Lugupeetud luulesõbrad Luulep mitmest laikast. See pealkiri iseloomustab tänase õhtu kava. Siin ei ole tegemist teatud kindla temaatilise jaotusega ega teatud luuletajatega ega ka teatud ajajärkudega vaid kavas on luuletused, mis on siin esinejate näitlejate repertuaaris ja mida nad soovisid lugeda. Tänase kirjandusõhtu korraldajaks on Eesti NSV Teatriühing. Eesti NSV Teatriühing koos oma aktiivse liikmeskonnaga, kes seal deklaratsioonist huvitatud on, väga palju meie kirjanduslike kolmapäevade heaks kordaminekuks kaasa aidanud. Ja loodetavasti aitab ka edaspidigi. Täna on meil külas terve hulk vanema põlve näitlejaid ja neid ka mõned need näitlejad, kes alles päris näitlejateel veel ei olegi õpilased. Teatrikunstiüliõpilased sääraseid temaatilisi õhtuid ka näitlejate kaasabil on siin majas enne korraldatud ja korraldatakse ka edaspidi. Täna aga siis luulet mitmest laekast. Esimene Viktor Kingissepa nimelise Tallinna riikliku akadeemilise draamateatri näitleja Salme Reek Minni nurme kas ehk Kas ehk õnn on minust mööda läinud ilma et Moliks singi näinud nagu vikerkaareverele triipe ehkama ära taban, õnne, viipe või kõnnu südant hoobilt tabab nagu raju vastu aknaruutu. Ning ma kaasa ruttan puhanguga ja mu rinda läbib õnnejuga. Esimene Tallinna riikliku konservatooriumi lavakunstikateedri üliõpilane Peep Seppik Uno Laht vastlad. Näe, Oleviste seisab ikka endiselt aeg lühemaks, ei kuluta ka pikka jalga. Säh voorimees jootrahaks, viiesendine ja 15 aastat tagasi sa vastlasõitu alga. Hall hobune Kuljusaid kõlistas öös ta kangetel koibadelt kentsakas eksles ja nagu džässitaktis kõlksus, kabjalöök, import, export, pankrot, oksjon, veksel. Härm habemes, voorimees laksutas keelt all viru lambanahas, saaniteki vis vastlapallile, Pariisi dekoltee ja inglisriidest vrakki täiesti pekki. Ülaltraatides viiulit pingutas tuul, häält, pingutas lehepoiss, tuisu käest trumpi. Mannerheim tõotab tuleval kuul tõrjuda punavägede papis tankid Soome Prantsusmaalt, lahingulennukeid saab. Göring pommitas Allija Shetlandi saarte läänerindel lõid lulli patrullid paidest pull puskis poekaupmees kollijaid leinama, mõlemat naine jale. Tõelale, tänane rahvale. Aga härrased tõttasid vihises piits, saan sujuvalt libedalt, liikus aga jalast ses roostes sõit kriiks kriiks, ajahambaga, vabariiklust. Vappi lõbidki järjest lahjemaks küsimärgina sabatuid, sõlmes. Kes loomaks neid Hitler või häälitaks. Lõpp on lõvile põgusal põlvel. Skooleta pidu ja trall kristalli ja kahvlite kõlin. Algas talvise hooaja viimane pall. Luksusrestoran kuldses lõvis. Ooper hõbedast, vaagnale lauale, roosad põrsad suus punased roosid. Prouad hõiskasid, issand, kui kaua veel seda taluda suudame. Proosit. Migreen piinab mind baasides saadik ju. Pappi magab meil padjal, Browning. Näeme maa end, preili Stockholmis saadikuks, on teil onu ja teiseni kaunis maestro, järgmine tants, alguses Swing Merzii märts olidest armas. Swing algas. Kuid aeg nagu kitsuke king vaevas valitud seltskonna varvast. Teate, Selter Berliinis kaks nädalat mangus Kööbelsi käest audientsi. Mana pagantseb kärbsaidki hädaga. Mina helistan, English frentsi, kuulsin eile värske anekdoodi kommunismivastasest joogist. Võtke Viru valget. Eestis Eltterit lisaks läti muna muttersid segi kloppida Leedust Meetunaga pipardada Preisi-Ribbentropiks. Retsept ei ole paha, võtab Vene karul karvad maha. Veel meie käes on riigi võim, veel haarab relvad, kalevite hõim. Niikaua, kuni viimne poisipõnn Mu isamaa, mu rõõm ja õnn. Pealtnäha käis pillerkaar, rahvuslik jutt, seltskond väärikalt seedida püüdis. Aga hinges neil kibeleb rahuturut kõikjalt kiiruga midagi müüdi. Liha, ekspordi aktsiad, säh sulle kulla alusel nüüd nendega enesepeekonit prae. Paludes ka Esa lahti taludest. Külon, aeg sulastel kaelas kraad. Isamaa ja ema kapsaaed. Ah aiakest, ah aiakest. Mul vedas, veel. Üks majadest läks puhtalt sularaha eest. Jäid kätte Õisu mõisa Vändra metsalang. Marko Dancingist, pakub Frank. Aga kes just päriselt lollem yht Anger, Frank. Ei puudunud neil, nagu näete, nupukus ka enne viimast saatuslikku tundi. Ent küllap sündmustikku Rutukus need pisut üle pingutama sundis ja enne veel, kui pööripäev neid kukutas. Jäis seltskond roidunuks ja nagu ette tundis. Pärast meid tulgu sõda või uputus. Sekt transit glooria, Hammondi. Oleviste seisab ikka endiselt kuid aiva noorenenud, Me vana Tallinn. Säh, voorimees jootrahaks, viiesendine, pea tagasi, saksad ajalukku, halli. Ammu koidab. Lõpp on nende pallil. Esineb vabariigi teeneline kunstitegelane Karl Ader. Aleksander Suumanni luuletus Ei ole õige öelda, et inimesed tulevad ja lähevad. On inimesi, kes tulevad ja iialgi ei lähe. Sooja hommiku sarnased. Nad tulevad. Ja tulevad. Ja nende tuled, con, lõpmatu liginemine. On inimesi, kes lähevad külmaasia rõskes, õhtus. Nad lähevad ja lähevad ja nende ümber võbisevad varju. Ja minek on lõpmatu. Eemaldumine. Johan Saare luuletus Kured on väsinud ära ja ühtegi laeva ei ole kus merel. Kas tõesti vaid selle pärast nõnda nutune oled? Kuid kuradi väsivad, isa. Poiss ühi põõselt sebi saar kuid järsku ei leia nad laevapoeg ära enda asjata vaeva. Ära on väsinud kured. Peast viska see väikene mure. Ma kardan. Mida. Et keegi neist upub ja sure. Ei usu. Nad leiavad laeva ja puhkavad mastide tipus. Jää magama. Tähed on taevas ja kuuaknad, aga näe, ripub. Kas kindlasti isa, sa tead, et jah tean. Ja juba padjale langebki pea. Kuid merel on väsinud kured ja Essijat otsivad laeva. Oi suured ja väikesed mured. Oi, suurte ja väikeste taeva. Esineb Tallinna riikliku konservatooriumi lavakunstikateedri üliõpilane Viiu Härm. Tuul lükkas lume vihiseme lõi hange härjal kihisema, tuisk küünlakuisel jäine karm. Toa hämaruses laulis Seema jäid viisid kambri helisem. Päev peagi tuisu, keerussuri, jubutus ruutu hange, turi, tuhm õhtu tukkus aknal. Samaga marjakene väike, kustus päev ja loojus, päike tuli ähmane ja hall. Samaga. Tolgi Rõuge põues ei rauge, hellus. Ema põues. Samaga. Nenne väike lind, vee lima varju peidad enda pea sirgukene PKS, lendad täis tooli, piibia soove, rind. Nii minu memm kord laulis mulle. Ja samaviisi, mina sulle nyyd laulan suve täiks seal. Laulis lapse meeles, sure. Sest ema tema juurde tuleb ju nii ligi ligidal. See on maaga äri gene väike, kustus päev. Loojus, päike. Tuli. Lillelõhnast hell, Saile tuul, kirang põues, ei rauge, hellus, ema põues. Maga memme põlvedel. Kes peavad veel kord? Kas peavad veel kord paiskumat 1000-ks killuks vastu kõrbevad sillutist kivise linna helesinised aknad? Ja kas oigab taas rususel tänaval raudsete kontsedal klaasi kredinal miljon tiimulist soovi mille tiivad on rebinud ära sõda? Ja kas käed Mismõttes lükkasid lahti uue aastatuhande väravat peavad hirmunult katmas filmi mis väetavad praegu kõrgetest akendest kaugete aegade taha. Ja kas klaasiga koos tõesti puruneb põrmuks suurte tegude aeg? Ei ei usu. Kas pole siis kõigile üks sisse minekuks uue sajandi värav ja kas pole üks suurte tegude aeg kogu maailma Need ees? Kas ei voola siis kõigis südameis punaste lillede selgete koitude küpsete, marjade värvi veri? Ja kas vähe on maailmal käsi visata puruks need aknad, kust näevad sõja mürgiseid suitse hullud silmad? Kaks korda 2500 miljonit kätt on suurel maailmas. Esineb Tallinna riikliku konservatooriumi lavakunstikateedri üliõpilane Anni Viiding. August Sang. Laul isast. Mu isa oli ametnik ta kulunud, kuid puhta kraega päev otsa istus kantseleis. Tal oli vähe vaba aega Kuu lõpu poole, eriti siis päevad alati jäid napiks ja koduski veel poole tööta küürutas, et arvud klapiks. Ja alati, kui noomiti ja tervisele mõelda kästi. Ta vastas oma lihtsal moel. Kui juba teed siis teiega hästi. Tast au ja rikkus mööda läks, ei mõistnud elus sisse seada maailma kõigis naudinguist, üksainus oli talle teada. See oli nauding tehtud tööst. Ja kui see oli meeldiv töö veel, kui lõbusalt, siis laulis saag, kui vallatult, siis välkus, röövel, nii õnnelik ja muretu ja hoopis noorem tundus siis ta kui jõude tunnil meisterdas mõnd igapäevast tarberiista. Ta lastelegi leidis tööd ja nagu nõudlik õpetaja meid juhatas ja manitses. Kuid teed on hästi teha vaja. Kui asi olgu valatud, siis seda vaadata on mõlu. Hea töö on nagu ilus laul, kus sees ei ole liigseid sõnu. Kes armastab ja oskab tööd, see imeasju teha suudab töötasapisi kaunimaks ja rikkamaks maailma muudab. Ja inimene, isegi, kui tal on töö, ei jää samaks. Ka tema muutub targemaks ja paremaks ja ilusamaks. Kui isa välja käima läks, ta ikka suundus sadamasse või mujale, kus kihast töö. Seal teine elu tuli idasse kus mehed seina ladusid või kõrgel harjalt katust katsid, nii kiindunud, kui oleksid need tema ehituse platsil, ta seisis all, jälgis tööd. Ei väsinud sest vaatest ära ja helendama kõhnal näol lõi mingi sisemine sära. Ma arvan, isa aimas vist, et tulevad kord, teised ajad. Nüüd, need on käes. Ja kõik, mis on nüüd, mulle kuulub maa ja majad jõude tunnil, alati, kui lähen välja jalutama, ma rõõmu tunnen tellinguist. Kuid süda hakkab valutama, kui näen, et keegi kusagil ükskõikselt oma töösse suhtub ei pane hinge sellesse, vaid vihkab valmis, nagu juhtub. Ma süüdlasena tunnen end. Mul tunne on, et kogu aja jään nagu võlgu midagi. Et ma ei ela nagu vaja, ei ole õige, peremees. Mul isa põrmu ees on häbi. Mul on kui tema mõtlik pilk mind vaataks otse hingest läbi, mul on, kui kuuleksin ta häält. Kas olgu raamat, see võim maja meist maha jääb ju ainult töö. Ja tööd on hästi teha vaja. Esined Viktor Kingissepa nimelise riikliku akadeemilise draamateatri näitleja Tõnu Aav Uno lahe luuletus vestlus rahvustervikust. Aga teie, seltsimees pruudes, võtke vastu satiiriku tervitus. Kuulsin, et vannute rahvale truudust last ehk vestleme rahvustervikust. Nii et eestlane olen ja eestlaseks jään. Braavo, truudus. V2. See on äärmiselt meeldiv, liigutav, eks, et me mõlemad peame end eestlaseks ainult ma juba ette pean ütlema. Mul on tilgake võõrast verd vaarema, noa, rootslase tütrega verd kaasa sain sealtpoolt merd. Vanaisaga, teisega juhtus nii. Lätist, naised ei magus pat. Küllap seepärast lätlaste suhtes tunnen teatud sümpaatiat, aga üldiselt olen ma maarahva tõust soome-ugri Virtsu, Viljandi segu. Seda igaüks märkab mu vaimujõust, mis nii aeglaselt võtab vedu. Näiteks ei suuda mattalini taibata, mida te taotlete, seltsimees pruutas rahvast kui tervikut soovite aidata. Aga kus on see tervik, kes teda puutus? Kalevipoeg su käest sarvikut serviti, selges ott sirgelt serviti lüüa. Aga rahvast kui tervikut vaadelda, terviti? Kirvega kurge ei püüa. Tuleks väljend ei mõtlegi miskine lops. Ühe pulga peal tunneksid ennast üks endine kulak ja üks endine pops, kes jäidki vaid piimavennaks. Ühest lisast elu hakkas neil maitsema solidaarsena Lindsasid huuli pärast piimavend peremees oma kaitsena saatis sportsile kuklasse kuuli. Üks neist külastas kaua küll Siberi maad teise hauaks jussi, sodervik, kas lööge või maha, ma aru ei saa, kumbki nendest on rahvuslik tervik. Assis möllas sõda ja terror ja hirm veretasu klassivahede klikil. Kui teile näib sotsialism, võlusirm, tõmbad ette hop, tsirkusetrikid kohe vürtspoodnik unustab natsitud poe, olles rahvaga ühisest hõimust jõululaupäeva hommikul lastele loeb juhtkirjatöörahva võimust. Eksite, seltsimees põrutas nii lihtsalt need asjad ei muutu. Maailm tulvil alalist liikumist, mateeria liikumist peegeldab teadvus. Ent mis peegeldaks teadvuse kiikumist? Mõnel rahvuslust rahustab ümarduv kõht, mugav korter, hoolitsev naine, teise rahvuse hõre õhk, helesiniselt ebamaine. Aga kolmandale unenäos viirastus Budapestlikult verine piirasus unes veoautolt. Püstoli sai Viru vaadiski, rahvuslik piiratus ajas vahtu külastust okay. Vaatel koolipoiss viisakas välja näeb, ei lõhu pükse ja aknaruute. Andke talle vaid füürer ja vabad käed kukub kisama, peksame juute. Ja veel kujutleb puhtamat vabadust. Puusanõks on rock n rollist. Ega rahvus kui tervik meil, vabandust, koosnameti tosinast lollist. Meil ju tuhandeid noori on vägagi häid. Igas peres on värdjaid ja selgeid päid, see on rohkem kui rahvuslik nähe. Õige seltsimees pruutus nimelt just kõige tähtsam on rahvuslik uhkus. Kui sa kannad kord eestlase nimetust, ära tagane, mis ka ei juhtuks, nägin hiljuti puistes üht seegakest. Tühiasi. Kuid pidage meeles. Kaks pesueht eestlasest leidekest sõimas teineteist puuvene keeles. Ruumipuudusest nakatub mõnele teate, säärane rahvuslik maru. Lõpuks taipasid kurivaim kõnele eesti keelt, siis saad isegi aru. Bussis tasuta naerda, sainim murd, naistel piinlikult, venelased, mina aga musakest teate, miks natuke kurb. Et kui näiteks neid kinolinal agiteeriks neid, olete koomiku paar, tulge, filmime, korralik tasu, kuid nad keeldusid kindlasti asi klaar. Ja kui nõustuksid, poleks neist kasu. Nende sõim tuleks stuudios hädiselt juhm hele valgus. Nüüd oli pime. Meie ühine elu ei ole nii tuhm, et see pilt paistaks, tüüpiline ussid tõesti meil pungil on rongika, majad kah pole kummipallid. Vahel tunnetad ribikondiga, kuidas kasvanud kodulinn Tallinn. Oma kitsaid auklikke kõnniteed, nagu peremees hindan ja kirun nende vahetaks iialgi laia prodveid. Sinu vastu. Väikene viru. Mõningate, teadagi tuntud jutt, minutaoline kummardab Moskvat. Teate vene rahvust kui tervikut, mina samuti kiita ei oska. Ent ühte patta lubama toppida huligaani ja Venemaad vene rahvuse ähvardaja kloppida vene rahvus ei ütle, Tsahkna seda sõna ei leiaksite, lisan ka sõnaraamatu ühestki lõigust. Lenin kriipsutasin läbi, visandas Eesti enesemääramisõigust. Majakovski tõmbasid maha veel vokaalid, kaitseabide sviidid? Kaotab, palkab ka meiegi emakeel, kuigi sõnu meil vähem on niigi. A nendite, mõnede eestlaste jutt kõlab ikka aktsendiga pooleks. Ma ei kirjuta hääldamise õpikut, jätke see nende eneste hooleks, kui ehk teiegi keel tunduks kangena, eks õppige, oleks mu palve. Teie taoline pruutus Angeldab rahvustundega sona halvem, mõistan teid peas seda muusikat, pätsu, aarde, Fonni. Ah et eestlased matki ku Gruusiat, kus rohkem on julgust ja jonni. Või ehk Tallinna turul peal tihti näeb, teate, säärane karvane veli gruusia ideaalide pant, mis teie fantaasias kehtib, näete, olete rahvuslik spekulant, müüge edasi loorberilehti. Mina moskvalast põrmuse püherdada ega soovita seda ka teile. Mind kui inimest Moskvaga ühendab ustavus komparteile. See linn pole minu jaoks festival ei metroo ega aguli praegu. Ta on lipp. Pea temaga raskusi jagada, hea on kuuluda kindlasse liitu. Ja kui härrade käest saame pragada, võtan seda kui moskvakiitu. Nii et eestlane olen ja eestlaseks jään. Braavo, pruutus, väga. Tervist. Soovite teade ruttu, eks? Miks nimelt Ma hüüan teid Brutuseks? Teie ei puutunud seesarit koos nutsime siis, kui ta suri. Alles pärast septembripleenumil, peas möllab teil, suri Murry. Paluge majandus, kõik patud ja kõik, mis tehtud, vildak kiruma. Mingi udune demagoogia nüüd on teie uus ebajumal. Algab intelligentide ärkamise aeg sotsialistlikes raamides üksnes osa võtavad need, kel on silmadel kaed ja ka need, kel on jänesepükstes. Mina lubage, loobun, sest kahtlasest taust, ärge pidage ennastki lööduks. Vaimutoitu jätkub teie jaoks üksnes leivast. Ei saadud ju sööduks. Aga kopitanud kirstust ei kogume teie kõikide eestlaste uhkust. Julgelt kiidame oma nõukogude rahvaste sõpruse puhtust. Ja kui otsivad südameid, leidis mu laul, teadku võideldes sõpruse eest just. Me hoiame rahva kui terviku au. Eesti Töörahva ainukest eestlast. Esinenud riikliku teatri Vanemuine, näitleja Ines Parker Helvi Jürisson kas teate? Kas teate, mis Saarded on teisjõud, andes südameis? Õnn oli ta isaks ja rõõm teemaks. Kõik ajaloorikkused saite veel lisaks. Ja uskuge mind, et sedagi nähti, kui hälli teil pandi terve ookean tähti. Säravaid siniseid, kiirgavaid, kullaseid, hõbe heledaid, kahvatu, kollaseid. Vaadake ringi, kord tähest silmaga. Olge kord üheskoos terve maailmaga. Te pole sipelgad, mässava mere eeslainet, Rütt, mon teeniste vere sees. Olete võlurid, nõiduse kepita, tule ja veegide mõttejõud, lepitab julge ilu ja armastust uskuda. Juhus eelist ei saadi siis kustuda. Kas te teate valgusse lüüte et tule maa peale köite et teie õnnest saab kõikjale sooja. Et teie olete loojad?