Sulad esivaikselt vulaad. Tänavad on rahvatud, hinges miski aralt ulab. Tähed on nii kahvatu, tud rahutult, mu vaade eksleb läbi kleidi, kerge koe tunnen. Veri perult peksleb ja ihu on nii soe. Unelensub pilgus süütel uleleda on ju hea? Mina olen ristirüütel. Siin me kahekesi käime öise märtse taeva all kuid ehk kõrbeliiva jäi mees paabu igatsema, palm. Kuskile õnnepäike päiksem, äike äiks, tuulem tuul, kuskil on valu väiksem murre ohe sureb suul. Kuskil sinimere kaldal asub säravvalge linn, see on koht, kus olla maldad. Salus laulab päike, lind. Ja see laul on nagu vastus. Ununenud unenäos pooldast helises korda vastu. Nüüd on terve viis mude hoos. Kuid kas tähelegi ime juhtub, muremõtteist pääsete ja valu kaob ja kahtlus kohtub. Ära küsi, ma ei tea. Järsku võtmatades ütled tabanuks kui piitsa Saps, milleks unemaadel kütled? Kumbki pole enam laps. Kõik on maine. Kõik on aine, aga aine söövad koid. ÄRA Ulmle, ole kaine, jumal, surnud, elab Vraid. Kõik on ainus Mikko Märdi, mis siis asi oma noos. Ent ma olen pentsik pärdik, jaurata ei jaksa koos. Katsun kõnelda küll kõigest. Jaa, jupulastab mu värss. Kergemeelset kleidi lõiget piirab pilgud tuhnima, Kärs. Aga siingi oma, aga väga tihti poolel teel. Miski kõigele sellele taga ilgub, see ei ole see kääbuse laul nii harvaks jäänud, kuna õnnis usk, et seda ei, aga ta ei malda. Ta on üks see tundidel, mil tuss kui merre tõuseb üle kalda. Sealt sõõrdub sõnadesse sapiselt sättiv hinge raskel lade. Möödunud sealt, kus hüüti appi. Ma möödun rõõmsaist, kurb ja kade. Ja jumala aita jõuetuid ka minu hinge, vaata. Mu ainus on mu kõrkus. Kuid subpilk võib selle ohtu saata. Koit taevaääri veeretab veed puruks, õõtsutavad ududest, palee veed aurullõõtsutavad koid metsa latvu teretab kõik hooned unest, sirguvad kõik uksed, käeksuvad, kõik hääled virguvad. Kuu poob end närtsinud kaske ja viimse pika pilguga mu poole pöörapalge. Võika valge. Kojutulek. Nüüd ei oota ma enam midagi. Isalt pärisin väikese talu papsile Peepu ja vaatan ja mõtlen ja käin taas lapsena mängu alu. Mõni mälestus muige hoolile toob ja mõni teeb meele hardaks. Siin-seal mõni haldjas mind uudistab ja peitu siis lipsab, kui kardaks. Jões kivil istub ja laulab näkk, ta Soeb oma pulstunud lakka. Kui vanaks on jäänud see kaunis, neid, keda poiss piilus põõsaste takka. Kaugelt kalda poole, näen ujuvat kordon merele saadetud laevu Paapist, admiral, pardal on vettinud. Jäi jalgel, seisab veel vaevu. Ja hämaral õhtul, kui pilvi loen ja unistan saabuvast talvest. Äkis sõnatult seisab mu kõrval nälg. Tuleb tühjast viljasalvest. Kui saabuvad pikad unetud ööd ja väljas on tuisk kuidagi isa võin juttu jätkata sinuga koos, mille pooleli jättis muisa. Tähed tõusid, kaste langes maha. Kõik, mis oli hea ja paha, kõiki jäida. Mustas metsas viritasin lõke. On need haldjad, kes seal puude vahel peitsid, liiginesid jälle, heitsid udu voogavasse jõkke. Ära tule kaunis neitsit. Ära tule minu juurde, suitsulõke. Ära tule. Curry viis mu vara vees, mu väised. Ema ahastuses suri mõrsja viisiteised. Kosutav on metsakohin. Kõigest puhata, siin tohin. Tunnid kaovad ruttu. Lendab üle kõrge kase, tule juurde salamander. Ja on kuulatada juttu. Kuid kui kustub leek ja mustub, tule, lase, kuhu siis sa, vaene vander. Kuhu taeva kirkast kirjast loed? Langes täht. Nüüd ruttu, lausu soov ja su ees on lahti väravad mis need säravad, justkui söed seal võsab, elus. Need on Soed. Aga ära karda, see on proov. Täht on sinu eluks. Haljala aasal täiskuu paistel vihtlevad nüüd nõiad. Muutusi on neil naistel, millega end või jääd. Meest, kes rändab kodutuna, luurab korskavelleeg, kes hülgab draakon. Ja kui idast tõuseb koidupunavürst tytar ja riik ta saak on. Võileib suudlusega, koidusära tarnetippudes, kogu linn on suitsu lippudes ärkamise ärev, rõõmus, rutt, elu häälet, laste naerjanud, ema mudilasi teele seab, paitab, tõrreleb ja silmas peab, kas on korras, sukad, pihikud, kas on kaasas koolivihikud, võileib pauna suud pluss palgele anna väänkael valu jalgele. Leib ja suudlus, õnne alam määr, soojasõnata jääb tuimaks, leivakäär. Süda panetub kui rabaalata tihti ilma leiva palata. Ohmu linn, Suitsu lipuline olgu ikka nii soe ärkamine, tõustu korstnast, kuldsed suitsujoad päikse poole olgu kõigi toad, et ei kuivaks rõõmulätte soon, et puuduks lihtne reisimoon, võileib pauna suudlus palgele, nendest inimlaps saab jaksu jalgele. Jaksu julgele, jõudu hingele, toitu, kärsitu pingele. Mida mõtleb mees? Mida mõtleb mees, kui ta enam maailmateedelõik olla? Vaev on vanaks saada. Aga hea on vana olla. Kõik sinine, sinisinine, silmad ja taevase meri. Terve nädal suur sinine esmaspäev. Soontes on sinine veri. Vaata maailma kui aadlik, kelle haardeile pole otsa ega äärt. Kõik on selge, soliidne, paraadlik ja natuke naeruväärt. Aga jääkoore all seal tuikab nagu haige hambanärv. Kõikidest värvidest mul on ikkagi armsaim. Tulevere ja mässuver.