Kes te olete truuks jäänud kolmapäevasele kesketavale, kus enamasti pakume head tõsist kirjandust või rännakuid kultuuriloo radadel. Täna kutsume teid ühe õige vana teksti juurde lootuses, et seega meie päevil kõlab. 1992. aastal ilmus Hortusliteraadiumi väljaandel raamat anglosaksi kroonikad ja poeemid. Anglosaksi kroonika on esmajoones ajalooallikas, kuid kuulub ka kirjanduslukku kui vana inglise proosa. Esimene ulatuslikum teos. Aga meid huvitab täna üks raamatus leiduvast anglosaksi poeemidest. Vanderer. Õieti on raamatu poeemide osas koguni kaks eleegilist poeemi, mis koos eepos Beowulf viga moodustavad nii sisuliselt kui vormiliselt kaalukam osa anglosaksi luuletraditsioonist mis tänapäevale kirjas üldse säilinud on. Lugude loomisel ega pole suudetud täpselt määratleda. Ollakse ainult arvamusel, et nad on loodud mitte varem kui kaheksandal sajandil. Need kaks leegiat annavad tunnistust anglosaksi muist värsikultuuri jätkuvusest ja seega ka muistse mõttelaadi jätkuvusest, muundumisest ja kohanemisest juba kristlikest ideedest märgistatud ajastus. Nendes peegeldub niisugune nägemine mitte isiklikult mõne omakse surm pole see, mida leinatakse vaid maailma mööduvus, maise elu näivuse põgusus, seon piinaks, mida kurdetakse. Kõige kord ehitatu paratamatu varisemine, kõigi eelolnute vägevus, nende kunagine tugevam olemine ning kadu. Laulik asetab end Lindprii hüljatu või eraku olukorda ja silmitsi võitmatuna näiva reaalsusega kaose ja allakäiguga. Ja turgutab ent viimseni pingutama, et leida mõnd kindlamat pidet. Veel varinguiski, lootust ja turvastust tões endas. Ja oluline on saatusejumalanna pöördi osa. Tema on saatusekangakuduja. Tema osa on. Kõike, mida praegu kuulsite, lugesin raamatu järelsõnast, mille autor nagu tõlgetegi autor on, kes muu kui Rein Sepp. Rein Sepp on poeemile eestikeelseks pealkirjaks küll andnud Lindprii kuid ütleb ise, et seda pealkirja on raske. Kutsun teid kahjustamata tõlkida. Niisiis inglise kirjanduse koidikust pärinev eleegiline poeem vänder Lindprii. Nii nagu ta elustub režissöör Tamur Tohveri, näitleja Raivo E. Tamme ja helirežissöör Külliki Valdma. Kujutlustes. Üksildast rändajat juhtub, et rõõmustab rasketes lainetes looja leebus. Ehkki pikka aega ta ju pidanud käte jõul jaksama künda. Jääkülma Märd. Hüljatu veeteed on vali. Nii kõneles matkaja oma vaevasid, meenutas sõda ja vaenu ustavate surma. Ja nii pidin ma üksinda igal hommikul oma muresid kurtma ei kedagi elavat, kellele selgesti maha südamelt rääkida, sealt tulvad, valu. Tõesti deal, et õige mehe ülimaks hüveks on mõttevaramut hoida oma hinge varjuda, mis omane, sulgeda saagu mis saab, siis. Ei väsinud vaim suuda väärata saatust. Ärritunud meelest abi all pole. Nii ka sihile, rügajad oma rinnakoopasse tihti matavad selle mis muidu ehk masendaks. Sel viisil kamina kodugelt võetud jõukaist omastest kaugel murest kurnatud pidin südame kurbuse enda ahelaks siduma, kus ammugi Sangitanud olin isanda jäänused maapõue varju mis peale nukrana olin lasknud end kanda talvistel lainetel. Ma kodutu otsinud mõnda aarete jagajat. Et ikkagi kuskil ma koja leiaksin mõdu halli kus võidaks mind mõista sõbratut uitlejat armsasti kohelda, olla helde ja lahke. Kaaslaseks valu vaid kui lahkunud juurest lähimad kallid. Mis jääb talle pagu, ei, punane kuld. Teiste jäisusta ümber. Ei ma õnnistus. Ta Kinkeid meenutab ja majaisasid kuis ta enda patroon teda ta nooruses õpetas, peo ajal käituma. Mis rõõmuks puruneb. Peab tõesti küll see, kes kaua ju turbeta eemal isanda hoolest headest nõuannetest kuidas mured ja ulmad ühtvalu üheskoos kurba üksildast oma kütkeis köidavad. Otsekui näeks siis omaenda Zenjööri teda kaelustab, suudleb ta põlvele, surub käed ja pea nagu kunagi varenda. Ammu möödunus sai Osada heldusest. Kui ärkab taas suikest sõbratuks jääl siis näeb kerkimas enda ees kahvatuid laineid vaid vetel suplemas linde võtumas, tiibu alla raiumas, külma segi, rahet ja lund. Seda raskemat, seejärel on südames haavad iha armsate järele. Ja uuesti ärevus. Enda omastetulv täidab nüüd meeli saabunuid rõõmsasti Ahmestes ilmibda kuid kaovad need kaimud jällegi kaugusse. Liuglevad hinged ei suvatsenud lausuda ainsat tuttavat ütlustki. Ja taas siis nukrus täidab seda kes saatma pea pikka ja sageli üle vetevoogude oma väsinud südant. Ja nii ma ei mõista, kui seal saaks selles maailmas teisiti ollagi kui, et mu hinge ei tumedaks. Kui ma meeste elule mõtlen, kes nad kõik ühtäkki kodadest lahkuda kusid, nooblid, väärtuste hoidjad. Ja nii variseb nyyd kaardris päev-päevalt, maailm kukub kokku ja pudeneb. Mehel tarkust on ahtralt, kui ta elanud pole, veel oma koguse talvesid. Tark olgu kannatlik, ei liiga süttiv, ligi karutaka sõnaga liik häälev heitustes eiga hoolimatu, liiga arg või rahulduv. Ei saamale ahne. Ärgu Ihaku aupaistet, kui ennast ei tunne veel. Mees andke aega enne tõotuse andmist, et kõikumatult võiks olla kindel, kuhu meelde veel uidates mõtelda välja viib. Tark mees saagu aru, kui õudne see oleks. Kui kõik maailmaväärtused seisaks mahajäetud nagu paljudes paikades praegugi myyd kaarderis tuultele meeleheaks püsti vaid müürid veel tormidele avatud. Jäite seda õuemaad. Veini tuvad Pehkivad. Isandad puhkavad oma rõõmudest loobunud suur täismeeste lasu uhkelt all müüri. Mõne viis võitlus kooljata teed. Mõne lind kandis üle hui lava v. Mõne hall hunt võttis elult kui kingiks mõneda kaaslane, haav hinges, mõtis muldsesse hauda. Selle maailma lõhkus inimsoo looja. Kuni viimse Istki hõisetest jäi järele vaikus. Iidsest hiiglaste tehtu. Hüljatud seisis. See, kes neid vallisid targasti vaatleb elu tumedat mõtet tabada püüab vaimult tark mees. Kui kaugusest meenutab lõpmatult lahinguid siis sõjab lauseta nõnda. Võimleme jalg, issanda heldus, kus on peoõhtuks paigad nüüd, kus Peugeerised ise. Sätendav klaas, soomuslanger, üliku hiilgus, kuis möödas, aeg ööga talb imenenud, kui poleks seal olnudki. Nende armsate salkade jälgedel seisab veel müüri imeliselt kõrge usjas ning kirju. Otsa said mäe odade võimust relvade himust. Nii range õõrd, kivist vallisid, vihuvad tormid maad ühtlaseks, katab keerutav tuisk. Talve eelkäija. Ilm tumeneb, must vari laskub põhjast laheneb äge hookraed veel hädaks elavaile. Vaid üksainus vaev on maapealne elu vald all taevaid maailma muudab. Maise maailma toestik jääpühad. Solgustav ärgu talle häbematult oma muresid kurku. Ehk meenub mõnda rohtu veel. Läheb ehk omal jõul. Lohutust otsigu halastust isa käest ülevalt. Seal. Keskkavas kuulasime anglosaksi poeemi Lindprii Rein Sepa tõlkes. Luges Raivo E. Tamm. Režissöör oli Tamur Tohver. Helirežissöör Külliki Valdma. Kõlas enja muusika ja katkend tema pühaduse paavst Johannes Paulus teise raekoja platsil peetud teenistusest.