Luulemõtteid Minni nurme Lk. Mu süda kui kast merepõhjas laekas talletatud logiraamatuga kus on kirjas jäljetud teekonnad päevad, mille tähtajaks igavik elavate ja surnute nimed Nendega, kes surnud, tahaksin jätkata juttu, mis kunagi jäi pooleli. Lahendamata, lõpetamata, vastamata. Kordan, nende nimesid, kes elavad ilma, et peaksin neid kusagilt otsida. Sest kergem on leida merepõhjast tibatillukest pärli kui kaugeks jäänud sõpra. Üksindushetki sukeldun merepõhja tibatillukesi pärle otsima. Ankrusse heidab lähel ja Ruti jääb soiku linna vahel. Ükshaaval valgus akneist kaob jess sõba silmadele, mao käest pandud leib, mis vaeva nõudnud. Telendan pessa jõudnud. Ent lakkamatu tuulega ja võib laialt üle lukus maja. Siis läbi une tundub justkui puhang taotaks kinnistust. Tuul, avamerre tüürib lähest ja kaasa kisub, kuhu ta. Olen ma kõnelen puuga mis aknal ringutab harusid. Veskeldis meenutab marusid, kui ta, et kes muheda suuga vihkan, etan põõsast, mis Marius jokk käis ning päikesest punapõsine maadligi vaikne ja tõsine. Nii emalik külluses lakkab. Või küsitlenud lill, mis väriseb tuules ja kasteveepisaraid valada ööl sumedel armastab salaja. Nii tasa, et keegi kuule. Kui teised kõik pidule lähevad ent märkavad sind nõnda vähenevad, et keegi kutsu ei kuule sa hääd vaid maailmas otsekui üksinda jääd. Siis tunned sa igatsust. Kui mõtlikult metsateel jalutad südames midagi valutab. Muudkui kõleda tuule käis Kohavad puud. Siis tunneks ta igatsust. Kui käed su pea kohal, vilguvad ülelaotusel endale pilguga üht seletust otsid kuid vastust ei tea. Tundmatu üle on unelda hea. Siis tunned sa igatsust. Nii nagu ei kusagil mujal. Ent tunnen madala katuse all vahtra ja Uibude varjus kambris, kus minuga kõneleb igavesi. Logiseb ukselink, ahjukapp, soemüüris nupp sängi, pead siis kella käbid. Triibuline, põrandarinne. Enne kui kusagil mujal nihutan Pahkliku järi liivaga küüritud laua äärde miine kui kusagil mujal. Mulle maitseb leib. Sügavas vaikuses Rämmestavas soojuses tähiseval õlkotil ema, kadunu kootud villase vaiba all tuleb minule uni. Nii nagu ei kusagil mujal. Kui hämaras valguses lumised kuused kõik kuninglikud toonitud pealine ring, näe kände lauas vahuseid, kruuse ja lumel üksi jälg nagu kaotatud king. Mis Kuljuste helinen kuuskede taga. Kas prints saan ikka, kihutab tee. Üks aken on valge. Kes on kes emaga, kes. Las sulle laulan, mu kallis laulu aeg, kiiresti kaob käharpea kuldne, lähed halliks mullale, lumevaip Vaab, õites laule. Deskülluses viljegi saab tuisku ja tormi Sid, võites võrsuma, panevad maad. Mustlaslaulan sest armust sünnivad elu ja õnn. Ei rõhu kadugi karmus, seda, kes armastan, ta. Mis sest, et ununenud, kui olen maetud maa tumedasse tundma mulda, mis jäljetule murust kaetud, kust iial tagasi tulnud ehk külma kaon, jääb kestma kõik, mis kallis. Jääd päiksepaistel idanema väli ja mereavarusest sinihallis jääb veerma laine laine, jäli puud jäävad lahutama pehmete varju. Ja kohisema jäävad tuuled maitsma mahlast punetavaid marju. Taas saavad noored janus, huuled jääb igavesti armastaja, eks levis sammuitma mööda öisi radu. Ja igatsema südadekslev jääb unelmat mis kiirelt kadu.