Me nukud oleme ja taevavõlv me peremees, nii tõesti on. Ei seisa siinse mõistlikum. Kui lõpeb mäng Mekohton olematus kirstu sees Ei ole noppinud roosi siin, kus aeg on sõudnud veel ükski, nii et okas poleks osanud nõudnud. Kui kamm ei oleks lõhestanud end 100-ks haavaks ta käsi, poleks piiga lokkideni jõudnud. Ei mõista igaviku saladuses sina ega mina. Ei mõõda tema sügavuses sina ega mina. Õpetatud jutuvestjad vaid sealpool loori. Kaob loor. Ei enam pea siis arutlusi, sina. Kalli pärast on mu rinda palub peidetud kuid ta ise piinas, teisega on köidetud. Kuidas toiksingid tervenemist loota. Kui mu ainus arst on ise tõdest, võideti. Kui surma jalge ette surunud mind haua säil kui elulootus hävis nagu sügistuules hein dissõbrad, minut põrmust, voolik, kes siis ainult kalli. Ehk ärkan ellu, kuidas sisse kannataks meid? Taevas taevas hele, tähelegi on armastus. Me õnne linnud kõrgel lennutee on armas. Ei ole armastust kui ööbikuna kaebled. Kui kaeblemaltas surmale. See on arvast Nüüd vanast veinist raskeid kannu suu saab päästav alla. Ja täidama piike. Teine mull täis kanna poeg veel enne kui need kuskil vanas savikojas kord kannuks saama, lääme, potissepa käte alla. Veini juua minuga olemuseks on osust uskmatusest eemalolek vabaduseks allilma, neid kui kallist lunastanud oma naiseks. Vastas ta. Suur. On lõpetatud read mu noorusaja luuleloos. Mu helge elu, kevad kadus külmas talvevoos. See helde õnnelinud, kel nimeks oli minu noorus, nii vargsi tuli. Ja nii ruttu kadus tuulehoos. Kas ükski neist, kes läinud teele silmapaari taha on naasnud, jutustama, kas seal ootab ja või paha? Ei kahte korda olda isatsuste teede ristil. Seepärast midagi sa siia ära jätma. Üks mahajäetud nurgake, kus hea on olla kahel kaks siirast hinge vaid ja vaikiv veiniga, on meie vael. Siin võime vabad olla taeva armust. Puhirmust ei köida meid nüüd mulla tuule, vee ja tule ael. Vaid teadustele pillasin ma pikka elu ja. Ja lõpuni läbi käisin saladuste rea. Nii 70 aastat mõtisklenud päeval ööl. Nüüd viimaks taipasin ma üldse midagi teha. Tuues ava oma palge iluhele sest ühe kannutäie veini juua võime veel enne kui Messane saviks kandmudel. Kui savi kauniks voolitakse, mõnes kannu peas siis söödi, joodik on, kes purustab ta tülisas. Ang palju pihtus, haledaid ja pehmeid käsi olnud, mis armastuses vormis ta. Kuid ära lõhkus vihas. Üksteise järele tõttavad neelust päevad kui vesi jões väljal, tuul tundmatusse laeva. Üks päev on läinud teine, jõudmata veel siia. Jääb maailm kauaks veel kui muld meid endale kor nõuab. Meie jäljed kustutab ja nime unustada, jõuad.