Puha tantsulaulud seal madalatel maadel ja vanalinnades igasuguseid olevaid hooneid. Võtame linna, mille nimi on iibe. Kohalikus keeles on nimekirjapilt Iieper. Linn asub Belgias, Lääne-Flandria mitte kuigi kaugel Prantsusmaa piirist. Otse selle linna keskele ehitati juba 13. Viljandil suur uhke kõrge kellatorniga hoone Laken Halle plaaniga selline sõnal aken tähendab väga kõrgekvaliteedilist villast riiet. Siis riidekoda või riidehall. Teise Belgia linna rüge suurel turuväljakul seisab samuti keskajast pärit vägeva iipri jaamast hoopis kõrgema kellatorniga hoone Befray nime kandvat torni. Poolselt Gabrügei Felix kutsutud torni all laiub aga siingi suursugune riidehall. Mis hallid need siis õieti olid? Ilusat pühapäeva. Ajaloolised hooned, riide ehk siis kangahallid seisid keskajast alates paljude Euroopa linnade suurtel turuväljakutel. Avarates saalides olid müügiletid, kus kaubeldi kangaste naha, soola ja vahaga tihti ka eksootiliste sisse veetud kaupadega nagu maitseained ja siidkangad. Sellised hallid seisid mitmetes Poola ja Saksa linnades, Inglismaal, Iirimaal, Rootsis ja muidugi Flandrias, kus kangatööstus oli eriti õitsval järjel. Põhja pool udustel ja vihmastel. Briti saartel muutsid aadlikud oma vanaisa suurteks lammaste karjamaadeks. Kuid Inglismaal polnud kuigi palju käsitöömeistreid, kes sellest heast villast kvaliteetseid kangaid oleksid suutnud kududa. Flandria leidus meistreid küll aga ja inglise kaupmehed purjetasid üle La Manche'i ja mööda jõgesid siinsetesse kaubalinnadesse suured villalaadungit pardal. Flandria linnades laaditi viljalaadungi maha, siin vill kedrati ja sellest suurepäraseid kaunilt Velisi sageli kuld ja hõbe niitidest mustritega kangaid. Flaamimeistrid olid pikki aastaid oma kunsti õppinud ja Gildi ülemkontrollis alati kogu nende tööga üle kangameistrit tegutsesid tihtigi lausa riidekaupmeeste tagatubades. Mõnedes Flandria linnades õmmeldi kangastest ka valmistooteid, mütse, tänusid ja sukki, teistes gooti seinavaipu ja kobe lääne hooneid. Väga kõrge kvaliteediga kangad ja rõivaesemed müüdi edasi riidekaupmeestele, kes toimetasid need kaubalinnade laatadele jaganga hallidesse k i prii ja prüge suurtesse uhketesse hallidesse. IRL on iidne asundus ja on teada, et esimesel sajandil enne Kristust vallutasid selle roomlased. Keskajal seisis siin juba õitsev flaami linn, mille kiirele tõusule aitas kaasa lina kaubandus Inglismaaga. Flandria soli e por klienti jääb rügeja järel suuruselt kolmas linn ning kohalikus tekstiilitööstuses oli tal üpris märkimisväärne osa. Juba 12-ni. Sajandi alguses võis Iipory kangaid näiteks Novgorodi laatadel leida, kuid aastal 1241 tegi suur tulekahju kesklinnapeaaegu maatasa. Eetril aken hal või Laken Halle oli keskaja suurimaid ärihooneid Euroopas. Siin töötas tolle aja kohta tohutu kangaturg ning siin olid ka kaubalaohoone, on 132 meetrit pikk ja 125 meetrit lai ning selle fassaadi keskelt algav massiivne kellatorn tõuseb 70 meetri kõrgusele. Lagenhalle pidi küll keskaegse eetri linna uhkus olema siinse majanduselu süda ja teadagi toetusse majanduselu. Just linnakudumismeistritele ja riidekaupmeestele. Keset iibri linnaväljakut seisev rõiva- ja kangahall koosneb tegelikult mitmest hoonest, mis ümbritsevad ruumikad. Siseõue ehitustöid alustati aastal 1200 ja need kestsid tervelt 100 aastat, nii et hoone valmimisajaks on antud 1304. Ehitis sai muuhulgas hoopis suurem kui enamus tolle aja katedraale. Eks ole üllatav, et keskaegsesse linna tõusis nii vara, kuid selline uhke ilmalik hoone kaubatempel. Põhiliselt ehitati noil aegadel väina kirikuid ja kindlusi. Võib-olla oli üks põhjus ka selles, et noil ammustel aegadel voolas kitsavõitu yyParlee jõgi läbi linna ja möödus Kariide halli lääneküljest. Väikesed laevad said niimoodi isleri kanalist otse halli juurde sõita ja siin oma kauba maha laadida. Kahekorruselise hoone esikülje täidab kaks rida piklike ülakorrusel teravaid all ümaraid paari siin on nii aknaid Kõnisse. Varastel aegadel täitsid neisse elusuurused ajaloolised tegelased. Flandria krahvi diakrahvinnat. Hoone külgede keskosas seisid krahv Baldwin üheksanda ja tema naise mari ja kujud ning ka kuningas Albert esimene ja kuninganna Elizabeth, kelle valitsemise ajal algas halli rekonstrueerimine. Ja muidugi on siin ka Tseeni jumalaema, ei pri kaitsepühak, samuti kahekorruselise terav kaarealiste, gooti akende ning suurte numbrilaudadega kellatorni neljas nurgas, kas seisavad väiksemad tornid keskel, kõrgettib, ilgelt, valvab linna kuldne draakon. Keskajal olid linna vahitele abiks kootilikke lehis ornamentidega Nonii kella tonni nurkades. Fassaadi otstes lisavad hoonele vertikaalsust, kuid valdavaks jääb selles suures ehitises ikkagi horisontaaljoon. Kaks Pikaga parte rida ja tänavakorruse nelinurksete avadega sammaskäik kellatornis on aga 49 kell. Millestki saab kindlatel aegadel üle linna. Imeilus kellamäng. Kellatornis on kokku kolm korrust. Alumisel korrusel oli kunagi vangla ja 14. sajandil paiknes siinsamas riidehalli tornis. Ka linna raekoda sobis hästi tohutusse hoonesse linna keskväljakul. Siia mahtusid ka e-pri, linnavarakamber ja relvaarsenal ning tähtsad gildide esindajad pidasid siin oma koosolekuid. Seitsmeteistkümnenda sajandi algkümnenditel riidehalli väliskuju pisut muutus. Selle idaküljele tõusis nimelt renessansi stiilis juurdeehitis New värk, mille kõrge tänavakorruse suured ja elegantsed kaared moodustavad uhke võlvitud sammaskäigu. Kohal seisab kaks pikka nelinurksete akende korrust. Järsult tõusva katusel on tornikestega kaunistatud ärkliaknad. Hoone selles osas paiknes ka värviliste kaasakende ja kaunite freskodega kabel. Siinsetes ruumides oli uhkeid seinamaale suuri kaminaid ning Flandria vürstide piltidega ehitud friise. Niisiis iibriganga hall oli riidekaubanduse õitsema aegadel väga tõenäoliselt linna suurim ja uhkeim ilmalik ehitis kuhu me õige pea siseneme. Ka? La. Suubee. Belgias kõneldakse nii flaami kui prantsuse keelt ja see oli Belgiast pärit grupp vaia kandees. Aganüüd. Nüüd pri keskaegsesse riidehalli tänavakorrusel on rida tellistest kätega saale. Siin olid nii kauplemisruumid, külaood, et kõik kaupmehed ja ostjad nendesse ruumidesse kenasti sisse pääseksid. Avanes siia suurelt turuväljakult tervelt 48 ost. Asjalikult kaubeldi riidehalja alumisel korrusel kangaste ja villaga kuid turupäevadel müüdi siin ka juurvilju ja muud vajalikku kraami. Kariide hälli ülemine korrus koosnes omavahel ühendatud saalidest. Mõned neist olid uhkemalt kaunistatud kui teised ning laed olid võimsatest puutaladest, siinbeedi, kaupmeeste pidusid ja bankette ning siin kohtusid kaupmeeste gildi liikmed raehärradega. Ühe ülakorruse saali seinu ehib väga tuntud belgia maalikunstniku Ferdinand Owelsi 12 seinamaali, mis jutustavad iibri linna õitsengu aegadest aastatel 1187 kuni 1383. Kunstnik Lui helbeke part. Reedel on kujutatud linna edukaid riidekaupmehi tähtsa linnanõuniku Oldermanni saal asus ülakorruse põhjapoolses osas ning oli eriti uhkelt kaunistatud nimekate kunstnike maalid, keerukad puunikerdused ja hiigelsurgamin. Alist viis uks olnud Hermanni kabelisse, kus ilutses uhke roosaken, massiivne ja häma sammaskäik tonkerpoot riiskanga hälli alt otse grotemmardi turuplatsile. Selline oli siis iibri linna kangahall. Keskajal ja väliselt on hoone samasugune ka praegu, kuid tegemist pole sugugi sellesama hoonega. Eetrilinna keeruline ajalugu vajab nüüd pisut meenutamist. 1383. aastal päästsid prantsuse väed linna noorwitši ristisõdijate piiramisrõngast. Märtsist 1678 vallutasid e pri, lõi 14 10.-ga, näed, ja linn jäi lühikeseks ajaks prantslaste võimu alla. Kuid Madalmaid oli juba päris pikalt Hispaania kroon valitsenud ja juba kümnekonna aasta pärast Antiga ei prilyn Hispaaniale tagasi. Vahepeal jõudis linn veel ka Austria Haab sburgidele kuuluda. Siis tuli taaskord prantslased, küllap püüdis iga uus valitseja linnas ka midagi korda saata, kuid tõenäoliselt läks iigri linnarahva elu valitsejate kiirest vaheldamisest hoolimata täika mööda sisseharjunud radu. 1814 kuni 1830 kuulus Belgia Viini kongressi otsusega juba Madalmaade kuningriiki kuid 30. aastal loodi iseseisev Belgia riik. 31. aastal toimunud suurriikide konverentsil Londonis neutraalseks riigiks kuulutati ja siis tuli esimene maailmasõda. Por jäi saksa vägede teele. Plaanide kohaselt pidid need põhja poolt läbi Belgia Prantsusmaale tungima. Suurbritannia oli garanteerinud Belgia neutraliteedi, niisiis tõmbes sakslaste Belgiasse tungimine sõtta ka Briti impeeriumi. Saksa väed. Väed piirasid iibri linna kolmest küljest. Vasturünnakule asunud prantsuse, briti ja Briti ühendusele väed pommitasid sakslasi linna ümbruses seisvatelt küngastelt. Kokku peeti linna pärast kolm lahingut. Esimene lahing toimus oktoobris novembris 1914 ja liitlased sundisid sakslased linnast lahkuma aprillist maini 1915. Teine iibri lahing ning sakslased läksid seekord käiku mürkgaasi kloori. Neil õnnestus osa linnast tagasi vallutada. Ja kolmas, kõige kohutavam ja kõige, kuna inimohvreid põhjustanud iibri lahing toimus juulist novembrini 1917. Nüüd võtsid sakslased kasutusele ka juba sinepigaasi, mida kuna nime järgi Priidiks hakati kutsuma. Kolmas lahing on tuntud ka Bashen Dali lahingu nime all liitlaste väed. Nimelt vallutasid linnast ida pool asunud Ashen Dali mäeseljandikul ja see vallutus läks nii neile kui saksa vägedele maksma ligi pool miljonit inimelu. Pärast kogu seda õudust olid iigri linnast ainult varemed järel muidugi pääsenud pommitamisest, ka linna kuulus kangahall üleni leekides. Hoonest on säilinud ka päris haruldane foto. 1900 kahekümnendatel aastatel sai iibri linnast esimeses maailmasõjas võidelnud briti sõjaveteranide sealsetes lahingus hukkunute omaste jaoks sõjaohvrite mälestuspaik. Belgias. E-PRIA linn oli noil aegadel inglaste jaoks omamoodi võitluse sümboliks, kuhu tulite otsekui palverännakule, et näha paiku ja kaitsega ja veel linna servas, kus hukkus sadu tuhandeid briti sõdureid. Linna sees ja ümbruses on siin peetud lahingute meenutuseks mitmeid mälestusmärke püstitatud. Pärast esimest maailmasõda ehitati iibri linn Saksamaalt saadud hüvitis rahade eest uuesti üles. Peaväljakule kerkis taas ka riidehall ning see ehitis taastati võimalikult sarnasena 13. sajandil jäätud uhke torniga hoonele. Ja kui see suur töö ükskord tehtud, sai külasele linna taas uhke kellamäng. Ja veel üks iidne traditsioon on linnas taastatud, õnneks küll mitte sellisena, nagu ta sajandite eest oli olnud. Keskajal nimelt olnud kombeks iigri riidehallid tornist musti kasse alla visata, sest neid vaeseid kiisusid seostati musta maagiaga. Arvati, et must kass toob igal juhul õnnetust. Niisiis pidi nende tornist alla heitmine mustade jõudude tapmistähendama. Selle kõheda traditsiooni meenutuseks peetakse linnas igal kolmandal aastal maikuu teisel pühapäeval kasside pidu. Kattenstoetan selle peo nimi. Aastal 2012 toimus juba 40 kolmandat korda siis rändab mööda vanalinna uhke rongkäik. Sellest osavõtjad on rõivastunud kassideks, nõidadeks, hiirteks või keskaegseteks linna kodanikeks ja alati saanud Raadil ka nelja-viie inimkasvukõrguseid fantaasiakostüümides hiigelkiisusid. Sümboolselt heidetakse needki kangahallitornist kasse alla, kuid need on pehmed ja karvased mängukiisud, mida all väljakul ootav linnarahvas rõõmuga kinni püüab. Belglaste rõõmsad tantsulaulud sobivad kämbrügesse, mille vanalinnas seisab teine vägeva kellatorniga riidehall. Tornil on oma nimi, Froy võib veel Ford ja sellest säilinud kõige uhkem sümbol rüge kohta. On öeldud, et Euroopas pole ühtki teist linna, kus keskaeg nii käega katsutav oleks. Ka seda linn on suured lõunanaabrid prantslased sajandite jooksul endale igatsenud ja teinud mõndagi esse. Igatsus täituks, sest juba 10. sajandil, kui Skandinaavia viikingid siin enam ründeretkedele ei käinud, Olibrüge suureks rikkaks kaubalinnaks kasvanud. 12. sajandil kuulusid rikkad kaupmehed juba ka linnavalitsusse kuid käsitöölistel ja linna kõige levinum ameti pidajatel kudumismeistritel teadagi suurt sõnaõigust ei olnud. Nagu Iibor, nii oli ka rüge õitsev ja arenev riidekaubanduse linn ja selleski linnas külas kaunis kellamäng, kui siinse riidehalli uhke kellatorn valmis oli ehitatud. Prüge majesteetlik vägeva, 83 meetri kõrguse kellatorniga kangahalli hoone ehitati suurele turuplatsile juba 1200 neljakümnendatel, oli aastatel, kuid ei saanud seal kuigi kaua uhkeldada, sest juba neli aastakümmet hiljem 1282 sai ehitus suures tulekahjus kõvasti kannatada. Aga kas polnud nood keskajajaga hilisemates isendite ehitusmeistrid imetlusväärsed? Pärast iga tagasilööki asusid nad kannatada saanud hooneid ikka ja jälle uuesti üles ehitama. Olgu siis tegu hiigelkirikute losside või ilmalike kaubatemplitega, nagu oli see täh prüge riidehall selle kohta kirjutatust jääb küll mulje, et linna sümboliks saanud kellatorn Vefroy oli prügelastele tähtsam kui hoone, mille esiküljelt torn taeva poole tõuseb. Kuid see kesk aegne ärihoone ja torn kuulusid paratamatult kokku. Pisut Madalmaade tänast elurõõmu vahele ja tagasi keskaegsesse prügisse. Niisiis pärast 1282. aasta põlengut ehitati eurooparit kallimate linnade hulka kuulunud prüge suurele turuväljakule taas üles nii riidehall kui selle hoone fassaadi keskelt tõusev ilmatu kõrge kellatorn. Nelinurkne ja kolmekorruseline telliskivihoone näib torniga võrreldes ebaproportsionaalselt jässakas massiivsena ütleb arhitektuuriajalugu tänavakorrusel suured gooti Kaaruksed. Ka teise korruse aknaid ehivad põimunud gooti kivikaared. Kolmandal korrusel on aga näha lihtsaid nelinurkseid aknaid ja siis vastu järsku katuse kallet, pikk rida, keskaegseid lossimüüre, meenutavaid, toredaid nelinurkseid, sakke ning hoone nurkadest. Kaaslossitornidega sarnanevad ümarate sakkidega tornikesed lipud keskel ja küllap olid Gabrüge nagu prioriide hallidena ülakorrusel avarad kauplemisruumid. Et just siia toodi kohale teistes flaami linnades kootud kangad ja siit meedi need edasi peaaegu tervele maailmale. 1399. aastal olnud terve Sprüge Laken hallis kokku lausa 384 meedi kohta ja küllap peetiga siin ülemise korruse rikkalikult kaunistatud saalides kaupmeeste pidulikke õhtusööke ning vastuvõtte ja gildi härrad kohtusid Lin ära Radega. Siin elasid ühe rikke kaubalinna vägevad oma argija pidupäevi, kuid Befroy ilmaliku hoone fassaad, raadilt tõusev kellatorn oli ja on siiani kõigi prügelaste uhkusjärv. Vaevalt küll, et prüge tornikellamängu repertuaari Veefarandola kuulub. Meie kuulame siin täna ikka omaenese toredate Arsist. Prüge kellatorn koosneb kolmest üksteisest välja kasvavast osast. Alumine neist on tugev ja massiivne, selle keskel seisab ka ruks, mille ees on väike rõdu. Võib-olla pöördub või pöördus kunagi just rõdult mõni linna mõjuvõimas isik alla väljakule kogunenud rahva poole. Torni alumise osa ülaservas on rida suuri gooti kaaraknaid. Nende kohal taastutavad müürisakid ja nurkades ümarad lippudega tornikesed. Kellatorni keskosa on kõrgem ja pisut saledam, alumine ning mitte nii massiivne. Siin on igast torni küljes kaks tohutut gooti kaksikakent ning selle torni ülaserva moodustavad vägevad, palus traadid. Nurkades on toredad, teravad lehis ornamentidega tornikesed, millest väljuvad õhulised, tugikaared toetavat torni, kolmandat, kõige kõrgemat lennukamat kaheksanurkset ülaosa. Siin on neljas küljes kellade numbrilauad kõrgel, nende kohal aga kaheksa suurt lahtist kootiga akent ning nendest on näha ka tornikellasid nii palju, kui neid alk linnaväljakult paistab. Kellatorni tippu kaheksas nurgas on taas lehis ornamentidega tornikesed, mis ilustavad ka torni ülemist äärt. On teada, et torni kõige kõrgem kaheksanurkne ülaosa pandi paika umbkaudu aastatel 1482 kuni 86 ning see krooniti puust tipuga, mille otsas seisis pühani Kaili kuju, võitluslipp käes ja lohe jalge ees. Kahjuks polnud uhkel kujul pikka iga. 493. tegi välgulöök selle tuhaks ning hävitas ka tornikellad. Muidugi pandi torni otsa uus puus tippu, kiiver samasugune, nagu eelmine. Selle hävitas tuli aastal 1741. Enamus kiivrit ei pandud ning tipu igasse nurka paigutati lehis ornamentidega tornikesed. Nagu enamikus Madalmaade linnades, hoiti Gabrüge kellatornis alal tähtsaid ja olulisi linna elu puudutavaid ürikuid ja dokumente. Muidugi olid kellatornid kõigis linnades Vahitornid ja tornikell. Nad aitasid linnarahval oma elu elada. Igal kellal oli oma kindel hääl ja oma kindel ülesanne hädaohust, näiteks tulekahjust teatav Kell tähtsate teadaannete kuulamisele kutsuv, kell tööle kutsuv kell ja iseenesest mõista aega teatav kell. Kellamäng. Kariljon ehitati torni 16. sajandil. Aastast 1604 leidub linna ürikutes igal aastal märkmeid selle kohta palgatud kellamängumeister, kes pühapäevadel pühadel ja turupäevadel rahvale toredat muusikat teeb. Praegu on prüge Befrois 47 tornikell, mis kaaluvad kokku umbes 27 ja pool tonni kaheksaga. 10 kolme meetri kõrguse kellatorni tippu viib kitsas keerdtrepp, millel on 366 astet ja kivine, ülaosas pisut heledam. Torn seisvat õige pisut viltu kaldudes umbes meetri võrra ida suunas. Burgundia hertsogi de valitsemise all 14 10. ja 15. Viljandil nautis flaami rõivakaubandus oma tõelist kuldaega säravatest rüge lilli ja brüsseli lossides sündis aristokraatia kõrgkihi mood kogu Euroopa jaoks. Laevad toimetasid Flandria kudumismeistrite kauneid kobe lääne- ja seinavaipu nii lähematesse kui kaugematesse riikidesse. Villakaubandus ühendas Flandria ja Inglismaa huvid, nii et Prantsusmaaga tekkinud konfliktides olid need riigid tavalised liitlased. Kuid ka Flandria rõivakaubanduse õitseajad said lõpuks 18. sajandil otsa, siis kui ma taaskord Prantsusmaa osaks sai, Aja jooksul vähenes ja lõpuks kadus siinsete kudumismeistrite ja kaupmeeste juhtiva osa-Euroopa rõivaturgudel. Käed olid liiga rahutud ja tekkis ka tugevam konkurents väljaspoolkilde tegutsevate kudujate näol, kes hakkasid tegema halvema kvaliteediga odavamaid kangaid. Arenev keskklass võttis need rõõmuga vastu, kuid flaami kangameistrite kuulsus ajalukku nagu jäid ajakihist jälgedena alles täpsete Kaupmeeste vägevad riidehallid. Vaata.