Alles õhtuhämaruses ärkasin Gregor raskest minestuse taolisest unest. Ka ilma segamiseta ei oleks ta vist palju kauem maganud, sest tal oli täiesti värske välja puhanud tunne. Ent talle näis, nagu oleks ta enne virgumist kuulnud põguseid, samm ja eestuppa viiva ukse ettevaatlikku sulgemist. Tänavalt paistvate elektrilampide kahvatu valgus laigutas lage ja mööbli kõrgemaid osasid, kuid all Gregory juures oli pime. Ta kobas kohmakalt enda ümber tundlatega, mida ta alles nüüd hindama õppis ja tõukasin ta aeglaselt ukse poole, et järele vaadata, mis seal lahti on. Tema vasak külg oli nagu üksainus pikk ebameeldivalt pinevile haavaarm ja omaga Ühel jalge real saida ainult longates edasi liikuda. Pealegi oli üks jalake ennelõunast sündmuste läbi raskesti viga saanud. Lausa ime, et ainult üks ja lohises elutud järel. Alles ukse juures mõistis ta, mis teda sinnani meelitanud. See oli millegi söödava lõhn. Sest seal seisis pott täis rõõska piima väikesed saialõigud sees. Ta puhkes rõõmus peaaegu Härma, sest ta oli veel Mäljasem kui hommikul ja kohe pistis ta pea silmist saadik piima sisse. Hella vasaku külje tõttu valmistas söömine raskusi, sest ta sai süüa ainult siis, kui kogu keha lohistades kaasa töötas. Kuid kapiin, tema lemmikjook, mille õde nähtavasti just seepärast tema jaoks valmis oli seadnud ei maitsenud talle üldse peaaegu vastumeelsusega pöördusta potist eemale ja ronistuva keskele tagasi. Elutoas nagu Gregor läbi ukseprao nägi, oli gaasilamp põlema süüdatud. Ent sealt ei kuuldud praegu ühtki häält, kuigi isa muidu selgel armastas emale ja vahel ka õele õhtuste ajalehte valju häälega ette lugeda. Võib-olla oli see ettelugemine, milles tõdedele tihti oli jutustanud ja kirjutanud, viimasel ajal üldse unarusse jäänud. Ent ka ümberringi oli kõik vaikne, kuigi korter kindlasti tühi ei olnud. Kui vaikselt elab minu perekond, mõtles Gregor ja üksisilmi enda ette pimedusse vahtides tundis ta suurt uhkust selle üle, et vanemail ja õel tema tõttu oli niisugune elu ja nii ilus korter. Aga mis siis, kui nüüd kogu sellele rahule ja heaolule kohutav lõpp tuleb? Selletaolistest mõtetest hoidumiseks otsustas Gregor paremini liikuda ja hakkas toas edasi-tagasi roomama. Ühel korral kogu pika õhtu jooksul laotati üht ja ühel korral teist kõrvalust ja suleti jälle kiiresti. Keegi tundis nähtavasti tarvet sisse tulla, kuid lõi siiski kõhklema. Gregor asus elutoa ukse kõrvale ja otsustas kõhklevad külalist sisse meelitada või vähemalt kindlaks teha, kes on. Kuid enamus teie avatud ja Gregor ootas asjatult. Alles hilja öösel kustus elutoas tuli. Ja nüüd oli kerge järeldada, et vanemad ja õde olid seni ärkvel olnud, sest selgesti võis kuulda, kuidas kõik kolm kikivarvul eemaldusid. Kindlasti ei tule nüüd hommikuni enam keegi Gregori juurde, seega oli tal küllalt aega segamatult järele mõtelda, kuidas nüüd oma elu sisse seada. Kuid kõrge lage tuba, kus ta pidi maoli põrandale lamama, ängistas, teda ilma jätta isegi oleks mõistnud, miks, sest see oli ju sama tuba, kus ta viis aastat oli elanud. Ta tegi pooleldi ebateadliku pöörde ja sibas kerge häbitundega diivani alla. Ja kuigi seal selg vastu diivani põhja puutus ja ta enam pead tõsta ei saanud, tundis ta ennast kohe väga mugavalt ja kahetses, ainult keha liiga lai oli ja terveni diivani alla ei mahtunud. Ta jäi kogu ööks diivani alla osald poolunes, milles teda näljatunne järjestab, õpetades ärkama, sundis osutage muremõtete ja ebaselgete lootuste võimuses. Lõpuks tuli ta otsusele, et kõige targem on esialgu rahulikuks jääda ja äärmiselt ettevaatlik olla sest nii on perekonnal kergem kanda neid ebameeldivusi, mida ta neile praeguses olukorras paratamatult põhjustab. Juba hommikul vara hakkas vaevad valgenema, sai Kregor võimaluse proovida, kuidas oma äsja tehtud otsust täita jõuab. Õde peaaegu täiesti riides, avas eestoast tuleva ukse ja vaatas erutatult sisse. Ta ei leidnud Gregory kohe, kui teda diivani all märgates. Jumal, ta pidi ju ometi kuskil olema, ta ei saanud ju ära lennata. Koht, kus seda nii väga jätab, pea kaotas ja ukse väljastpoolt jälle kinni lõi. Kuid nagu oma käitumist kahetsedes avastas selle kohe uuesti astus kikivarvul siis nagu raskesti haige või võhivõõra inimese juurde. Gregor oli pea diivani ääreni küünitanud ja silmitses teda. Kas õde märkab, et ta piimapeaaegu ei puutunudki, kuigi tal nälg oli ja kas ta toob talle mõne teise sobivama toidu? Kui mitte, siis võiks Gregor ennem nälga surra. Kuid sellele tähelepanu juhtima ta ei hakka. Ja ometi oli tal kange tahtmine diivani alt välja tormata õe jalgete heitaja talt midagi head süüa paluda. Kuid imestusega märkas õde kohe täispoti, millest ainult natuke piima maha oli loksunud. Ta tõstis poti kohe üles, kuigi mitte paljaste kätega, vaid nartsu abil. Ja viis selle välja. Gregor oli uudishimulik ja tegi kõiksugu oletusi, mida õde asemele võiks tuua. Iialgi aga ei oleks ta võinud arvata, millega õde oma hinge headuses hakkama saab. Õde tõi talle tema maits proovimiseks vanale ajalehele puistatult terve valiku toitusid. Seal oli vana pooleldi mädanenud aedviljaõhtueineks järelejäänud konte kõik valge hangunud kastmega koos rosinaid, mandleid, tüki juustu, mille Gregor kaks päeva tagasi ära oli põlanud. Kuivanud leiba, üks võileib ja leiva võlgam, millele soola peale oli riputatud. Selle kõige juurde pani ta poti, mis oli nähtavasti ainult Gregori jaoks. Piima asemel oli see nüüd veega täidetud. Ja teadlaselt Gregor tema juuresolekul sööma ei hakka. Läks ta diskreetselt kiiresti ära. Gregor saaks ennast täiesti koduselt tunda, kääneste koguni ukse lukku. Kiiresti sibades läks Gregornid sööma. Ta haavad olid nähtavasti juba täiesti paranenud ega takistanud teda enam üldse. Ta imestas selle üle, meenutades, et kerge enam kui kuu aja vanune sõrmehaav talle alles üleeile ikka veel valu oli teinud. Kas ei ole ma enam nii tundeline, mõtles ta ja imes juba juustu, mis teda rohkem kui teised toidud kohe vastu seismatult enda poole tõmbas. Kiiresti, rahuldusest niiskete silmadega tegi ta järjestikku juustule, juurviljale ja kastmele lõpu peale. Värsked toidud seevastu ei maitsenud talle, ta ei talunud isegi nende lõhna ja vedas söödavad asjad värskest raamist eemale. Ta oli kõigega juba ammu valmis ja lebas veel laisalt samal paigal kui õde nagu talle taandumiseks märku andes aeglaselt võtit lukus ringi keeras. See tegi Gregory, kes oli juba suikuma jäämas, jälle virgeks. Ta tõttas kohe diivani alla. Ta nõudis suurt pingutust lühikeseks ajaks, mille jooksul õde toas viibisid, diivani alla jääda sest rikkalikust toidust oli ta keha ümaramaks läinud ja ta sai kitsas ruumis vaevalt hingata. Kergete lämbumishoogudega võideldes vaatas ta pungil silmadega pealt, kuidas õde ilma midagi aimamata toidujäänused luuaga kuku pühkis samuti kui needki toidud, mida Gregor üldse ei olnud puudutanud. Just nagu ei kõlbaks ka neid enam tarvitada. Vaevalt oli õde selja pööranud, kui Gregor kohe diivani alt lagedale ronis ja end vabalt välja sirutas. Sel kombel sai Gregurnid oma igapäevase toidu esimene kord hommikul, kui vanemad ja teenijatüdruk veel magasid. Teinekord pärast lõunasööki, sest siis tegid vanemad väikese uinaku ja teenijatüdruku saatis õde mingi asja õiendus ettekäändel minema. Muidugi ei tahtnud vanemadki Gregor nälgiks, kuid ilmselt käis neil üle jõu temaga ligemalt kokku puutuda ja õde tahtis neid võimalikult vähe kurvastada, sest nad kannatasid niikuinii küllalt. Mis ettekäänete varal nad tollel esimesel hommikul arsti ja lukseppa majast jälle minema said. See jäigi Gregorile teadmata, sest kuna teda ei mõistetud, siis ei arvanud keegi ka õdemite. Ja isegi õe toas olemise ajal pidi Gregor piirduma sellega, et ta kuulis, kuidas õde vahetevahel ohkas ja pühakuid appi hüüdis. Alles hiljem, kui nad olid kõigega mõnevõrra harjunud. Täielik harjumine ei tulnud loomulikult kunagi. Kõne all tabas Gregor vahel mõne sõbralikult mõeldud või sellisena tõlgitsetavama, kus ja kuidas talle täna toit maitses, ütles õde kui Gregor roogasid tublisti oli vähenenud. Vastupidistel puhkudel, mis järjest sagedamini kordusid, ütles ta peaaegu kurvalt. Jälle ei puutunud ta toitu üldse. Kuigi Gregor otseselt mingit uudist teada ei saanud, kuulis ta mõndagi, mis kõrvaltubades kõheldi. Hääli kuuldes jooksis ta kohe ukse juurde ja liibus kogu kehaga selle vastu. Eriti esimestel päevadel olid kõik kõnelused kas otseselt või kaudselt temaga seotud. Kaks päeva järjest kuulis Gregor, kui igal söögi ajal nõu peeti, kuidas nüüd tuleks käituda. Aga söögiaegade vahel kõneldi samast teemast, sest ikka oli vähemasti kaks perekonnaliiget kodus. Nähtavasti ei tahtnud keegi üksinda koju jääda. Korterid täiesti omapead jätta ei võidud mingil juhul. Juba esimesel päeval palus teenijatüdruk. Ei olnud päris selge, kui palju ja mida ta toimus, teadis põlvili maas et Emada otsekohe minema laseks. Ja kui ta veerand tundi pärast seda lahkus täna seda pererahvast pisarsilmil just nagu oleks tema vabastamine suurim heategu ja kuigi talt seda ei nõutud, andis ta pühaliku vande ta toimunust kellelegi jälgi ühtki sõna ei kõnele. Juba esimese päeva jooksul andis isa emale ja õele ülevaate nende varandusliku seisukorrast ja väljavaadetest. Aeg-ajalt tõusis ta lauast üles ja tõi väiksest kodusest raha kapist, mis viie aasta eest toimunud pankrotist alles mõne dokumendi või märkmikku võis kuulda, kuidas ta keeruka lukku haavas ja pärast otsitud paberite väljavõtmist jälle sulges. Need isa selgitused olid Gregorile esimene rõõmustav sõnum tema vangipõlve algusest saadik. Ta oli arvanud, et ärist midagi üle ei jäänud. Vähemalt ei olnud isa kunagi vastupidist öelnud. Tõsi küll, Gregor ei olnud talt selle kohta aru pärinud. Gregori ainus mure oli tollal teha kõik, mis võimalik, et perekond masendava ärrit krahhi võimalikult ruttu unustaks. Ta hakkas ennastsalgava õhinaga töötama. Peaaegu üleöö sai väikesest poeselist proovireisija kellel olnud raha teenimiseks mõistagi hoopis teised võimalused. Ja tema edusammud töö alal muutusid otsekohe sularahaks, mis kodus imestama ja õnneliku perekonna ette lauale pandi. See oli ilus aeg, mis hiljem enam iialgi ei kordunud. Vähemalt selles hiilguses mitte kuigi Gregor hiljem nii palju teenisid ta kõik perekonna väljaminekud suutis katta tegelikult kattiski. Sellega olid kõik lihtsalt ära harjunud. Nii perekond kui regor. Raha võeti tänulikult vastu. Gregor andis selle hea meelega ära, kuid erilist soojust enam ei tekkinud. Ainult õde oli Gregorile siiski veel lähedane. Vere korrist erinevalt armastas õde muusikat ja mõistis tuttavalt kenasti viiulit mängida. Ja Greguril oli salajane plaan saata õde järgmisel aastal konservatooriumi, kuigi see nõudis suuri kulusid, mida tal teisel teel oleks tulnud. Kata ärireiside vahel kodus peatudes viis Kregor õega kõneldes tihti jutu konservatooriumisse kuid ikka ainult kui ilusale, ent kätte saamatule, unistusele. Vanematele ei meeldinud isegi need ilmsüütud kõnelused. Kuid Gregor oli otsustanud, et ta oma kavatsuse perekonnale jõuluõhtul pidulikult teatavaks teeb. Niisugused tema praeguses olukorras täiesti kasutud mõtted käisid Gregory peast läbi, kui ta püsti seistes vastust liibunult Pealt kuulas. Vahel sai väsimus temast võitu. Jaak oksatas vastust, kuid kohe ajastanud jälle sirgu, sest isegi see väike müra oli kõrvaltuppa ära kostnud ja kõiki vaikima pannud. Mis ta seal jälle teeb, ütles isa mõne hetke pärast, ise arvatavasti ukse poole vaadates. Ja alles pärast seda algas katkestatud kõnelus aegamööda uuesti. Isal oli komme oma selgitusi sageli korrata, osalt seepärast, et ta ise ei olnud juba kaua nende asjadega tegelenud osalt ka seepärast, et ema kõiki kohe esimesel korral ei taibanud. Ja nii sai Kregor oma rõõmuks teada, et õnnetusest hoolimata oli neil vanast ajast säilinud mingi tõsi küll, üsna väike kapp, kittel, mis vahepeal oli pisut kasvanud, puutumata jäänud protsentide arv. Siiski oli säästetud summa liiga väike, et protsentidest ära elada. Sellest oleks piisanud perekonnale ehk ainult aastaks kõige enam kaheks. Rohkem seda ei olnud. See oli raha, mida õigupoolest üldse puutuda ei tohtinud. Seda tuli hoida mustadeks päevadeks, elu ülalpidamine aga tööga teenida. Isa oli küll terve, kuid vanamees olnud juba viis aastat mingit tööd teinud ja temalt ei võidudki palju nõude sest nende viimaste aastate jooksul, mis olid esimene puhkus, tema vaevarikas ja siiski edutuse elus oli ta lihavaks läinud ja kohmakaks muutunud. Kes aga pidi siis raha teenima? Kas vana astma all kannatav ema, kellelt nõudis pingutust, korteris liikuminegi ja kes ülepäeviti lammas hingeldades sohval lahtise akna all või ehk õde Ps, ainult seitsmeteistkümne aastane, kellel nii hästi sobist senine eluviis, mille sisuks oli kenasti riides käia, kaua magada, majapidamises kaasa aidata ühest või teisest tagasihoidlikust lõbustusest osa võtta ja ajaviiteks viiulit mängida. Iga kord, kui jutt läks sellele, et vaja on raha teenida laskis Gregor ukse lahti ja viskus ukse kõrval asuvale jahedal nahksohval sest kogu ta keha, kus häbist ja kurbusest disti lammastasel tervet pikka tööd ei saanud hetkekski sõba silmale, ainult põrnitses tundide kaupa ended või nihutas suure vaevaga tugitooli akna äärde, ronis üles aknalauale, toetus toolile ja nuiatus vastu haake. Arvatavasti mäletades seda vabanemistunnet, mis oli tal varasematel aegadel aknast välja vaadates. Sest tegelikult nägidel vähegi kaugemal olevaid asju iga päevaga ikka ähmasemat. Vaade vastas asuvale haiglale olid varem tihti vihastanud. Nüüd aga ei näinud seda enam üldse. Ja kui ta oleks täpselt teadnud, et ta tuba on küll vaiksel, kuid ometi südalinnas asuval Charlotte tänaval oleks võinud uskuda, et tema ees akna taga ei olegi muud kui kõle tühjus. Sest ta silm seletas ainult halli taevast hallimad lahutamatult ühte sulasid. Ainult kahel korral oli ta tooli akna äärde nihutanud. Juba tegi tähelepanelik õde sellest järeldusi. Iga kord pärast toa koristamist lükkas ta tooli jälle akna äärde, jättis nüüdsest peale isegi sisemised aknad lahti. Kui Gregor oleks saanud õega kõnelda ja teda tänada kõige tema vaeva eest, siis oleks ta õe teeneid kergemini talunud. Nüüd aga kannatas ta nende all. Küll püüdis õde asja piinlikust igal viisil maskeerida ja aja jooksul õnnestus tal järjest enam. Ent Gregor hakkas aja jooksul kõike palju selgemini läbi nägema. Juba õe tulekuni talle piinaks sisse astudes tõttas õde ilma isegi ust sulgemata, kuigi ta muidu silmas pidasid. Keegi Gregori tuba ei näeks kohe akna juurde ja rebis selle kiiresti lahti. Just nagu oleks ta lämbumas. Jäi isegi külma ilmaga hetkeks aknal ja hingas täiest rinnast. Sellega kohutuste Gregorid kaks korda päevas kogusele ja värises Gregor diivani all. Kuigi ta väga hästi teadis tõde kunagi nii ei talitaks. Kui ta kuidagi saaks Gregori toas viibides akent kinni jätta. Gregory metamorfoosi, siis tuli juba kuu aega möödas ja õel ei olnud enam mingit põhjust Wireguri välimuse üle imestust, tunde. Kuid Gregor mõistelise tõdeda, välimust ikka veel ei suuda taluda, et see ka edaspidi nii jääb. Jääd õde peab ennast sundima, et mitte minema joosta. Kui isegi osake Gregory tehase diivani alt välja ulatub. Et õde ka sellest vaatest vabastada, tassis Gregor ühel päeval oma turjal. See töö nõudis talt neli tundi, aga laudlina kohale laotas üle diivani. Nietzsche teda üleni varjas ja õde Gregurit isegi kummardudes näha ei võinud. Kui õde lina vajalikuks ei pea, võib ta selle ära võtta, sest ta pidi ju mõistma, et Gregorile ei tee mingit lõbu nii põhjalikult eest ära peita. Kuid õde jättis lina, nagu see oli. Kui Gregor hetkeks linaäärt aga ettevaatlikult kergitas, et järele vaadata, kuidas teie sellesse uude korraldusse suhtub. Siis näis talle nagu peegelduks õe pilgus isegi tänutunne. Esimese kahe nädala jooksul ei suutnud vanemad end kuidagi nii palju kokku võtta, et nad Gregori tuppa oleksid tulnud. Rekkor kuulis tihti, kuidas nad õe praegusele tööle täielikku tunnustust avaldasid kuigi nad varem üsna sageli olid pahandanud, et see kasutu tüdruk on neljaristiks kaelas. Nüüd aga ootasid mõlemad ja emad tihti Gregori ukse ees, kui õde sees tuba koristas. Välja tulles pidi ta kohe täpselt jutustama, kuidas tuba välja näeb, mida Gregor seekord oli söönud ja kuidas käitunud ja kas pisemadki paranemise märki näha ei ole. Ema avaldas üsna varsti soovi Gregori tuppa minna, kuid isa ja õde vaidlesid algul sellele vastu ja esitasid talle kannatlikult oma põhjendused. Gregor tähelepanelikud pealt kuulase täielikult õigustes. Hiljem aga tuli ema vägisi tagasi hoida ja kui ta hüüdis, laske mind ometi Gregori juurde, ta on ju minu õnnetu poeg, kas te siis tõesti aru ei saa, et map'e tema juurde minema? Siis mõtles Gregorius, et võib-olla oleks siiski hea, kui ema tema tuppa tuleks. Muidugi mitte iga päev, vaid näiteks kord nädalas. Ema mõistis kõike ikkagi hoopis paremini kui õde, kes oli oma vaprusest hoolimata siiski ainult laps oli võtnud endale nii raske ülesande võib-olla ainult lapselikust. Kergemeelsusest.