Tervetuva katkenud olemistel arvas administratiivMax Jakobson. Väserti. Väete vieraate teme külaseks on järjestatud. Nõnda juhatas Soome vabariigi suursaadik Eestis Jaakob Lomberi sisse eelmisel nädalal toimunud Soome ühe tuntuima ühiskonnategelase poliitiku, diplomaadi mõtleja, minister Max Jakobsoni äsja eesti keeles ilmunud raamatu 20. sajandi lõpparve esitluse tänases argipäeva saates annamegi, sellest raamatust ja esitlusest põgusa ülevaate vahendab Mart Ummelas. Olen siiralt rõõmus ja ausalt öeldes uhke, et minu raamat on tõlgitud ja avaldatud eesti keeles. Nõnda alustas oma sissejuhatavat sõnavõtu esindusliku seltskonna ees raamatu autor ise. See on kahtlemata mahukas roos, mille aluseks olevat kolm soomekeelset raamatut, on tegelikult veelgi ulatuslikum koguteos, möönis Max Jakobson. Kui hakkasin omal ajal sel teemal kirjutama 20.-st sajandist. Soome vaatenurgast nähtuna ei olnud mul algul kavatsusest kirjutada kolme raamatut vaid ainult üks raamat. Kui olin 400. lehekülje kohal, ütles mulle aga odava kirjastuse toimetaja, et ei tohi kirjutada rohkem kui 400 lehekülge. Nõnda tekkiski esimene osa, mille pealkirjaks vägivalla aastad. Seejärel otsustasin kirjutada siiski ka teise osa hirmu ja lootuse aeg. Kuid kui olin jõudnud jälle 400. leheküljeni, ütles kirjastaja mulle taas, et aitab. Nõnda sündis ka kolmas osa, mis on veidi üle 400 lehekülje. Selle nimi on lõpparve. Kogu ettevõtmine kestis palju aastaid ning ma keskendusin sellele ülesandele, et raamat valmis saada. See raamat on tõlgitud ka rootsi keelde, mul on seal muide hea agent peaminister Göran Persson, kes sellele kaasa aitas, tõdes Max Jakobson publiku heatahtliku naeru saatel. Edasi käsitles teose autor lühidalt ka Eestiga seotud peatüki raamatust. Kolmandas osas käsitlen ka Soome suhteid Eestiga. President Mauno Koivisto ajal. Ma ei tea, kuidas sellesse siin Eestis on suhtutud. Ma ei tea, et sellest oleks palju arvustusi kirjutatud. Kuid olen uudishimulik teada saanud, kuidas eestlased suhtuvad raamatu sellesse osasse. Olukord on nüüd hoopis teistsugune ja meie maade suhted on arenenud teisele tasemele, kui sellal, millest raamatus kirjutan oleks tõesti soovitav. Nüüd kirjutatakse Eesti ja Soome suhetest üks tõeliselt asjatundlik raamat. Mina seda muidugi enam ei suuda. Aga see oleks üks tulus teos ka selleks, et Soomes õpitaks tundma ja mõistma seda, mis Eestis on tegelikult toimunud. Meil on Eestist nii ajalehtedes kui raamatuis ikka üsna vähe kirjutatud ja oleks kasulik meile mõlemal pool Soome lahte et tunneksime teineteist võimalikult hästi. Max Jakobson rääkis edasi oma panusest eesti tundmise laiendamisse Soomes, tõdedes, et kirjutab aeg-ajalt kolumne Helsingin Sanomat esse sealhulgas Eesti olukorrast ja kavatseb seda edaspidigi teha. Eestis valitsev arvamus. Õhkkond on mõistetavatel põhjustel teistsugune kui Soomes valitsev. Oleks kasulik soome lugejaile anda teavet ja panna neid mõistma seda, mida Eestis asjadest arvatakse ja kuhu Eesti pürib. Eelmisel esmaspäeval olin aukülaliseks kohtumisel Eesti peaministriga, kes pidas meile väga huvitava kõne Eesti majandusolukorrast, nentis Max Jakobson. Enne, kui läheme nüüd vastus sõnavõttude ja küsimuste juurde. Üks katkend teosest 20. sajandi lõpparve, milles Max Jakobson valgustab president Koivisto ja ametliku soome hoiakuid Baltimaade iseseisvumispürgimuste suhtes 1990. aastal. Täpselt aasta enne taasiseseisvumist. Tsiteerin. Kui uusi Suomi toimetaja küsis presidendilossis korraldatud pressikonverentsil, kas nõukogude liidul on presidendi arvates Baltikumis legitiimseid julgeolekuhuvisid, vastas Koivisto. Lühidalt on kaitsejõudude ja välisministeeriumi juhtkond olid samal arvamusel. Soomes ei usutud, et Gorbatšov või tema võimalike järeltulija võiks nõustuda Nõukogude vägede väljaviimisega Baltikumi baasidest. Presidendi arusaamadele heidab valgust 1990. aasta augustis toimunud vestluse Eesti ülemnõukogu esimeheks valitud Arnold Rüütliga. Ta uuris Rüütlilt, kuidas Eesti kavatseb oma iseseisvuse teoks teha. Millele hakkab toetama Eesti majandus, kuidas arvestatakse Nõukogude Liidu julgeolekuvajadustega, kuidas lahendatakse vähemuste küsimus. Ta sai Rüütlilt ümmargusi vastuseid. Talle jäi mulje, et eestlased mõtlevad ainult sellele, kuidas minema lipsata ja neil ei ole mahti aru pidada, mis edasi saab. Selle ülekuulamise puhul tuleb jälle ilmsiks Koivisto enamjaolt skeptiline suhtumine eestlaste ja teiste balti rahvaste võimesse iseseisvalt toime tulla. Ta soovitas rüütlile otsida sõpru lähedalt ja vaenlasi kaugelt. Nõukogude Liit on meile tähtis ja hea naaber, ütles ta. Kuid rüütlelgi oli idas ja naaber Vene Föderatsiooni president Boriss Jeltsin. Tsitaadi lõpp. Raamatu esitlus jätkus taasiseseisvunud Eesti esimese presidendi Lennart Meri pikema sõnavõtuga, mida nüüd kuulame? Mõne lause on järgmine. Juhtub midagi, mida keegi pole osanud oodata. Ja see ongi põhjus miks minister Max Jakobson on selle kirja eestikeelse osa lõpetanud just nende lausetega, mis ei näita mitte minevik. See seletab mitte seitsmesajaaastase orja ilusaid tantsutusi vaid näitavad 10 sõrmega tulevikku. Ja see ei tarvitse mitte tingimata olla optimistlik. Tule. Kui eile peaminister rääkis majandusest mis on väga tähtis siis kõik need, kes praegu ihuvad saablit Teavad ju, kui vähe raha ja väga teadlikud, et tavalisest sõjast. Mida väga paljud meestiva ei võta keegi tõsiseltvõetav vaatavad seda kui ühte ilusat kattevarjuna selleks, et Tšetšeenias teha seda, mida Tsetseenias tehakse Moskva õiges linnas, seda, mida Moskva eeslinnades tehakse ja nii edasi ja nii edasi. Ma tahaksin öelda, et Eesti ei ole mitte kunagi olnud nii tugevasti rahvusvaheliselt seotud nagu Eesti praegu on tänu meie headel vajavatel Euroopa Liiduga ja NATOga. Aga see seos peab alati olema kahepoolne. Ta ei saa mitte kunagi, ta ei tohi mitte kunagi alaneda, noh, niisuguseks ühepoolseks peaga nokutamiseks Jakobson ütleb õigesti et meie julgeolek, meie julgeolekuneed, piirid oma julgeolekut peame kindlustama kaugel silmapiiri taga. Ja siis tuleb keegi ja ütleb, et 1,68 protsenti SKP stoniga paljand teemamaasõjaväe väiksemaks saadan ta üldse laiale palju odavamal sakslast täis teha ja ennast ka. Mu daamid ja härrad. Need on need küsimused mis on kerkinud ju mitte ainult ühel põhjusel. Eesti on vaene aga mitte rahast, vaid sellest, et 50 aasta jooksul. Me kaotasime oma väga väikese poliitilise juhtkonna. Me kaotasime oma polides tahte. Kaotasime ühe neljandiku Eesti vabariigi kodanikest. Me nägime, kui kiiresti Saksamaa oli võimeline ennast üles ehitama. Me oleme seda näinud paljude teiste riikide juures. Ja ma tahaksin öelda, et mis puutub Eesti noh, näiteks piimakarja arengus või sealihatööstuse arengusse siis ega sealgi ei ole tulemused tulema. Ja ometi on suur lahmakas, mis on täiesti tühi. Ja see on Eesti poliitilisi puudus ja see aeglus, millega, Ja paljuneb, surfata. Ja selles mõttes on mulle muidugi väga raske leppida sellega et praeguses olukorras on, on natukene raske ette kujutada seda, kuidas õieti toimub poliitilise juhtkonna taastub see sealt ka õppida. Ma ei tea küll, kuidas, aga selle kohta on Max Jakobson raamatuis hirmus palju häid õpetussõnu. Alates sellest, mille peale me võime uhked olla. Mati Haavia oli esimene, kes avastas endale ei hakka soomlastele Eesti 1922, kui mind mälu ei peta. Ja teist korda siis, kui väga Noor Jakobson Eestit külastas ja muuhulgas ütles, et mul hakkas silma et kultuurieluajal oli Eestis Seadmed nagu alati kokku küsimusega kus me tegime selle saatusliku vea, see minu poolt vastamata. Mõnikord, kui ma, kui ma tahaksin taga tõsimeeli alla viivad mõtted tagasi versai rahulepingu juurde. Sest on väga halb tulevikutunnetus, kui tahetakse ühele riigile. Antud juhul on Sollandite teise riigile kätte maksta. Kättemaks ei ole mitte see viis kuidas ühte verist laastavat ja südametud sõda saab lõpetada. Vastupidi, see on uks, mesi, 600 Poola ja tuligi pelma ilmast, kui nüüd rääkida veel natuke asjadest. Mulle koledasti meeldimise Max Jakobson lauset mida tuleb teha siis, kui riik, teades oma jõupingutusi kokkuvõta et võita. Ja seal on üks lihtne lause. Sõimata võis igat ühte, et Churchelli kõige rohkem Stalinit ei tahtnud sõimata. See toob mulle meelde, et Orwelli raamat loomade farm, mida me hakkame nädala pärast siin lavaaugus näitama. Selle trükkimine Inglismaal ei olnud tsensuuri. Aga olid head kirjastajad. Ja orelil öeldi, et. Inglismaa võis olla kindel, et võit on tema tahes. Sellest võiks ju palju kõnelda, aga õieti kõik need õpetussõnad Need on selle kohta, mida Eesti on end õigesse Midway Island toimuvatel valesti. Ma kardan, et aastal 1937 kui Eesti põhiseadus vastu võeti aastal 1938, kui Ta kehtestas esimesel jaanuaril olid kõik saatuslikud rööpme seadmised juba tehtud. Me ei teadnud seda. Mitte keegi meist ei teadnud seda. Lootus nagu te teate, on ju alati, see mees sureb viimasena. Seda teades oma mineviku kogemus nüüd rakendama tulevikku ette küsima mida saame meie teha? Ja vihm oli ilge küll oli pime ja me koputasime baraki uksele. Mõtlesin, et tahaks vihmavad. Uks tehti lahti. Kud sisse, tee pandi üles, samovar vaid tehkan. Ja mees istus mu vastu. Majandis käed lauale. Ütlus. Ja vaadake. See oli 57. See mees on ammu surnud. Ta rääkis mu pärast masalikust, kes oli sealsamas raami kandis käima, tead tema jaoks demokraatit. Oli täiesti selge. Naeratus võrreldes nende kümnete miljonitega, keda Ukraina ei ole pidanud isegi mitte maha matma, Patkedest ukrainlane ilma jäänud. Ja me võiksime seda küsimust küsida ka Giorgi gruusia kohta veel paljude teistega kohtade kohta ja mõista, et sõltumata olla on hea see maailm, milles me oleme sõltumatud. Ja meie julgeolek on osa meie ühisest julgeolekust. Ja see oma kummastav teramees panna nii võluvalt sellesse raamatusse pandud. Mitte koostlike armastuse elektri, aitäh, kallis sõber. Kõneles president Lennart Meri enne kui jätkame esitluse salvestusega veel mõned read raamatust, kus Jakobson on pühendanud Lennart Merile mitu sisutihedat lehekülge. Peatükis hele täht pimendatud Eestimaal, kirjutab tänanda. Tsiteerin. Lennart Meri tundis dinosaurust kuni sisikonna nii välja. Paremini kui ükski soomlane. Ta alustas juba 1950.-te aastate lõpul uurimisreise Nõukogude Liidu soomeugrilaste kaugetele asualadele ja koges oma nahal kommunistliku süsteemi sisemist laost. Ta hoidus targu puutumast poliitikat. Sellest rääkimine ja kirjutamine oleks saanud talle saatuslikuks. Kuid kõik, millest ta rääkis ja kirjutas, sisaldas rahvuslikku sõnumit. Lennart merel oli kosmopoliitiline kasvatus ja vankumatu Isamaa Aade. Teatud suhtes meenutab ta mulle ral enkelli merigi oli ju diplomaadi poeg. Nõnda siis Max Jakobson oma raamatus. Aga esitlusel oli ka mõningaid täpsustavaid küsimusi. Ehkki paistelised peale Lennart Meri polnud eestlastest kuulajad veel Jakobsoni raamatuga põhjalikumalt tutvunud, küsib Postimehe välistoimetuse juhataja Erkki Bahovski. Minu kindlasti see, et mida see kirja on oodata, vastan Soomesse. Anud aega, hüvin. Kuidas see raamat on vastu võetud Soomes, küsis ta ja Max Jakobson vastas, et see on olnud Soomes üsna edukas. Müüdud on üle 10000 eksemplari, mis on Soome kohta erandlik, kokku võib-olla kolme osa müüdud oma 13 15000 eksemplari. Ja edasi küsis riigikogu liige Trivimi Velliste Soome noorteajaloohuvi kohta. Teine Miceaalsetele suomen, Morrison, kiinustus, history kohtun ja mühinal seikluslik ehitus, meenus. Vastus pole lihtne eelmisele aastal, kui möödus 60 aastat Soome jätkusõja viimasest etapist, mis lõppes vaherahu aastapäeva tähistamisega septembri algul. Üldine huvi selle vastu, mis oli toona toimunut, kujunes tõesti üleaastat suurimaks. Ajalehed kirjutasid pikki artikleid jätkusõja viimastest päevadest ja avalikusse tuli uusi andmeid, mida varem ei teatudki. Noor põlvkond hakkas tõepoolest tundma huvi varasemast enam. Muidugi ka veteranide organisatsioonid olid väga aktiivsed, aga just noorem põlvkond oli sõjast enam huvitunud. Huvi tipnes neljandal septembril korraldatud ametliku seminariga, kus peakõneleja oli president Halonen ja kutsutud oli väga kõrgetasemeline seltskond, mis oli ka varasemast erinev. Saab näha, kuidas see huvi nüüd jätkub. Suursaadik lummeri täpsustavale küsimusele, kas huvi oli nüüd suurem kui 10 aastat tagasi vaherahu 50. aastapäeva aegu, vastas Max Jakobson et seda võib täiesti kindlasti väita. Kui möödus 50 aastat jätkusõjast, oli huvi ikka märksa tagasihoidlikum ja diskussioon oli madalama profiiliga. Põhitähelepanu oli tollal suunatud ju Soome ühinemisel Euroopa Liiduga, mis oli otsustava tähtsusega muutus Soome poliitikas. See oli ka esimene kord, kui toimus rahvahääletus tähtsal rahvusvahelisel teemal. Varem oli Soomes rahvahääletus olnud vaid korra 1931. aastal keeluseaduse kaotamise küsimuses. Kas soomlased võivad juua viina või mitte ning enamik otsustas siis, et tohivad küll. Novembris 1994 oli aga rahvahääletus Soome ühinemisest Euroopa Liiduga ja 56 protsenti hääletas tollal ühinemise poolt. On mõistetav, et ajalooküsimused jäid tollal varju. Eesti endine suursaadik Soomes Mati Vaarman aga küsis, kas Jakobsoni raamatus antud hinnang Soome juhtkonna suhtumisele Eesti taasiseseisvumison esitatud ettevaatlikult taotluslikuna või vahendina. Eema Marsi laenan targu, et uksed ei olnud. Kirjuta, janu, võrrelisestimutab. Näen külla kirjutanjungi pärand kriitisesti siia. Kas see oli ikka liiga delikaatne, küsis autor muheledes vastu. Minu eesmärgiks ei olnud kirjutada selliselt olen kirjutanud enda meelest üsna kriitiliselt sellest, kuidas Soome president suhtus Eesti esindajatesse. Praegu ma mõistsin ja kiitsin täiesti heaks selle, et Soome oli väga ettevaatlik olukorras, kus me tollal elasime. Ja see oli ju kogu läänemaailma hoiak. Mõtleme, kuidas vana Bush ja USA suursaadik Moskvas Mätlak käitusid. Viimane selgitas Jakobsonile nende kohtumisel, et eesmärgiks on balti riikides säilitada rahu, et ei tekiks mingit kriisi. Tähtis on, et Gorbatšov suudaks jätkata presidendina ja luua NSV Liidus demokraatlikku süsteemi, milles ka Baltimaad võiksid saavutada parema positsiooni. Ma olen seda meelt, et mõista, miks koivasto tahab olla väga ettevaatlik suhtumises Baltimaade Iseseisvus taatlustesse ehkki kritiseerisin sedaviisi, kuidas ta neisse suhtus. Ta oleks võinud olla peenetundelisem. Soomes oli ka Eesti iseseisvusaktiivseid toetajaid, kuid tuleb tunnistada, et juhtkond oli väga ettevaatlik teema, siirdudes esitlusel taas Soome poliitikale Eesti suunale, võttis taas sõna president Lennart Meri, et Soome positsioone ja mõtteviisi arengut selgitada. Ta alustas oma meenutusega balti riikide, Soome ja Poola juhtide kohtumiselt Yves külas 1999. aasta sügisel, kui tähistati 10 aasta möödumist külma sõja lõpust. Tahaksin härra ministrile on suursaadikule meelde tuletada, et meie kohtumise ajal Jyvaskylas millest võtsid osa kuus ministrit, kuus presidenti ma kõnelesin sellest. See oli ühtlasi ka niisugune lahkumise kohtumine, nii et meelde tulid natukene hellema. Ütlesin, et mulle tundub, et mul on ka praegu veel õigus seda öelda, et Soome oli ainus riik teises maailmasõjas, kes ei ole sõja kaotanud. Mõned kaotasid territooriume. Paljud kaotasid iseseisvuse ja mõned kaotasid oma põhimõtted. Aga Soomel õnnestus uskumatult raskest kaotusseisust aegamööda ennast üles töötada. Ja mõnikord olen ette kujutanud seda ülestöötamist, sest oli ju ka poliitbürool täiesti selged. Tšehhoslovakkia järelam, järg sume kenas. Ja siis tuli mingisugune juhataja ütles, et seltsimehed ma olen täiesti sellega ühel nõul, aga, aga vaadake sõltluskis. Me praegu seadmistame telefoni keskjaama ja see võtab umbes poolteist aastat aega, et võib-olla pärast seda võtame Soome Töörahva unistuse käsile. Ja mulle tundub, et see viis, kuidas aegamööda Nõukogude liidus ükski lifti töötanud ilma kõneta ja kuidas paberit sai vaid ainult Soome paberi Vesklitest. Ja kuidas aegamööda tulid tööriistad ja tööriistadega koos. Ka see, mis vanasti oli õieti Eestile omane. Nimelt lugupidamine, hea usk vaba ees, näiteks. See aegamööda tuli nagu suur tõus üle kogu endise nõukogude liidu. Kõik, mis soomlast tuli, see oli kuidagiviisi pühitsetud ja see ei ole mitte väljamõeldis. Ma tahaksin siia lisada ka veel midagi, mida meie julgeolekupoliitiliselt kipume unustama. Kui oli juttu sellest, et jaa, ma jällegi kasutan Et meie julgeolekupoliitilised rinded on praegu kaugel merede ja maade taga. Samuti tõi. Aga ma tahaksin öelda, et kui ma Pekingis pöördusin tegingi poliitbüroo poole. Natukene pead murdes, mida ma neile nüüd vastan. Neid oli seal 24 ja meid oli võib-olla kuus tuli mulle äkki midagi meelde ja, ja. Pane see kinni. Ja ma ütlesin, et oma vastulauset alustas maa poliitbüroo eessõnadega, et. Eesti riik, Eesti rahvas ei unusta mitte kunagi neid sõnu, mida ütles moodused on 1963, nimelt et Hiina rahvavabariik ei või mitte kunagi leppida Eesti okupeerimist Nõukogude liidu poolt. Nad olid. Järgmisel päeval nad tulid kõik ja lõi mulle õla peale ja sul oli õigus, oli 963. Ja, ja olgu see jällegi näide, mis kuulub kusagil noh, sinna selle Churchilli jutu juurde, et Churchill'i või sõimata. Aga Stalinit senikaua, kuni teda on vaja rindel. Ei maksa. Raske selgeks teha, eestlasele on nagu külge sündinud hoiak ennast ohverdada sümboli eest, mille taga teeme siis nii-öelda taga ei ole tulevikku mille taga jale toodangu kvaliteeti taga ei ole rõõm, mille ta lapsi taga ei ole, haridust. Aitäh. Nõnda siis president Lennart Meri edasi kandes, aga jutt juba aktuaalsematele teemadele Soome ja Venemaa suhetele. Viimastel kuudel on tõesti olnud Soomel erimeelsusi Venemaaga mineviku hindamisel just samuti kui Eestilgi, tõdes Max Jakobson. Mainin vaid üht näidet. Venelased on öelnud, et Soome oli Saksamaa liitlane teises maailmasõjas ja samuti vaikitakse hoopis maha talvesõda. Meie näeme asja teise pilguga. Talvesõda oli NSV Liidu sissetung Soome, milles Soome kaotas Karjala. Kui Saksamaa alustas sõda NSV Liidu vastu, tahtsime meie kasutada võimalust, et saada oma kaotatud alad tagasi. Me polnud Saksamaa liitlased, vaid kaassõdijad. Me ei osalenud sellistes operatsioonides, mida sakslased tahtsid teostada näiteks Leningradi blokaadi osas. Me ei püüdnud lõigata läbi ka Murmanski raudteed, nagu sakslased oleksid soovinud. Objektiivselt võime öelda, et Soome polnud saksa liitlane, vaid võitles oma huvides. Üldiselt arvati, et Saksamaa alistab NSV Liidu kiiresti ja nõnda arvati ka läänes kuid lootused purunesid kiiresti. Ja seda ka Karjala tagasisaamise osas. 1944. aastal oli küsimus vaid Soome iseseisvuse säilitamises ja okupatsiooni vältimises. Meile oli teatud määral soodus USA poliitika, millega püüti mõjutada NSV Liitu, et too ei hävitaks Soome iseseisvust. Ehkki Karjalat loovutamata. On olemas nimelt andmeid, et ameeriklased näiteks Roosevelt detsembrist 1943 läbirääkimistel Stalini ja Churchill'i ka püüdis mõjutada Stalinit, too säilitaks Soome iseseisvuse. Kui Jossif prostiito kunagi hiljem küsis staadionilt, miks siis ikkagi NSV Liit ei okupeerinud Soomet olevat Stalin vastanud. Me liialt palju arvestasime tollal USA seisukohtadega. Sellega ta möönis USA seisukoha arvestamist. Soome seisukohalt oli otsustava tähtsusega ka see, et punaarmee pealetung peatati juunis-juulis 1944. Pärast kannase ja Viiburi vallutamist. Soome siseolukord muutus ja presidendiks sai marssal Mannerheim. Kui venelased oleksid otsustanud Soome okupeerida, oleksid võinud nad seda teha lisajõududega. Paraku olid nad juba seni Soome rindel kaotanud väga palju mehi ning rünnakut juhtinud kindral nõudis lisavägesid. Sellele tuli aga Moskvast eitav vastus. Ohvensiiv peatus ja Vene vägesid hakati Soomest ära tõmbama, et keskenduda neid Berliini rünnakule. Max Jakobson tutvustas öelda üht huvipakkuvat episoodi teise maailmasõja ajaloost, mida Eestis vähem tuntakse. Nimelt juunist 1944, kui punavägi edenes veel Viiburi suunalt, saabus Ribbentropp Helsingisse ja nõudis Soome teeks Saksamaaga lisajõudude saamiseks lepingu. Parlamendis oleks enamik parteisid öelnud, sellele ei, Mannerheim Risto Rüdi ja peaminister lingumi ees aga otsustasid, et leping sõlmitakse, kuid seda teeb isiklikult president trädi, mis Soome põhiseaduse järgi ei olnud aga üldse mingi leping. Ta kirjutas enda nimel kirja Adolf Hitlerile, kus teatas sellest, et Soome on nõus. Kui venelased peatati, lahkus Rüdi presidendi kohalt ja Mannerheim valiti tema asemele. Rüdi kaotas sellega oma prestiiži ning inimesed ei mõistnud palju aastaid seda kummalist taktikat. Alles üsna viimasel ajal on president Rüdi taas tõstetud soomlaste silmis aukohale, tõdes Jakobson. Raamatus kirjeldab ta Rüdi kirja Hitlerile nõnda. Tsiteerin. Bluff õnnestus liigagi hästi. Rüdi kiri ei viinud eksitusse üksnes Hitlerit, vaid ka Ühendriikide valitsuse, kes andis Soome saadikule Washingtonis hundipassi. See viis eksituse, rootslased, kes kuulutasid Soomel lõplikult kaotataks. Kuid ilmselt aimas Stalin, milles küsimus. Nii võib otsustada selle järgi, et kui rahu opositsioon hakkas moodustama Stockholmis paiknevat pagulasvalitsust laitis Nõukogude Liidu saadik kolontai selle mõtte maha öeldes, et Nõukogude valitsus tahab teha rahu Soome riigijuhtidega. Max Jakobsoni teos 20. sajandi lõpparve on tõeliselt mahukas ligi 900-l leheküljel antakse põhjalik ja süvenev ülevaade tormilise sajandi sündmustest ühe väikese, kuid ennastsalgava rahva esindaja silme läbi nähtuna. Kuid ühtaegu selle sajandi ühe silmapaistvaima mõtleja mõtestatuna järelsõna lõpetab Max Jakobson paljutähendusliku tõdemusega. Ajaloolised kogemused kinnitavad, kui väheme tulevikust teame. Kindel võib olla vaid selles, et juhtub midagi, mida keegi pole osanud oodata. Max Jakobsoni raamatu 20. sajandi lõpparve tõlkija ja kirjastaja on Joel Sang. Kuidas sa, Joel, hakkama sain, nii suure tööga, milliseid probleeme see sulle tekitas? Tähendab, alustaksin sealt, kuidas ma üldse selle tööotsa peale sattusin? Ma ei ole mingi eriline poliitika fänn, aga raamat sattus mulle kätte, esimene osa, hakkasin lugema jah ja ei saanud pidama. Sest see on nii selgelt, nii laiahaardeliselt mõistetavalt ja heas keeles kirjutatud, et ta iseenesest kiskus kaasa ja nii ma lugesin, kõik need kolm osa läbi ja leidsin, et oleks hädavajalik tõlkida eesti keelde. Tähendab, seal on kaks tugevat külge, üks on see lai haare mõtteselgus, see, mis viib kõik Euroopa otsad kokku läbi eelmise sajandi ja teine pool on see, mis on eestlastele täiesti uus. See on Soome sisepoliitika või üldse see, mida me imestasime, põlastasime, miks soomlased kogu aeg Moskvat nii koledal kombel kartsid ja kikivarvul käisid ja hinge pidasid. Vot see raamat nüüd üksikasjalikult käsitleb seda sisepoliitilist olukorda ja suhteid Venemaaga. Ja see on omaette võluv, ta on küll väga detailne ja natukene võib olla kurnav tavalugejale. Ma ei raatsinud seda kõrvale jätta, sest see on niivõrd uus materjal ja ütleme, Eesti poliitikutele, see on väga õpetlik. Nagu sa ütlesid, see on üks esimesi Soome sisepoliitika käsitlase, vähemasti 50 või 60 aasta järel. Milliseid probleeme sellise sisepoliitika tellise debatti vahendamine eestlastele selle valmistas, kas nõudis ka lisauurimistööd? No mitte eriti mul oli konsultant, oli Indrek Tarand, kes on vana kala sel alal ja nüüd küsitavused sai tema abiga lahendatud. Nii et noh, ta on ikkagi üldinimlikult arusaadav, ta ei ole mittespetsialistile kirjutatud. Soome keeles on ju ka palju sellist omapärast sõnavara, kuidas sa sellega hakkama saad. Ja seda peavad nüüd lugejad ütlema. Ma arvan, et ma kuidagi sain nii, aga me teame ja Max Jakobson ütles ka siin esitlusel, et kolmas osa sisaldab ka Soome ja Eesti suhete küsimusi, mis nendest kohtadest sulle nagu meelde jäi, oli mingeid uusi lähenemisi, mis oli sinu jaoks võib-olla üllatav? Noh, see on, mäletame kõik, et üsna imestasime, kui tõrjuvalt Soome ametlikud ringkonnad suhtusid meie iseseisvus püüdes. Kuigi Soome rahvas toetas meid tol ajal niimoodi isiklike kontaktide pinnal väga tuliselt. Aga noh, nüüd nüüd me seal selle kirjelduse põhjal aru, milline oli tollane Soome poliitiline olukord ja, ja nüüd me võime neile andeks anda. Nii et Max Jakobsoni raamat võiks olla ka üheks väikeseks sammuks taas Eesti ja Soome rahva teineteise mõistmise süvendamisele, ma arvan küll, aitäh sõjal. Ülevaate Max Jakobsoni raamatu 20. sajandi lõpparve esitlusest Soome saatkonnas tõi teieni Mart Ummelas kuulmiseni.