Katkenud Puškini Jevgeni Onjeeginist Betti Alveri tõlkes. Kui tahkes tõuseb üles Üürüpest hele koidule, rõõm suur nimepäeva päikes üles ja purpur pihus, pidur. Kui palju Laariumite kodus nätena võõraid pikas Rodus tõld saalisid oma õueteel ja muudkui tuleb veel ja veel. Toas Vadim, südamesõbrannad naer, mopsid mammad, siidirüüd. Eesruumis aga tere, hüüd, kraapi, jalad kokku löödud, kannad siiski siin kahin, kylav jutt, seal kriiskav amm ja lapsenud. Naisega kui murumuna serveeretu Kõik lapsukesed ribureas, muist imikud, muist habemik, kelm, Fljanov, kes on peale muuga nõunik Narv ja lobasuu. Seal Harlikovi selja taga ta laste seas. Eks sule sekuls prilliga ja parukaga Tambovlanemis ööd trikki. Ta tuleb ehtsa prantslasena laulfraki taskus. Viis on kena ning ülituttav niikuinii harva jei vub Ellandormi vanast almanahhi slaidis nii sündsa trükitud kupli. Kuid teravmeelne on trikki, kus varem Niina nimi seisis, seal seisab värske tindiga, nüüd äkki Bell tati ana. Kõik see käivad nüüd läbisegi toas kahinat, kui tuule pöördub emade ja tütarde rõõm loost tuss, roodu komandör. Uudist, mis ta ütles meile ja moosekandiks laviinile, polkovnik ise läkitas päris pall on tulemas neid käsikäes ja suminaga kõik söögituppa ruttavat sõbrannalt, sõbrad-tuttavad on pikka pidulaua taga Tatjana tütarlaste seas. Noorhärra taga vastas reas. Siis kähku risti ette lüües nad lauda istuvad, mis muud. Noad-kahvlid krõbisevat süües on sõnatud kõiki jutus uut. Kuid pitsia, naps ja lauskond kisab lärm lärmi level särtsu, lisab, naersid naerust hõikest, kõik. Uks avaneb ning äkki kõik ehkinitialenskit näevad. Seal kriiskab maja prouagi, oh issand, viimaks Soomet. Kõik teevad ruumide hoolise ajevat ja härradel on sedamaid rõõm tervitada tulijaid. Nüüd istuvad keskpidulisi, kaks hilinenud külalist Tatjana käiust vastamisi. Hing hirmul, põudes põlemist ta pagiks pimesilmi nuttes kui Hirbekenebadrikutes. Kurb, kirglik, abitu ja tumm kuu paistusest veel kahvatum ta ongi juba minestamas. Kuid meelemaalselt veel võitjaks jäi pooloimetuna noruspäi, ta kuuleb, tervitab just ja samas paar sõnakestki, leidub tal suusoojaks öelda sosinal. Onjeegin liigseid õhkamisi ei sallinud ja vihkas just eelkõige traagi närvilisi nutiannasid Jaminestust, ta tundis liialt kõike, seda nüüd ärritas, nüüd häiris teda see pidu, meil see kriiskav lärm ja vaese neiu meelehärm. Ta muutus hõljetuks ja õelaks meelt paelutamas kättemaks, mis Klenskit rabaks üllatakse, kas mis südameni nõelex ta karikeeris mõttes neid head ujulisi härraseid. Kui see oli küll Tatjana paleni heiatanud, ärevil kuid õnneks pidupirukale kõik vahtisid, sel minutil ju kaovad tuliuuelt linnupraega. Nüüd magusroana jääb veel aega ja lauale ongi vahu. Need sihvakad, pokaalid siin ühtika meenutavad mulle su pihta siidikirme all Siimu tunnete Kristal. Kui süütuid värsse lõin ma sulle, kus olin purjus noorusmaal suvehitlusest Sõõrunfia. Kark lendab lake disimega, vein voolab klaasi. Aga seal trikki kupliga laua taga ju niheleb, kui merede peal ta tõuseb. Õige hetk on ligi, ta laulab veidi valesti, Ki pilk otsetanyal. Väike paus. Siis kajab, müriseb aplaus. Tatjana Kiiu igal juhul peab tänama. Poeet on suur, kuid väga sõbralik natuur. Nüüd joob ka tervist pidu puhul ja kingib oma väärt kupleedatjanale. Mis trikki? Siis ruttab Tanjat õnnitlema pik piduliste ridagi. Seal on oneeginud. Aga tema ei ütle mitte midagi. Kaastundega, ta märkab samas, mis piinandaaniat ahistamas. Ta kummardab. Ta pilk on hell. Kas peitus viivu vältusel, niisume sooja pilgud, Aga kogetne mänglus, osavõtt, kes teadis, kesin päris tõtt. Tatjana hing ta pilgust aga sai kosutust kui longus lill, mis virgub vihma, Wirevil. Ma hellitasime üks kord plaani, kavandasin seda teost, et pildi umbes kui Albany loonud Peterburi ballipeost. Siis aga esimeses vihus, oh daami jalad õrnas kihusteilt, eksisin ma tundehell ahlakestel jälgedel. Kuid noorusmaa jääb selja taha ja taltuma peab meelia stiil. Seepärast lihvi luule viil töö liigselt, lisas arvude maha ja puhasta mu range pihk neist vimpudesse, viies vihk. Üksluiselt korduv muutub üha, kui meeletu ja ennatlik noor elu hoogia tormi müha on kiire vahelise Viherk. Onjeegin kättemaksu eeli nüüd muiates ja salameeli on, olge kõrval. Jalamaid Nad keerlevad tantsijaid. Siis olge istub jutuainet, Tonjeegin leiab siit ja sealt siis jälle poole sõna pealt. Nad keerlevad keskvalsilainet. Kuis üllatab see rõõm ja rutt Nilenskit, kui ka publikut? Masurka kõlab omal ajal, kui kärgatas masurka kõu, siis tantsupõrutusega jal tuld lõi parkett ja mehe põu teosali piidad, ruudud raamid, kõik värisesid. Nüüd, kuid daamid Me libiseme kergelt. Vaidsin pikki peegel põrandaid. Seevastumaal ei ole muutnud MTV ilmas urka hoogiagaks kik vurrud, hüpped, kontsa plaks neid mõjutada pole suutnud, ei vägev muut. Me õel türann ei aja laps, ta mängukann. Seal vihuti ja Vembukene moonu poekva naljatilk Vibolgakese ja Tatjana Jevgeni juurde. Silma pilkonjeegin, liugleb Olga saatel. Nüüd surub kätt nüüd õrnal vaatel kaaslannalon öelda, tal paar sõnakõlksud sosinal. Kuid olgem euron helebuna, ta naeratab niiedevalt. Vladimir armukadedalt mäed kõik ja ootab õnnetuna masurka lõppu. Veelak, sunnehk vada Olgakottiljon. Ei kuidas seis Onjeigimbalus ons võimalik ja Olga põis ja olge raatsis. Oh kui valus. Nii petlik on see kevade õis, nii reetlik, elu, koidu kuumal õõs lapsukene siis jumala kui peenelt punutud intriig ei ärasid, mis liig, on liigpeolt koju kapates, kui maru noorlenski naiste nükeid neab. Kuid juba tunne, et juba teab ka lahendust, mis annab aru ja kõrvus kidel kohab tuul kaks püstolit jättina, kuul. Peedeeeffi oma sünnikohas. Siin ma sündisin siin selles paigas, madalikul lauskmaa süles, laias sünnikoht, mu linnakene väikehoidja, laulsin helisevat, näikse kajab kõrvus, kuigi vaikinud. Minnes siit ma olin väike poju küpse mehena ma tulen koju. Kaks on aastakümmet mööda läinud. Oleme muret maa ja rõõmu näinud. Kaks kõrt 10, kuidas kadusse. Mängusõbrad, kuhu kõik siit jäite. Kas ka teie kaugeid radu käite? Tulge istuge mu juurde maha. Meheksaid Ma unustada tahan, et sain veerandsada turjal. Linnus lahutusest kui kandes endas mõtte aina paigast paika lendab asub nagu mesilane teele otsib lisamälestuste meele. Armsaist paikades. Uuesti nüüd olen väike laps, ma puhun pajupilli, sõidan Frats, sõidan ratsakepist tulisalul küna juures kustutanud janu. Traavel ju ei. Ja ta unelaulu laulab mulle juba suvi, kun. Siiski kuulen vee. Lenin, tallenn, Lepatriinoke. Katkenud Anton Hansen Tammsaare romaanist tõde ja õigus. Indrek jäi aida trepi ette seisma, selg ukse poole vaadeldes ümbritsevaid vanu hooneid, kuhu suletud, nii palju mälestusi. Millised on nad siis, kui ta ükskord jälle siia tuleb? On neid üldse veel siis olemas? Aga ta ärkas äkki nagu unest. Kuulmeid tabas mingisugune tuttav käeksumine. Ta pöördus aida ukse poole. Ah jaa, see oli vana kirjatud kirstu kaas, mille Maret just praegu avas avas ja pani pulga püsti vahele, et ta ei langeks kinni. Indrek läks aita, astus kirstu juurde. Kuid solita, kirjad tuhmunud ja lihtsaks muutunud. Aga kirstus oli sama lõhn nagu mitmed aastakümned tagasigi. Mis lõhn see on? Küsisin Rekmaretilt. Ma ei tea, vastas mõõdet. Aga see on juba minu emalt lõõgast saadik, nõnda vist koi raudrohu lõhn. Ja vaata, Tiina. Siin olen ma sulle linase rätiku, mille veel minu ema oma käega kedranud, aspeldanud, käärinud, kudunud ja pleegitatud. Ma olen kaks tükki mälestuseks hoidnud ja teise saad sina nüüd omale. Mallet Kristiina Ida uksele, kus heledam valgus, et näidata rätikute, millest jutt ja teisi asju, mis ta kirstust võtnud. Sest ta suri enne, kui Indrek sündis. Aga tema nime ja mälestusega puutus ta igal pool kokku, kui ta liikus Vargamäe. Indrekul endal polnud temast mälestusi vaid tema mälestas ainult teiste mälestusi. Mälestuste mälestus. Ja äkki tundus talle siin kirstu ääres seistes, et kogu elu polegi muud kui ainult mälestus või mälestuste mälestus. Kõik ülejäänu on nii tühine, et selle võiks rahulikult loovutada. Kogu inimkond terve oma elu ja hädadega. Võitluste ja valudega on pisitillukene täpekene mälestuse kõrval. Pisinatukene lõhna kuskile vanas tuhmunud kirjadega kirstu nurgas ja mälestuste mälestus mõnest ammu kadunud naisest või mehest. See on inimese elu. Sellele ei pea koguni mitte mõtlema ja ei vargamäel ega kuskil mujal pea ühegi vana kirstu juures seisma ega tema lõhna paistma. Kui ei taha, et ärkaksid, mälestused ja mälestuste mälestused. Juhan Sütiste luuletus 28. detsember 1929. Mu süda rahutu ning kisub jälle koju, kui pettumusest kibedaks Sand, meil see kamber vastu võtab oma poja. Siin leian vaikseid pärimusi. Mu süda rahutu ning kisub jälle koju. Siin köik kõnentselt südamlik ja vana k neli tooli, madalajalgne laut, seesama lammudki endist valgust valab. Ja uksel ikka kriiksub käsi lault. Ja kasvult suureks sirgunud mõni lill. On tühjaks jäänud vaid minu voodiase ta kohal tummalt ripub vana pilt. Kell ainult seinal astub vähedase. Poeg teadsin. Teadsin, et sa koju tuled. 30 sai sõjas täna täis. 30 õhtut metali tuulijate märknatageldagistamas. Käit. Poeg, teadsin. Teadsin, et sa koju tuled. 29, su aastaid lugem, sim kitsas toas. Kord olen luule mürgi hinge joonud. See on mu elu rahuläbi purenud ja tuulde lennanud. Sinu vaev ja hool. Mu kodust võõrutandon, ära jant sulle ainult unelmate murd. Mu rõõm ei kodanlikust õnness ära. Sant. 30 aastat mööda lennanud juba neist valu aastad olnud viimsed viis kuid süda siiski ainult laulda lubab. See on mu elu enda tõmmati risk. 30 aastat. 29 kord pole need siis kõik kõnentselt südamlik ja vana ning valgus ära kannab mureweed. Vaid küünselt, pisar alla veereb salaja. Aleksander Vardovski luuletus pärisosa. Mind jätab külmaks kuulsus, kära ma võimu kire väitlust ja kuid metsarajast koidusalas maa oma osa saama pea ja lapsepõlveaianurgast, kus lõhnab kanepile laas ja vihma pestud kase urmast, mis varisenud Slamat maas. Ja rannakividest peab murdlainetuse võimas hääl ja laulus meie noorusajal, mis suureks kordumatuks jää. Las rohkeid kaotusi ja võite ka minu osaks saab mu teel sest kogeda ja näha kõike. Ja kõike tundaiskab meil veel rahu ei saa ühest mõttest ma kaljukindlalt teadma pean, et oma koormat kokkuvõttes ma ausalt vedasin ja viha.