Seekordses luulekavas kuulete Ameerika luuletaja Robert Frosti loomingut Minni nurme tõlkes. Kava on kokku pannud Kadi Alatalu. Loeb Kaarel Toommuusika on valinud Tõnis Kõrvits. Väike linn. Ma tahtsin, et laulik siit minekut teeks, eilorritakse järjest mu maja ees. Ma käisi lõin kokku, et koheda, kaoks. Epo olnud mul kannatust raasuda jaoks. Morse eneses viga, ent ehitus vist et ei talunud linnul hõõrumist. Siis pidi külmiskimus olema väär. Kui tahtsin, et vaiki jääks laulu. Mida teame Robert Lee Frostist? Sellest ligi 90-ni elanud ja töötanud Ameerika luule hiiglasest sündis San Franciscos 1874. aastal. Õppis Avadi ülikoolis. Oma pika elu jooksul on olnud kingsepp ja õpetaja, inglise keele professor, provintsilehe toimetaja, farmer, luuletaja, kes armastas elu vaikuses maal. 1913. aastal ilmus Inglismaal esimene kogu poisi meel. 1914. bostonist põhja poole. Kodune loodustöö ja töörõõm, armastus, mõtisklused inimeses looduses. Need on Frosti teemad. 1923. aastal tal ilmus New Hampshire 1930. kogutud luule 1936. aastal. Edasine haare. 1942. aastal tunnistaja puu. Need raamatut tegid Frostist Ameerika Ühendriikide tähtsaima kirjandusauhinna, Pulitzeri preemia, neljakordse laureaadi Fross, rahvusliku kunsti ja kirjandusakadeemia kuldmedaliomanik. Mitme USA ülikooli ning Oxfordi ja Cambridge'i Ülikooli audoktor. Frost on avaldanud 14 raamatut. Kirjutanud lisaks luuletustega värssdraamasid. 1962. aastal oli 88 aastane Robert Frost meie maal. Ta tahtis ise ära käia maal, mis oli talle küll tundmatu ja kauge, kuid huvitav. Ta tahtis ise näha ja lendas üle ookeani. Kord vaikse ookeani ääres umbmäärast müra tegi, mässab vesi, murdlained tormi, juukseid hulgakesi, Jalootsid valdavamalt kogu kallast kui iial enne heita enda all. Nii sorakil kui sassis juukselakk. Vee kohal rippus pilve Pulf tuntak. Ennast kindlamini tundvad näis, et kaljusein ta selja taha jäi ja Kalju selja taha terve manner. Sest öö näis ähvardavat nagu vanne. Ja mitte ainult öö, vaid igavik. Üks naisolnud ettenägelik, ju ammu enne olnud kõige algus. Kui ükski jumal ütles, saagu valgus. Ei kaugele ega sügavale. Eks pilk üle mere selja jää vaatajail peatuma maale pööravad, seljaveelt silmi lahti ei saa. Seal paistab mööduvast laevast vaid kõrgele, tõuseb maist. Vees peegeldus Rünkkiast taevast ja valgest kajakast. Kaamerrest küll vaheldusrikkam maapuule, kui lubab ilm, vao laine, covid rahvaliit ka maalt merre, ele pöördub silm. Ei sügavale näha ei kaugele näha natsa. Ent kas selle tõkke taha pilk iial jäänud pidama? Liivaluited Wonomeeerrel, vesi laines kus vaibub voog, seal rand onlainjas tahkest ainest. See maa on merre ain. Ka õued, luite kaetud. Ja kalureid, kes siin ei ole merre maetud. Kah, matab üks kord liiv. Ent inimkonnast aimu ei ole. Merel veel, kui arvab inimvaimuda võitvate oma teel võib laeva Merley võtta liiv, mata küla. Kuid uus laev, con. Teele tõttab jaatrotsiviilinguid. Vaatan talle näkku ja näen kaljut üleni pragulist. Pragudest vaatavad head lihtsad silmad. Kaks helesiniste lillekest, mis hallis kaljus koha leidnud. Kivil kaks tihedat tormissasitud kulmupõõsast, nende all kaks auku käes, kus rahus supelda saavad tänane õhtupäike ja noorus ammu möödunu. Kaks naiivsed lapse silma ja kume võimas hääl. Robert Frost. Eduardas emierlaitis. Kaks vaatab kaht. Need oleks armastuse ja unustus. Mäenõlva pidi kandnud edasi öö saabudes veel veidi edasi. Aga niikuinii nad pidid peatuma ja mõtlema, et konarlik, ohtlik ööl mägedes on minna tagasi, kui nende ette kerkis kõrge müür. Jahukastraat. Veel minna, edasi põud, hundist tungi. Kui nad peatusid ja tunnistasid teed, mis keelatud. Teed, kus võis iseendast hakata maa libisema veerema kivi ilma et keegi käiks seal. Lõpp, nad uhkesid. Head ööd, olid metsad. Kuid see polnud kõik. Seal seisis kuuse varjus emapõder. Ja üle müüri vaatas neile vastu. Ta vaatas ühelt nemad teiselt poolt. Et nad ei liigutanud pidastaneid kaheks kõrvuseisvaks kiviks. Ta silmades ei paistnud mingit hirmu. Neid kaht näis talle pole tarvis karta. Kuid ükskõik, milleks, ta pidas neid Nende üle kaua pead murdnud vaid kaugenes neist mööda müüriäärt. See sees on kõik, mis enam oodata. See polnud kõik. Nad kuulsid Nursatust. Seal seisis kuuse varjus isapõder. Ja üle müüri vaatas neile vastu. Seal olid suured sarved, laiad sõõrmed. Kuse ennist emapõder seisnud, seisis ta piaadi õmbutades põdrapull neid uuris, kui küsiks, miks te end ei liiguta, kas ilmutada elumärkide ei saagi. Näib, et te elate, kuid kahtlen selles. Ta vaatas. Aga nad ei söandanud kättallesseerutada murda lumme. Siis kaugenes ta mööda müüriäärt. Kaks nägid kahte punkti samamoodi. Ju see on kõik? Jah, oli. Seal nad seisid ja justkui vägev laine haaras neid. Nii nagu ootamatus lembuses oleks hoovanud meelearmastust. Tihti korduv unenägu. Just rub kiuste pimedas öös mustas mänd. Ja puutus ka siis, kui magama nad jäid. Toa akna lingi ruttu ühtsoodu aknale, kui lind oks koputama naasis. Suur puu näis seisvat nõutuna ees salaDarrast klaas ei pääsenud tuppa. Puu, kus Undnud nägid kartma, ajas neid siiski neile viirastus, mis puu võiks teha majas? On palju teisigi asju, mille olen leidnud ennast luule kohta öelnud olevat. Aga peamine neist on see, et luule on metafoor öeldes üht, tähendab teist öeldes üht, teise sõnadega. Luule on nauding peidetud mõttest, luule on lihtsalt metafoorides tehtud. Nii on ka filosoofia ja teadus selles osas, mida nad võtavad naaberalalt. Sisemiselt on iga poeem metafoor või ei ole ta üldse miski. Ja teatavas mõttes on kõik luuletused alati ikka seesama vana metafoor. Robert Frost. Lehti korjates maast korjata lehti on tulutu töö täis kott küll kuid kerge kui õhupall. Too. Ma metsades kahlan ja kulutan kingi kui jänes või hirv, kes jooksevad ringi embama küünimäeharju, mu käed. Ja jättes mind varju mu üle on mäed. Võin tassida lehti nii palju, et lasu neid koguneb kuuri. Kuid mis sellest kasu? Lehtedel sammuja. Päev läbilehtedel sammusin kuni viimaks olin väsinud. Kes jalal lehti veel tunneb, teab, kui tuulnad räsinud. Ehk surma hirmud Rootsis momeel liiga ägedalt säästmata rammu teel mullu sõid lehti põrmu, sõtku siin aina sammust sammu. Pea kohal kogu see suvi, näete minust kõrgemal okstel seisid. Ja langedes leheda minust möödusid seal oma viimsel reisil. Neilt kuulasin hoiatussosinad juba suvel ma nõnda kaua, et kui nad langesid, siis näis nad mullegi, avavad haua. Mu südametu uksete põgusus oli kui leht-lehelt varing. Ja kolletus riivas mu silmi ja suud. Nii tasa kui läin avarii. Kuid polnud minna määratud mul. Ehk nemad küll lahkuma pidid. Pea püsti. Nüüd, kus Robert Frost on küll ameeriklastele juba väga kaua olnud nii suureks luule autoriteediks, et just temal paluti lugeda oma luuletust John Kennedy presidendi ametisse pühitsemise 1961. aasta jaanuaris. Aga ikka veel raske kindlaks määrata tema tegelik osa 20. sajandi inglise keelses kirjanduses. Kui vee Independent avaldas 1894. aasta novembris Frosti minu liblika, ei olnud Hendrik jampsi essiivencroo veel palju kirjutada jõudnud. Ulja iid oli aasta varem avaldanud küll kelti hämaruse, kuid kuulsust toonud poeemid ei olnud veel tulnud. Džentsialisi paudi karja seal polnud veel üldse alanud. Francis Scott Fitzgerald William Faulkner, Ernest Hemingway polnud veel sündinudki. Hoolduvitamann elas ja töötas, aga tema jõud olid juba kulunud. Aeg oli oma töö teinud ning ta vanaks heaks halliks poeediks kuulutanud. Frost tuli üksi. Ta elas üksinduses, kirjutas üksi. Teda võiks pidada esimeseks ning selge on see, et jäänud järgnevatele mõjumata. Jäädavalt möödas. Mis oman, võlgnen neile, kes möödunud musta ammu seest jälgi minu teile on jätnud nende sammud. Mu võlg on seda suurem, et läinud nad mu juurest. Ei võiduvankril sõit sõnade enam siia traavi ei minuga nad sõitle mindi ees tõi tõuka kraavi. Nüüd teisal on need rajad kussurrutata, neil vaja muudee nad jätnud muuga, mul pole juttu vesta kui vahest ainult puuga ja mõtlengima, sestap teed nagu maalrimehed, Bon kruntinud langenud lehed. Pea päiksepaiste napib, värv, valge muutus, tuues. Siis siia hästi klapib. Kuid kerges lume kuues Nis hõbedases säilib. Jälg lehtedest veel säilib. Kord kaob mu teegi umbe, kui astumast Malacan ja jälgijaid elu. Mu eest ehk käima hakkab siin talume laadet, põldhiir või reinuvader. Inimsoole tasun nii võlga, ühtki rada paika, kus ma asunud ei saanud. Nad osa miinust. Kuna neis olen viibinud. Mida ütleb 50. Kui olin noor, sain õppust kulu Dailt. Mu tulisust see jahutavad näis. Jäik tundus vana vorm. Kuid ajapikku kool õpetas mind mõistma minevikku. Nüüd, olles vana, õpin noorte käest, et halli päisena veel uutma näeks. Taas tunnen huvikoolipoisi liku ja noorteringis. Õpin tulevikku. Meenutan meie esimest kohtumist Frostiga Ameerikas, tema vanas majas meenutan tema soonilisi metsaraiuja käsi, tema vana kortsudest küntud ilusat tugevat nägu, Kumedate võimast häält. Kui ta luges oma luulet meenutan Frossi kohtumist oma luulelugejatega Moskvas, nendega, kes tundsite värsse originaalis siia nendega, kes lugesid tõlkeid. Ta nägi meie suurt luulehuvi ka suurt huvi Ameerika luule vastu, mille särava maiks esindajaks oli täise Konstantin Simonovi. Karpeedeeemm. Aegne nägi kõrvu käimas kahte armunud noorukest. Ei tea, kas kodu poole või kirikaia poole, kus kumisesid kellad. Aeg siis, kui välja jõudsid nad kuuldekaugusest. Neid käskis õnne maitsta. Temaitske õnne, õnne ja rõõmu, tundke päevast. Aegi luulet sunnib kõikese ette hoiatama et armastajad õnne kesk oma õnnetulva ka tõesti tunneksid. Eine ta oma õnne. Kes elab olevikus või hindab silmapilku? Põlgan siit ilmastama. Ei, enam ei alga, king pigistab. Ja jätan linna. Ning sõbrad head. Las sänginada minna, täis võtnud pead. Ei lahkuma, nii mitte vist kui Aadam ja Eeva Heedenist. Müütunugum. Siit ilma rajalt ei keegi ju mind ära aja. Mu ekslik hing on laulu päralt. See kitsas ring siit, härra härra. Ma lahkun. Ent taas tulen, kui paha on tunda end teist maetud maha. Poeet vaadates tulle, loeb luulet, inimesest ja teest. Ta on neis aastais, kus öeldes sõnu tee, lõpp ei naljata. Tema ütleb neid rõõmsalt ja lihtsalt otsekui nähes kaugel silmapiiri taga värsse oma teed minema palju kaugemale kui inimese elu ookeani kohal paigalt, liikumata tööd armastavalt laineid murdes, üleni kurdudes, mõrades kortsudes seisab helesiniste silmadega kalju. Paet lilledega Keskküla meil habemeajaja juures oma lugusid pajatab kalurid. Ja läve ees lagedal siinpoolkuure on sadama leidnud tagalapaat. Paati jäänud on ankrusse tervedel, murus. Paad pardoni lilli on kasvanud täis. Just nagu siis turski, kui neeme gurust taat lahe suus, paadiga kalal käis. See taevalik last. Meie mõte viib muule. Et küllap veel uurides ilmakaart sõid paadiga purjetaks priskes tuules lausmerele ott sima õnd sate saart. Robert Frosti luulet luges Kaarel Toom, muusikaline kujundus Tõnis Kõrvits, sealt.