eesriide taga? Tõepoolest, ma ei julgenud seda kuigi marguse põhjust heit paneksite, naerata. Lõppeks otsustasin möödudes panna natuke rahada lauale, lootes, et ta taipab minu teo põhjust. Kui suur rahva mõõnm aetuna ei tea, mis möllust Mõimale kiskus? Tagasi vaadetas. Ütlesin endale. Nägin seal praegu ühe vana kirjaniku kuju, kes on üle elanud oma sugupõlve, kelle hiilgav lõbustaja ta oli. Vana luuletaja ilma sõpradeta, ilma perekonnata, lasteta muutunud kõlbmatuks oma viletsuse ja rahva tänamatuse tõttu. Telgis, kuhu unustav maailm ei taha astuda. Seda mõistan teil kahtlemata sama raske kui mul seda seletada. Sest usun, te olete kauneim eeskuju, naiselikkus, tuimusest, mida kunagi võiks kohata. Olime koos veetnud pikka päeva, mis mulle näis lühike. Olime teineteisele kindlasti tõotanud, et kõik meie mõtted tulevikus on ühised jääd, meie mõlemad hinged, siitpeale pidid olema yks unistus, milles pole midagi algupärast. Vast ehk see, et kõigil on see olnud. Aga keegi pole seda ellu viinud. Õhtul veidi väsinuna tahtsite te istuda ühe uue kohviku ette, mis alles täis kipsi jäänuseid juba võidukalt näitas oma viimistlematud toredust. Kohviks, sädeles, isegi valgustusgaas, avaldas debüüdi täit lõõma ja valgustas kogu jõuga Valevusest pimestavaid seinu, peeglite läikivaid pindu, liistude ja Simpside kulda punnis põseliseipaaže, keda tibisid paela otsas koerad, daame, kes naeratavad nende rusikal istuvale jahi Kullile nümf jumalannasid, kes kandsid pea pealt puuviljapasteeti ja linnupraadi Evesid ja kani meede, kes sirutatud käsi pakuvad väikesi amfraid, šokolaadi, kohvi ja piimaseguga. Või kahte värvi vöödilisi jäätisobeliske. Kogu ajalugu ja kogu mütoloogia oli pandud priiskamise teenistusse. Otse meie ette sõiduteele jäi seisma üks korralik umbes 40 aastane mees väsinud näoga hallika habemega hoides ühe käekõrval väikest poissi ja kandes teisel käsivarrel pisikest olendit liig nõrka käimiseks. Ta täitis lapsehoidja kohuseid ja laskis lastel nautida õhtu õhku. Kõik olid räbalais. Need kolm nägu olid ebaharilikult tõsised ja need kuus silma vaatlesid teravalt uut kohvikut ühesuguse ainult vanaduse järgi eriviisi varjundatud imetlusega. Isa silmad ütlesid. Kui ilus. Kui ilus seal nagu oleks kõigi vaeste inimeste kuld siia kokku voolanud, et kuhjuda meile seintele. Väikese poisi silmad kui ilus kui ilus. Kuid see on maja, kuhu võivad astuda ainult inimesed, kes pole nagu meie. Mis puutub vähima silmisse siis need olid liiga võlutud, et väljendada muudkui jahmunud ja sügavat rõõmu. Laulikud ütlevad lõbu tegevat hinge heaks ja südame pehmeks. Laulul oli sel õhtul minu suhtes õigus. Mitte ainult, et oleksin olnud liigutatud sellest silmade perekonnast. Võitma tundsin veidi häbi meie klaasidest ja Karafinidest mis olid suuremad kui meie janu. Pöörasin oma silmad teie silmade poole, kallis armsam et sealt lugeda minu mõtteid. Sukeldusin teieni ilusatesse Jeni kummaliselt magusate silmadesse teie rohelistesse silmadesse, kus elavad tujud ja mida mõjustab kuu. Kui teie mulle ütlesite, need inimesed seal on mulle talumatud oma väravate läheb pärani silmadega. Kas võiksite paluda kohviku peremeest võimaldada? Nii raske on teine Testa mõista mu kallis hinge. Ja nii vähe jagatav on mõte isegi nende vahel, kes teineteist armastavad.