Tänane saade on taas loomadest. Seekord tuleb juttu Shakalitest, konnadest, kaladest ja ämblikest. Stuudios on Georg Aheri ja Marje Lenk. Nii häälitsevad šaakalid, kas ka see šaakal, kes Eestimaal tabati, kõva häält tegi ei oska öelda, aga igal juhul, selge on see, et ma Šacaliga metsas kohtuda küll ei tahaks. Aga iseenesest on ta minu meelest päris huvitav, meil ta populaarseks muutunud nüüd selle tõttu, et hiljaaegu siis Läänemaalt saadi üks kätte ja teadlased nägid kurja vaeva, et siis ära mõistatada, kellelegi tegemist on, lõpuks fikseeriti ära, et seal siis harilik šaakal, kelle tegelik kodumaa on siis kusagil siin Põhja-Aafrikas läheb natuke ida pool alla sinna ekvaatori poole ja siis Aasias kuni firmani välja, et ta on tegelikult päris laialt levinud üle India linna ida poole hakanud tulema nüüd ka Euroopast, Kreekas on veel tükk aega olnud tulnud endise Jugoslaavia aladel praktiliselt seal igal pool. Ja nüüd 2012 olid šaakalid juba Saksamaal ja Austrias Põhja-Itaalias on nad tulnud ja et tasapisi ka liiguvad siis Euroopa poole, kas siis läheb ilm nende jaoks piisavalt heaks ja soojaks, et nad saavad siin toimetada või, või mis seal on, ei oska päris täpselt öelda. Aga kuidas see üksik šaakal oleks Eestimaal hakkama saanud? Ma kardan, et ega ta polekski sind hakkama saanud, et meie talved ja olud on tema jaoks võõrad külmad ja ja tegelikult ega šaakalid looduses üksipäini ei ela. Nemad elavad sellistes väikestes pererühmades, seal on siis ema, isa, pojad ja võib-olla siis juures kui üks või kaks eelmise, las ta poega veel, et sellised väiksed grupid on ja miks need eelmise aasta pojad sinna juurde jäävad, see ilmselt on tingitud sellest, et need aitavad siis sel perel nagu paremini toime tulla. Ja kus nad kõige rohkem hobiks on, on siis, kui isa ema lähevad saaki püüdmas, Nad hoiatavad neid väikseid. Räägi siis ohu eest ja karjatavad neid ja vahel käivad ka ise saaki püüdmas ja ja siis toovad seda emale ja ema siis omakorda selle peenendab ära või õieti sisse ja pärast oksendab poegadele toiduks välja, et noh, selline toidu jagamine on ja, ja teadlased on seda uurinud ka, et kas sellega mingi parem efekt on, et need pojad sealjuures on see pere nagu suuremal ja siis on selgunud, et tegelikult nendel pesakondadel, kus on siis vanem vend või õde, abiks on see ellujäämise protsent kutsikate hulgas tunduvalt kõrgemad. Šaakalid on ööloomad, päeval nad eriti ringi ei käi, toimetavad siis hilisõhtul ja need Euroopas, Saksamaal ja Austrias nähtud loomad hiilisid gaasis öisel ajal nii-öelda, et neid siis pooljuhuslikult nähti Aasia poole peal ja Aafrikas seal, kus nende see põhilevikuala on, seal nad tihtipeale tulevad inimasulate juurde, neile meeldib varastada ja, ja toidujäätmeid süüa. Ja näiteks nendes piirkondades, kus arbuusi kasvatatakse, siis nad hea meelega marsivad arbuusiväljadele ja söövad seal siis arbuus. Nad söövad siis ka tegelikult päris palju taimset toitu, puuvilju. Marju muidugi liha söövad nad enamasti. Kui nad on sellises väikses grupis pojad juba suureks kasvanud ja siis isa, ema ja lisaks veel see vanem vend või kes see seal kaasas veel nendega käib, siis nad moodustavad niisuguse nelja, viie liikmelise grupi või isegi suurem, paeluvad erinevad perekonnad mõneks ajaks kokku tulla ja siis nad on noh, piisavalt suur jõud, et näiteks isegi jään oma toidu juurest minema kihutada ja see toit ära võtta. Kuigi seal on tegelikult sihuke päris kuri tegelane ja ja muidugi karja vastu Saakalid ei saa. Nii et šaakalid võivad olla koos tegutsedes päris hullud tegelased ja kurjad, aga noh, ta on suhteliselt väike loom liik, keda meie siis siin teame, et see on siuke keskmise koera mõõtudes tegelikult ja natuke madalam kui hundi ja hundist siis ikkagi umbes 10 kilo võrra kergem, nii et, et noh, kui me kujutame ette saksa lambakoera, siis tahab mingisugune kolmandiku võrra väiksem kui saksa lambakoera. Kuidas šaakalid huntidega läbi saavad, noh, ma arvan, et pahasti, eks nad toidukonkurendid ole ja, ja selles piirkonnas, kus nad kokku juhtuvate ilmselt hundid kui tugevamad ja, aga ilmselt ka natuke intelligentsemad loomad suudavad šaakalid sealt eemale tõrjuda, nii et noh, mingit perekonna sugulussuhet, need hundid nagu ei taha tunnistada, et sa oled sama perekonna esindaja suurt sõprust nende vahel ei ole ikkagi hunt, tugevama õigusega võtab oma harilik šaakal, kellest me nüüd rääkisime, tema on siis siin ütleme, Euroopas, Aasias ja Põhja-Aafrikas. Aga seal Lääne-Aafrikas on veel kaks Aakali viiki ja kuni lõunatipuni lähevad nad välja. Need on siis vööd šaakali tume seelik, šaakal, nad on natukese väiksemad kui see harilik šaakal, aga mitte oluliselt ja tihtipeale nende leviku piirid lähevad ka kokku ja eluviisid tunud kaunikesti sarnased kõik, et ja see erinevus selles väljanägemises on suhteliselt väike, et see tume selleks, aga nii nagu nimi ütleb, et ta on niisugune nagu must sadul selga pandud, värvitud ja, ja siis vööd šaakali külje peal on üks tume hele triip. Aga väljanägemiselt jah, kaunikesti sarnane ja see harilik šaakal, kes meile kõige lähemal elab, tema mõnedes keeltes on saanud nimega kuld šaakal, sellepärast et siis, kui see karvavahetus on tal ära olnud, on sihuke noor karv, tuleb selga päikesele peale, paistab siis natuke ase kollaka tooniga või kollaka läikega, sellest siis kuldšaakali nimi on veel üks Saakali liik, kellest me siis see ei ole rääkinud. See on nagu kõige põnevam, sellepärast saab ainult kolmes väikeses piirkonnas Etioopias mägismaal ja ta on siis nendest teistest saakkolites oluliselt suurem. Ta on veidi punaka karvastikuga ja erakordselt haruldane, neid on säilinud kuni 500 looma praegusel hetkel kogu maailmas. Et ka siis kolme populatsiooni vahel ära jaotunud. Ja tema haruldus on nii suur, et ta on siis võetud eriti ohustatud loomaliikide nimekirja ja teda looduses näha on suur õnn, sellepärast et Etioopia nüüdse mägine maa ju ja ta liigub seal suhteliselt kõrgetel platoodel ja väikeste gruppidena, nii et seal mägedes tema märkamine ja, ja ülesleidmine on keeruline, aga, aga tema saatus on selles mõttes kurb, et ikka inimesega tema teed ristuvad ja inimene oma vara hoiab üle kõige. Ja kui seal siis kellelegi vanad või lambatalled või kitsetalled ära kaduma hakkavad šaakal, siis on enamasti see, kelle peale oma viha välja valatakse ja tema eluküünal ära kustutatakse. Et sellepärast see loomake nii haruldaseks on läinud, aga ma ju isegi filmistada kunagi näinud, ma olen ainult piltide peal näinud ja, ja piltide järgi otsustades on ta väga ilus loom, tal sellised punakad karva ja valgeid laike seal keha peal ja. Kas šaakalid on ka uruehitajad? Tegelikult on nii, et kui nad vähegi Ma vaatasin, nad ise ei ehita, vaid kasutad kellelegagi ja teiselt poolt valmis kaevatud urgu juba ja nad kasutada seal on kõikvõimalikud sellised maa sees olevad õõnsused. Tüügassiga on selline tegelane, kes kaevab ilusaid urge. Tihtipeale kui Leopold siia ära sööd, siis šaakal võtab seal uru endale või võis mõni teine loom, kes seal Urukese on, on kaevanud, mõnda on vaja suurendada natukene, ta kasutab ära ka näiteks osavasti, sellised kividest moodustatud põõnsused ja teeb ka sinna hea meelega pesa. Aga mingi eriline kaunis asi, see urg nüüd ei ole, et ta on lihtsalt niisugune torukujuline tunnel ja natuke laiema lõpuga siis kus siis pojad ilmale tuuakse ja ega neil rohkem seda vaja ei olegi, et kui pojad enam-vähem juba nägijaks saavad, siis nad on ikkagi seal tasase maa peal oru ümber toimetavas kogu aeg. Šaakalite häälitsused on küll väga huvitavad, nad kiunuvad, vinguvad ja uluvad. See on nagu sellise grupi sidumise, nii nagu hundi ulguminegi ühtekuuluvustunde loomine, aga samas ka märgid siis teised loomale, kes näiteks on jahil või pesast eemal, siis on niisugune vastastikune märguandmine, aga, aga näiteks poegadega suheldakse selliste niutsumiste ja kiunuvad häälitsustega jällegi täiskasvanud uluvad ja tihtipeale on see õhtune aeg või siis varahommik, kui nad sihukest ulguvat häält teevad. On üllatkonna suur hulk on nii särav, laupäeval ise. Reberes kaitskem ei. Aids. Vaikne rahuhing. Kui kohtumas näed, kaan, näkk esisiis, läigib nende vahel vesi, külm ja rooste. Neljal hai on elu hälliks olnud vesi, seal, kus konventi pesing. Seda aega, mil konnad Kroksuma hakkavad, annab veel oodata. Praegu konnad talvituvad. Paraku küll sellepärast, et ega neil praegu ei ole midagi teha, nad tahavad süüa, aga sööki pole, kuna sööka magab või, või siis ei ole veel koorunud või, või ei ole veel liikuma hakanud või kuna tegemist on kõigusoojaste loomadega, siis ennast on väga raske liigutada külmatingimustes. Konnad hakkavad välja tulema alles siis, kui on juba niimoodi enamik lummast ära sulanud. Kui ta siis päikesepaistelise ilmaga satub näiteks lume peale, siis ta võib seal natuke aega liikuda ka, et see lumi ei ei ehmata, et ta on võimeline seal liiku. Praegu nad veekogude põhjas suur osakonnadest ja enamasti selline voolav veekogu, kus siis jääd peale ei tule, seal on temperatuur. Olenevalt sellest siis nüüd, kui sügaval see vesi on võib-olla seal nulli lähedal, ütleme null kraadini võib nende kehatemperatuur langeda kaugemale nagu ei saa. Aga kui see püsib seal nulli ringis, siis nad saavad seal rahulikult olla ja vahel on mõned sihuksed talvitumiskohad konnadel, kuhu koguneb tuhandeid konni üheaegselt talvituma, nad on seal veekogu põhjas. Ja nad ei ole ka tegelikult täiesti inaktiivsed, me ei saa öelda, et nad magavad talveund sest vajadusel võivad nad seal ikkagi ringi jalutada. Kas kärnkonnad talvituvad ka veekogu põhjas? Osa võib ka vette minna, aga suuruse kärnkonnadest üritab talvituda kuival maal maa peal nad lähevad näiteks mingisuguste hoonete alla. Kui on lehti, võib lahti praevad prahihunnik, suved kompostihunnikusse minna võivad pugeda mingite surgudesse maa sisse, enamasti peaksid nad jõudma nii sügavale, et nad oleksid siis allpool seda külmumise piiri maapinna külmumise piiri, kui need ronivad ülespoole, et maapind selle ära külmub, siis külmumist nad ei kannata, külmuvad ära ja see tulemus on ta siis rakud lagunevad ja ja sestkonnaks ei jää midagi järgi, ütles, et maapinnale tagasi tule. Rohelised konnad ronivad siis kuhugi veekogu põhja, jäävad seal veekogu põhjas siis talvituma ja, ja nad peavad siis püüdma ikkagi talvituda nii sügaval vees, et vesisena ära ei külmuks mõnele kohale tiigil näiteks tuleb tihtipeale meetri paksune jääkihti jagu tikkis ja ongi meetri sügavune. Siis konn võib seal ära jäetada. On leitud ka, ma ei tea, Eestis ei ole seda uuritud, aga näiteks soomlased on leidnud konni talvitumas ka turgudest, kus talvituvad rästikud ja nastikud. Ühesõnaga, kus nende sööjad võivad talvituda. Konnad on pugenud karastikutele klastikutele kaissu ja talvituvad seal kenasti, aga kuna nad hakkavad tihtipeale natuke varem, siis nad jõuavad õigeaegselt jalga lasta sealt. Nii et sellist talvitumist tuleb ka ette. Ja talvitumise ajal nad ei söö midagi. Ei söö enamasti nad ei söö mitte midagi, et noh, kui midagi süüakse, siis on see selline juhuslik ja enamasti nad ei liigu ka, nad on kogu aeg paigal, ikkagi nad kulutad väga vähe energiat ja, ja hingamine muutub neil talvel teistsuguseks, uuel nad hingavad kopsudega, me näeme, kuidas kurgualune konnadel liigub pumpavad õhku kopsudesse. Talvel nad hakkad hingav läbi naha, kopsud lülitatakse välja, hingatakse ainult läbi naha. Ja huvitav on see, et, et kevadeti kärnkonnad, aga ilmselt ka teised konnad tulevad tagasi samadesse kohtadesse, kus nad suvel on toimetanud, et suhteliselt lähedal. Jällegi on tehtud katseid, et näiteks kui kärnkonna märgistati siis järgmisel suvel leiti nendest 30 tükki üles ja need 30 olid enam-vähem peaaegu meetri pealt sama koha peal, kus nad eelmisel lastel olid märgistatud. Et nad võivad minna oma elupaigast mitmesaja meetri kaugusel, aga tulla siis sinna elupaika jälle tagasi. Sama lugu on ju kudemispaikadesse tulekuga, nad tulevad ka tihtipeale nendesse kudemispaikadesse tagasi. Kevadeti, kui see suur kudemisliikumine algab, siis me näeme ju teed, on täiskonn ja on leitud konni talvitumas ka maantee alt nendest veetunnelitest. Nad võivad ka seal proovida talve üle elada ja kui paks lumikate peale tuleb, siia seal ära ei külmuks. Talvel seal kenasti ka üle elada. Aga muidugi jah, enamasti püüavad nad ikkagi pugeda mingite lehtede sisse, mis siukse sooja kihin tekitab, kui nad maha pinnale jäävad. Ja vesi tundub olevat siiski enamiku konnade jaoks kõige kindlam talvitumiskoht. Kas kalad on talvel aktiivsemad kui konnad? See sõltub jälle kalaliigist, et sellist ühtset mudelit ei ole kalariigis olemas, et me kõik teeme nii teada-tuntud kalaluts, luts on selline, kes siis talvel on suht aktiivne, tema armastab külma vett ja talvel kusagil jaanuaris-veebruaris, tema tuleb kudema, isane teeb sihukse augu veekogu põhja ja emane heidab sinna marja isana viljast jääb isegi seda marja teatud määral valvama. Tema talvitub päris aktiivselt. Noh, sama lugu on näiteks sellise hallaga, mis meil meres tavaline, see on emakala, temal on see, et tema siis paaritub sügisel ja temal sisemine viljastumine kaladele väga erakordne marjaterad arenevad selle kalakese sees lemma kala sees kusagil kevade alguses, kui vesi natukene juba soojem on, siis ta heidab need marjaterad või õieti need koorunud pojad juba välja sünnitab, siis sellepärast tal siiski imelik nimi ka. Et nemad on sellised väga aktiivsed kalad, ahven on selline. Talvitumise aktiivsus sõltub nagu veekogu temperatuurist. Ta enamasti püsib talvel paigal särki, särg, kaan talvel ühe koha peal paigal, aga talvel ahven natukene liigub, aga üldiselt püsib jah ühe koha peal paigal, aga näiteks kui söök mööda ujub, siis ta võtab seda sööki nii et need, need, kes talvel käivad Sikkutiga püüdmas, siis nemad just loodavad selle peale, et nad leiavad koha, kus ahvenaid on ja viskad selle toiduninad. Kui nina ees, siis siis see kala nagu ei suuda sellele vastu panna. Kuidas tiigikala koger talve üle elab? Enamasti tema elab sellistes tiikides, mis peaaegu põhjani ära külmub ja see, kuidas tema nüüd talve üle elab, see on küll täiesti müstika, sellepärast et et tema sügisel Borub maksa tohutul hulgal sellist suhkrutaolist ainet glükogeeni. Ja siis teeb tema maksa nii suureks, et maksan temal umbes üks viiendik kehamassist. Ja siis ta poeb mutta veekogu põhjamutta ja elab selle glükogeeni najal siis talve üle, kusjuures ta lahustab glükogeeni nii efektiivselt, seal tekib tal alkohol, sest glükogeenist ei lase tal ära külmuda ja aga ta ei Joosed alkoholi eritud selles lõpuste kaudu välja. Nii et noh, kellel on paljude kokkadega tiik, siis väike vihje kevadel võib seal alkoholiprotsent olla päris kõrged. Külmunud veekogudes võib ju kaladel ka hapnikupuudus tekkida. Ja võib tekkida küll, tihtipeale veekogud jäävad ummuksisse, hapnikku kogusse väheneb tänu sellele veekogu põhjatundlikkust orgaanilist ainet, mis seda hapniku siis ära kulutab lagundamisel ja selle tulemusena jäävad ummuks siis jah, mõnikord võib nii, et kevadel sulab ära ja on hulga kalusel kõhud taeva poole, kes on siis selle hapnikupuudusesse ära surnud. Et sellist asja tuleb muidugi ka ette, aga enamasti see peab olema väga madal veekogu. Ja siis ta peab väga kõvasti ära külmuma ja väga palju peab seal orgaanilist ainet sees olev, mis seal siis selle hapniku ära kuluta. Kalade päästmiseks tehakse jää sisse auke. Ja kanade päästmiseks tehakse auke, et seda on erinevatel talvedel ju päris sageli ette võetud, et raiutakse jää sisse auke selleks, et siis kaladele hapnikku juurde anda. Kuskil murdlainetes Mer jõgedes üksnes parv vesiniku kudemisaeg pehme ja mahekaalus, jõgede ootus Roo. Kalusalt rannalt süvavee survest on põksuma. Päikesel ratas, jää hüvasti egi, oi missilitasina. Aela jääderretu soomustes õde. Öeldakse, et õhtune ämblik toob õnne ja hommikune ämblike õnnetust. No õnneks me hommikul ämblikku eriti ei näe. Jah, hommikul on enamasti nii jahe et siis, kui, kui varane hommik on need, siis me tõesti ämblik ei näe ja teiseks nad on oma tööd selleks ajaks vikerteinud vaibad või võrgud ära kootud. Kui te tahate tõeliselt palju õnne saada, kui õhtune ämblik õnne toov, siis kõige parem on mingi õhtusel ajal rappa. Rabas on tohutu palju ämblik ja võrku ka ja vaata kusagil siis, kui päike hakkab loojuma. Ütleme kella kaheksa paiku õhtul, poole üheksa paiku lähete rappa ja vot siis need rabalauka sääred ja teeservad ja nende laudteede servad, noh, enamik käime rabas laudteede peal, kõik on täis toimetavaid, ämblikke ja teine, mitte ühte ämblikku, kahte ämblikku näete tuhandeid ämblikke korraga. Et te peate siis korvid või ma ei tea midagi kaasa võtma, et saad siis seda õnne kodu kandma hakata. Kui ma kodus ämblikku näen, kas see tähendab siis seda, et mulle on kusagile võrk kootud? No oleneb ilmselt sellest, mis ämbliku kuidagi on, kõik ämblikud sellist suurt võrku ei tee, aga enamik nendest teeb võrgu ja ilmselt siis tuleb kahtlustada küll, et kusagil see võrk on olemas. Aga noh, ta ei tee keset tuba vä, vaid ta paigutab ta kuhugi nurkadesse. Toanurgad, kaardina, puu, ülaservad kaardina tagused kogu nurk maast laeni tuleks üle vaadata, tihtipeale põrandanurgad on need, kuhu need võrgud tekivad. Et need on enamasti jah, sellised, kuhu see võrku hea kinnitada lagedale koha peal seda võimalik kinnitada ei ole, sul peab olema võimalik niite ühe või teise asja külge panna, et see võrk sinna tekiks, õhusta lihtsalt ei püsi. Ja ämblik ootab, et keegi tema võrku kinni jääks. Noh, see on tema lootus ja tema elu on rajatud suurtele ootustele, tema teeb selle püügivõrgu ja keegi on nii rumalat sinna sisse lennata. Ämblikud on maa peal elanud umbes 350 miljonit aastat. Noh, see on 350 korda kauem kui inimesed. Nii et, et ma arvan, et see taktika ja, ja see väljatöötatud tehnoloogia on ilmselt väga, väga efektiivne, et et siin maa peal toime tulla ja ma arvan, et mingil hetkel inimesed kaovad siit ära, aga ämblikud jäävad ikka alles toimetama. Kui me niimoodi väga kaugesse tulevikku jälle vaata, ma ei oska öelda, kui pikk see tulevik on, kas miljon või kaks miljonit aastat ettepoole, aga mingiaeg ja, ja tegelikult see võrguga püüdmine on, on väga efektiivne tehnoloogia. Sel juhul, kui sa seal võrku kood, väga palju tõmblikud ka egovõrku vaid nemad jooksevad oma saagil järgi ja püüavad ta siis niimoodi joostes kinni ja peavad teda ja suvel istusin ühe karikakra õie juures, kus siis üks huntämblik, need on siis need, kes võrku ideeriti, vaid, kes püüavad saaki. Tema istus seal õie peale, sinna õie peale tuli üks suruma kärbes nektarit ja õietolmu sööma. No raske öelda, mida tahtis, sest ta ei jõudnud kuigi kaugele niipea aegudes õie laskus Niiuli ämblik oma lõug kobijat tema sisse vajutanud ja ta suri praktiliselt hetkega. Ma sain terve seeria pilte sellest, kuidas vaene kärbes publiku haardes oma viimaseid sekundeid elas ja ja kuidas siis ämblik hoidis teda seal oma koopiate vahel niikaua kuni oli kõik need mahlad välja saadudes, kest kukutati üle, lõi alla. Et niimoodi need ämblikud söövad, nende mürk, mida nad süstivad, on ühteaegu ka seedenõre, et see lahustab selle kitiin kesta sees siis selle putuka ära ja ja siis nad tulevad ja sõna otseses mõttes imevad kokteilid seest välja. Ämblikuvõrk on küll üks imeasi, kuidas ämblik võrku meisterdab. Selleks on see ristämblik, võib-olla kõige parem, Maltima võrgud on meile kõigile tuttavad, need on nii suured. Nad paistavad sügisel, eriti, aga ka hommikul näiteks siukse kastes ilmaga suvehommikul hästi silma, need on siuksed kusagil viiekümnesentimeetrise läbimõõduga puude küljes või sohu kõrte küljes hoovi peal või, või ütleme, põllu peal või metsaservas hästi nähtavad. Ta teeb iga päev uue võrgu. Alguses ma rääkisid rabas, Nad toimetasid seal siis nad kõik korjasid ära oma vanad võrgud ja, ja hakkasid kudu muutur lane võrku, söövad ära, söövad sõna otseses mõttes ära see puhas valk, väga hea valk. Ja valku ei saa raisata, söövad selle võrgu ära ja siis hakkavad tootma uut võrguniiti niuke õhu käes, siis tahkestub niit. Ja kõigepealt ämblik ronib kuhugi selliseid natuke kõrgema koha peale mingi oksa peale hakkab eritama siis seda võrguniiti, see võrguniit, siis hakkab tuule käes kuhugi liikuma, kuni ta jääb siis millegi taha kinni, enamasti mõni lähedal oksu rohukõrs, kuhugi jääb kinni, siis ämblik jalaga nagu proovib seda, kui see on piisavalt kinnitanud, et ta on nagu okei, siis ta liigub mööda seda niiti selle koha peale, kuhu see välja jõudis. Ta kinnitab sinna siis selle võrguniidi kõvasti kinni ja, ja siis läheb sinna seda teist niiti mööda, siis samal ajal ta ta tegelikult endale tagant teritab uue niidi, mis on juba tugevam ja kleepuv, mis tuule käes nii nii ei liigu. Ja siis uus niitton on tugev, seda mööda siis hakkab pärast tagasi tulema. Ja kui ta on jõudnud enam-vähem Zeniidi keskele, kinnitab sinna küll kuue niidikesed sõidab selle niidiga alla maapinnani, kuni ta leiab jälle mingi rohukõrre, mille külge niidiots kinnitada. Nüüd on tal tekkinud selline nagu igreki kujuline moodustis. Nüüd ta ronib sinna keskossa, kus y haruneb ja hakkab tantsis vedama kusagil paarkümmend niiti üles ja mõlemale poole selle igreki külge ja niimoodi tekitab sellise raamistiku siis nagu see raamistik on valmis, siis järgmisena hakkab ta tegema selliseid radiaalniite ja need radiaalniidid on niimoodi, et Ta tekitab siukse spiraali, ta hakkab käima nagu ümber keskpunkti kogu aeg ja selle tulemus on siis see, et tekib niisugune ilus püügivõrk, see võtab umbes kaks 30 minutit, siis on see võrk kootud ilusti valmis. Ja nüüd osadele kämblikel on niimoodi, et kõik need niidid ei ole kleepud, osan püüginiidid, osa liikumise niidid ja publik ise liigub neid liikumise niite pidi, mis ei kleebi teda külg osadel on jällegi niimoodi, et neil on jalgade küljes sellised küünised, mille abil nad saavad siis seal liikuda, osa eristab erilisi aineid, mille abil ta saab siis selle liimi ära lahustada, kõnnib seal seal niidi peal ja lahustab seda liimisel kõndimise ajal seal ja selle tulemusena siis ta jää jälle sinna võrku kinni, et noh, neid võtteid, miks ta kinni seal on päris erinevaid. Aga siis, kui see võrk valmis on, ega ta ise sinna võrkunud istuma enamasti jää. Ta teeb endale siukse väikse katusealuse, painutab kas siis oksi või kõrrekese niimoodi ja seob nad niidiga kokku selle võrguniidiga. Ja siis istuks seal katuse all ja toob endale võrgu küljest veel sellise signaalniidi, mis tuleb tema jala juurde. Ja kui siis mõni putukas selle võrgu peale läheb, siis see paneb selle võrgu võnkuma võnkumine läbi signaalniidi tuleb ämblikune, tema tuleb kohe vaatama. Kui ma jälle suvel istusin ristiämbliku juures peaaegu kaks tundi tahtsin temast pilte teha ja, ja siis ta püüdis selle ajaga ühe pehme kooresensuse pehmete kate tiibadega mardikas ühe sellise mardika püüdis kinni, paar repess püüdis kinni ja oli veel keegi, ma ei mäleta, kas seal, kas seal oli mingi väike herilane või keegi, kes sinna lendas, ta püüdis neli putukad selle paari tunni jooksul ja no ma arvan, et kui ta ise on enamasti natukene suurem kui need putukad, siis tal oli mitme päeva söök sinna varutud, sest ta pakkis selle kõik ilusti niidi sisse, kõik need putukad ja, ja siis, kui ta kõht tühjaks läheb, siis mine ja võta ainult seda toitu. Ja tegelikult emase võrk püsis kaks või kolm päeva, ilma, et oleks seda lahti kerin või tegi ta siis täpselt sama koha peale, et terveid päevi sealjuures ei istunud, et ma ei julge öelda. Aga igatahes, kui ma jälle järgmisel päeval läksin selle ämbliku juurde, siis oli see võrk sama koha peal ja ta isegi istus samas pesas, kus ta eelmisel päeval oli olnud, tema minust eriti välja ei teinud ja ja suhtus minusse seal kummuda ümber roomasin ja kaameraga sihtisin, siis suhtus minusse väga leplikult ei jooksnud ära ega midagi, vaid ajas oma asju rahulikult ja ja pärast neid pilte vaadates oli päris põnev vaadata, kuidas tal siis võrgu näärmetest ja niitvälja tuleb, see on ikka tohutult peenikene niimoodi, et et kui siis väikegi tuuleõhk tuli, siis ta pildi peale tekitas sellised nagu nagu ohu tupsukesed. Olgugi et see pilt sai tehtud ühe kahend tuhandikuga sekundist, siis selle jooksul ikkagi niit nii palju liikused, et niiti mitte selgelt näha, vaid jättis sellise ohutupsu kuju sinna pildi peale, et iseenesest väga põnev ja seal ma kohtusin teistrist ämbliku, kes oli imekena. Ta oli tõesti fantastiliselt ilus kohe, sest tavaliselt nad on siuksed, kollakad või hallikad või valkjad. Aga tema oli oranž täiesti sellist kirkast oranži värvi. Ja, ja noh, kui päike talle peale paistis, siis sõna otseses mõttes nagu väike kalliski. Ma ei ole oma elus nii ilusat ämblikku enne näinudki, kui see, see ristämblik oli ja see signaal niit, mis neil seal võrgu küljes pessa tuleb. See signaalniit on ikkagi niivõrd efektiivne, et pärast seda, kui putukas võrku maandub praktiliselt sekundiga, on see ämblik sealjuures, et see on tõesti imekiire liikumine. Ja noh, mul endal oli kogemus lõunamaa reisilt, kus ma nägin ühte väga suurt ämbliku ja muidugi kohe tahtsin näha, kas ta liigub ka kiiresti, suuskasin siis seda võrkuga näpuga seal ikka niisugune kaheksa sentimeetrise läbimõõduga ämblik. Ja ausalt öeldes, Ma ei jõudnud veel õieti seda võrku vajutadagi, kui see ämblik oli juba kõigi oma kaheksajalaga minu, minu näpu juures, need plasthetkega jõudis ta sinna kohale. Noh, üldiselt ma ei karda ämblikke, aga seekord ma isegi peaaegu ehmatasid. Sellepärast et ma ei teadnud, kas ta on mürgine või, või mitte, troopikas on ka päris mürgiseid ämblikke, mis võivad olla eluohtlikud, olla onis ämbliku mürk, tugev, see oli väga tugev, ma pärast näppisin seda ja teda võis kasutada kolm, neli sentimeetrit, liigutada, ilmumata, katki oleks läinud hästi elastne ja tegelikult ämblikuvõrguniit erakordselt tugev. Ühe selle võrguniidi läbimõõt on kusagil üks tuhandik millimeetrit ja näiteks on tehtud katsetusi, et ämblikuvõrk omaeneseraskuses paiseniit katkeb siis, kui ta on 80 meetri pikkuseks välja venitatud noh, peaaegu 100 meetrit. Et siis ta võib omaenese raskusest katkeda. Noh, kui me nüüd proportsioonis mõtleme näiteks terastraati või midagi, siis me ei saa ühtegi terastraati nii pikalt, kui me vaatame elektri Liinegi, kui väikesed vahemaad teed sihukeste jämedate postide vahel on, kus traat on juba vaenlase raskusest väga alla langenud ja murdub ära juba palju väiksema pinge, see on erakordne materjal. Mõned ämblikud koovad isegi veekogu kohale võrgud. Kui pärast vihmavesi tõuseb, siis koguneb sinna võrku igasuguseid vee-elukaid. Ja vaadake, milline jõud on veel selle võrgule mõjub ja, ja tegelikult see võrk peab selle pinge vastu ja, ja näiteks meil Eestis, Lääne-Eestis ja saartel on üks tore ämblik, kes ehitab selliseid tunneleid, mille servaldas istub, teeb ümmarguse augu, sinna keskele istub ja passib, seadis mööduvaid putukaid, keda ta tunnelist kätte saab ja ja need võrgud võivad olla ka väga erisuguse kujuga. Nad võivad olla kolmnurkse kujuga, nad võivad olla noodakujulised, neid on väga mitmekesiseid ja osa siis ei kasuta seda võrku mitte selleks, et selleks saaki püüda, vaid selleks, et näiteks oma pojad sinna sisse munad pakkida ja neid kaasas kanda, et siis keegi neid ära süüa ei saa. Eriti põnevad on siis Polo ämblikud, need elavad Lõuna-Ameerikas ja nemad teevad siis nagu sealsetel karjakasvatajad on metallkuulikesed, mis on nööri otsa pandud ja mida siis keerutatakse ümber pea ja heidetakse loomade suunas ja kuse looma jalgu puudutata, kerib selle ümber ja loom siis jooksu pealt kukub maha ja vot need poloämblikud kasutas samasugust taktikat, istuvad oksa peal, teevad siis võrguniidi, mille otsa tekitatakse selline kleepuv palliki ja siis nad hakkavad seda niimoodi liigutama ja kui siis kärbes või mõni teine putukas tuleb ja siis ta kopsab selle kleepu otsaga peale, siis see võrguniit kerib sellel ümber niimoodi putuka kätte. Ja noh, võiks arvata, et see ei saa nagu väga efektiivne meetod olla. Aga jälle need ämblikud on juba nii kaua selle asjaga saaki püüdnud ja selles piirkonnas putukaid on niivõrd palju, et isekus õhtul paar tunnikest veedab, selleks, et siis seda poolot keerutada, siis selle aja jooksul saab ta piisavalt saaki selleks, et ennast ära toita. Nii et ämblikud, jah, on väga mitmekesine rühmi on kahjuks me teame nendest hirmus vähe, sest neid ei ole väga palju uuritud. Aga üht kui teist hakkab viimasel ajal jälle nende kohta tulema ja, ja huvitav on see, et ämblikud ja seda keerulist võrgu tegemist poolo heitmist ja veeputukate püüdmist seal vees lastele õpetama. See on neil sündides kaasa antud nende geneetilises koodis sees, et niipea, kui ta suureks saab nii on tal oskusi olemas, et ta ei pea koolis käima vaevama ennast igasuguste asjade õppimisega, hakates võrku kuduma, vaid see kõik on tal juba looduse poolt kaasa antud. Te kuulsite keskeprogrammi, stuudios olid Georg Aheri ja Marje Lenk. Et olin mööda seina üles karvale ja päike mustas, kuues. Liigud ülespoole ja etavad ja hoole. Ja ta juba niidi otsas kiigub alla minu pooleli. On ta. Oi jumal meile õnne ta. Ja ta juba voodi poole roninud mööda lauda mööda poole. Pole seda, et ega Ta roni. Ükski terve teda ei leina. Vaja on täis siis kohe aju poolt.