Päeva on alanud uus töönädal ja on esimese sellenädalase argipäeva saateaeg ja tänase argipäevaga alustame tasahilju ka Eesti uue valitsuse tutvustamist ja sellepärast on mul kõigepealt rõõm tervitada stuudios värsket kultuuriministrit ametis oldud alles vist kaks nädalat umbes 10 päeva palmaru. Aga et uus valitsus üksinda ei saaks otsustada ja määrata, siis me oleme kutsunud stuudiosse unikaalse seltskonna kaks pikaajalist endist kultuuriministrit Signe Kivi, tere päevast. Kunstiakadeemia rektor, professor ja riigikogu kultuurikomisjoni liige Jaak Allik, tere ka minu poolt. Aga sellega meie tänane esinduslikkus ei piirdu, vaid meil peaks olema ka Tartu stuudios üks inimene, tere päevast. Tere päevast. Ja see inimene ei ole keegi muu, kui samuti riigikogu kultuurikomisjoni liige ja endine haridusminister ja vastne Isamaaliidu esimees Tõnis Lukas. Nii et seltskond on igati väärikas ja niisugune tagamõte on, et tänane saade kestab ju ainult 50 minutit ja selle ajaga me eesti kultuuri probleeme kõike lahata jõuad, võib-olla sügise poole saame sarnases koosseisus kokku ja võiksime uuesti kultuuriasju arutada. Me alustasime tänast saadet niisugune, seda kõige üldisema küsimusega. Missuguses seisus siis on tänasel päeval Eesti kultuuripoliitika ja alustaksime võib-olla vastse ministreid kenad? Noh, ma ei tea, kui viie palli süsteemis hindama peaks, siis kusagil nelja kandis Toimub täiesti normaalne, tavaline areng. Enne mind on kõvasti tööd tehtud ja ei ole mina ka praegu ju ka ministeeriumis kaugeltki ainukene töö tegija ja enamus asju, mis seni tehtud on, ma loodan, et ka praegu jätkuvad. Nüüd siis Signe, järgmisena. Jah, aitäh. Mul on väga hea meel, et kultuuriminister Raivo Palmaru hindab kultuuri olukorda hindega neli. See on suur tunnustus kõigi eelmiste ministrite tööle, sest ma kujutan ette, et hinnad viis kui üldse sellele valdkonnale saab hindeid panna, aga et siin need viis on vist vist väga raske saavutada, aga aga kõigi töö on küll sinnapoole olnud minu meelest suunatud. Et asjad edeneks siit ja, ja paremaks muutuksid. Ja mulle tundub, et me võiksime olla ühte meelt selles osas, et olgugi, et valitsused on viimastel aastatel vaheldunud päris tihti mitte liiga tihti, aga päris tihti ja kultuuriministritooli peal on istunud erinevad inimesed, erinevate poliitiliste parteide esindajad, erineva maailma nägemusega inimesed, erineva kultuuritaustaga inimesed on töö seal majas jätkunud järjepidevalt. Meil on kõigele olnud ühised niisugused kultuuri väärtused ja ja nii minu endine kolleeg Jaak Allik kui ma ise, andes üle oma ametit Margus Allikmaa-le olen, olen püüdnud avameelselt rääkida kõigest sellest, mis mis teeb, tuleb eelkõige see, mis on saavutatud, seda kunagise rõhutama, segas, paistab välja ja siis on saavutatud või pole midagi saavutatud ja mulle tundub, et et ka edasi on kõik järgnevad ministrid täpselt nii nii toiminud ja ma hindan seda, seda kollegiaalsust kultuuritundlikkust ja, ja süvenemist ja usaldamist, üksteise usaldamist väga-väga kõrgelt. No läheme nüüd ajas tagasi, Jaak Allik oli enne Signe Kivi No mitte nüüd üsna sageli, kuid, kuid siiski teinekord võib ühe või teise kultuuritegelase suust ja kirjasõnast leida väidet, et Eestis ei ole kultuuripoliitikat ja sageli kordavad seda ajakirjanikud hakata siis natukenegi uurima, mida üks või teine kodanik, kes nii on öelnud selle kultuur poliitika kultuuripoliitika all, mis nagu peaks olemas olema, tema jaoks ette kujutab, siis kui natukene taandada seda asja, siis selgub, et ta kujutab ette seda, et, et kas tema valdkonnale või koguni temale isiklikult ei jagata küllalt palju raha. Ma neile lausetele vastukaaluks ma pean küll ütlema seda, et olles eeskõnelejatega nõus täiesti, et kultuur on üks neist ja mitte just paljudest ühiskonnaelusfääridest Eesti Vabariigis kus just nimelt riiklik poliitika on ja see on stabiilne, see on sõnastatud võrreldes on olemas Eesti riigi kultuuripoliitika põhialused 98. aastal ühehäälselt riigikogus vastu võetud. Minu meelest meil ei ole Eesti hariduspoliitika ja sotsiaalpoliitika põhialuseid, kui, kui pehmetes sfääridest rääkida ja on nii kujund, et meie valitsus 99. aastal võttis vastu vabariigi valitsuse tegevuskava kultuuripoliitika elluviimisel lähiaastail, mida hakkas juba uus valitsus, mille minister oli Signe Kivi ellu viima ja täpselt samuti kordus 2003. aastal, kui jällegi valitsus võttis vastu tegevuskava ja uus minister Urmas Paet hakkas seda ellu viima ja ja ega mõned neist põhialustes olulise muutuse, noh, need on parlamendi poolt sõnastatud, aga tegevuskavades muidugi on omaette oma rõhud, oma prioriteedid, aga põhimõtteliselt on täiesti järjepidevalt erinevad valitsused, erinevad ministrid viinud ellu seda kultuuripoliitikat, mida omal ajal sõnastati ju kaks tot spetsialistide kultuuritegelaste endi töögruppide poolt ja kui mina mäletan, siis minu järeltulijat Signe Kivi osales selles kunstitöögrupis. Margus Allikmaa osales teatritöögrupis, nii et tegelikult ma julgen öelda, et kultuuripoliitika on mitte ainult riigikoguga konsensuse Voitka tõesti kultuurispetsialistide kultuuritöötajate küllalt laia konsensuse noga heaks kiidetud ja edasi selle arendamine toimub muidugi ja selle muutmine kindlasti aeg toob muutusi kaasa, kuid põhimõtted on paigas ja ma arvan, et need põhimõttelisi olegi vaimukad. Ja mulle tundub, et enne kui Tõnis kindlasti päris seda meelt, mis meie siin ei ole, tahan ma ikkagi rõhutada, et et rohkem kui 10 aasta jooksul ei ole järgnevad kultuuriministrid asunud sellele toolile alustades eelmise kritiseerima, sest see on unikaalne situatsioon, seda teistes valdkondades. Paraku ei ole toimunud. Tallinna stuudios kostab üldine rahulolu, ümin aga mida arvab Tartus opositsiooni esindaja Tõnis Lukas? Signe on rektori toolile harjunud juba korraldusi jagama ja ta andis mulle ka rollige. Sa ei ole esimene, kes mulle täna seda Sti oponeerima hakkama ja, ja kui see roll sisse võtta, siis, siis miks mitte. Kuigi esimeses hinnangus peaksime lähtuma, lähtuma sellest, et Eesti vabariik ongi paljuski kultuuripoliitiline ettevõtmine ja kuna Eesti vabariik on olemas, järelikult on kultuuripoliitika õnnestunud. Aga kui anda nüüd natukene Signe jutule alust ja, ja tuua Tartu stuudio rohkem teie mõtetesse, siis, siis ma küsin koalitsioonilepet lugedes, et et miks peab meil olema eraldi Kultuuriministeeriumit? Siin on igasuguseid väikseid toredaid asju, aga sellist Nikitsemist, nokitsemist on kõigis valdkondades ja ja sellest koalitsioonileppest, millest praegune valitsus lähtub, sellist väga suurt kultuuripoliitilist sõnumit ju välja ei tule. Ja ma arvan, et, et kultuuripoliitika on täpselt sama palju olemas või sama väärt kui hariduspoliitika, majanduspoliitika ja muud niisugused jah, võib-olla verd on vähem lastud, viimasel ajal aga aga, ja niisugust väga palju oluliselt paremat hinnet raske välja tuua. Ma tahaksin, et minister palmaru nüüd ütleb, et kas ta mõttetu Noh. Esiteks hinnangut koalitsioonileppele. Koalitsioonilepe on tekst. Teatud märkide kogum ja igasuguste hinnangud märkidele milliselt antakse, sõltuvat tõlgendamist, milliseid tähendusi tõlgendaja sellele tekstile annab, kas kultuuriministeerium on võimalik? Loomulikult on ta vajalik, sellepärast et see tuleb juba põhiseaduse preambulast, et meie riigi eesmärk üldse on rahvuse ja kultuuri säilitamine ja kui see meie konkreetses tegevuses ei kajastu, siis noh, ma ei tea mida meil üldse veel lisaks sellele vaja on. Vastaksin härra Lukasele, kuna mina olin koalitsioonileppe selle osa kirjutamise juures, härra palmaru ega proovikivi ei olnud koalitsioonileppe kultuuri osa tegelikult sõnastas suure suuremal määral härra Paet ja ma olin siis ka selle asjaga ja, ja tegelikult härra Lukas, nüüd oma sellise vastuväitega tõestas seda, mida me, mida me siin koos eelmine kord ennem rääkisime nimelt koalitsioonileppesse oli kokku lepitud, et kirjutatakse sisse, rõhutatakse neid asju, kus on vaja olulisi muutusi, kus on vaja olulisi uusi investeeringuid. Et kus toimuvad suunamuutused. Selle valitsuskoalitsiooni eesmärgiks ei olnud muuta kõike kaks koalitsioonierakonda ja nende hulgast Erakond, Reformierakond, eks. Kelle käes oli enne kultuuriminister On ju edasi ja seetõttu kultuuripoliitika lähebki järjekestvalt edasi ei leitud seal jah, midagi eriti drastilist, mida peab muutma ja seetõttu kultuuri osa koalitsioonileppes võib-olla tundubki nii, mitte mitte väga silma paista ja jumal tänatud. Ma tahaksin, Tõnis Lukas ütles, et et kas siis sinna sisse kirjutatud Eesti Rahva Muuseumi ehituse alustamine ei peaks tartlase südant soojendama? No mis ma nüüd ainult tartlane olen, ma olen Tallinna poiss, seal teie juures sündinud ja eks ma vaatan ka läbi kogu Eesti kultuuri ja hariduspoliitilise prisma ja mina loen muide siit välja kui juba oma liistude juurde minna, igaüks on seda kõvasti kiitnud, kuidas teda vaja on siis siis mitmeid punkte, mis võiks olla täpselt sama hästi. Ja kultuuri ja haridusministeeriumi, see tähendab ühendatud ministeeriumi tegevusvaldkonnas nagu noorte spordisummad või või siis koorilaulu edendamine, toetused noortekooridele ja nii edasi ja nii edasi, ega ega ma ei arva, et riiklikult olulise tegevuse jaoks peaks olema ministeerium ja seda, kui ma seda ei arva, ei saa ju mulle süüks panna, et, et ma üldse arvan, et näiteks kultuuri poleks vaja. Muidugi oleks kultuuriga tegelev ministeerium peab igal juhul olema, aga selle teema lõpetuseks ega ma nüüd selle ministeeriumi vaistuga võitlema ei hakka, ma lihtsalt ütlen, et ma näen siin ka palju teiste valdkondadega seotud asju ja ja noh, minu meelest on ta üks tavaline ministeerium ja eriti silma ei paista. Üks kiuslik küsimus, et kas see ühendministeerium peaks Tartus paiknema? Kiusata ta. Üks võimalik koht oleks tartu küll. Nii on veel kommentaare. Tõnis Lukas muidugi, pani õigesti tähele, tegelikult jah, väga paljud tegevused või arengud mis Eestis toimuvad, või tegevused, mida on vaja teha, tegelikult ei sõltu ühest ministeeriumist väga palju on kõikvõimalikke programme, mis peaksid olema ministeeriumite üleselt. Ka mõned asjad on noh, seisma toppama jäänud, sellepärast et neid on püütud lahendada ühest ministeeriumist, see, see seetõttu jah, ütleme valitsusasutused, asutuste koostöö on äärmiselt vajalik. Tulemusena Eestis minu meelest kõik sõltub rahandusministeeriumist. Teised ministeeriumid võivad kasvõi käia käte peal, aga kui raha ei anta, siis. Väga palju sõltub rahandusministeeriumist, aga äärmiselt palju sõltub tõesti koostööst ja kokkulepetest. Ja paraku pean mina küll ütlema, et Tõnis, tabasin naelapea pihta ja ma arvan, et see ei olnud kriitikaga. Ütlesite, et kultuuriministeerium tegeleb väga palju nende ülesannetega, mis õigupoolest võib-olla oleksid haridusministeeriumi ülesanded. Tõesti, kui midagi viimaste aastate suunamuutusest esile tõsta, siis just nimelt seda. Ja küllap see on rippunud ka kogemusest ja teadmisest, et haridusministeeriumi ülesannete ring on tohutult lai ja kui me tahame tõesti, et, et noortespordile ärataks enam tähelepanu ja kui me ise tahame, et sinna suunatakse rohkem raha, siis eile ja täna ja võib-olla ka homme on siin pigem initsiatiivi näidanud kultuuriministeerium ja seesama puudutab ju ka noorte vaba aja veetmist ja võib-olla palju seda, mis on seotud rahvakunstiga. Lõpuks siis see, et me oleme hakanud nendele valdkondadele tähelepanu pöörama. Kahju on muidugi see, et võimalikud tõusud kultuurivaldkondade juures on, on jäänud siis ju seetõttu väiksemaks, kuivõrd nendele probleemidele on tulnud leida kate ja, ja see, et me ikkagi ja, ja seal on nähtavasti väga tõsiseid põhjuseid, ei suuda ministeeriumide vahel tõhusat koostööd teha. Noh, on on, on põhjuseks ka sellele, mis disaini eesti disaini projekt selles ulatuses selles visioonis, nagu ta 99. aastal Kultuuriministeeriumist alguse sai, tegelikult ei ole käivitunud, et me ei saa siin, me ei saa siin oma toimetamisi üksnes kiita, vaid meil on, meil on päris päris suuri probleeme. See muide on markantne näide jah, just see disainiprojekt, mis ju oli majandus ja kommunikatsiooniministeeriumi juures Alguses sai alguse sai, anname Jaak Allikule ka vahepeal. Muidugi kuulajate jaoks ära seletada selle, miks selles koalitsioonileppes on võib-olla mõneti ootamatu eraldi punkt, et alustada Eesti Rahva muuseumi ehitusse. Ühelt poolt tundub, nagu see oleks sissemurdmine, lahtisest uksest on olemas riigikogu otsus. Peale muusikaakadeemia valmimist pidi hakkama ehitatama kunstimuuseumi peale kunstimuuseumi valmimist rahvamuuseumi, mis me siis nüüd siis kirjutame, tegelikult on see punkt muidugi äärmiselt suureks valu ja tagamaaga, sellepärast et kunstimuuseumi valmimiseks jäi nagu 500 miljoniline auk. See laen võeti riigieelarvest ja riigikogu võttis vastu otsuse, et 10 aasta jooksul umbes siis hasartmängumaksust suunatakse 50 täiendavat miljonit aastal kultuurkapitalile, mis läheb siis kunstimuuseumi ehitamiseks, õigemini selle riigivõla tagasi maksmiseks ja samas oli ju mõeldud, et see raha on see raha, millega hakatakse ehitama Eesti Rahva Muuseumi. Ja Tõnis Lukas kindlasti mäletab. Koos temaga ründasime minister Veskimäe käia ja ka võib-olla minister paeti, et aru saada, kas see on siis nüüd edasi lükatud või see raha võetakse kuskilt mujalt. Ega Estkümneva käest päris selget vastust ei saanudki, aga nüüd uus koalitsioon väidab, et see raha on nagu see tuleb võtta mujalt. Selle asjaga tuleb alustada nagu riigikogu murel otsustus. Selles mõttes on see väga sisuline punkt. Ka mina toetan seda, et praeguses koalitsiooniprojektis vastu võetud koalitsioonileppes on sees Eesti Rahva muuseumi ehitus. See oli mingil perioodil üks äärmiselt tähtis ja pea ainus tagatis, kui me alustasime kunstimuuseumi ehitist ja ehitamist ja see oli mõistetav nii avalikkusele kui ka poliitikutele. Aga ma parandaksin, jaak sind. Me muutsime hasartmängumaksuseadust sõnastuses, et raha laekub kultuuriobjektidele eelkõige Eesti kunstimuuseumi ehituseks. Kuid Kultuurkapitali nõukogul on õigus algatada ja toetada ka teisi kultuuriprojekte ja seda on ka tehtud. Nimelt Eesti Rahva muuseumi hoidlad on juba üles ehitatud täpselt sama skeemi alusel ja, ja ma ei kahtle, et, et see võimalik. Niisugune uus rahakott, mille me mõned aastad tagasi tekitasime saab olema päris suureks suureks. Toetuseks kõigi järgnevate kultuuriobjektide finantseerimisel. Ma tahaksin anda vahepeal sõna Tõnis Lukasele, kas tal on kommentaariks midagi? Nii-öelda see uus koalitsioon on võtnud eesmärgiks ette valmistada Eesti Rahva muuseumi ehitus ja ja kui Te tahate öelda, et ei jõua selle? Ei seda eesmärki konkreetselt ei ole koalitsioonileppes kirjas, minister on küll nimetanud, et ta tahaks alustada Eesti Rahva muuseumi ehitamisega ja jõudu talle igal juhul selleks. Aga praegu võib öelda, et tõepoolest, kui tavaehituslikke tegevusi, see tähendab ka detailset tööprojekti väljatöötamist ei alustata enne 2007. aasta kevadet ja kui näiteks kopagi lööda maasse 2007. aasta kevadel võib juhtuda, et Eesti Rahva muuseum nii uus hoone ei saa valmis Eesti Rahva muuseumi 100.-ks seda päevaks, see tähendab 2009. aasta kevadel ja ja igal juhul tuleb sellise suure kompleksi, eriti kui sealjuures rajatakse ka suur pargistik ehitamiseks näha ette kaks, kolm aastat kunstimuuseumi puhul käis ju niimoodi. No ma tahaksin nüüd juttu natukene sellest rahvamuuseumi teemalt välja juhtida vara veel vara. Mis on meie osas öelda seda, et, et illusioon on see, kui arvatakse, et nüüd teeme ühele muuseumile uue keha ja kesta ja sellega asi piirdub loomulikult tegelikult Eesti Rahva Muuseumi on mõtet, et viia tema täiesti uus uude asukohta kus on muide kümneid hektareid maad ja kus on palju muid funktsioone kui tavapärane muuseumi funktsioon hoida ja ja uurida ja näidata. Praegu seda ette näeb mõtet viia teda praeguse rahastamise säilimise juures, see mudel peab olema midagi hoopis muud. Tulebki Tõnis, jah, ma usun, et, et kas avalik-õiguslikuks institutsiooniks või rahvusmuuseumiks ülendamine oleksin ainuke võimalus, sellepärast et kui teda vaadata rea muuseumina, siis kahtlemata hakkavad need uued funktsioonid toimuma praegust põhitegevuste rahastamise arvelt ja seda närvipinget on liiga palju, nii et igal juhul selle sammuga tuleb arvestada et tuleb muuseum uude staatusesse tõsta ja seda on lihtsam teha, kui ta ühendada kirjandusmuuseumiga ja teha üks kompleksne rahvusmuuseum. Nii et. Palmaru pani juba kirja, et kultuuriminister, sest sa oled talle selles osas oma toetuse andnud ja, ja mul on väga hea meel, et sa jagad. Jah, mul, mul oli ka kena kõike seda kuulda, täpselt nii ongi praegu juba starditud, need tööd on juba alanud juba käivad, nii et, et muretsemiseks Põhjust ma tahaksin siiski natuke laiemale pinnale siit minna, selles mõttes, et ajakirjandus olla ülekohtuselt on nagu meie kultuuripoliitika seostanud alati konkreetse ministriga, et kui oli Jaak Allik minister, siis oli, tal oli nagu diaatrite minister kui oli Signe Kivi Stahli kujutava kunsti ja kunstimuuseumiminister. Urmas Paet, nagu me teame, oli ju suurepärane spordiväljakute ava ja no mina nii ei ütle, ajakirjandus on nii olnud ja Raivo Palmaru on need hoopis ette võtnud nagu meediateema, et, et kui me siin enne andsime suhteliselt hea hinnangu eesti kultuuripoliitikale võib-olla on siiski olnud nagu mingit heitlikust seoses ministri isikuga ja võib-olla Tõnis Lukasel on selles mõttes õigus, et noh, kuna tegemist on küllalt kitsa spetsiifilise alaga riigi juhtimise, et siin hakkab ministri isiksus märksa rohkem mängima. Ei, mul on neid küll, et ühelgi kultuuriministrile ei tule välja see, et, et ta tegeleks ainult ühe alaga, seal on ikkagi väga paljusid erinevaid alasid ja nendega tuleb, tuleb tegutseda sünkroonselt. Minu meelest ei olegi võimalik keskenduda ainult ühele mingile kitsale alale. Tulevad teised ministrid, kas Signe oli kunstiminister? Ma arvan, et on võimalus keskenduda paarile sihile ja see on ka õige. Jah, ma hea meelega kasutaksin just sõna sihtprioriteedid. Ja seda on teinud ka uus minister ja minu ajalooline võimalus oli lihtsalt, et tõepoolest teha kõik selleks, et, et Eesti uue kunsti muuseumihoone ehitus saaks alata. See oli raiutud raamatusse juba 98. aastal Eesti riigi kultuuripoliitika põhialustes, selleks ajaks oli Eesti Muusikaakadeemia hoone valmis ja, ja see oli ka koalitsioonile. Meie erakonna nägu sihtida, nii et et selles mõttes mina sellise, ma ei teagi, kas see on kriitika, võtan omaks. Teisalt olen nõus, et kui, kui meie kuulaja vähegi süveneb, kas või kultuuriministeeriumi koduleheküljel nendesse valdkondadesse, millega sealne rahvas ja minister tegelevad, siis see on, see on ääretult lai ka ja väga erinev. Aga Jaak Allikule ikka teater ei olnudki. See on minu tööperioodil kõige rohkem suhteliselt kasvavas muuseumide eelarve, mitte teatrite, võib-olla siin siis minu põhiharidusajaloos, ajaloolase haridus mängis niimoodi ette minu huvile, mida nimetatakse, teatakse ka nüüd, väga huvitavalt on see juhatanud tõesti kunstiinimene professor Signe Kivi sai või pandi kultuuriministriks siis, kui oli kavas esitada Kunstimuuseum. Nüüd härra palmaru ilmselt on pandud, loonud selleks ministriks eesmärgil ehitada uus ringhäälingumaja ja kui järgmine valitsusvahetus on 2007, eks no kui isamaaliidul hästi läheb, siis endine rahvamuuseumi direktor Tõnis Lukas võib hakata äkki kultuuriministrina juba tõeliselt ehitama aktiivselt. Omamoodi, ja, ja tuletame siis meelde, et, et ka Estonia rahvas on ärevil ja mõtleb, et kas, kas kunagi hakkab kerkima uus ooperihoone võimalus või võimalusi on, aga ma pean ütlema, et kunstnikuna kunstimuuseumi ehitusest võisin ma küll rõõmu tunda, aga see oli suur valu ja vaev. Kuid see, et kunstivaldkonna eelarve viimase 10 aasta jooksul on üks, üks väiksemaid ja kõige vähem kasvanud teatud niisugune tõusutendents on küll kõikidel numbritel, kui me vaatame eelarvet, kuid see valdkond on ilmselgelt ära alarahastatud ja see oli väga suur ja täiesti õigustatud kriitika minu poole kunstnikkonna poolt ja, ja kindlasti on, on asi, mida ma kunstiakadeemia rektori koha pealt hakkan, hakkan nüüd küsima juba teistelt inimestelt ja mõtlema, et mida me Mida me teeme? Nii lihtsalt see muidugi ei käi, et iga minister tegeleb ainult ühe objektiga, kui aastal 2007 tuleb uus kultuuriminister ja peaks siis nullist alustama Eesti Rahva Muuseumiga, noh siis ta jõuaks kuigi kaugele ka suur osa tegevusi on selleks ajaks. Ma annaksin jälle vahepeal Tõnis Lukasele sõnasest, tema nagu tegelikult tõi sisse selle mõte, millest ma tahtsin rääkida. Majad üksi ei otsusta, meil peab seal majades ka midagi sees olema, neil peab olema elav kultuur. Kas Tõnis Lukas oleks valmis hakkama kultuuriministriks? Pärast Tõnis on kindlasti kultuuriministriks hakkamine on minu minu kindlasti suur unistus ja, ja siis ma asuksin ehk nende poole, kes arvavad, et kultuuriministeerium peaks eraldi eksisteerima, et jumala pärast ei tohiks teda kellegagi ühendada. See on poolnaljatamisi öeldud, et eks igaüks peab oma liiste kõige tähtsamaks ja, ja kui ma olen kultuuriminister, siis ma võitlen selle asja eest, aga aga mis me räägime siin Eesti Rahva muuseumist kui koalitsioonile B1 kokkukirjutaja Jaak Allik ütles, et selle valitsuse eesmärk on ringhäälingumaja. Ja kui see ringhäälingumaja läheb kokku on kokku niisugune miljardiline lugu kogu uue vajaliku sisseseadega ja ülekandebusside muude asjadega siis tegelikult, kui ta panna konkureerima Eesti Rahva Muuseumi hoone ehitusega võib see asi hakata igal juhul venima ja siin paksu pahandust tekkida. Sellepärast et, et kahte suurt eesmärki konkureerivana üks valitsus ei pea kindlasti välja, nii et ma tahaksin kinnitust, et ringhäälingu hoone ehitamise rahastamisskeem hästi läbimõeldud ja natukene teistel alustel kui Eesti Rahva Muuseumi oma, nii et siis ei ole mul pretensioon, aga, aga kui rääkida palmaru isikust, siis ka mina ju hästi tunne, aga ma olen. Olen lugenud, et siin viimase intervjuusid ja mulle on küll jäänud mulje, et kõige suurem šanss on härra palmaru saada propagandaministriks, sest sest selle ala spetsialistiks teda peetakse ja, ja ka ise ta on öelnud, et valitsuses esimene on peaminister ja siis teisel kolmanda koha jagamisel on rahandus ja programmi minister, kusjuures kultuur on, on see programm. Nii et. Kas selles on midagi uut? Ei, selles ei ole uut, aga, aga näiteks esimese kahe nädala jooksul on juba tulnud tulnud ettepanek ringhäälingu nõukogu või ringhäälingu juhtimisorganite skeemi muuta ja et see asi on kuidagi südamelähedane. Kadakas eaka muretseda, tähendab propagandast ma tahtsin öelda, peaasi, et on õige asja propaganda, siis võib-olla propagandaminister, kihutustöö, kui on õige asi, siis on kihutusringhäälingu kihutas, mida ringhäälingu nõukogu liige Jaak Allik arvab, et kas ühelt poolt Kui ma nüüd õieti mäletan, siis just Isamaaliidu ringkondades on mõnikord kostnud hääli, et Eestis oleks propagandaministeerium vajalik. Ei kunagi kunagi mingit Luukas ei rohkem peaministrit ei saa. Aga siin on jälle tõlgendamise küsimus, tähendab esiteks rahvusringhäälingu loomine jah, tulles ministriks, leidsime olukorra, kus olemas oli suur kinnisvaraprojekt. Minu meelest sel moel edasi liikuda ei ole mõttekas. Rahvusringhäälingu loomine ei ole eesmärk omaette. See protsess on mõttekas ainult siis, kui tagatakse esiteks tehnoloogiline hüpe, teiseks otstarbekas organisatsioon, otstarbekam tööks vajalik infrastruktuur, sealhulgas Mayama. Tähendab seda muudatust ei ole mõtet teha siis, kui kogu uuendusteks vajaminev raha valatakse betooni. Neljas vältimatu tingimus, tingimus, ilma milleta jälle ei ole mõtet seda teha, on Blorralism ehk säiliks pakkumise paljusus. Et ühtne rahvusringhääling ei kujuneks meediaorganisatsiooniks, mida saab juhtida ühest punktist nüüd teiseks Ringhäälingu juhtimise ümberkorraldamine. Ma olen üllatunud, et see idee Eestis on uus, selle kohta on olemas nii Euroopa Liidu kui ka Euroopa nõukogu soovitus. Praegu on maailmas juba või tähendab Euroopas kaks riiki, kes on ümber korraldanud Ringhäälingu juhtimise. Probleem on ainult selles, et senine ringhäälingujuhtimise mehhanism tugines ajale, kus valitses digitaaltehnoloogia ja kus antavad või litsentsid või levialad olid piiratud analoog. Vabandust, analoog nüüd digitaaltehnika loogia ajastul on olukord absoluutselt ja kaabeltelevisiooniajastul olukord absoluutselt muutunud. Probleem on selles, et senine regulatsioonimehhanism lihtsalt ei pea vastu nendes uutes tingimustes. Kõikjal Euroopas on need muudatused alanud ja need muudatused tuleb, meeldib see kellelegi või mitte läbi viia ka meil. Jutt on sõltumatust, täitevvõimus, sõltumatust, regulaatori ametkonna loomisest ja mitte propagandast, nagu seda võidakse või tahetakse tõlgendada. Ma arvan, et härra palve arvel on tõesti ajalooline võimalus selles valdkonnas. Olulisi vajalikke muudatusi tehasest tuletan meelde, et ise seisin riigikogu ees ühe ühe ma arvan, et ühe raskema ülesandega uue ringhäälingu seadusega mis vabastas tollase Eesti televisioonireklaamist ja tõtt-öelda ma pean ütlema, et et, et iga kord kui ma viiest paraneva programmiga Eesti televisiooni ise vaatan neid koordile palju, siis tunnen ma sellest sellest rõõmu ja, ja sellel sammul oli esialgu palju rohkem vastaseid ja vaenlasi kui, kui nüüd isegi välja paistab ja sellest aastast on reklaamivaba ka Eesti raadio. Need on väikesed sammud sellel teel, et meil tõepoolest hakkaks toimima kaasaegne rahvusringhääling, mida me väga ja väga täna vajame. Kui me räägime meediast, kui me räägime selle mõjust kogu ühiskonnale, meie meie maailma pildile, meie laste haridusele ja meie mõttemaailmale, sellest, kui palju suurem võiks võiks olla meie ringhäälinguhariduslik osa, siis siis tõepoolest see härra Palmer on nendes küsimustes kompetentne. Ma ei tea, kas see on hea kokkusattumus või on, on keegi niimoodi toimetanud, aga nii ta on ja, ja loodan küll, et, et siin siin hakkab midagi toimuma. No ma tahaks jah ka öeldud nagu kiviniga, mina mõlemad olema selles valdkonnas mõnetis tekkinud, nagu öeldakse ja selle surkimise kaudu saanud aru, et see on üks kõige raskemaid komplitseeritumaid valdkondi kultuuriministeeriumi haldusalasse lihtsal põhjusel, et seal on taga väga suured rahad, seal on taga väga terav konkurentsivõitlus Argo Rait huvid ja veel üht konkurentsi huvitke, sest ma pean silmas era erakanaleid ja kui selles valdkonnas midagi muuta, siis leiad vastuseisjaid ja vaenlasi ka ainehulgas vodka omad rohkem kui kujutleme kujutavas kunstis või teatris või isegi filmivaldkonnas midagi muuta, nii et see on väga raske kala ja ja kui professor Palmoron tõesti meediaprofessor jõudude all, aga ma kardan, et ta võib sealt ka oma esimesed triibulised saada. Ilmselt mitte ainult esimesed, vaid ka teised ja kolmandad. Ma tahaksin randa Tõnis Lukasel, aga ma tahaksin siinkohal meenutada seda, et tegelikult ju meie tänane Ringhäälingusüsteem sellisel kujul, nagu ta on, on ju loodud Mart Laari esimese valitsuse ajal kus oli ka Isamaa partei tollal osaline, et kas teie nüüd näete Tõnis Lukas kuidagi revideeritakse seda tollal loodud süsteemi. Ei, otse revideerimisena ma seda ei näe, sellepärast et ringhäälinguorganisatsioonide ühendamine ja samas avalik-õigusliku ringhäälingujätmine era eraõiguslike kõrvale või ütleme siis erakapitalilt tõusnud ringhäälinguorganisatsioonide kõrvale on igal juhul vajalik ja ja kas see ühendamine õigesti läbi viiakse ja mis tema plussid-miinused on, on iseasi, võib-olla kõigi nende variantidega, kui ma rohkem kursis oleksin, ma nõus ei oleks, aga otse selle, selle vastu ma kindlasti ei hakka. Mina olen lihtsalt aru saanud, et ringhäälingu nõukoguga praegune koosseis töötab väga hästi. Seda on kinnitanud kultuuri komisjonis olevad riigikogu liikmed, kes samaaegselt on ka ringhäälingu nõukogus, kuigi Isamaaliit on ainuke parlamendierakond, kes ringhäälingu nõukogus esindatud ei ole. Meil ei ole ka ringhäälingu nõukogu praeguse koosseisu tegevuse vastu midagi, aga kui rääkida sellest hariduslikus osas, mis peaks ringhäälingul kahtlemata olema ja kasvatuslikuste osas, siis, siis siin on igal juhul vaja pikk samm astuda ja ja, ja siin võiks olla kultuuriministeerium järjekindel sellepärast et kui vaadata kas või kas või seda, seda materjali, mida siis meie alaealiste ajudesse külvatakse täna Ringhäälingute just filmide näol, aga, aga üht-teist sellist küsitavat tuleb muidugi ka rahvusringhäälingust siis see massiiv on ikka tohutu ja see mõjutab kohati rohkem kui kool noore inimese arengut. Muide, kui kui te arvate, et lastele ei ole suunatud kange alkoholireklaamid, siis siis kõik, kes nii arvavad, eksivad sellepärast, et kui vaadata peale üheksat mõnda filmi, siis need reklaamiplokid on teadlikult ehitatud üles alaealistele, kes muide ongi tihti nende filmide kõige kõige suurem vaataja kontingent seal tulevad siis vaheldumisi pokkeririski ja kartulikrõpsude reklaamid niimoodi üle ühe kogu aeg, kogu aeg ja väga küüniliselt. Seda arvamust tuleb tõlgendada nagu kaudse toetusena sellise üldise ringhäälinguregulaatori moodustamiseks, sellepärast et noh, praegu ju ringhäälingu nõukogu ei saa kuidagi sekkuda Kanal2, TV3 reklaamipoliitikasse. Nojah, põhimõtteliselt saab, et saab ringhäälingu nõukogu, kus on spetsialistid koos neid küsimusi kahtlemata tõstatada ka ka riigikogus, ega siis riigikogu liikmed võivad igasuguseid küsimusi tõstatada, aga kasvatuslik moment meedial peab olema ja seda Tõnis Lukas Kultuurikomisjoni liikmena olete tõestatud. Tähendab selle probleemi. Muide, kui kui meenutada, siis kuigi see ei ole olnud otseselt alati minu ülesanne, siis ühel ja teisel juhul küsinud, miks raadioprogrammid just niimoodi on üles ehitatud, siis miks mitte, teisiti olen ma küll mitmel korral, täpsustage. Kee demokraatlikus riigis erinevate organite võimupädevust muidugi härra Lukas kõnest jääb mulje tavakuulajale, et kultuurikomisjon ja endised ja praegused kultuuriministrid on nüüd süüdi selles, mida kanal kaks või TV3 näitavad. Kultuuriministeeriumisse tahab sekkuda monitooringuga reklaamiaja mõõtmise ja kui see on üle läinud, sekkunud ja on sekkunud üks tulem, teine asi, seadus on vägivalda, ohjat alaealistele, mitte levitamise seadus, seda praegu rikutud ei ole, aga seadus on olemas, peal kõnnitakse pidevalt, kuid mitte kuidagi ei saa mõjutada, ei saa teha TV2 ja kanal kolme või Kanal2 TV3 saateid, kasvatusliku maks tähendab seda tihti nõutakse, lugejad kirjutavad. Aga seda ei saa teha demokraatlikus riigis küll, aga muidugi rahvusringhäälingu programmi mõjutamine on teine asi. Jutt ei ole ka kasvatuses kui sellises või, või siis ma mõistan lihtsalt sõna kasvatus teisiti. Tegelikult tänapäeval kultuur areneb, eksisteerib meedia keskkonnas. Seetõttu meedia on tegelikult kultuuriga vahetult seotud ja oluline, see on hea, et härra Lukas tõstatas meedia sisu probleemi. Jah, täitevvõimu ei ole võimalust sekkuda kontenti või meedia sisusse. Küll aga on need probleemid, mida tuleks või mille üle tuleks ühiskonnas laiemalt diskuteerida. Ja siin tuleks saavutada teatud konsensus, mingisugused. Noh, mis ei oleks selliseid võimu poolset regulatsioonid, aga mis looksid ikkagi inimeste teadvustes sees ja tegijate teadvuses teatud normid. Seetõttu kui tahetakse ringhäälingualal midagi muuta, siis seda ei saa teha üks eraldi, seda ei saa teha üks ministeerium, siin on vaja ühiskonnas laiemat konsensust ja noh, ma, ma väga loodan, et selline konsensuslik Minul on küll selline veendumus, et toetust tugeva rahvusringhäälingu tekkeks on täna Eestis olemas ja selge on ka see, et inimestel võivad olla erinevad nägemused, aga me, me näeme, et kui me, kui me ruttu ei oma hästitoimivat populaarsed heas selle sõna kõige paremas mõttes hästi rahastatud Eesti televisiooni ja, ja Eesti raadiot, mis pööraks palju-palju enam tähelepanu keelele rahvakultuurile ja siiski ma ütleksin kaunitele, kunstidele, kultuurile, üldse kultuure üldse, kuid ma rõhutaksin neid kolme valdkonda siis noh, siis me jäämegi muretsema kõigele hääbumise pärast. Ja, ja need on võib-olla tõesti niisugused niisugused Ütleme siis, äraalad, mida, mida, mida seni ei ole nii palju, käsi. Jah, siine ilusat mõtet kellaga ei unusta kõike, et selleks on raha vaja. Mõtlesin just rahast Helle arvel, siis kultuurisfääris, sel juhul. Tahtsin tagasi tulla just Signe Kivi selle algusjutu juurde, mis puudutab kultuuri rahastamist. Tõepoolest siin on võrdlemisi mitmekesiseid tendentsidega, aga üldtendents on ikkagi see, et kultuuriosakond kas siis sisemajanduse koguproduktis või riigieelarves väheneb pidevalt ja ka praegused kahjuks uue riigieelarvekavad püüavad jätkata seda tendentsi. Siin tuleb selgelt tuua pööre. Sest noh, ilma selleta väga paljud asjad, mida kultuurivallas on vaja teha, lihtsalt ei toimi või, või neid asju ei saa olema. Aga kust see raha võiks tulla, kuna meie saate täna ei ole väga suur, me ei saa kõiki asju käsitleda siin. Vastne kultuuriminister on rääkinud loo tööstuse arendamisest Mahüpaksingi kohe nüüd nagu üle selle teema peale, kuna see võiks nagu tuua kultuuri seda kaua igatsetud raha juurde, mida riigieelarvest ehk napib, et kuidas minister näeb nüüd seda loovtööstuse arengut ja millisena ta näeb näiteks selles kontekstis meie loomeliitude rolli, sest loomeliidud võiksid olla ju see üks baas loov tööstuseks. Ja on selge, et kultuuris ei saa kunagi olema piisavalt raha ja seda ei saa riigieelarvest ainult rahastada. Väga oluline ja see, et kultuur ise ei oleks ainult kulutaja, vaid ka looja, seetõttu näiteks paljudel aladel ka mulle tundub, et kultuuris peaks pisut muutuma mõttelaad ka muuseumide puhul, näiteks et. Mida nad hakkavad müüma, siis muuseumieksponaat? Ei, mitte mitte eksponaati müüma, aga ka väga ei tee. Muuseumite tööl on ikkagi külastajad, arv ja atraktiivsus ja kõik sellised asjad. Suured probleemid on meil näiteks seotud filmiga, aga praegu filminduses on kujunenud mehhanism, kus mis Kasti põletab raha või kulutab seda raha. Aga olukorras, kus meil kinovõrk on selline, nagu ta on, on suhteliselt vähe võimalusi tagasi teenida. Nii et on väga paljud kultuurid, valdkonnad, mis on tegelikult osa majandusest. See tuleb teadvustada ja kultuuri osa tootjana. Ka raha juurdetoojana tuleb, tuleb, tuletas. No teatrid on läinud, seda teed nad ju üha meelelahutusliku maid tükke lavastavad, see toob ju raha tagasi. Kui me nüüd räägime sellest kultuuritööstusest, mina saan küll aru sellest ainult ühtemoodi, võib-olla piiratult. Et meil peaks olema kaupa, mida saab hästi laial maailmaturul müüa, sest Eesti enda siseturul erilist kultuuritööstust ja arendamist võiks raha tagasi tuua Filmusele puhul suurepärane näide ja Vaher filmi rahastamise teistmoodi ümber korraldasime Eesti filmi sihtasutus tuues siis oli üks põhjendus, mida ma korduvalt tõin valitsus parlamendis. Et siis saab niimoodi olla, et riik annab summa filmile loomiseks ja kui filmi hästi läheb, saab riik vähemalt sellegi summa tagasi, rääkimata võib-olla suurest edust. Nüüd on isegi selline mõttelaad ununenud, aga kujutage nüüd ette, kui Eestis toodaks film, mis läheks sadadele miljonitele maailmas oleks selline kultuuri tööstuslik pauk, aga naljakas loodud. No mida Tõnis Lukas arvab, kust annaks kultuurile raha juurde teenida? Eks selliseid pauke on siin planeeritud, mis oleks kõigile vaatajate gruppidele üle maailma. Söödav, et see oli, oli vist see, et täna öösel me ei maga või niisuguseid filme tehtud. Ei, ma ei taha öelda, et keegi ega Tõnis Lukas ei taha ometi filme ja teatritekketehase. Tõnis Lukas ei taha öelda, nimed marmortahvlil on ka samas reas. Ei, seda ma ei tahtnud öelda ja kõike, mida ma tahan öelda, ütlen naise. Muide täiesti õige on see, et, et kui me räägime näiteks sellest kultuuritööstusest, siis osasele energiast võiks minna minna meie kultuuri tutvustamisele mujal, sellepärast et meie eesmärk, märk rahvana peaks olema eesti kultuuri ja keelekandepinna laiendamine ja ja näiteks Eesti Instituudi kaudu eesti kultuuri ja keele õppimist tundmaõppimisvõimaluste laiendamine välismaal, võiks kultuuri ekspordina olla üks pealiin ega kultuuriministeeriumi tegevuses praeguses koalitsioonileppes selle kohta midagi ei ole, aga aga siin, ma usun võiks Eesti riik astuda kindlasti sammu edasi. Muide kultuuritööstusest rääkides ja arvates, et see peaks nüüd kitsalt finantseerima või ütleme tegema meil kultuuri ülalpidamise kuidagi odavamaks, siis tekib paralleel vanglatööstusega, mis aktsiaseltsina loodi ja mis kaudselt peaksid pangad ülalpidamist, vanglate ülalpidamist odavamaks või, või nii-öelda mõnusamaks tegema, siis päris nii see kindlasti ei ole. Kas te tahate öelda Tõnis Lukas, et vangid ei peaks tööd tegema? Ei, ma arvan, et vangid peaksid väga kõvasti tööd tegema aga sellest ei peaks neil mõnusam hakkama, vaid vaid see peaks kogu ühiskonna kosutama. Aga mis puudutab Kultuuriministeeriumi eesmärke, siis siis need peaksime olema avaramad ja ka väljapoole Eestit. Interaga paljude sinu arvamustega küll mitte ja ka Raivo Palmaru poolt välja öeldut. Vajadus mõttelaadi muutuseks on, on õige, aga see mõttelaadi muutus on toimunud. Ja kui me siiamaani, kui seda, kui mõtleme nagu pigem, et kultuuriinimesed ise peaksid oma mõttelaadi muutma, siis. Mulle tundub, et see positiivne muutus on, seisneb hoopis selles, et me oleme hakanud nägema, kultuur küll kulutab, aga ta töötab väga paljusid inimesi. Ja näiteks ei jätku kriitika teatrite puhul, et miks Kultuuriministeeriumi eelarves on, on teatrit esindatud ja ongi esindatud päris suure summaga. Ja, ja projektiteatrid peavad hakkama saama ju palju väiksemate summadega. Mitte et ma seda õigustaks siin, aga ma ütlen, et et need on kohad, kus säilib meie eesti keele eestikeelne meelsus, meie, meie kirjasõna, minu, meie vaimuvara, need on kohad, kus kasvatatakse kaadrid ka meie filmitööstusele ja paljudele projektidele, sest kõik suvelavastused ja muud tegemised ja, ja ühisprojektid siin kultuuri sees küll kunsti, teatri, filmi ja nii edasi sünnivad ikkagi nende inimeste koostöös, kes, kes igapäevaselt teenivad oma leiba teatrisse, oli yks Se oliks, väike näide, aga mull. Kunstniku ja disainerina on hea meel, et, et uus minister oma oma prioriteetide hulgas on nimetanud disaini, eriti arendamist ja lootööstust, ehkki ma arvan, et see viimane on, on üks, üks liitsõna mille kohta puudub meil laiem teave ja, ja informatsioon, aga ma tean ka, et kultuuriministeeriumis jätkub töörühmatöö selle niisuguse võib-olla ülesannet. Väljakirjutamisel ja, ja kogu selle valdkonna kaardistamisel, see on äärmiselt vajalik. Me ei tea veel, mis sellest välja tuleb, aga ma usun, et küllap tuleb. Ennuke teisiti ilmselt ei saa ka, ka selles loomemajanduses ei saa keskenduda ühele või kahele valdkonnale, vaid see on väga-väga-väga paljud valdkonnad alates arhitektuurist, audioaudiovisuaaltöötuslik, tööstusest, disainist, etenduskunstist, kunstidest ja nii edasi, nii et et see puudutab äärmiselt laia diapasooni Mõningaid viimaste aegade kultuuripoliitilisi otsuseid niimoodi hinnata. Kindlasti väga positiivne asi, kirjanikkonna jaoks oli siis raamatulaenutushüvitise kehtestamine, mis nüüd annab ka neile kirjanikele võib-olla nagu eluõigust, kes niuksed, naiste kirjanikud ega, ega väga produktiivsed. Loomeliitude loomeisikute seadus, mis küll ühe väikese ja tõsise puudujäägiga sai vastu võetud, nimelt ajakirjanik Condon nagu loomeisikute hulgast välja visatud, et ma tahaksingi ministrilt küsida, et kas vastne kultuuriministeerium näiteks kaaluks võimalust, et ikkagi ka ajakirjanik konda taastada, meie loomeisikute ja loomeliitude seltskonnas? Et ma olen juba neid võimalusi asunud uurima, seni olen kohanud ka mõningast vastuseisu, aga see nõuab seadusemuudatust ja ma loodan, et see saab tehtud. Mina parandaksin, saatejuht ei jäta, ajakirjanikud ei ole sellest seadusest välja visatud, vaid nad paraku organisatsioonina väga pikalt ei osalenud. Selle protsessi. Mis on? See ei ole karistus, vaid situatsioon on täna teine ja ka riigikogus seda eelnõud kaitstes debattides möönsime kõik, vähemalt kultuurikomisjoni liikmed, et selle juurde tullakse kindlasti kindlasti tagasi, see vajab, see vajab. Ka eeltööd, aga ma toetan. Ma arvan, et see võiks olla meie ajakirjanduse taset veidi tõsta, kui nad oleksid ka loomeliidud. Loomeliitude seltskonnas, mitte ei oleks lihtsalt rahamasinad, aga ma tahaksin Jaak Allikult küsida, kes on nagu kõige pikem staažiga, ütleme kultuuriminister, et kuus kuud rohkem kui mina, jah, aga no kui me vaatame ajaloos tagasi, siis oli ju Kultuurkapitali käivitamine üks niisuguseid väga olulisi ja põhjapanevaid protsessi meie kultuuripoliitikasse. Kuidas nüüd hinnata seda 10 aasta perspektiivis? See on muidugi sarnaselt positiivne kogemus, samas tuleb hakata ilmselt mõningaid asju ka nüüd põhimõtteliselt võib-olla ümber vaatama kultuurkapitali ja kultuuriministeeriumi eelarve vahel, sest Kultuurkapitali eelarve 2005. aastal oli jõudnud juba 220 miljoni 70 miljonit. Sealt on küll rahaliselt Kultuurkapitali juurde antud seadusega, et rahastada kunstimuuseumi ja teiste suurehitustega skulptuur ehitust, rahast, mis on lihtsalt seadusega raha juurde antud. Aga siiski, et seal enda raha, mida jagab otse kultuurkapital, on tõusnud 150 160 miljonini ja järgmiseks aastaks on planeeritud, selles on arvestuslik kasvuna, juuakse ja suitsetatakse, mängitakse hasarti rohkem 30 miljonini nägas. Ja mulle tundub, et 40-ni, isegi kapital on tõesti hästi töötanud, kuid kuid juttu sellest, et et projekte rahastatakse suurprojekte põhiliselt Kultuuriministeeriumi eelarvest ja mittekapitaliarvest, ilmselt riigieelarve sellele enam vastu hästi ei pea ja siin tuleb mingis põhirõhuasetuse muutus kapital ministeeriumi eelarve vahel kindlasti ette võtta, muidu jäävad vaeslaps võiks juba kultuuriinstitutsioonid, mida siiski ministeerium. Ja nüüd anname veel lühidalt sõna Tartule Tõnis Lukas, teie olete nüüd opositsiooni esindaja, kas opositsioon ka alustab mingit oma aktiivset kultuuripoliitilist? Programmi või diskussiooni, hakkab esitama mingeid nõudeid uuele valitsusele? No kindlasti, need on seotud päris mitmete nende teemadega, mida me täna ka puudutasime. Aga see ei tähenda, et mitmeid valitsuse poolt ette võetud häid ettevõtmisi me siis ei peaksin. Täna kindlasti toetame neid muide aitäh saatejuhile, kes tõi mu meelde nimed marmor, mor tahvlil ja, ja, ja seega võimaluse tegelikult riigi toel, aga nii nagu see nimed marmortahvlil riigi toega tuli välja anda näiteks sinimägede võitlusi kajastav film või, või mõned muudki Eesti ajalugu tutvustavad filmid, miks, miks seda mitte teha, ma usun, et ka praegune valitsus võiks, võiks nende toetamisega tegeleda muide raamatute kirjastamine, eestikeelsele kirjanduse kirjastamise toetamine ja muide miks mitte ka Eesti entsüklopeedia väljaandmine algusest peale, kus oleks tõesti mitte siis Nõukogude rajast esimene ots nagu sellel viimasel Enel eel on, vaid vaid täiesti uuel, kaasaegsel tasemel Eesti entsüklopeedia. Jõudu nendeks kõigiks ettevõtmisteks, kui midagi tarka tehakse, eks me ikka toetav. Üheksa ja meie saateaeg ongi sellega läbi. Opositsioonile jäi viimane sõna, aga ma arvan, et demokraatlikus riigis on see iduväärt. Ma tänan, et meie stuudiosse tulite. Täna Signe Kivi, endine kultuuriminister, praegune kunstiakadeemia rektor Raivo Palmaru, tänane kultuuriminister, ma ei tea, kui kaua sellel kohal on, soovime, vähemasti eesmärk on olla veel kauem kui eakal ja no eesmärk esialgu alla 2007. aasta kevadeni ja Jaak Allik, kes oli siis ka pea neli aastat vist kultuuriminister pea, vaid päris nelik päris neli. Ja Tõnis Lukas siis tulevane kultuuriminister. Tere, aitäh usalduse eest ja ma loodan, et me sarnases koosseisus võib-olla ka sügisel. Taas kohtume juba konkreetsemalt uue valitsuse tegevust kultuuri vallas hinnata saate saatejuht Mart Ummelas kuulmiseni. Argipäev.