Täna on kavas Kalaipatuurini murdeluulet esitab autor. Pilve taeva on kui üles lopid, padja kes seal magame, sääb või kes ärganud? Kaldus jõud, anum, punatse päeva, loodia, ilmad keskis seda osa märganu. Saalnemas seisab lustiga lastit. Niium täädagi teie oma kiige peramin do ilma maastik, et on muidugi minu oma. Kes on, tagas terve Taagleja küllage noil jaurates, lüües pilli. Ühits, tasadzen, täädmisen, täidet, mullage seal lodja niiskasvatet, lilli. Äitsme, Kõllatse purjuge, koi tuum on taburjet deta ärassi. Töisen, suunan. Ennem paigu Kumia kõige kummuteid kummalane onni lätsi mere pääle agu vedeme. Kaalikanurme kalaga. Vale hõbe, pajunud tõdede Tõsume kommija kõige kummuta ikumalane onni lätsi kitsa päält laiali Lailame olli kamalutäie kumalaiste sean tuntu tuuled Allai ja Essic Allai. Käisin öösorri, kes orus uskame, Üüliblikige hüüd saatse müüda. Päeva Lillisele tsi päeva püüdma. Kuum ja kõige kummuta ei kumalane konni. Vihmad pihutes ränts live ulaside Siivaleebitu küllensulassi väe, Papparist rööva kiik laial lagunive sõle sõrmusse pooles. Unive kikes sadusi läbi imbus kohekadusi püha nimbus värvivoolend, läits, meik ja maniküür. Laudlainete hom savinõukogust Loogan. Nääbaamele krit, mitu Kitet rooga seal piima põrsid, tuisid, kõrgen, lasun. Jaanesid küll oman. Võõran, rasun seal, Mamm sler, sani saab alla ja p nagu vajun lava alla. Kas tempe tegema või sööman jooman. Meister teoseid. Looman võib näta meister. Meiega kanti Franzals zima vett ja Rembrandti Kaspeekrid vahul tõusuv Vikerkaare kuusk veini vuntse lõotab teraaren. Ma näesel Kike, keda maaline jaguma laua poole juba küünud käe. Et kaija, suits, kõrts, seda hõrgutav, ET kraami. Kõrgelbelt, kus ilma vaadatena alla päid, mõne nii palju päid, et hirm nakkab nägugi Clevits teise vastu põrgatele edasi viirue Kikavitsenna ja Einsteini kõõma ei variste ühitski. Nägusid ei ole, näed, Ta ei viitsinud. Keset kikeseda päevalu nakkaski pääle ju Sõjamäe valu. Tiirada rohun, Currebasand, Tiidakil, kojaiin lagulu, rep, parandai siin toonesse. Vana väsunu Ast, mitmed käimisi, nännu ega mehisiit, astun trepist üles, lännu kõrd, lauldan ja üüraten pidu, jakkame. Kör tillaks, röömatten A vulla. Kõll kullake, kulle lõhn. Keman kullatu moll, laiali lendav pritsme, peatav ess, aamen ja rips, men. Oletame, et see on ei olegi. Oletame, et ripsme joonistet töötlesin te kõrva ja niigi on kirve Uupega tooni det. Edimene tõin. Kolmas vajub hõres, jääveme pagu seina maha raiudes kõik leinapaju. Reaa päev läbi peo libisevee. Tunni päeva. Mööda libiseda koskil vikati sääte sirp uttes. Kõrre koristadas vihku vihutes. Äradessetes. Pere on tuulates terrassachinid, salven, kuulates. Veskel Viias teed, mis kõige lähem Missos tera, Veske, kivi, kähen. Oman nägu tuntas realejeva kurden. Naardas des ja lauldas kodu murdel. Mjaa rolli nii ära selle, et edu kuupäevalilli päeva puhul Sina rollid, sina tullid kuristiku nurme pääl, tuul. Ma ei mäleta. Mälete olli nii jää kukkumas minu sülenagu kuu, sinu hele päe. Meie ollime, kui öösiti jõe üten, tõmme jõesängi in onukumeid, äratiive, särje, Ruustikul mäng. Meie olime uulmade üle olevee naguni viltutesse, vihmaneeme võisi, Verääki rääki, rääki, meiega. Elva kallast teda järve pääl Miozova tähen mõla ruumi Ukotsil nagu sinu valge õla. Kohe jõudma siiski Sõva kähen mõla kuni kuuni longus sinu valge õla. Keski teine jõuab minusse Nendel. Kähen mõlla, loojub Kuu külge, pööratenza katat, valge õla. Mõne õmm kurauti, rüüpe käive kõrvu Eluai. Ilmatoskvaskylcock Kudre on. Meie oleme kui õitseng, katten, esivärvi, kehan. Mina ole pruun, kub põlletedus savist keev vihmakilluke eestest, olettetus saalist. Keski savi, Ruusil voolin kõrge veereni. Nihales täis veereni. Hütt liit, et oled väsi ulu ära. Et nüüd sa küll sõidad ära oma. Püsimede verd mööda mina ütli, et oled, väsume ära, et nüüd ma küll sõida ära kellelgilt küsimede merd mööda. Suu ten töine töisel ajal reisi. Rännasime ära Punadsele saarele. Kos vähe rahvast, palju inimesi. Ennem kaiku kostas kaja. Võngat ja katik läid suugaar, ära äike, ära äike, siin kojan, seiniubis tigu Soya sonaar. Me arvasime, et kuude pitse on kuun. Et mure on mureli puu. Nüüd ei arva peljatele mure, saab, muljude ei maga, meenan süvene poolel, sina, minul lõbutüdruk, minul lõbus tüdruk. Mida enam me langeme, seda ene võit kaldub meie poole. Silitsessilitseedeesi pääve, punasiili oma rüpen, las verisu sõrme, typess, Teiskublypessu silmi. Sest teegale jäägu oma taevale, tema tohutu olek ja minule mullu. Nagu hõberehvi vases rummu ümber sinu käsivarre Neugala ümber. Kõne kodaritme vahel polekesitsemann ilma telge, rummus, ühend, pesitsemann, neeme modugnaaraveseesten sõõri ringi. Vaadake Kossar ratas, suutu ei käi ringi. Ammu halli kuraske vihma. Meide lõive, kui piitsa, rihma, las lööb kunagi lüüdossole. Päägot sil varju kuplimeli ilutsele aga puhul on marasse koskilt sajanes, siis. Kas vihma vahepeal vahenenu või meesi märkamede mahenenu?