Ilusat keskhommikut kõikidele rahvateenrite kuulajatele. Ilus on ta tõesti, päike särab nagu meil oleks hoopis teised laiuskraadid ja tundub, et tal ei ole kavatsust kera minna meie juurest. Aga rahvateenrite eest ära siis Sulev Vedler, Eesti Ekspress, Urmet Kook, rahvusringhääling ja mina, Aarne Rannamäe, Rahvusringhääling tõusis, nendel minutitel algas laulu keldris. Rahvakogu istung või kuidas me seda peame nimetama, istung tähist, päriselt? Ei ole arutelupäev, arutelupäev, talgud, mõttetalgud Me oleme muide ühtesid mõttetalguid juba näinud. Sama mastaapseid, isegi mastaapsemaid. Need olid võib-olla mastaapsemalt siiski kui sa mõtled, mõtleme härja p jah, et need toimusid üle Eesti. Jah, et nüüd ta piirduvad siis lauluväljakualuste ruumidega ja ja, ja minu jaoks nagu hämmastav on ikka see, kui palju praegu juba üritatakse nii-öelda meepotti pipra terasid või, või tõrvatilka tõlk tilku panna. Et kuhu, kuhu väljaandesse ei pöördu, igal pool on ikka niisugune. Kõigepealt on niisugune kahtluseussike. Kõigepealt on mingisugused negatiivsed asjad kuni kuni igasuguste vandenõuteooriate nii välja, et, et küll on see üritus juba juba ette ära kaaperdatud ja ja küll seda seal sündivat üritatakse nagu hakata maha suruma ja nii edasi ja nii edasi. Et kas see on meie nagu mingisugune loomuomane või me peame tõesti kuskil nägema mingisugust karvast kätt? No põhimõtteliselt mul on samad tunded, mis sulgi, et ja, ja kodanikuna mul on ka mõneti nagu kahetised tunded, et ühtepidi kui ma olen selline pragmaatikuna, vaatan seda rahvakogu protsessi, siis jah, et et mõningaid kriitilisi nooti seal tekib, aga, aga teisalt jällegi, kui moder idealistina, siis miks mitte proovida nii teistmoodi kogu aeg viriseme hädaldama sellega, et me ei ole rahul selle poliitikaga, mis Eestis tehakse, kuidas neid otsuseid tehakse. Ja kui nüüd proovitakse seda protsessi teha täiesti teistmoodi saan aru, et seal vist on võetud mingi miksitud, kui Stanfordi professori poolt välja töötatud süsteem ja Islandi rahvademokraatia siis siis see tundub meile niivõrd võõristav, kummaline, et seda hakatakse kohe nagu naeruvääristama. Minu meelest oli üks kõige noh, kus ma ütlen kummalisemaid seisukohti, mida Linden hea kolleeg Priit Hõbemägi, Mihkel Raua saates väljendused. Tema hoiak oli umbes sööda, milleks kutsuda see 30 protsenti neid, kelle emakeel ei ole eesti keel, ei saa nagunii ööd ega mütsi, nagu aru sellest, mis seal toimuma hakkab. Et sellise hoiakuga on Eestis võib-olla tõesti nagu väga paljud asjad nagu halvasti läinud, et nüüd, kus nagu püütakse kaasata kujundada mingit ühtset nagu mõtlemisruumi, tuua kokku erinevad argumendid, siis on kohe vaja nagu hakata seda meetodit nagu maha tegema ja, ja halvustama mulle nagu see, mis minu meelest on ka sellel pildil midagi valesti. Sellel pildil, kuidas sellest räägitakse. Ja minu meelest on, ma olen ka sellega nõus, et et see on väga vahva asi, et selline rahvakogu on tekkinud selles mõttes midagi peaks teistmoodi tegema ja uued asjad ikka tavaliselt on ägedad. Aga miks me näeme seal sellist vandenõud? Ma arvan, et selle ajastu märk, kogu aeg otsime kuskilt vandenõusid. Nõude nõuded on väga popid, seal on väga loetavad, et nad on väga kuulatavad, nendest räägitakse. Ja kui vandenõud ei ole, siis nad sageli mõeldakse välja. Ta mõnikord asjad on, on lihtsalt lihtsamad, kui nad näivad või, või inimesed on, on niivõrd skeptilised, et nad, nad, nad peavad mõtlema, et, et asjad on tegelikult keerulisemad, kui, kui nad tegelikult on. Et võib-olla ei, paistab piisavalt nagu tark välja, kui, kui missuguste piisavat kogust skepsist nagu sisse sinna ei torka ja muidugi noh, selles mõttes me võime ju alati minna väga detailseks ütelda, et näed, et see, noh, sa, Emor valis need inimesed need 500 inimest välja, nii et 60 protsenti andis algul eitava vastuse, siis tuli võtta see järgmine ring, kelle seas, et üldse kätte saada ja nõnda edasi. Ja et lõpuks need inimesed, kes sinna tulevad, et kas nad ikkagi noh, seadusandlusest seadusloomest alus armsad muidugi saab seda kõike, näiteks kriitikal on ta mingi nagu tõepõhi all. Aga tegelikult noh, nagu ma, kui vaadata seda üldpilti, siis minu meelest see, et proovitakse teha midagi natuke teistmoodi kõigutada neid põhialuseid, et asju ei otsustata ära mingites kitsastes ringides, erakondade tagatubades. Et see on nagu minu jaoks nagu sümpaatne. Ja selles mõttes tappa ära seda kohe selle asjaga, et oh, et need inimesed, kes tulevad, nad ei jaga poliitikat, seadusandlus, nende seisukohad tulevad kindlasti sellised, mida poliitikas arvestada ei soovi, et need on, ma ei tea, populistlikud. Et see mind natukene nagu selle asja puhul nagu rööpast välja, aga tõsi on ka see, et nad ei, paljud neist ei jagata teoreetikud, aga nad on samasugused valijad samamoodi valimas ja valivad meil poliitikuid. Ja lõppude lõpuks on ikkagi otsese riigikogu. Et samamoodi võib öelda, et kui olid siin need kuulsad ESM ja EFSF-i arutelud parlamendis, siis mitmed Välispoliitika gurud või, või suisa nagu need ametnikud, kes selle protsessiga seotud olid, nemad ka muilasid selle debati ülemis parlamendisaalis toimuma. Et alati on siis küsimus see, et kuulis see piir tõmmata kompetentsi piiraiat. Et huvitav saab olema muidugi see, et kui president läheb teisipäeval parlamendi ette, et millise essentsi või, või, või valiku siis tema nendest rahvakogu ettepanekutest parlamendile esitada. See saab olema kindlasti huvitav ja kuidas esitada, kuidas esitas mind just huvitabki ka president läheb nii-öelda oma autoriteediga ikkagi riigipeana parlamendi ette, et kuidas ta seda esitab, et, et see on nüüd teile nii-öelda president ei saa öelda, et see on teile täitmiseks. Siis Ergo korraldus palun seda võtta, kui korraldas seal. Me oleme ikkagi nagu parlamentaarne riik nime poolest vähemalt. Kuigi meie parlament lonkab aeg-ajalt mõlemat jalga, aga aga võiks, võiks president, mina ootan presidendilt jah, sellist natukene, võib-olla teravamat keelega näiteks järgmine asi on, mida riigikogu selle kõigega peale hakkab. Et kas need muudatused ka vastu võetakse, tuletan meelde, et see rahvakogu sai algatuse või see mudel on võetud üle Islandilt, kus toimus selline pottide-pannide revolutsioon. Kus siis inimesed läksid valitsushoonete demonstreerima. Kutsuti kokku rahvakogu, selle rahvakogu tagajärjel sündis Islandil uus põhiseadus. Selle põhiseaduse peab Islandil kinnitama parlament, kusjuures mitte üks parlament kaks koosseisu järjest. Ja Islandi siis võib juhtuda, tuleb tugev tagasilöök selle rahvakogu demokraatiale, nimelt toimuvad seal sellel kuul valimised ja parlament ei ole seda seda uut põhiseadust kinnitanud, et seal läheb väga kiireks. Ja kindlasti on meil ka mingi koefitsient on mõju, sellel, nad lähenevad kohalikud valimised ehk keelt võib-olla mõnda populaarsemat rahvakogu ettepanekut üritatakse selles kontekstis ka enne kohalikke valimisi poliitiliselt kaaperaldana poolt kaaperdada või, või rohkem nagu toetada. Et see on mingi selline väikene nagu nüansside juures, millega peab kindlasti arvestama. Noh, ei tea, vaata Parlamendi või vabandust, kohalikud valimised on, on niisugune asi, et, et tõe ja kindlasti ükski erakond ei saa sellest mööda vaadata ei parlamendi omadega ega need teised. Nii et ma arvan, et tegelikult tänasele päevale ja nendele päevadele, mis nüüd järgnevad täna kindlasti ei ole mingisugune kulminatsioon, et olulisem ongi see, et mis, mis nüüd saama hakkab. Et kõik peavad vajalikuks vähemalt retoorikas viidata sellele üritusele. Aga kas nad ka nii-öelda võtavad seda täitmiseks ehk kas see on nende jaoks nii-öelda kohustus, et nad, et nad peavad seda, et midagi üle võtma, kuidas nad tunnetavad oma oma valijate soovi ja tahet et see on hoopis hoopis teine, kui kohustust ei ole. Kohustust ei ole, aga samas puhtalt nii-öelda retoorikasse eirata, kõiki neid asju on, on ka täiesti täiesti võimatu, et ja, ja siia võib muidugi otsa panna kohe süüdistused, et kuule, vaata, mis kevadel toimus, aga teie, teie erakond üldse nagu sellest välja ei tee ja ja vaata, mis, mis meie, sealt kõik oma nii-öelda valimisloosungit, eks oleme võtnud, aga ja nii edasi, et, et, et mõnes mõnes mõttes on, on mul nendest ju ka nendest rahvakogu lastest, et et ta tõenäoliselt väga palju sealt just ära kaaperdatakse. Järgmine asi on ka muidugi rahva reaktsioon. Pärast rahvakogu väljakuulutamist Eestis enam selliseid spontaanseid demonstratsioone tänavatel ei toimunud. Aga kui nüüd mingil põhjusel peaks rahvas pettuda, mina jällegi, et riigikogu neid otseseid vastu ei võta, siis me võime näha võib-olla uut lainet sellest pettumuse lainet, et selles mõttes on riigikogu poliitikutel päris keeruline laveerida, sa pead midagi arvesse võtma ja võib-olla midagigi, mida, isegi seda, mida sa ei taha. Et päris palju arv arvestama rahvareaktsiooniga. Nojah, vaatame, tähendab konkreetsetest ettepanekutest on veel vara rääkida, siin on muidugi rahvakogu eelräägitud kõikidest nendest asjadest, mis, mis nagu, mis nagu põlevad eeskätt just parteide asjadest, et kuna kuna siin sotside juht Sven Mikser on öelnud, et tema ootab rahvakogult, et, et saaks asjad korda just kõiges selles, mis puudutavad erakondi siis see on, on kindlasti ka kõige kõige tundlikum küsimus kõige sensitiivsem asi, et, et, et see, see on just see asi, mida, mida erakonnad ei taha korda saada või, või vähemalt no vot niimoodi korda saada nagu nendele see meelega annan. Et mis omakorda tähendab jällegi väga selgeid seadusemuudatusi. Nii et väga-väga-väga-väga keeruline muidugi aimata, et mis teine asi, kuidas, kuidas tekitada ikkagi olukord, et tuli hõõgub tuha all edasi või kes on see järgmine katlakütja, kes, kes viskab puid kustuma hakkabasse lõkkesse, et mismoodi kõik need asjad hakkavad toimuma, et see on, see on keeruline. Seda enam, et, et kevad on, on ju peaaegu käes ja suvi tuleb ja ja suvel need asjad liiguvad ikka ulisemalt ja, ja uimasemalt kui kuivad tegelikult muidu peaksid liikuma ja valimised on, on ju praktiliselt kohe-kohe pärast seda, kui suvi on läbi. Nojah, täiesti nõus. Et mind ikkagi huvitab, et Eesti inimene, no nagu me oleme sellised, et et kui, kui asjad lähevad lörri, kui asja asjadele lähed nagu hoog maha ja vedru vedru käib maha, et et mis, misasi on see uus siis mis, mis peaks nagu seda seda vedru uuesti pingesse tõmbama? Väga raske öelda, et kõige sügavama majanduskriisi ajal kõige sügavama või suurema tööpuuduse ajal ei tulnud Eesti inimesed tänavale protestima. Nad tulid siin oluliselt hiljem siis kui majandus jälle hakanud ülespoole minema, kui tööpuudus oli oluliselt juba vähenenud. Inimesed tulid tänavale, Abdaga, õpetajad tulid mõne noh, seda võib seostada sellega, arstide streik. Ei juhtunud ükski selle nagu kriisi tipphetkel. Ja mida see näitab, see näitab, võib näidata mitut asja, et ühelt poolt. Ühelt poolt võib näidata, et kas avalik arvamus nagu reageerib mingi nihkega või, või teisalt kui poliitikud hakkasid rääkima sellest, et koalitsioonipoliitikud, et kuidas meil me oleme tegelikult kriisist üle saanud ja ja kui majandusel läheb juba hästi ja ma olen nagu Euroopas ikka paistnud silma tuleme kriisist väga hästi, siis see tekitas ühiskonnas teisipidi mingi ka ootused. Inimesed tahtsid siis seda tunnetada ka oma sissetulekutes ja milles iganes, onju. Aga kui nad seda ei tunnetanud, et see lõhe nii-öelda tegelikkuse ja retoorika vahel kasvas tol hetkel kõige sügavama kriisi ajal ju keegi ei eitanud, et on kriis. Et Indrek Neivelt ütles ühes usutluses Eesti Päevalehele, et Eestis on eelkõige viga muutuste juhtimises. Meie poliitikud sageli seavad liialt suuri eesmärke ja rahvas hakanud seda uskuma ja me tahamegi tegelikult kiiresti rikkaks saada, et kui meil oleks natuke väiksemad eesmärgid, mis oleksid natuke realistlikumad, siis võib-olla oleks asi rahulikum, kuse seadki, sellised ebarealistlikud eesmärgid siis närvi, muidugimõista seda, et suuri asju tuleb püüelda, et kui me oleme, kui näiteks Andrus Veerpalu Jaak Mae oleksid teinud endale eesmärgiks saada 20. kohale võib-olla nad oleksid rahul, aga väga hea, et nad seadsid eesmärgiks tulla medalitele võita. Aga riigi juhtimisel tuleb neid eesmärke kuidagi realistlikumalt sättida. No võib-olla see näitab hoopis seda, et, et rahvas kuigi räägitakse siin, et valijad on rumalad ja, või noh, põhimass on rumalad, et ei saa, ei saa aru, mida, mida tegelikult tehakse, mida neilt oodatakse, ei saa aru, et erakonnad Nad valivad, noh et oma kõigi oma oma räpaste tegudega, et ei, ei näe nagu läbi või, või usu ajakirjandust või usu seda, mida neile päevast päeva räägitakse või nii edasi. Äkki rahvas on hoopis targem kui, kui tegelikult et, et rabas rahvas tähtsustab isikliku vähem kui, kui riikliku. Et võib-olla on, on see põhjus, et, et tõmmatakse otsesided, minu, minu rahakott on täpselt nii paks, kui on, kui on riigi rahakott. Ja noh, ma ei räägi anomaaliate, sest me ei räägi siin mingitest mega megasissetulekutest ja kõigest sellest, millest 1000 korda rääkinud. Aga, aga lihtsalt urvet ütles, et, et meeleavalduste laine tuli alles siis, kui kui, kui hakkas nagu kriis üle minema või Me olime kriisist välja tulema, aga minu meelest seal on ikkagi üks põhjus, on ka euro. See on selline psühholoogiline asi. Kriisis kriisi ajal teadsime, et see Eesti kannatab selle nimel, et saada euro jagu euro tuleb siis see on just imerohi. Et me oleme järsku rikkad, mulle tundub, et seal oli mingi selline kuskil seal inimeste ajus ta kuskil väga-väga taga alateadvuses tiksused, noh, euro tuleb siis siis me oleme ärsku rikkad. Aga eurosuli ei olnud. Vot sellega ma päris nõus ei ole, siis ma arvan, et pigem nagu inimesed nagu alateadvus, hirm. Euro tulekuga, hinnad tõusevad, muututakse vaesemaks. Ei, me kuulume kõige rikkamate riikide sekka, tead, me oleme väljavalitute seas. Me oleme suurte poiste klubis. See oli kindlasti tähtis. Üks põhjus oli pigem ikka see, et et see stiil kuidas suheldi, kuidas mingeid otsuseid põhjendati või põhjendamata jätmine jäät põhjendamata jäeti, oli see, mis ühel hetkel nagu saavutusteadust, küllastus, astma. Ja, ja teisalt. Tony Blair on kirjutanud sellest et kui sa oled nagu pikka pikalt võimul olnud, siis ühel hetkel saab ka sinu valitsemisest teatud mõttes nagu küllastus piir kätte inimestel inimestel, meedial ja siis kui varem, nagu näiteks tõlgendati Blairi nagu mälestustes kirjas, et näiteks, kui ta tegimegi, ütles midagi, noh mingi asja, mis nagu naljakas siis meedia, avalikkust vodka viha, naljad ütles. Siis kui see piir on ületatud, siis seda priori tõlgendatakse kui issand, kui nõmedad ta ütles. Kui varem tõlgendati tema 15 minutit lillaks jäämist elegantse hilinemisega siis kui see piir on käes, siis tõlgendatakse seda inetu ühinemisel. Et see on, see on selline mingi ühiskonna mentaalsus hetk, kus käib ja et kus ollakse mingitest mingitest inimestest või võib poliitikutest oleks nagu väsinud, et see oli nagu Blairi mälestustes oli nagu tema enda puhul, nagu see seletus, millest see on sama asi on ettevõtluses. Põhimõtteliselt ettevõtete puhul on ja täpselt samamoodi toimib, kas sul on elu Kaarsel olemas? Hääletuse kasvad kasvadele populaarne? Kuni ühel hetkel hakkas maha käima ja ongi niimoodi, et sa ei saagi mitte midagi teha, inimestel on tüdimus? Praktilist kõikides valdkondades. Üks lihtsalt võib-olla asjasse üldse mitte puutuv nüanss, aga, aga ma tere õhtul juhtusin olema Riia lennuväljal kus on antud käsk mitte vastu võtta dollareid. Teatavasti lätlased on ka eurole üle minema siis järgmisest aastast ja ja nad on selle asja tõsiselt võtnud, et, et dollari paberraha enam ei, ei sobi, et ainult ainult latid ja eurod. Et ju ju neid ootavad ees samad probleemid, mis meid kõik need hinnatõusud, asjad, aga, aga igal juhul niisugune väikene, väikene asi asi toimus ja no see, et ootused on kõrgel ja, ja et, et uut leeki nagu üles puhuda on, on seesama minu arust see Mari-Liis Lille juhtub tema, tema kõne siis nii-öelda loominguliste liitude pleenumi mälestusüritusel, mis siis möödunud nädalal toimus need et seal on muidugi mitu momenti. Kui, kui seda kõnet nii-öelda paberil lugeda, siis ilus tore, sujuv ilusate näidetega, aga tegelikult ei, ei mitte midagi uut. Noh, ilus kujund, eks ole, et kui kõik see pildi pildijutte edasi, aga aga minu arust näitab sinust, et vaja on, et kogu aeg on vaja mingisugust, nagu, nagu uut tulijat värsket-värsket verd, nii nagu nagu noh, kasvõi Rein Raua juhtum, eks ole, kes küll oma oma sõnakasutusega ja ütleme, tuntum inimene ja juba juba soliidsema seas inimene kui võrreldes ütleme siin Mari-Liis lillega. Aga järsku oi, läks korda, läks korda nendele, kes tahavad muutusi, läks korda poliitikute. Ka Mari-Liis Lille sõnavõtule ju reageerisid praktiliselt kõik meie, meie poliitika tipptegijad. Reageeriti erinevalt mõningate meile rääkima sellest, mis, mis fraktsioonides mind häiris. Mind häiris see, et need, kellele ei meeldinud see, mida Mari-Liis Lill välja ütles hakkasid. Sõna võtma muude asjade üle, kui see, mida ta ütles, hakkasid rääkima, kiusanud, kellelegi poolt valmis kirjutatud. Ju see sai positiivse tänu tähelepanu sellepärast, et ta on noor naine, nii muideks ütles Aktuaalse kaamera eetris. Üllatus-üllatus meie endine nokko teenide praegune presidendi nõunik Iivi Anna Masso mis oli minu jaoks pisut šokeeriv. Et hakati mingeid väliseid parameetreid tooma, et mispärast see kõne nagu tähelepanu valmis. Et kuni selleni välja, et üks linnapropagandist soovitas ühes linna telesaates Morris Hillel üldse Eestist ära kolida. Aga mis vahet seal on, kes selle kõne valmis kirjutab? Tegelikult ei ole seal mingit vahet, kui ta küsib kellegi käest nõu näiteks selle kirjutamisel või keegi ütleb tallede lisa palun see sinna miskit, kui keegi talle seal valmis kirjutatud, mis vahet sellel on, oluline on probleem, mis aga see ja seda küll, aga see näitab seda paranoiat. Kusagil ajudes ikkagi keerleb see, et keegi kogu aeg kellelegi ära teha, mitte noor naine ja näitleja ei ei tulnud esitama nii-öelda oma manifesti vaid, vaid ta esitas mingisuguseid poliitilisi, oponendi, manifesti, kütist, kellel oli võimalik näha 20 saadet, kus Mari-Liis Lille esines siis on mingitki kahtlust ja ta kirjutas selle ise ainult ise. Et võib-olla on ka Mari-Liis Lill natukene nagu mitte just tavapärane eesti näitlejad. Ta on aasta aega Tartu Ülikoolis õppinud ka semiootikut ja saanud, et nii-öelda oma baasteadmiste alusel Mihhail Lotmani. Lihtsalt tol aastal, kui ta gümnaasiumi lõppedes tol sügisel ei olnud või sel kevadel ei olnud lavakasse vastuvõttu, et umbes aasta Tartusse minutit. Ja siis aasta hiljem läks ta Draamateatris või lavakasse sealt hiljem õpetades Draamateatris. Et temas on ilmselt ka veidi natukene laiemat maailmapilti all kui võib-olla mõnedel ta eakaaslastest näitlejatel. Aga no see selleks, tegu on äärmiselt intelligentse inimesega ja ja see, mis ta välja tõi. Minule meeldisid seal seal nagu paar aspekti, näiteks see, et ütles, et selleks, et kritiseerida või, või öelda, et asjad on Eesti riigis halvasti, ei pea minema ise poliitikasse. Et meil on nagu mingi selline üldlevinud tava, et kui sa midagi ütled, et sulle ei meeldi mingi asi meie mingi poliitika tegemise protsessis vahelt mida sa kritiseerid, astu ise erakonna liikmeks, tee. Et noh, mulle nagu meeldis see aspekt, et ta nagu rõhutas, et ei pea me kõik parteisse kuuluma. Aga see näitab ainult seda, et meil on tegelikult vaim vaba, mitte ta ei ole kuskil kinni, milles ka arutati sel üritusel täiesti vabalt rääkida oma oma riigis, mida me tahame, saame kritiseerida ja keegi ei pane suud kinni. Aja üks suhtekorraldaja justjust tänases lehes või kuskil tänases Online artiklis on on öelnud, et et noh, kogu see pleenumi jama oli või kukkuse pleenum asi oli jama, et, et noh, et meil on, meil on Sulev ütleb vaid nii vaba, et meil on olemas igasugused sotsiaalvõrgustikud, veerandajalehed, kes avaldavad meelsasti igasuguseid artikleid. Väidan vastu, kui seesama Mari-Liis Lill oleks esiandnud mingisuguse artikliga kuskile näiteks kas kas Postimehe või või Päevalehe arvamustoimetajale siis ja see oleks avaldatud täpselt samal kujul. Talle ei oleks olnud pooltki seda, seda vastukaja, mis ta, mis ta nüüd sai see ikkagi parlamendisaalis ja kogu oma näo ja kujuga ja ütlemas seda, mida pärast kõik saavad kuulata ja vaadata, sellel asjal on hoopis hoopis teine. Ja see on, kindlasti on oluline see, et kus kohas, mis ajahetkel selle välja ütled see on täiesti selgelt oluline, tuleb meelde näiteks oma kolleegi töö, kes paljastas korteriskandaali aasta enne skandaali puhkemist, kes keegi ei pööranud sellele tähelepanu, sest sellel hetkel ei olnud aktuaalne. Niimoodi aeg-ajalt juhtub? Jah, olgu selle selle Iivi Masso ütlemisega, kuidas on, aga, aga tegelikult põhimõtteliselt see, see on õige, mingisugused välised parameetrid loevad. Ja, ja, ja kahjuks kahjuks meil on ikkagi kultuuriseltskond, on ikka, on ikka häbematult palju vait. Ehk see, mida me, mida me taga taga igatseme 20 88.-st aastast, okei, olukord on absoluutselt teine ja nii edasi, aga, aga see oli kultuuriseltskond, see oli ju kunstnikud, kirjanikud, kes, kes nii-öelda sõna võtsid ja, ja kõvasti ütlesid. Aga praegu on nad valdavalt osas ikkagi ikkagi vait. Ja kui nad, kui nad lähevad poliitikasse, kui nad lähevad erakonda ja lõpuks parlamenti, siis nagu kahjuks kraamikreidel vait, mis, mis nad on, vaid, ma ei tea, miks nad vait on, igaüks omas nurgas on see, et kardetakse hammustada kätt, mis neid toidab. Nonii. Et seda nimetatakse enesetsensuur, eks jah, et parem on mitte öelda kui ja selle mõtte lõpetuseks, et et kui nad lõpuks istuvad seal parlamenditoolis, siis on nad kõik ilusasti ümmargused, nii nagu erakonna erakonna kontorid tahavad. Ja, ja sellest on kahju mõnest mõnest seal istujast olnud eriti kahju, eriti nendest vanema põlvkonna omadest, noh nüüd on enamus neist juba läinud siis parlamendist välja, uuesti pensionipõlve pidama ja aga nendest on kahju, sest et nad on olnud iidolid, nad on olnud ikoonid, kelle, kelle teoseid loeti võib-olla taskulambi, imetleja. Noh, minu meelest, kas Paul-Eerik Rummo kes oli, kes oli 870.-te 80.-te Eestis noorte üliõpilaste seas näiteks täielik iidol kelle, kelle teatritükke ja, ja raamatuid ja luulekogusid loeti, levitati ja, ja sõna levis suust suhu. Noh, mis me siis need favojalikus siis nüüd praegusel ajal arvame ja aga meil on tekkinud uued staarid, meil ikkagi kõik kultuuritegelased sugugi ei ole vait, sekkuvad poliitikasse küll, mõtlen NO99 ühtse Eesti suurkogu, Semper, Ojasoo. Täiesti tugevalt sekkuvad et ei ole nad kõik sugugi vait? Ei no kõik ei ole vait ja küsimus ongi seesama, et kas. Üksikutest puhangutest seesamamoodi sa, see ühtse Eesti suurkogu, mida, mida erakonnad tohutult kartsid, et ühe ühe Erakonna esimees, kes on ka tänasel päeval selle erakonna esimees mulle tõemeeli rääkis, et kuidas nüüd ojasoo ja Daniel Vaarik ja loovad uue erakonna ja ja tulevad Eesti poliitikasse tõsimeeli nagu rääkis sellest, uskus sellest üldse nii lähedalt. Ta kartis, kartis, et ühtse Eesti suurkogu. No mõnda aega sellest veel räägiti. No ja muud mis ikka küsimus ja mäletan hästi, et ma küsin nii nagu mari, Morris lilla kõne kohta küsis Andres Herkel, et aga mis saab Mari-Liis lillest või tema väljaöeldust edasi? No vot, see ongi see, et, et meil on, meil on meil peas istub juba kõigil paras paranoia ja kõiki meid kammitsas mingisugune enesetsensuur, mis seal edasi saata, on see kõne alla läinud rahva sekka aeg-ajalt ikka küsitakse, mis on sellel pildil valesti sees traalsel nagu hakanud, nagu nüüd oma elu nagu elama saanud nagu Mari-Liis Lille kõne läbi täiesti uued nagu tähenduse, et ma olen tähele pannud, et Eesti ajakirjandus on juba sel nädalal ilmunud artikleid, mis ei puuduta üldse seda, teeme, natuke, õpetasin, aga mis on sellel pildil valesti, kusjuures lause vaid, vaid ta ütles seal kõnes ka ära, et, et kus ta, kus sa selle saanud. Aga sellega on ikka nii, et, et üks hea lause on, on rohkem väärt kui, kui 10 10 kõnet või raamatukogu täis raamatuid. Priit Pärn on meil suurepärane karikaturist, multifilmitegijaga, kes iganes, eks ole. Millist lauset me temalt mäletama ja Heinz Valk on meil olemas. Lausemees, Heinz Valk on kogu oma elu pühendada kunstile, aga üks lause jääb jääb igavesti püsima, eks ole, nii et, et nii see paraku on jah? Jah, aga noh, et ma ei tea, mis, mis peaks näitlejaid ja kultuuritegelasi kammitsemad, et et kus on see karvane käsi, mis, mis neid toidab. Sest kui nad saaksid nii-öelda selle mõttevabalt välja öelda, mis, mida nad võib-olla õhtul kuskil õllelauas või omavahel garderoobis räägivad, et, et see oleks, see oleks suur jõud. Ei ole üldse nii, et näitleja näide on loll, kes oskab ainult teise inimese kirjutatud teksti ette kanda. No räägin, paranoiateooria räägivad, et kui Rein raud ütles välja ka oma kuulsa väljendi, siis justkui pärast seda olevat saadetud riigikontroll tema tegutsemist ühe ettevõtte juhina, siis trolliload, andmed, sellel sellel asjal puudub omavaheline seos. Minu meelest küll, jah, ma tahaksin näha, et kes saab riigikontrolli saataks, Andrus Ansip näiteks ütleb, ütleb Mihkel Oviirile, et kuule, mine palun kontrolli, need ei lähe kokku, lihtsalt see ei lähe loogiliselt kokku. Riigikontroll, täiesti sõltumatu asutus. Need asjad jäi niimoodi. Ja no 90, miks sa rahastust ei ole ka kinni keeratud? Miljon lukku teatriga probleemid, mitte NO99, aga nukuteatri näitleja muidugi hüpoteetilises olukorra näiteks nukuteatri näitleja Taavi Tõnisson, kes seal, kes seal on? Tahaks? Tunneb, et tal on midagi hingedel. Kas ta pärast seda, mis praegusel toimunud on, näiteks, tuleks öelda midagi Eesti ühiskonnale poliitika kohta kas ta julgeks sellega välja tulla? No ma ei oska öelda, ma küsiks pigem, et kas ta pärast saaks ka kui kalt raha, et jõuda selle täiendatud toita ka nii jõuda, et ja et vaat see oleks siis nagu selle käe hammustamine. Aga kas meil on näiteid, et Kulkanud konkreetselt kinni keeranud emell ilmselt ei tule ette, aga me ka ei oska väita vastupidist? Seal töötabki võib-olla ennetuses enesetsensuur, et meie ütleme siis kultuuritöötajad ei julge, sest nad kardavad. Aga keegi ei ole seda läbi proovinud. Hea küll, nukuteatrit sai mainitud, et nukuteater oli täiesti pildil sel nädalal ja lugu, nukuteater on kaua aega olnud pildid. Nii naljakas kui see ka ei ole, aga just nimelt nukuteater mitte mingi muu teatele. Et no mis, mis kõige rohkem nagu pildil on ja kui, kui vaadatav, kui seda asja üldse mitte süveneda nii-öelda auditites ja, ja ma ei tea siin loomingulistest vargustes, autorikaitseõigustesse ja kõige, mille puhul siis, millest on räägitud nukuteatri puhul vaid ainult vaadata endise nõukogu esimehe ja kultuuriministri kirjavahetust, et, et see on, see on üks, üks äraütlemata lõbus lugemine. Te vaatate teineteisele otsa, nagu teie jaoks seda kirjavahetust pidanud. Ei ole jah, aga see on tõesti kummaline kirjavahetus ja tavaliselt niimoodi need asjad ei käi, aga mina olen täheldanud, et ilmselt siis on nagu Rein Langi stiiliga tegemist, et need asutused, kus ta on, mida ta viimasel ajal on juhtinud, et seal on ikka palju pingeid tekkinud. Ta oskab konflikt endale enda juurde koguda. Teistpidi näitab ega seda, et võimekas inimene noh ta ei karda konflikte. See nukuteatri ja selle ümber on väga palju vandenõuteooriaid olnud, aga väga, väga erinevad. Aga siiski ei saa ju salata seda, et nukuteatrijuhid või nukuteatri juht Meelis Pai kogu selle skandaali, kus on need niinimetatud käigus olnud ikka väga vastuolulisi seisukohti, noh, kasvõi mis puudutab autoriõigusi, et algul oli jutt sellest, et selle Puhhi lavastusega mitte mingeid autoriõigusi rikutud siis ühel hetkel tuli tunnistused ja rikuti küll. Või see, kuidas on aina raua või ainutervikuga käitutud, et ka see ei ole olnud kõige ilusam? Jah, see Rein Raua kirjastiil oli kindlasti labane ja, ja kindlasti mängisid teisele poolele mingid trumbid kätte. Et Rein raud, Rein Lang tegi sellega kindlasti. Üsna palju nagu kahju sellele, mida, mida Paavo Nõgene püüdis nagu noh, nagu seal süsteemi muutes nagu teha. Aga tervikuna, noh ma rääkisin Catherine'i kontroll inimesi, kui sa ennem rääkisid sellest, et riigikontroll on sõltumatu, siis et siis tema ütles küll, et olles nagu veidigi tuttav nende taustadega, siis siis tema küll ei näe, et kultuuriministeerium sellest osa sisulise poole pealt oleks midagi kuidagi ebaõiglaselt käitunud või neid asju nagu valesti välja toonud või püüdnud kedagi nagu põhjendamatult taadiusu. Et need on olnud konkreetsed etteheited ja autoriõiguse ja, ja maksumaksja rahakasutuse osas. Et. Ei no selles selles ongi kogu kogus ja see asja iva, et, et, et võib-olla oleks tulnud siis pai ja, ja takkaotsaga Puusaag nii-öelda kõrvaldada juba juba siis, kui tuli auditega, aga kujutame ette situatsiooni, kultuuriminister lösutab diivanil, Aipääd nagu loendakse, Aithedan on ees ja ütleb, et kuule, homme kell üheksa oled minu juures. Ja lugupeetud suurettevõtja, kes juhtumisi on ka nukuteatri nõukogu esimees, oli. Aga sa pead aasta ärijuht, 2000, ärijuht 2011 vastab, et lugupeetud kultuuriminister on homme kell üheksa, ma ei saa, sest mul on teised plaanid, aga kell kolm ma saaksin. Ja sellele järgneb veel paar järjest teravamaks minevad kirja, siis diivanile satav kultuuriminister toksib maipäädi võtta seda kui korraldust ja siis tuleb, et nüüd võtke seda asja niimoodi, et te olete lahti lastud. No kuulge, mis asjaajamise viis ja selleks on olemas ametlikud kanalid, kultuuriministril on olemas oma oma oma tibid, kes, kes sadamas hälja, ametlikke kirju ja asjad asjad käivad ju kuidagi ikkagi viisipäraselt. Mitte mitte, nii et, et ma, ma toksina maybe mingisuguse kirja ise, kultuuriminister. Selle asja mõte oli see, et ennetada seda müüsi korraldatud suhte korraldatud pressikonverentsi, kus olid siis bye puusad võtsid tänasel päeval, et see kohtumine ministriga oleks toimunud enne seda et see nagu oli selline mõte, et võib-olla siis Minule tundub ka praegu, et, et asjad nukuteatris hakkavad minema kordaja ülesmäge sest kõik Kalju Komissarovi avaldused, mis ta on teinud, on igati sümpaatsed ja see, mis ta seal kohapeal korraldanud, on kõik ju OK, eks ole, kui ka nõukogu uus esimees küsib kollektiivilt, kas te seda auditit olete lugenud, mis selle selle teie teie elukohta siin käib, siis tõusis ka üks või üksikud käed, enamusi ei olnud, kõik olid läinud, lugenud nii-öelda piltlikult öeldes utreeritult ministri ja nõukogu esimehe kirjavahetust ja, ja seda seda sopaloopimist, mis oli ajakirjanduses. Et lugege ja mõelge, noh, ma saan aru, näitlejatel on väga raske võtta seisukohtadest Austraalias tore käia. Ja, ja mälestused sellest reisist ei, ei kustu mitte kunagi, aga aga samas, kas, kas, kas oli, ole nii irooniline, näitlejad selles süüdi ei ole, endale võimaldatakse, Austraaliast? Ei näinud, ma tahangi öelda, et, et nende mälestused on istuvad ajus kaua-kaua, aga, aga teatri seisukohalt, kui, kui sa oled ikka miinuses, kas on. Vabandust, aga, aga ma olen ise samasuguse olukorra ära siinsamas, mitte dollarile. ERR-i on ta ka ETV-s, eks ole, kus, kus isiklikul rahakotil ja kõikvõimalikel sõitudel ja antud juhul nukuteatri puhul ei ole isiklikku ja selle firmaga rahakoti segamini ajamist aga, aga kui millises olukorras on, on, on reatöötajad, millisesse olukorda nad kahjuks pandud, see on kohutav sellest olukorrast, et nad ei, nad ei peaks olema. Tõmbame paralleele ettevõtlusega siis ettevõtluses, tavaliselt nagu omaniku lahtilaskmisest ei tule midagi välja juhikaatavat koha ja kui tekib usalduskriis, mis oli nüüd praegu nukuteatri puhul, siis oli ju loogiline, et lendavad sealt tegevjuht lendab sealt nõukogu esimees lendavad ka nõukogu liikmed on nii, tavaliselt on omanik ja antud juhul siis Rein Lang esindab, omanik on tugevam, lihtsalt? Ei noh, on küll tugevamaga, aga vaata riigiettevõtete puhul või, või siis ütleme, mitte eraettevõtete puhul tekib, tekib alati avati trots selles mõttes, et eraettevõtjal on see õigus lasta lasta kedagi lahti selle eest, et su naeratus ei meeldi või silmad on jubedad, eks ole. Aga aga riigiettevõtete puhul kuuga nukuteater kuulub, kes saab riigist riigilt raha, see on natuke natuke teistmoodi ja ma olen sellega nõus, sallase lange või kultuuriminister formaalne riigi esindaja, et mina, mina olengi riik, aga, aga seal on asjad teistmoodi. Ma olen nõus sellega, aga psühholoogiliselt asi täpselt samamoodi usaldust ei ole, siis ei tule ka seda koostöös väga palju välja. Nende selle konflikti oleks saanud siluda, aga ta kogu aeg hoopis vastupidi kasvas ja kasvas, ühel hetkel sai seal lihtsalt mutt, mõtlesin täis, no ei räägi mitte usaldusest, vaid sa räägid jõudude vahekorrast. Pai, pai ja puusakai usaldanud langi ei usalda siiamaani ei hakka kunagi usaldama, see, see ei ole nagu usalduse küsimus, see on jõuõlg on lihtsalt ühel pool praegu kõvasti kõvasti kaldu ja need kaks pidid minema. Jõuõlg oli kogu aeg laiendatud või mitte, ei, ongi. Ongi, et alati on nii-öelda omaniku poolel on jõud, see on nii paanika lahti laskma, tule välja midagi ja ka ja ka see teine pool, kes, kes lasti lahti, nad ei, nad ei suutnud ka avalikkusele piisavalt selgelt selgeks teha, et, et nendel on õigus. Ega avalikkus ka nende nende taha ei tulnud muidugi, sest et tõenäoliselt neil ei olegi õigus või nad olidki asju ajanud kuidagi. Noh, ütleme nii, et räpakalt või noh, miinus on miinus ja sinna ei olegi midagi. Mina, mina loodan vähemalt noh, mis on nagu peamine seal mõne sugu töörahu saab, taastuks, et nukuteater on ikkagi mõeldud sellele, et nii lastele kui ka täiskasvanutele nagu etenduse anda, et et selline määramatu olukord, kus näitlejad hommikul tulid tööle ja nad on kirjeldatud sõna kus nad hirmuga võitsid hommikusel ajal, noh, et lahked, mis nüüd on jälle kirjutatud, lugesid sellest, et see periood on ilmselt nagu läbi, et et ilmselt neil on nagu oluline see, et et kuule, kunstiline juht tuli nüüd uus sinna oma oma teatri seest ja, ja on oluline verstapost, kes saab nagu teatri uueks juhiks, mis peaks paari nädalaga nagu selguma. Ja, ja kui see on see isik veidigi saab aru, et mis olukorras ta sinna teatrisse läheb ja vastavalt sellele ka käitub siis saavad asjad paremaks. Seal on veel üks hea asi on see, et see miinus ei olnud ju väga suur ja palju Jamali seotud üldse autoriõigustega, mille saab ka korda ajada, et inimesed Jaka kordega kartma, et kas etendused jäävad ära. Vot võtame näiteks Estonian Airi omamoodi kehvas olukorras ette võtaks miinus väga suuri inimesed tihti kardavad, et ei tea pileteid osta, piletid osta, piletimüük on oluliselt kahanenud? No üks suhteliselt sarnane lugu on meil olnud alles mõne aasta eest, kui tuletame ERSO suuri skandaale vastasseisuministriga, kuigi see ei olnud ka mitte orkestri vastasseis, vaid see oli, see oli, see oli kahe inimese vastasseis kellest üks oli siis administraator ja teine oli loominguline inimene ja, ja üks pidi minema ja teine tuli tagasi. Nii et ja ERSO-l läheb praegu suhteliselt hästi. Et muidugi avalikkuse jaoks inimeste jaoks meie ühiskonna jaoks, kui tahate, siis on aga kõige tähtsam see, et, et asi toimiks, et teater läheks edasi, oleks paremad etendused, et personal oleks uued, uhked pillid ja pillimehed oleks tasustatud ja kõik nii edasi. Aga vot just see mul ei sule kriipima see usalduse küsimus, see, see, see ei ole usaldus seal usaldusele mingi mingisugune muu muu tähendus. Räägime edasi usalduses, rake mulle vastu. Edgar, Edgar, Edgar Savisaar, oma raha, kes neid jõuaks lahuta, saate lõpuni väga palju aega, sinu küsimuse püstitus tunnusena ei usalda. Aga kas saab kuidagi teisiti? Ega otseselt ju ju pole ju need lood on ilmunud, Edgar Savisaar on öelnud, et nad ei vasta tõele. Praegu on võimatu öelda selle info baasil, et ta valetaks. Jah, aga need usaldusest siis ühe korra anda majanduslike huvide deklaratsiooni summade mittekandmise pärast saanud karistada ja maksnud ära ka trahvi. Nii et see, see on nagu nagu, nagu taust sellele, et, et miks me, miks me peaksime praegu usaldama, et praegu kõik on uue juhtumi puhul on kõik nagu teistmoodi. Meie leht avaldas uudise, et seal kontol, millest jutt, käib Šveitsis, et seal oli 470000 eurot see on võetud kohtupaberid. Loo juures on ka kohtupaberid olemas, igaüks neid lugeda, see, see ei ole mingi selline asi, mis, mida ei ole olemas olnud, see on olemas olema. Kas see konto konkreetselt Savisaare oma, seda ma ei tea. Aga fakt on see, et pangad küsivad, et kes alati konto puhul, kes on reaalne kasusaaja ehk konto võib-olla ka teise inimese nimel või asutuse nimel, aga seal küsitakse alati, kes on reaalne kasusaaja, sellepärast et pangad peavad identifitseerima selle reaalse kasutaja, vastasel juhul võib tulla rahapesusüüdistus. Ja mis siin praegu käib, ongi rahapesuga pesu uurimine, nii et noh ma ei tea, kui kaugel see asi on seal väga-väga salaja käinud suurimine. Ja seal on väga pikaajaline ja kaks aastat vist on käinud prokuratuur oli, oli eel väga, väga napisõnaline. Nad ei nõustunud kaamera ees isegi seda ütlema, et mõni kommenteerib. Jälle küsimus meie poliitilisest kultuurist, näiteks sellel nädalal on Washingtonis asuv oleks selline suur uurivate ajakirjanike ühendus toonud välja päris palju selliseid inimesi tuntud inimesi üle maailma, kes on siis hoidnud raha offshore Girledes salakontod ja see on kaasa toonud ka mitmete inimeste tagasiastumisest, suuri skandaale, piisab sellest, näiteks Prantsusmaas astus rahandusminister tagasi selle tõttu, et tal oli kaks ares Šveitsis. Mida te olete deklareerinud, Sealne kultuur ütleb ühte asja, meie kultuur on teistsugune. Ma vaatasin seda sama, seda saiti olen nüüd üleses saadik põhimõtteliselt refresh refessinud iga poole tunni tagant, et et kas Eesti kohta midagi tuleb ja see tuli Eesti kohta nii-öelda see lint tuli, aga see link on tühi. Praegusel hetkel nad on lubanud, et nad täiendavad riikide kohta neid. Seal on Poola ja Rootsi, Rootsi jah, aga Rootsi kohta oli ka, avanes üks üks nagu vana üsna vana asi sealt. Et, et ka Soome oli ilma nagu informatsioonita seal aga aga ma olen kuulnud siin üks kolleeg rääkis, et üle on juba juba midagi nagu kätte saamas, et et eks ole näha siis, et kas, kas sealt võiks ka midagi eesti kohta tulla, et ma pigem vist ei usu seda, et tuleb, tuleb, ma arvan, ma arvan, et naftatransiidiäri on ikka päris palju 330000 ettevõtet ja eraisikut, kelle kohta puudutavad nii, et see päris suur või aru. Sest selliseid briti neitsisaarte firmasid kasutatakse transiidiäris päris palju ja ja ilmselt on seal olnud ka poliitikute osalusi osalusi. Kristjan Haller selliseid jutte ikka päris palju kuulnud, sa mõtled Eesti poliitikud, Eesti poliitikuid on ka osalenud transiidiäris nii ja naapidi. Uusi isegi termin pandud Oxur Leaks sellele sellele keskkond, no eks ta meenutab Wikileaksi, mis andis samamoodi elamuse ja me saime lugeda sealt igasugu põnevaid materjale ka Eesti kohta ja ka selle kohta, kuidas Silver Meikar käis näiteks saatkonnas rääkimas, mida ta arvab Eesti poliitikas. Asi ise, kas, kas see oli erakonna raha, kas see oli nii-öelda maailmavaate toetamise raha või oli see see oli lihtsalt mingi raha, mida, mida erakonnas üks inimene käsutas. Et Ain Seppiku väljendeid kasutades, kelle käes on pangakaart, millega saab seda, seda raha välja võtta, et kas see, kui ma istun nüüd teile küsimuse, et kas, kas see asi iseenesest, kui selline konto on ja kui seal on pealpool miljonit eurot? On see iseenesest nagu kahtlane või kahtlust äratab? Ärge hakake mulle seda ütlema, et, et see on täitsa normaalne, et kui sina, sa võid ka oma raha panna kas kaimani, saartele või Šveitsi kontole või kuhu iganes, eks ole? Ei no põhimõtteliselt selles mõttes tekitab kohe esmase küsimus on, miks see peab olema kuskil Šveitsi pangas kontot. See on esmane küsimus. Miks, miks, miks see raha ei ole mingis Eesti pangas kontol kuskil miks on vaja seda viie kuskil Šveitsi panka läbi mitmete teiste firmade ja kus see, kus see tuleb, on ju et see tekitab kohe esimese küsimuse, miks on vaja hakata juba siukest keerulist skeemi tegemist, ütleme, summa summa iseenesest ei ole ju suur? Jah, teine asi on see, et kui tegemist on eestikeelse raamatu väljaandmisega ja miks peab seda kuidagi Šveitsi kaudu rahastamisse, tekitab ka kohe küsimusi. Seal raamatus on plaanis, on võrreldes väga tore, aga koha peal naerma. Et võib ka võõrkeeles väljendada raamatu raha hoida SEB-s või Swed Swedbankis näiteks. Täitsa loogiline jah, ei no muidugi ei ole keelatud välismaal raha hoida seal ja noh, paljudel eestlastel ongi välismaal kontot, sest nad töötavad välismaal, me me teame seda, aga, aga paljudel on ka Küprosele kontod ja aga aga Savisaare Šveitsi puhul muidugi tekitab see küsimusi ja Savisaar ei ole andnud selget vastust, et mis seal kontekstis on toimunud, kes seda kontot reaalselt kasutab ja kellele on see allkirja, õigus seal, kui palju seal raha läbi on käinud? See oleks ju väga lihtne teha, üks selgitas. Ja olekski kõik, mis saad aru, Ahja kui palju võib Savisaare raha olla? Tõstatame küsimuse mõttest aru, tähendab, tal on, tal on linnapea palk, tal on firma, mis on vist üsna üsna nulli, samade ka see ei ole tema kontol ja tema raha. Aga kelle raha sees on, kui erakonna peasekretär kinnitab, et nemad ei ole sealt kontolt ega, ega Šveitsis saanud mitte midagi, aga see ministriks fond, kuhu on ettevõtteid tead pannud raha, et siis et siis saaks välja anda tema raamatut ja need ettevõtjad on selliseid, kes on näiteks linnaga teinud igasugu toredaid tehinguid teedeehitus ja koolide remontimise ja, ja nii edasi ja nii edasi vorstiputkad. Ja et madalal nad sinna ja alanud üllal eesmärgil raamatut välja anda, et igaüks saab seda tõlgendada nii, nii, ja naapidi. Küsimus on küsimus nüüd kahetine üks asi on poliitiline kultuur ehk asja nii-öelda selgeks rääkimine ja läbipaistvus. Teine küsimus on ikkagi, et, et miks see uurimine nii kaua Noh, siin on selge ju, et teine pool ei taha väga palju infot välja anda, pigem ta on öelnud, et ta käib kohukohut pidi, et mitte infot anda. Nad on tõrksad, kui seal kõik korras oleks, siis ma küll ei näeks nagu probleemi, et miks mitte ära rääkida, et. Järelikult suurimine pärast aega, et ühest küljest on kahe riigi vahel, eksju, venelased on ta rohkemate riikidevahelised infot keedetaksegi mujalt veel. Ja siis teine asi on see, et üks pool ei taha infot, püüab seda kinni hoida. Kui sul on nagu algul rääkisime usaldusest, siis noh, siis mina arvan, et ega see nagu Eesti nagu valijaid see kaasus vähemalt praeguses faasis küll nagu absoluutselt ei mõjuta või muudad, Keskerakond on üsna nagu meedium, muune erakond kui sihukest väljendati postitama, teistpidi jälle mõtlema, et tema, valijatel tasand üsna palju venelasi, venelased on harjunud, et nende ettevõtjate jäävad üldse pistmist väga palju Küprose kaudu, näiteks virna, mida ta saab, on ainult see, et et, et kui ta valijaid ei muuda, siis ta teeb nagu teistel erakondadel Keskerakonnaga diili tegemise ebamugavamaks. Et seda on ju tunnistanud. Ka mõned ajakirjanikud et mõnedki poliitikud, et need suured skandaalid, mis aeg-ajalt enne valimisi viimastel valimistel küll mitte, aga aga siin 90.-te keskel lõbus Keskerakonna ümber nagu vahetult enne valimisi puhkesid. Et nende mõte polnud niivõrd nagu mõjutada valijaid kuivõrd teha teistel erakondadel Keskerakonnaga, kui valimiste võitjaga võiksid päris pikalt neid valimisi valimiste järel diili tegemine võimatuks. Ega ega enam-vähem kõik erakonnad on välja öelnud, et nad nad selle erakonnaga ei mingisugust koalitsiooni moodustama ei hakka, aga aga mis siis sellest noh ega siis selle erakonna eesmärk ei ole keemiliselt praegu vähemalt vähemalt lähitulevikus mingisugust mingisugust võimu riigis haarata, et ainult Tallinna vaja. Praegu on vaja Tallinna pööre teha kõrgemaks igasuguse vaidlase vastu ja, ja see see tõenäoliselt õnnestub väga efektselt juba juba vähem kui, kui puhastab pärast. Tundub tänavaaugud remonditakse loodetavasti selleks ajaks ära ja ja pealegi on nüüd enam-vähem kui selle selline materjale, et noh, valimistel demar Muntime tegelikult hääli ei too. Et inimesed on harjunud, et täna peabki olema sile ja siis kui ta sile on, siis kellelgi ei ole probleemi. Siis on kõik nagu OK. Samas näiteks ühistransport tasuta on ja mida praegu kasutavad sõidukil hääli. Nojah, selge, nii siledat künklikud saade täna läks meile antud vähem kui tund. Ajaloolises. Mis mõttes rahvateenrite? Ja meil oli juubel, saime 15 aastat vanaks, see on õigus küll. Kui palju me sellega nüüd ajalugu oleme teinud? See on hoopis teine küsimus, Urmet Kook, Sulev Vedler ja Aarne Rannamäe olid täna siis siin rahvateenrite stuudios kõnelemas. Soovime teile ilusat päiksepaistelise päeva jätku ja ilusat nädalavahetust.