Või räägiti, et nüüd on esimene kord eestimeelne eestikeelne ja saabudes ja laulda neid laule, mida. Mida tahame, siis ma lihtsalt hakkasin vaatama, et kas see Eesti siis oli nii, sellepärast et Ma võin kindlalt öelda seda, et meie laulupeod ükskõik kastidel, Stalini ajal või stagnaajal need on siiski olnud eesti rahva rahvusliku eneseväljenduse vahendeid, vaatamata sellele, et sinna lülitati sisse niisugusi laule, mida mis olid loogilise friik, aga suurem osa repertuaarist siiski oli valitud sellised, mida, mida taheti laulda ja mis vaadati, need ka kava koostamisel arvestati ikkagi selle laulu sobivust laulupeol ja tema üldist mõju. Ja on väga kahju. On püütud, praegu ei ole küll mitte vähendada varasemate laulupidude niisugust mõju. Aga mina olen nende laulupidude kavade koostamise juures olnud 50.-st aastast ja ka peakomisjoni liikmena ja ma pean, ütleme ühte asja, et koorijuhid kava koostamisel ei ole kunagi lähtunud sellest, et rahad oleksid koostatud niisugust laulusest, mida rahvas ei taha laadal. Ja see suurelt osalt meil õnnestus tänu just maestro Gustav Ernesaks sele, sest Gustav Ernesaks on olnud kogu aeg siiski väga suures autoriteedis, ükskõik, kes seal valges majas valitseb. Tema arvamust arvestati ja tema oskas neid asju niimoodi serveerida. Et iga laulude kava koostati siiski sellest seisukohast, et see laudadesse muidugi oleks, esiteks Eesti laulupidu, põhiline, osales Eesti repertuaar, Eesti nii kaasaegne kui klassika ja sealsamas kõrval ka oleks ka teisi laule, mitte ainult vennasvabariikide laulu, nagu tol ajal nimetati, vaid ka võeti mujalt päts, ütleme sama tobiase Largo või eks teie tea oli 75. kas tal kavas mees koorsele tookord. Nii et kui me kavu hakkame nüüd vaatama, ma pean ütlema ühte asja, et me oleme võtnud väga täpselt kõikide laulupidude kabu hakanud võrdlema, mismoodi need nende laulud avad, istuksid praegusel tänapäeval, kui palju nendest lauludest oleks võinud julgesti panna nüüd selle möödunud laulupeo kavva. Aga võin ütelda nii palju, näiteks 65. aastal. Laulupeol oli üldse kavas 68 laulu. Nii öelda maatilisi laule laulnud leeniliste parteis ja kodumaast neid oli üheksa. Ja kaasaegsete heliloojate laule oli seal 13 tähendab mitte laule, vaid kaasaegseid heliloojaid, tähendab kus ta peab, näiteks oli kahe või palvelauluga tormis, vot niimoodi. 69. juubelilaulupeol oli 70. Kas 70-st laulust seitse olid siis need nii-öelda temaatilised ja 18 Eesti kaasaegsete autorit mõni mitme lauluga? 75. sel aastal oli laulu üldse 75 laulu. Temaatilisi laule oli 12 ja tol ajal elavate autolevaid autorid oli 19. Vaat sealt alates hakkab nüüd tulema tagasiminek 210. aasta laulupeol kuuskümmenton tala tähendaksid laulud kui puhkpillipalad temaatilisi oli 10. Ja Eesti heliloojate kaasaegseid heliloojaid oli 15 85, on need arvud vastavalt 79 laulu maatilisi laule 10 ja eesti heliloojaid oli esindatud 13. Ja nüüd 90. aasta laulupeol oli 70 pala ja eesti heliloojaid oli 10 kusjuures seitse oli siis neid, kes, kelle laulud olid kolm tükki olid puhkpilved. Mis puutub nüüd nende temaatilistesse laule, siis tol ajal oli ju niimoodi, et oli väga ja esitada keskkomiteele salust Novikov või tuuliku või midagi taolist. Ja sellepärast Novikov niisamuti, sest needsamad laulud, sest need lihtsalt massilaulud, ühehäälne laul, refräänis seal läks kahe-kolmehäälse oli kogu lugu, see tekki, nende laulude õppimine tekitatud kordadel teeme aga nende laulud, tavapaneku puhul õnnestus tuua väga häid laule, samas ma toon niisuguse näite. Sest koolinoorte laulupeost see toimus 87. aastal juba glasnost ja perestroika käis. Siis me panime sega suurde kasva, panime eespere ärkamisaeg selle esimest korda ja sealsamas öeldi kohe ei. Õia valada kvardja revolutsioon, laul sinna kõrvale ei lähe siis sõiduleda, seal veidi viivad konkreetne näide, mis tähendab meie nägime seda juba ette, muuseas, Veljo Tormis isegi teinekord ütles, et koolijuhid on väga püüdlikud, et panna niimoodi meile avati öeldudki, seda tuleb panna, aga me teadsime, et et kui meil on, ütleme, 70 laulukavas ja kui me sealt seitse laulu jagame ära niisugused, millega päästab ja teised, siis me oleme väga palju teinud. See on üks asi ja teine asi. Kui nüüd võrrelda praegust selle viimase laulupeo repertuaari, kas leid laule on varem lauldud, siis suurem osa selle viimase laulude repertuaarist tundub meie eelmiste laulupidu seal muidugi ei ole, ei ole, laudad seal Mu isamaa, mu õnn ja rõõm siis eestiline, hoia jumal Eestit ja võib-olla veel mõni, aga siiski, kui me vaatlus kavatses surma seal meie ärkamisaegseid isamaalisi laule ja neid on väga palju lauldud Siin peab ilmselt ära ütlema selle, et neid laule ei olnud trükitud laulupeo kavas. Aga laulupeol lõpus see, mis tegelikult, eks ole, andis selle laulupeole puändi ja mida rahvas ootas ja mis mõnikord muutus täiesti eufooriliseks, seal said need ju ära laulda. Terve laulupeole isegi niimoodi, et meil trükkisime kavas alale lisatalad mööda lisapalad. Sellele oli ka vastuseisjaid, aga oskasime seda veel, sellega põhjendasime et kui näiteks läheb 10 15 lihtsalt mööda kahedasi teadvat, mida seal lauldi kas, kas näiteks noh, kaunimate ükskõik, kas seda üldse on lauldud. Siis vähemalt lisab alades nyyd siiski laud. Ja kui nüüd võrrelda näiteks nende laulupidude lõpus üldse sesse stagna seal, kus seal kõik ja siis oli iga kohalik või tähendab niisugune Eestis oli nagu palsam ja Paat peab ütlema seda Gustav Ernesaksa Mu isamaa on minu karm mõjus rahval ja laulustada lõpule alati võimsamalt kui näiteks viimase tuuri lihtsalt sellepärast, et siis 50. aasta laulupeol ka keelatud rahvas kooris ikkagi laulsid. Aga nüüd on ju kõik lubatud ja sellepärast selle mõjule nagu keelatud vili on alati magusam, täpselt täpselt niimoodi selle repertuaari suhteliselt sanktsioon, kuuldud, lauldud, lauldud kava. Mõned erandid muidugi on, aga teine asi on see, mis torkas laulupeol siiski silma. Sest vaadake, laulupeo kava koostati ju 88. aastal ja oldi selle eufooria võivad. Ühesõnaga, kas oli laulev revolutsioon ja kõik niimoodi ja siis peab ütlema seda, et ega seda ja ta isamaaliste laulude puhkamine sõidule sugugi kasuks. Neid peab muidugi olema teatud annus, aga, aga siiski tuleb olla. Sest nüüd isamaalised laulud, Eesti lipp, see on täiesti rahvalik massilaul juba täitsa kaudu pidulikus just sellepärast, et võimalikul juhul seda lauldakse. Näiteks mu isamaa, mu õnn ja rõõm, nagu viimasel laulupeol lauldi Mu isamaa laudi ära, siis tulid nii-öelda seltskondlikke laule, lauldi terve rida ja siis silla seltskondlikke laule keskele lauldi. Mu isamaa, mu õnn ja rõõm, ta, see oli, selle laulu tähendab mõju üldse kahandamine. Nii et tulevikus tuleb ka seda silmas pidada. Koostatakse siis muidugi peavad olema seal ka isa vajalikud laulud, meil olid siiamani öelda patriootiliselt audid, ideoloogid. Neid peab muidugi olema, aga nüüd olen ma niimoodi troseeritud, et see mõjus väga pidulik. Aga mitte niimoodi, et muudkui laudasid seda teist. Ja siis veel üks asi, mis ma tahtsin öelda, mida kogu aeg rõhutad eestimeelne Eesti keelde. Minul on muidugi arusaamatu praegu siiamaani, mis tähendab eestimeelne. Kas näides Miina härma ei saa mitte vaiki olla, mis on Eesti veel? Või on ta lihtsalt väga ilus. Hoia jumal Eestit või Eesti lipp, see on siis Eesti. Laulupeol toimunud ja aga laste poolt laulsid seal venekeelse laululastepõld lauset inglisekeelse laulud, mis oli mõjusamaid laule üldse laulupeole. Kui vaatame muusikalehti, siis viie viimane eestiaegne Kalmer kaheksandale seal oli väga palju etteheiteid, sellised kava on läinud liiga üheülbaliseks et just teiste lavastanud ja muuseas Stahli ajada kalade koostamise taheti muidugi tooksime paljude teiste lammaste laule, peeti silmas, et meil oleksid Läti nõukogude laule, Leedu nõukogu see laul, aga silmad on eriti veel tagantjärele siit Mardo Ratassepa, kes püüdis seda ka kõrgemalt poolt kaitsta, et rahvalaulud, rahvalauluseaded on alati ükskõik, mis aeg on. Need on alati läti rahvalaule, leedu, ukraina rahval olnud. Väärtusega siis selle väärtus ei sõltu sellest, kes praegu riigitüüri loob. Need on rikastanud, ei kava teinud selle kava huvitavamaks, sellel peol oli neid neid laule vähe. Aga mulle tundub siiski, et et sel ajal, kui Gustav Ernesaks oli sektsioonide nõukogu esimees, siis tema siiski oskas suunata.