Tere, mina olen Eesti Päevalehe ajakirjanik Rein Sikk ja et kõik algusest peale ausalt ära rääkida tuleb alustada sellest, et tänast saadet ette valmistades mõtlesin teha midagi, mis ei oleks seotud valimiste ja poliitikaga. Mõtlesin, et see võiks olla saade teemal kunst, ehk siis kohalik kunst. Ja samas, kui hakkasin mõtlema kunsti peal laiemas mastaabis ja samas ka valimiste peale, siis leidsin, et kui mõelda selliste taieste peale näiteks nagu Medusa parv või Ivan Groznõi oma poega tapmas või Pompei viimased päevad siis tegelikult on kunstis ja valimistes neid seoseid ikka maa, jäin selleks siiski räägime täna kohalikust kunstist kohalikus kunstielus, sest Eestimaa on täis väikesi, väga väikesi ja imetillukesi galeriisid, millest korraga ühes kohas pole tegelikult isegi kunagi räägid. Stuudios on meil Mari Vallikivi, kes esindab siis Viljandi Kondase keskust Raivo riimi ja Riho Hütt, kes on Rakvere galerii esindajat ja Agur kruusing, kes on siis Haapsalu linnagalerii esindaja? Ja minu esimene küsimus on see, et kui me arvame, et on olemas kohalik kunst ja kohalikku kunstielu siis mida see endast üldse kujutab ja kas see ikka on olemas või on kohalik kunst kohalikku kunstielu umbes samasugune jututeema nagu näiteks elu Marsil? Et keegi seda küll näinud pole, aga kõik, räägivad Riho, palun. Kohalik kunst on olemas ja, ja ei ole mitte ainult üks pilt seal seina peal, aga seal on palju pilte seina peal. Et aga kas sa, kohalik kunst on mingil määral teistsugune kunst kui nagu Tallinna kunst või Pariisi kunst või ei ütleks? Ütleks selliselt, et ta on erinev, erinev muidugi on selles suhtes, et, et see on arusaadav võib-olla ainult meile, seal, kes me seal kohapeal olemas. Ma olen suhteliselt halb täiendav ja ma usun, et usun, et kohaliku kohaliku kohalik kunst on nutta, kuhu see kunstikvaliteet sõltub tegelikult inimese tihedusest inimeste tihedusest ruutmeetril. Ja sellest selle sellest lähtuvalt siis, ühesõnaga tekivad need tasatasandid sinna sissegi. Ütlesin välja sellise mõtte, et see kohalik kunst, mida võib-olla viljendaks näiteks Rakveres, ei pruugi üldse olla arusaadav, võib olla näiteks inimesele, Haapsalus kas, kas ei, ma kõneldakse Haapsalus, et sellest ei pruugi mina Kadrinas aru saada? Ei, seda, see on siin nii suured, need erinevused pole inimeste, need noh, ütleme selliseid klišeesid arusaamised, mis on kunst? Noh, Eestis tervikuna peaaegu võib ju öelda, et kui peatad suvaline inimene tänavalt ja küsida käest, mis su kunst siis ta ütleb, et noh, maalimine ja või midagi veel midagi niisugust. Aga edasi tavaliselt tavaliselt inimene ikka ei mõtle või ütleme niimoodi. Tähendab kunstielu kohalikku kunstielu erineb näiteks keskuse kunstielust eelkõige selle poolest, et professionaalsete kunstnike hulk on määratult väiksem, õigemini nad seda võib lugeda kahe käe sõrmedel. Ja, ja siis üle onu moodustab harrastuskunstnikud ja noh, loomulikult harrastuskunst ongi teistsugune kui professionaalne kunst ja ütleme, Ongi põhilisi erinevusi oleneb sellest, et et mida seal väikeses linnas avalikult eksponeeritakse, kasson see ainult kohalike kunstnike tööd või, või siis tuuakse kuskilt mujalt sisse, et see moodustabki kunstielu. Aga, aga mõneti on see selline klann küll, kes ei suhestunud. Jah, aga kui me juba siin viljandi juures olime räägikski, siis konkreetselt kuidas Viljandis on, et kas Viljandis, kas ja kui palju seal üldse on galeriisid ja mida siis Viljandis rahvale näidatakse? Praegu on olukord väga hea, seal on väga moodne Viljandi linnagalerii, mis asub avalikus hoones raamatukogus, kus on tõesti väga-väga palju külastajaid. Külastajate arv on parem, noh iga, igal juhul võin väita, et suurem kui osades Tallinna või Tartu või Pärnu näitusepaikades. Ja siis on seal üks alaline näitusepaik Viljandi kunstisaal kus tehakse süstemaatiliselt selliseid kohalike kunstnike näitusi. Aga muud ka ja ega see keskus, mis tegelikult on sisuliselt ikkagi muuseum ja tegeldakse põhi väga spetsiifilise osaga kunstist, naivismiga, kaasaegse rahvakunstiga. Et selles mõttes on see nähtus nagu üle haarab tervet Eestit, et see ei ole mingis mõttes kohalik. Ja aga kas kas nende näitusepaikade jaoks üldse publikumi? Nagu ma ütlesin, et tead küll No kuidas, kuidas on haapsalu ses mõttes, et vahetult enne saadet arutasin ühe hea kolleegiga, et kui palju Haapsalus galeriisid on ja läksime segamini vahemikus seitse kuni üheksa seal on, seal on nüüd kari tegeleb nii-öelda nii professionaalse kunsti sissetoomisega kui vähegi võimalik. Ja kohalik kohalike galeriisid on seal tõesti hästi palju, sellepärast et Haapsalus on päris palju paljud ütleme, kunstnikud nendele kinnisvara soetanud ja siis seoses sellega avarad oma väikesed niuksed. Või poe poolt koloriit pluss siis on kohaliku kohaliku kunstieluga tegeleb peamiselt Aita Mölder. Et temal oleks tõenäoselt kohalikus kunstielus tundub, et õige rääkima. Kes tegeleb siis mingi Läänemaa kunstivara nimeline asutus on viieristi kõrtsi juures, kes teab abstraktse teab, kus see paikkumis asukad. Aga palju neid ennast küll mina, mina täpset arvu ei tea. Sedasama küsimust ja siis ma küsisin nüüd ka Viljandi käest, et kas sinna kõikidesse nendesse galeriidesse näitusepaikadesse ka publikut jätkub, kindlasti jätkub, sellepärast et Haapsalus on olemas kolm suurt sanatooriumi hoonet tihedalt välismaalasi täis ja kui hakata mõtlema, mis Haapsalus inimesel teha on noh, et kui kõik poed on läbi käidud, no ütleme, kinos on film vaadatud. Noh, siis ongi niimoodi näitusele minna. Kui midagi targemat teha ei ole, siis paraku ta nii on. Ma pean tunnistama, et minu meelest ikkagi suurem osa valdav enamus on ikkagi väliskülaline. Siis kuuep jah, vähemalt paaris minu minu meelest kuuleb rohkem Soome, Rootsi, ühesõnaga ükskõik missuguseid Euroopa keeli, kui et Eestigi. Raivo riimi, kes käib Rakvere galeriis, kodumaine inimene või väliskülaline. Kuule rakveres Nemad põhiliselt pensionärid ja kooliõpilased. Sest kellel on aega päeval, pensionäril tädikesed tulevad mööda parkali tänavat üles, et me oleme uues kohas aasta olnud juba pika tänava parkali endiselt põrguda nurgal. Ja, ja pensionärid on meid kindlat teadusest teavitavat, et me oleme seal siis koolid, klassid vastas on kohe pedagoogikas, nüüd juba Tallinna ülikooli kolledž rühmade viisi käiakse ja koolid helistavad Rihole. Kuule aga tahaks klassiks tulla ja niimoodi neid tuleb. Lasteaiad veel ei ole käinud rühmade kaupa, aga endises, kus ma olin nende endisest galeriis rohuaia tänavas, seal käisid juba isegi lasteaiad rühmadega, nii et et meil on omad omad hallid. Aga kui siin tõesti Haapsalus on nagu segased põlvkoleriisid on natuke alla kümmet palju Rakveres, siis on neid kohti, kus kunsti saab näha lisaks galeriile. No Rakvere galerii all Rakvere galerii lisaks võib öelda Rakvere galerii filiaal, kohvik, kus Riho korraldab iga kuukaaslaselt paralleelselt korreriga väiksemaid näitusi ja kolmas koht, kus on näitused, on Rakvere Jah, ega ma muuseumi kohta ei saa küll öelda, et enam ei olegi rakvere muuseumid, on sihtasutuse Virumaa muuseumid ka nemad teevad näitusi ja, ja neljas koht on Art Café lihtsalt kunstikohvik. Aga nüüd on, nüüd on nagu sellised kõige tähtsamad kohad. Riho Hütt, kas, kas, kas Riho kodus Riho ateljee kodust viies ma mõtlesin just, et Riho, kes on oma näitustega liikunud nagu siin ja sealpool Eestimaal ja nii edasi oskab Riho põhjendada, näiteks kui me võrdleme tõesti Rakveret, Haapsalut, Viljandit, et kui Haapsalus tõesti, et põhiosa külastajatest moodustavad siis välismaalased, et kas see on siis põhjus, miks Rakveres neid kunstikohti on niivõrd vähe või tuleb siin muid põhjuseid otsida. Ja Viljandis pidid olemas olid ikka niivõrd täis, et detallinnalegi ära, mis rakerliga ei, Rakveres käib ka rahvast ja. Aga neid kohti on nii vähe võrreldes. Jou, jou, ma usun, et seal kasvamise ruumi veel, et saame aru, et see lünk on täitmata ja ja lihtsalt teha. Ma usun, et, et kui üks selline akadeemiline linnagalerii oleks olemas, on olemas, et peaks juures olema selline vabam. Vabandust, Ma arvan, kus saaks natuke sellisem äkki selliseid pakilisemaid näitusi teha ja natuke läks selline noh, mitte skandaalne, aga natukene sellise agressiivse natukene meil on suhteliselt konservatiivne see, see, see poliitika, mis meie seal teeme. Ja kui tegelikult mõelda, mõelda veel mõnele teisele väikelinnale, siis ütleme, Rakvere Ki teeb neile tõenäoliselt nagu niimoodi noh, pika puuga ära. Näiteks Rapla kunstielu minu jaoks on natukene natukene tundmatu millest hääletas stuudios olijate, see on niivõrd suured erinevused, kas siis Eestimaa inimesed on niivõrd erinevad, kes oskab kommenteerida? Kindlasti tähendab, Haapsalu Haapsalu on ju ajalooliselt nii-öelda kuidas öelda jõukama elanikkonna puhkamislinn Pärnuga ja tänu sellele ühesõnaga on seal kuudel on seal karu merele ja mudane kõigele muule sellele on seal siis inimesi, inim inimeste jälle, see tuleb ulgu uhkuvad rohkem ütleme see inimeste noh, seal ei ole, inimesed mõtlevad erinev tegelikult sellest, kui nendel nendel inimestel, kes nagu käivad põhimõttelist iga päev nagu kuskil noh, ükskõik mis parasjagu ei tee. Sest tegelikult on ju niimoodi, et ikkagi ilu, kunsti peale mõtlemine ja ütleme, kogu selle kogu selle kultuurikultuuriga suvestumine, see nagu aja küsimus ja laiskuse, rikkuse ja mugavuse küsimus. Tegelikult kui on rikkus, kui on noh, ühesõnaga, kui kõik need asjad hakkavad liikuma, siis tekib, kui kultuuri, siis tekib vajadused järjest kõrgemana kõrgema kvaliteedi järgi. Selle teooria järgi võttes on siis Viljandimaal eriti rikkad inimesed, kuidas Mari Vallikivi Ei no ma oskan ainult seda öelda. Et tegelikult ka igasugustest kultuuri tarbimisuuringutest tuleb välja see, et kui on näitusepaik on mingisuguses avalikus hoones, siis sealse külastatavus on lihtsalt suurem ja, ja mõnes mõttes nii käitus väga, õieti ta niimoodi Viljandisse tegi ja sellega ta tagas ka kohe külastatavuse ja ja sellega ta tagab, et harjutakse hakat harjutakse näituseid külastama. Ja, ja ühesõnaga Kondluse keskusega on, on natuke teistmoodi, üks üks positiivne asi, mis on Viljandi linnagalerii puhul, et seal ei ole ka piletit inimene saab alati sinna tasuta sisse astuda. Ja isegi kui tal enne seda mõtet polnud, et ta tahab näitust vaadata. Aga Kondase keskuse puhul on see, et kuna ma ütlesin, et see on pigem nagu muuseum, et seal on püsiekspositsiooni ruumide vahetuvad näitused ja tegelikult sisuliselt tegelema naivism ja kaasaegse kunsti uurimisega. Et see on küll pigem nagu turistide selline peatuspaik. No eriti palju olema loomulikult kondades näinud inimesi Viljandi folgi ajal siis on ikka järjekord ukse peal tõmbab, ütleme, see folk mentaliteeti kondades pakutav nagu naivism kuidagi jooksevad kenasti. Eks ta on üks rahvakunst selles mõttes küll jah. Nii ta on jah, raid tahtsin veel, et vilet, asjad, jumala õiest katsetasime Rakveres põleti ja isegi kui see pilet maksab seal kõrval või kaks juba selle peale hakatakse mõtlema, et kas ma lugesin kunstinäitusele ja, ja mingid kassad sisse päevas Crowley ja see on kõik mõtet kohe kroonilist pulli. Linnagalerii ilma piletita loomulikult muidu ei saa üldse üldse mõeldagi, tuleb ravile, ei. Ja ja enne, kui me võtame kontakti Valgaga, et teada saada, kuidas Valgas asjad käivad, küsin veel kiirelt üle seda, et kes siis selle lõbu kinni maksab, sellepärast et kunst ei satu galeriide seinte peale sugugi mitte niisama. Ja galeristi tõenäoliselt ei elada ainult suurest rõõmust ja armastusest. Kes maksab siis Viljandis nii lilli linna vinni kogukondade kinni. Viljandi linn on nii hea linn, et see ongi nagu munitsipaalasutus. Ja, ja see on väga positiivne tendents, et ühes väikelinnas niimoodi on juhtunud. Põhimõtteliselt ta maksab kinni majanduskulud palgarendi aga noh, ütleme, et see näitus tegevus jääb kogu see näituste tegemise kulu, et seal tuleb küll ise palju tööd teha, et kogu aeg taotluse kirjutada projekte. See on ka täiesti loomulik. Haapsalu Haapsalus on linnagalerii, vähemasti kuulub, kuulub linnale. Ta on üks tükk kultuurimajast ja tänu sellele on, on ta, on ta puhtalt siis munitsipaalalluvuses. Kuidas Rakverest? Maksin Rakvereni. Kuna iga paari kuu tagant tuleb kautinaga kutsu aga noh, ega me ei saa linna vastu midagi halvasti öelda, sest me oleme aasta jälle tegutsenud, vahepeal oli paus ja selle aasta jooksul linnu toetanud ikka üksikute maksetega. Öelge meile niimoodi, et poisid pidage vastu aasta pärast, aastat väga vastu, siis olete linnaeelarveline, noh, nüüd on aasta möödas, näis, kas siis sõnu süüakse või mitte. Aga noh, järgmisel esmaspäeval oli kaku linnavalitsuse esmaspäevase istungi päevakorras Rakvere galerii finantseerimine, nii et uue ringi peale uue hooga. Ja noh, ma imestan, kauem vastu peab, sest noh, mina olen hea ettevõtja, minu jaoks on see kunst on hobi. Nii-öelda minu tulu tuleb mujalt. Aga kaua üks kunstnik oma Ta juhise initsiatiivist vastu peab, ma ei tea, sest, sest see, kui Rehoite peab Rakveregaleriid samal ajal ta läbi oma kunst tegemata, sel ajal Tahtsin öelda seda, et, et maksab kinni selle pinnapinna osas, aga palga osas sellele valvurile tema ei maksa ja muidugi kuraatorid laga ei maksa. Kui väljendasin oma isiklikku arvamust, siis vähemalt siinkohal olnud olevatest linnadest on tõesti see segasem kõige segasem. Rakveres ja samas nii palju, kui mul on infot, siis kunstielus on kõige rohkem raha minu teada minu teada just nimelt Narvas, kus Narva linn ikkagi Narva väga eripärast võib-olla mõnele meeldib, mõnele mitte meeldivat kunsti. Kindlasti doteerib väga hästi. Aga nüüd läheme Narvast hoopis kaugemale ja paneme kõik kõrvaklapid pähe selleks, et kuulata mida on meile öelda Valgas ja telefonil on meil Elle Kimask, see on siis Valga linna kultuurikeskuse kultuuride juht. Tere. Ei tule. Enne, tahan küsida seda ja kui palju Valga linn Valgas kunstielu toetab? No vanalinn on selles suhtes väga õnnelik linn, et siin on pälvinud Luunja kultuuri- ja huvialakeskus. Vabandust, ma korra segan, mulle tundub, et teil on raadio lahti, kui te nüüd raadio panete kinni, siis kuulajad ei kuule mitte ei, mitte kui kirikus jutlust pidamas vaid kui ühte toredat kultuuritegelasi ja niimoodi, et Valgals valmis teil uus kultuurikeskus sinna, me jäime pooleli. Jah, ma ütlen küll, et mul ei ole raadiot siin läheduses, aga ilmselt on see levi natukene viletsapoolne sil. No pole hullu, saame hakkama. Jah, Valgas on tõepoolest uus renoveeritud kultuurikeskus ja ja me oleme selles suhtes linnavalitsusele väga tänulikud, et, et et meil on sellised toredad ruumid, kus saab ka kunsti eksponeerida. Kui kaua nüüd Volgas on tegutsenud galerii täiesti omaette seal kultuurikeskuses. Tähendab, ma ei saaks öelda, et galerii on tegutsenud omaette galerii ja kunstitegevus on üks osa sellest skulptuuri tööst üleüldse. Aga meil on selline. Külastuse eest tasu ja kõik need pildid, mis on eksponeeritud, on kõikidele külastajatele näha ja vaadata. See on, et kui inimesed tulevad teatrisse, tulevad kontserdile või tutele, siis on need pildid kõikidele külastajatele näha sõita. Kas lisaks kultuurimajas olevale galeriile või seinadele, kus eksponeeritakse kunsti, on Rakveres või vabandust, on Valgas ka teisi galeriisid, kus inimene saab käia, vaadata, kunstiga, osta võib-olla kui tahab. Ja Valgas on olemas Valga muuseum, kus on spetsiaalne galerii osa, vahetatakse aastast minu teada 12 korda näitasid, et seal on, seal on tõepoolest spetsiaalne galerii. Ja nagu ma õieti aru saan, et siis nii muuseumis kui ka kultuurimajas toimuma, maksab kõik lim kinni. Kultuurimajas toimuva küll aga minu teada peaks olema Valga muuseum riigieelarveline asutus. Ja noh, üks üks maksumaksja raha, kõik ütleme laiemas mastaabis. Aga öelge seda, öelge seda, kuidas te olete teinud valiku nüüd oma näituste korraldamisel kohaliku ja, ja, ja ütleme võib-olla üle-eestiliselt tuntud nimede vahel kumb on teie prioriteediks, sest see on meil siin stuudios ka järgmine järgmiseks vestlusteemaks, et mida siis eelistada, kas Valga tegijaid, Tallinna tegijaid või hoopis tuua Pariisist endale üks näitus kohale? No me oleme läinud nagu keskmist teed mööda, et oleme andnud võimaluse ega, ja Valga maakonna enda tegijatele kui ka siis nendele tegijatele, kellel on siin Eestis tuntud nimed ja me oleme toonud ka sisse kunsti sellel aastalgi, märtsis oli meil Ungari kunst eksponeeritud, nii et me oleme püüdnud väga-väga mitmepalgelist rada ajada. Kui palju nüüd kui nüüd kunsti saab mingites protsentides väljendada mitu protsenti näitustest on valgategijad? Noh, võiks, võiks laias laastus öelda, et kuskil jah, 40 protsenti, võib-olla isegi nendest, sest meie vahetame näitusi keskmiselt kuus kuni kaheksa korda aastas, et meil ei ole see graafik nii tihe. Ja kui nüüd vaadata lähiminevikule tagasi, siis milline on olnud kõige populaarsem näitustega? Oi, neid on olnud väga palju. Aga selline, kus hommikul teie tulete tööle, aga juba kultuurihuvilised ja kunstihuvilised seisavad kultuurimaja ukse taga, koputavad hoolega, tahavad sisse saada. Ja tähendab, meil on juba aastaid olnud traditsioon, et november on meil kunstikuu ja see traditsioon on kestnud juba sellel aastal, on 15. kord, nii et noh, eks see ole ka mingisugune selline märk, et kunstielu Valgas on üpris aktiivne ja ja võiks öelda isegi nisuke rahuldav. Olgu niimoodi jõudu siis jõudu siis Valgale. Jaa, jaa, jaa, kuuldel oli Elle Kimask, see on siis Valga kultuurikeskuse kultuuritöö juht, aitäh, jätkame siit stuudiost, paneme kõrvaklapid jälle peast ära ja, ja milline on olnud Rakveres kõigi nende aegade jooksul, millel on Rakveres siis tegutsenud Rakvere galerii kõige kõige rohkem publikut toonud nähtus? Kõige rohkem publikut tahab näitus, mis on ülevaatenäitus. Meil on sügisülevaatenäitus ja kevade ülevaatenäitus, nii et see on publikurohke nii esinejate poolest kui ka vaatajate poolest, nii et ja, ja mina mõtlen, et ükski, ükski Rakvere linnakodanike jätta seda sest ta näitas külastamata selle pärast kuidagi, kõik on, kõik on kuidagi seotud. Tegijatele tegelevad, mis Rakveres toimusid, kuidas kalanahad külm võttis, ära enam ei ole, aga ma just mõtlen, et rahvahulga poole Paalne üritas, ta oli totaalne, aga ta oli noh, suhteliselt lühiajaline. Baltoscandal kehvad, sedasama kaks kolmandikku tuleb mujalt vaatajaid ja kolmandiku koha pealt. Et meil on ikka see projektinäitus orienteeritud ikka oma oma oma selle vaatajale tegelikult ja tõesti kõige varasemad on, on, need näitas, et kus on omad tegijad ka. Nii et ükskõik kui tood Tallinnast kedagi tõesti kuulsat kunstnikku sisse, see külastatavus ei ole nii suur oma oma tegija kohta tuntakse huvi ja vaadatakse ja kirjutatakse ja, ja väga-väga palju on oma oma oma pooldajaid. Miks? Sellepärast et vaata, see kunsti alguses ei ütlemata misse kunst. Suhtlemise vorm läbi läbi kujundi suhtlemise viis läbi kujundi läbi värvi et seal on informatsioon sees tegijast ja, ja mida ta tahab öelda, eks ju, suhtlemisvorm kohalik tegija on siis nagu natukene tuttavam saab näha ja temaga saab rääkida. Ja see probleem taastatud selle selle töö peal, et et noh, sellest sellest, ta saab aru ütleme, kui mingi mingi Tallinna kunstniku töö, ütleme, kaasaegse kunsti esindaja näitas sinna tuua, ma usun, et noh, et see probleem ja tõesti võib-olla nii kaugeks, et, et see üldse ei haaku, ma ei saa aru, miks, miks, miks see pilt seal seina peal on? Täiendav vahepeal oli Rakveres ka niisugune kala nagu Rakvere kesklinnagalerii, kus oli praktiliselt ainult Tallinna tippkunstnike tööd ja ülimalt moodne moodne kunst. Ja tulemuseks oli see, et lõpuks oma rahvas mõelge selle üle on, sest see võõraks avamisele pakkusid topless tüdrukud viina eesti rahvariideseelikutes toodi purjes seltskond Tallinnast bussiga kohale ja mitte, et seal oleks midagi halvasti. Olud ei lihtsalt, ta jäi kaugeks probleemilt ja oma vormilt jäi kaugeks. Tulistab koos kasvama, kohalikuga kasvab paremini. Ma arvan, ma arvan, et kui seda teooriat nagu tasapisi veel täiendada, sellest võiks tõesti saada omaette sellise provintsi kunsti manifesti ja ei tohi olla liiga kitsas ja aga ma küsin, ma küsin Agur kruusingu käest, et kuidas, kuidas haapsalu Akur vaidleb vastu. Vaidlen vastu. Õige selle selles mõttes vaidleks vastu, et tähendab noh, et vähemalt mina olen üritanud Haapsalu linnagalerii hoida just nimelt sellise enam-vähem valgustatud punkti ja sellepärast, et seesama suhtlusvorm, see on väga õige. Et kunst on kommunikatsioonivorm. Aga, aga tähendab, ega see kommunikatsioon ei peagi ju jääma sellele ühele ühele nihukesele mõõdule, aga kui kui nagu noh, kui tegeleda ainult ühe ühe niisuguse variandiga. Mina olen üritanud Haapsalus teha niimoodi, et et kui on soovijaid, siis vähemalt üks haapsalu, üks või kaks Haapsalu esinenud saab kindlasti ühesõnaga näitust teha, kui neid soovijaid on vähevõitu. Sest et tegelikult tegijaid, kes nagu suudavad suure suure galerii ikkagi teispool pähe. Aga siis noh ja tähendab, see on paratamatult oma mujalt sisse tooma, sellepärast muidugi asukoha äri kinni panema. Aga see, et Haapsalus tuuakse mujalt sisse, seal peletanud kohalikke inimesi ära, ütleme nagu siin Rakvere näitel oli, et kohalikud hakkasid nagu pelgama tegelikult ei peleta, ütleme, meil on niuksed, oleme aktsioon on nagu, nagu paar tükki ainult olnud, et aga, aga samas on niimoodi, et nendest räägitakse pärast rokkar kõige rohkem ka kohalike hulgas. Et see on, see on nagu see nagu noh, kes on reklaamipsühholoogia kokku puutunud või vähemalt lugenud, seda see tegelikult toimib, midagi teha pole. Ütleme noh, meie, meie ühiskond on ikkagi reklaamis reklaami niukses mentaliteedist läbi imbunud suures osas ja ja tähendab, ega selle Noh, ainult sihukese niukse pisikese pisikesi kitsukese mentaliteediga ei suuda nagu seal teha ja seda see toimub Haapsalus ka aga ainult ainult, ainult seda kindlasti hoida ei tohi. Sellepärast et siis ta siis ta jääbki selleks mari vallikivi Viljandi esindajana need hoolega kuulanud seda väitlus siin, et kas siis kohaliku kunsti poolt või vastu või kuidas? Ei no ma ei oska nagu midagi öelda poolt vastu, aga mina olen ka nagu printsiibiks kummakureerinud näitusi, et et siis maik ikkagi pigem nagu tahaks olla see valgustaja, et kas see nagu iga kord väga hästi õnnestub, aga ma ikkagi nagu püüd selle poole tuua häid näitusi sisse. Nagu ma ütlesin, et meil on olemas veel üks kunstisaal, mis nagu tegeleb süstemaatiliselt rohkem siis kohalike kunstnikega, siis praegu on küll juhtunud nii, et et aastas selle lühikese nagu eksisteerimise aja jooksul olnud üks kaks kohaliku kunstniku näitust ja, ja ülejäänud on ikkagi sisse toodud näitused. Et ma isaks ütelda, et mul külastajaid vähe oleks. Et vastupidi, et kui on hea näitus, et siis ikkagi tullakse vaatama. Siin ennem rääkis Riho sellest, kui Rakveres on ülevaatenäitus kevade sügisnäitused, siis loomulikult tahab ta seda, et terve linn käib kohal ja nii edasi. No mina nii optimistlik ei ole, ta tihtipeale kipub ikkagi jääma mulje sellest, et tegelikult see kunstielu, mis on ta siis kinni makstud maksumaksja taskust või mitte, on ikka väga kitsa seltskonna hobi. Palun lükake minu see seisukoht ümber, et kitsa seltskonna võib-olla kümnendik, võib-olla viiendik ühiskonnast, kelle see asi üldse korda läheb ülejäänute jaoks, vabandage, aga on olemas, vorstipojad on kasutatud, riided on lapsed koolist tuua, on mehega asja ajada ja nii edasi, tähendab aega ei peagi üldse ümber lükkama, aga tähendab, kui me vaatame, kui palju on Eestis on küll haridus, hariduse haridusega on nii, nagu ta on, eks ole, et kõik tahaksid ikka kõrgkooli saada. Aga siis noh, võtame ikkagi sügavalt haritud inimesi, neid on ka suhteliselt kitsas ringkond, eks ole. Tähendab, kuna ütleme, tippkunstikultuur see jääbki, saabki ainult tollase püramiidi niukene tipupoolne osa siis noh, midagi pole parata. Tähendab, see, see ongi kitsas inimene, kuna eestlasi on nii vähe noh, arvuliselt meil siin sellel lapi peal, siis, siis paratamatult peab sellega leppima, et neid on vähe. Küll, aga kui nüüd küsida, et, et kas, kas on mõtet siis nagu raha raisata nii pisikese rahva rahvakillu jaoks et siis noh siis nii, et sellisel juhul peaks tegema haritud inimestele mingisugused niisugused teistsugused üritused, kus nad saaksid ka võib-olla siis mõne nihukese seisva auto ümber niux suure pruulipudelitest õlut juua et kuidagi siis nagu, nagu haritud inimesi sinnapoole liigutama. Oriendile valime õige, kui, kui, kui te likvideerida, ütleme, see tegevused sellisel juhul tulevad ju kohe niuksed, ilusad nimed nagu poolbut ja Stalin ja Hitler Disco tegelesid tegelikult sellega, et ütleme seda, seda kõigile, mitte ainult viiele protsendile. Nimelt põder tuleb ikkagi põletame põdra pildi puu sisse ja, ja noh, et see nagu kiftid peaks nagu, kusjuures tegelikult ei toimise. Ega inimene ei ole üldse nii lolli noh, ütleme see keskmine inimene, kellest räägitakse nagu nagu kuidagi ebamääraselt. Et ta ei ole üldse nii rumal ja ta tunneb, tunneb ka selle hea hea uuesti ära. Kas kas ta nüüd nagu vaimustusse satub, sellest kunstivormid on erinevad, osad kunstivormid ei eeldagi seda, et me läheme sinna ja ja noh, tähendab lahkuma kohutavalt meeldivate tunnetega nad tegelikult on mingis mõttes ikkagi noh, kunstnik peegeldab, peegeldab seda, mida ta ise tajub ja tähendab noh siis ma tahan öelda, on, ongi see, et inimene tegelikult saab sellest lõpuks aru, ta saab mu elamuse kätte. Aga kust see näitus ei peagi olema alati, just niisugune ja viiulihelide saatel seal lahkuma. Näitused sellepärast et maailm ei ole meie ümber, ei koosne ainult sellest, et tuleb Strauss või, või, või, või ma ei tea, voolavad alpi lumised tipud. Anname stuudios ainukesele naisterahvale ka sõna, käisime kolmandat korda näpu püsti tõstnud lummari. Ma ei tea, kuivõrd nagu seda tõeks pidada, aga siis on kultuuriministeerium tellinud sellise suurepärase uuringu nagu kultuuritarbimise uuring ja seal tuleb välja, et 38 protsenti Eesti elanikkonnast käib siis kunstinäitustel. Et noh, see on nii ja naa, mina samamoodi ütleks alahinda inimestelt, et kui talle pakkuda head kunsti, siis ta saab sellest aru, et alternatiiv oleks tõesti Meie mehe kontsert või mingi mulgi rammumees, et sinna niikuinii joostakse massidena. Aga te tõmbate nagu ka vahel tähendab, et nagu korralikud inimesed on need, kes nagu kunstinäitusel ja mitte korralikud sihukest alaarenenud, näiteks mehe kontsert. Minule isiklikult meeldib nii meie mees, aga oma etamal käin püssi täitsa ka, mis ma peale hakata? Seletamise vahend? Ma tantsin mingisugust piiri. Aga aga lihtsalt on noh, lihtsalt on niimoodi, et need alternatiivid oleksid kurvad, et, et kui meil toetaks häid kontserte teatrit. Ja tegelikult meeldivuse koha pealt ega ega ma isegi, et kui ma käin kunstinäitustel Tallinnas või Tartus või Pärnus, et ega mulle meeldib väga väike osa tegelikult nendest, mis seal salata Seda kindlasti ka kuskil pole kirjas, peabki meeldima selle Rakveres kaheksa. Ma tahtsin öelda, et mis meil seal erilist siis on, need, kes seal käivad, see kunstipublik on täpselt teada, kes seal käib. Et kui üks sügisnäitus oli päris minu juures ma uurisin, kes nad on täpselt nimepidi sain teada ja palju neid on ka aktiivseid on kuskil 1500 on väga aktiivsed, aga potentsiaal külastata külastajate potentsiaal on nüüd see, noh ma arvan, kuskil kah tõesti kolm kuni 4000 sellest koolilapsi on meil juba nii palju ja, ja, ja kui see töö tegemine on ka, et me ütleme selle näitusevalikuga ja organiseerimisega täpselt, lähtume või orienteerumine selle publikule, kes meil on potentsiaalsed käijad ja, ja üks osa, mis on nüüd märgatav. Kes külastab, kes külastab, seda, seda kunstinäitust on, on Rakvere külastavad turistid, nemad otsivad ka kindlasti galerii ülesse. See küsimus on tegelikult kõigile, mitte ainult Rakvere. Et kas nüüd näitustel, mis on vahetult enne kohalikke valimisi, kas poliitikud satuvad Rõngu tihtiminigalirqvale riidesse? Mulle endale hakkas kuidagi silma siis, kui avasime koos Eesti Päevalehega näituse 100 aastat 100 aastat Eesti päevalehte ja Päevaleht kunstis, siis oli palju tuntud meil neid poliitikuid seal, mille üle on hästi hea meel, loomulikult noh, eks see Rakveres olev see pärsi festival näitas ära. Et kui võib-olla muidu käivad seal nii rasket muusikat kuulamas vajustumas noh poolsada inimest, siis nüüd on seal mitusada koos ja esimesed read olid paha kohalikud ette kõik kohad täis. Minu arvates ainult hea meel, aga hea pärast festivali tuleksid. Valimised tulevad, ei, ma mõtlen, et suid aastat seda päevalehte see oli ju siis ei olnud või mis? See võitlus käib mööda Eestimaad ringi, käib veel tükk aega? Ei, seda, seda tegelikult võib, võib öelda küll, et ma mäletan nagu. Nii-öelda eel eelmisi visti üle eelmisi nii-öelda neid suuri valimisi, kus kohalikud võimud, et siis tegelikult jah, on ju, tegelikult taheti ikka rohkem lehte saada võib-olla. Noh, tegelikult, mis, mis seal ikka ette heita inimesele. See oli, et aga kas see valimiste eelne aeg on kõige parem aeg selleks, et siis nagu galeriidel muuseumidel välja tulla oma nõudmistega, sellepärast et tõtt-öelda siis ei taha ju keegi endale nagu tuliseid süsi pea kohale ja võimaluse korral kõik raha palved nagu rahuldatakse, oleks, oleks ise nagu poliitik kindlasti rahuldaks palve ja oleks ise nagu galerii kuraator, kindlasti pisikesel ajal. Mul on, mul on selles mõttes halb variant, et ma, ma ei vali Haapsalus. Kellegil pole otseselt põhimõtteline juurde tulla. Kas kohe kohalikku kunstielu Kondase galerii ja poliitika vahel paistab mingit seost praegustel päevadel? Ei ütleks, on see hea või halb? Ma ütleks mulle meeldib, et nad käituvad ikka niimoodi, nagu nad on kogu aeg käitunud. Et hoiavad silma peal ja käivad vahetevahel nii täpselt, nii et praegu mingisuguseid muutusi pole nagu toimunud ja mina olen väga rahulik. Seda saadet ette valmistades puutusime kokku ühe huvitava asjaga, nimelt sellega, et proovisin, mis ma proovisin teada saada, vaata galeriid on Eestis näiteks. Oleks loetav minu arust. Ta on kui näiteks puder metsas ja, ja seda on suhteliselt raske teada saada, seda isegi on suhteliselt raske teada saada näiteks maakondade kaupa. Kui palju on siis kohti, kus ajuti nagu kunstivälja riputatakse. Ja sellest taustast tulebki minu saate lõppu saate lõpuvestlusteemad Peaksite kohapealset kunstielu edendajad, nagu rohkem kokku hoidma, üksteisega infot vahetama ja võib-olla ka mingi, ma ei tea, mingitel ajenditel seljad kokku panema või kuidas see tunne on, kes alustab Raivo. Kui tuntakse-teatakse, mis toimub Haapsalus, mis toimub Valgas, mis Saaremaal kindlasti on see õla tuju või küünarnukitunne, kuidas eesti keeles öeldakse, oli päris päris ilus ja hea ja kui inimene nagu valisin Viljandis vastlaüle laua istub, siis on ju tore pärast saadet temaga kokku saada. Ja, ja ma usun, kogemus see, et me oleme nüüd aasta otsa tegutsenud uuesti Rakveres ja nii-öelda linnavalitsuse armust tegutsenud see on kas teistele hoiatuseks ei, vastupidi, teistele teistele, et, et nii rasked seal selle peale ka galeriid pidada ja äkki me saame Haapsalusse villandski tuge, et linnavalitsus võtab siis akul karjuda päris lapseks. Et see sile, vajalik natukene parandan vist vist mõtlesin ennem valesti lingvist täies täies mahus ei maksa kõiki kinni Haapsalus, vaid ühesõnaga kultuurimaal endal on, on mingisugune kindel protsent, vot ma ei oska seda numbrit öelda, mis ta peab ise nagu mõjundama. Päris suureks oli see protsent juba viimasel ajal läinud. Et loodame, kas, kui, kui vaadata tõesti haapsalu poole pealt, kas on vaja kontakte, kas, kuivõrd palju näiteks haapsalu teab, mis toimub praegu Narvas, on seda vaja üldse teada? Tähendab, see ongi see, et. Ma ei oska nüüd öelda, et kui palju Haapsalu nagu linnana teab, mis toimub ja ma arvan, et kuidas see ennem ilusti ütles, et kohalik kunstielu kohalike huvi kunsti vastu tähendab usund, kellel huvi kunsti vastu tegelikult teab, sellepärast et internet ja, ja noh, mis iganes kanalid liiguvad, aga küsimus ongi selles, et noh, vaatame, kuidas me seda võib-olla bensujaama vaatamisbensiin maksab või palju maksavad. Bussipileti hinnad. Palju maksab aeg. Muuhulgas mul on ilmtingimata praegu ka näiteks Norma sõita mingi näitaja, see peab olema väga kõva näitused sinna minna. Tarbija, nagu jah, kui ma oleksin Haapsalus, ütleks selle peale, et loomulikult kavatse Narva sõita, oleks hästi hea meel, kui pildid sõidaksid minu juurde, kui seal Narva sõnni kõva tegija, nagu keegi räägib. Ei, selle vastu pole mul küll minul mitte midagi. Aga noh, ega muuda tegelikult ei ole ju. Meil on see kogemus sõprusena Kuressaarega jaanuaris olid Kuressaare kontserdi Rakveres meretagune asi, nagu näituse pealkiri oli ja tead mis sest et saarlased ikkagi nagu omad peaaegu ikka veel ei oska öelda, ma olen ise Saaremaalt pärit tähendab saesaaremäe kunstlikudes rakveres täitsa huvi, mitte ainult sellepärast, et Saaremaalt seal olid põnevat. Rakvere kunst Saaremaal käinud Kuressaare linnas galeriis. Ülemist vaadates, kas on ka hea, nagu rohkem galeristidel omavahel suhelda või, või mitte. No tegelikult oleks küll. Ma läksin Viljandisse, siis ma natukene püüdsin suhelda just nagu näituste saatmise ja toomise osas, aga mitte eriti imestunult. Et kuidagi praeguse toimib teistmoodi lihtsalt kas kunstnike kaudu oma sidemete kaudu, aga tegelikult muidugi oleks vaja. Vaat siin positiivne eeskuju näiteks mingi linna poolt, et ta rahastab seda üritust, et seal oleks eeskujuks mingile teisele väikelinnale, ega siis ju potentsiaalseid vaatajaid on ju ka teistes väikelinnades, kus ei ole samasuguseid võimalusi. Haapsalu galerii olemas kodulehekülg, seal saab alati teada, mis leitusid seal õnn ja alati saab huvi tunda, kas seda leidis, et on võimalik ka kuskil mujal näidata. Miks, miks peab seljad kokku panema, et siis on, saab, tähendab seda probleemi natuke laiemalt teadvustada ja, ja siis on natuke kergem seda vedada ka seda, seda üritust kõikidele minu minu selline tagasihoidlik kõrvaltvaataja teooria on see, et üldiselt on kunstiga tegelejad kunstnikud, galeriide lükkad-tõmbad, kõik piisavalt individualistid, nii et ma usun, et sellesse, et keegi nüüd võtaks kokku ja kutsuksin Eesti galerii pidaja Covid ju väga palju et on nii ja naa ja, ja, ja tõenäoliselt on elu meie, meie kunstielu siiski niivõrd hea, et ei ole ka seda, seda vajadust nagu selgasid kokku panna, et midagi halba vastu võidelda, sest eestlane halo vastu oskab alati sõbra sõbra abil võidelda ja sellepärast saade kokku. Aga kui nüüd, kui nüüd kuulab meie saadet mõni tõeliselt kunstilemb poliitik näiteks siis siis miks mitte olla siis temal ja tema linnal esimene kass kutsub kokku Eesti galeriipidajad tõesti igalt poolt väikestest kohtadest, alates alates, aga kas või Narvast ja lõpetades lõpetades näiteks Viinistu Jaan Manitskiga ja sinna sekka veel Valgad kõike muud ja, ja ma arvan, et sellest oleks hästi huvitav foorum, kus saaks nagu asjad märksa selgemaks. Seda ma olen, need ettepanekud nii palju kuulnud juba, ütlevad, et ükskord tuleb see aeg hoiti ja saame kokku ja kõik. Probleemid. Aga ei ole tulnud. Võib-olla mitte ükski asi ei tule tõesti liiga vara, aga ega üldiselt ükski asi oma tulekuga hiljaks ei jää. Nii hääd hääd inimesed, me oleme siin rääkinud, tähendab kohalikku kunstielu võimalikkusest ja oleme jõudnud ühisveendumusele, et tõesti, ta on võimalik ja vajalik, ma paluksin igaühel teist öelda. Lõpetuseks väike ja ilus põhjendus selleks, miks inimene tänasel suhteliselt kenal sügispäeval näiteks töölt tulles võiks sisse astuda kohalikku galeriisse, vaadata seal kunstinäitust. Mikson, sähe anname naisterahvale kõigepealt sõna. See on sama sama küsimust esitada, et miks on hea minna kontserdile või teatrisse. Et lihtsalt inimese olemise viise, et sa pead tarbima kõrgemat kultuuri. Et see ongi see vastus. Mida inimene peab endale heateo tegev moslemitel on tegelikult ju komme, nad peavad päevas, ma ei tea, mitu, mitu protsenti neid heategusid tegema, tegelikult on ju nii, et see näitusel käimine ja, ja just nimelt teise, ütleme, teistsuguse kultuuriga vormitarbimine tähendab inimesele endale heategu teeb sellega endale head. Et siis ta võiks ju iseendale head teha. Ja miks, miks ka mitte. Kur kruusik, rajoorib. Dostojevski võttis, et ilu päästab maailma, ehk siis aparaadi veri päästab Rakvere ja Viljandi ja Eesti galeriid päästavad Eesti. Nii. Rehoid saab lõppsõnale teritada oma silma, sellepärast läks sinna Rakvere galeriisse tulema. Ja mitte ainult. Ühesõnaga selline oligi siis poliitikast tiine laeval, vaata kus rääkisime poliitika välisest asjast, nagu kohalik kunst. Stuudios olid Rakvere esindajad Raivo riimi, Riho Hütt, Mari Vallikivi Viljandist, Agur Pruusing Haapsalust. Lisaks oli saates telefonitsi ka Elle Kimask Valgast ja mina olen saatejuht Rein Sikk. Aitäh, et meid kuulasite. Olge rõõmsad ja mõnusad, minge kindlasti kunstinäitusele. Hingake karged, sügis õhtuku ning ärge unustage, ikka tuleb ka Eesti asja ajada. Aitäh.