Mina olen Urmas Vadi. Mis raamatut peab Janek Kraavi enese jaoks kohustuslikuks raamatuks. Head kuulamist. Tere, Janek Kraavi. Tere, Urmas. Alustuseks loeksin ette katkendi sellest raamatust, mille sa oled valinud ja mis on sinu kohustuslik raamat. Ja ausalt öeldes otsisin seda katkendit tükk aega just sellepärast, et et mitte kohe nagu ära anda, mis tekst see on. Kogu see tekst on hästi äratuntav ja väga oma omas kindlas käekirjas kirjutatud. Aga, aga ma loen siis ühe katkendi. Marks nõjatas tooli leinile ja jäi mind vaatama. Mul hakkas jälle ebamugav. Miks? Karl, vot seda saad teada samast raamatust peatükk ahvid marks, ma ei saa enam üldse aru, kas nad peksid sind või sa panid juba tina. Ei pannud. Ja nad ei peksnud, okei, vaata. Kandid mõtlevad nii. Hands on petnud Marxi, Mark sise-Hansast ja kui ei saa, kutsub Ivani Ivan-saab-Hansast jagu ja võtad talt raha ära. Miks nüüd Ivan peaks raha andma marksile, kes on kõige nõrgem isegi nõrgem kui Hans, kellest Ivan lihtsalt jagu sai. Parem läheb Ivan Marxi juurde ja võtab talt kõik ära. Marx on ju nõrgem kui hands ja seega Ivanile veel lihtsam saak. Ja kuidas ahvidega seotud on? Just nii, arutlevad kab paavianid. Nonii, Janek Kraavi, ma annan kohe sulle võimaluse see raamat sisse juhatad, öelda, mis tektsion. Võib-olla teeks täna sellise saate, kas ei ütlekski, mis lektsion räägiks ainult sellest raamatust ja, ja jätaks lugejale endale mõtelda. Leo Mõtus, aga see sinu poolt ette loetud lõike pärineb siis 1998. aastal ilmunud Kaur Kenderi raamatust iseseisvuspäeva. See raamat on tähenduslike mitmes mõttes. Ühelt poolt tähistab see tekste mingisuguste üheksakümnendatel aset leidnud muutuste noh, kas siis lõpu või üheksakümnendatel aset leidnud muutuste reaalset täitumist üleüldse meie elus muutusi või kirjanduses. Ma mõtlen kõigepealt kirjanduses. Ja teiseks selles raamatus räägitakse 90.-te algusest kusse, need eestite kujundama hakanud mõtteviiside ja arusaamad ju tekivad ja kust see täna on Eesti või moodne Eesti alguse saada. Nii et ühelt poolt ta peegeldab ju seda murranguhetke ja hilisemaid mõtteviise, mis meil siin tekivad ja nii edasi. Ja olgu öeldud, et sellest ajast ei ole ka väga palju kirjutatud. Praegu hetkel meenub mulle veel Andres Anvelti raamata punane elavhõbe ja kummalisel kombel või siin on juttu sellest just et ka kindel räägib sellest omamoodi utoopilised imeärist, mis toona viste paljude algajate kapitalistide meeli köitis. Kui toonasest rajast on kõneldud, on seda tehtud ikkagi ennekõike mingisuguseid poliitilisi sündmusi või seda poliitilist arengut kirjeldades või silmas pidades. Siin vaadatakse just 90.-te alguses tumedamalt poolt või, või selle ajastu telgitaguseid. Ja teine põhjus, miks võib-olla sellest raamatust ikkagi maksab taas kord kõnelda, on see Ta iseseisvuspäev ja näitab väga selgelt neid muutusi või murranguid, mis toimusid Eestis eesti kirjanduses üheksakümnendatel aastatel ja tegelikult jätkusid ka veel uuesaja esimesel kümnendil. Et see raamat on ju illustratsioon ühele selgelt viimase 20 aasta kirjanduses esil olevale suundumusele ja see on sotsiaalkriitiline või selline ühiskonna kriitiline, selline karm, tabusid lõhkuv mitmesuguseid sellist uut inimese käsitlust või mitte just traditsioonilist humanistliku inimesekäsitlust pakkuv teos ja ta kuulub laiemalt minu meelest mingisugusesse sarnasesse voolu. Mulle ka endale tundus, et see katkend, mis ma valisin, ütleb kohe nagu seda, seda ideed ära või annab seda kauboikapitalismi maailmavaadet nagu edasi ja kui vaadata seda tiitelleht, et kus on tsitaat enne romaani, siis siin on Hiiobi raamatust üks pool lauset kolm punkti, kes on andnud kukele mõistuse ja minu meelest see ka on juba väga tabav. Mis, mis annab väga täpselt need juhtnöörid, et mis raamat see on. Ja kuidas seda nagu kirjutatakse, et see ongi jõuline, väga sünge ja agressiivne tekst ja mulle tundub, et et see on, ongi sellele ajale väga vastav ja kogu sellele tegevusele vastav, et see ongi nagu väga adekvaatne, nagu maailmavaade, mis täpselt läheb selle tekstiga kokku. Just nimelt need raamatu alguses olevat motoda iseloomustavate, seda maailma minu meelest autoripositsioonilt ja need motode Tase Hiiobi raamatu lause ja seda võib käsitleda ühe kohana, kus selles raamatus tuleb esile nagu autori hääle. Ja see, need tsitaadid kommenteerivad nii-öelda siis kõrvalt selle teose maailma. Asi on selles, et miks see raamat omal ajal võib-olla ja ka hiljem nii palju selliseid vastuolulisi arvamusi ja, ja seinast seina arvamusi pälvis. Põhjus peitub minu meelest just selles. Ta tekstis kuidagi ei tule esile, mingisugune kommenteerib autori hääl või nendele tegudele, mis näiteks peategelane sooritab, ei järgne mingit moraali, ei järgne mingisugust sellist kommentaari, kas see on hea, kas see on halba kogu see maailm antakse läbi peategelase silmade või peategelase nii-öelda teadvuse, see maailm luuakse tema kaudu ja midagi rohkem seal ei olegi või sellele ei järgne. Teatavat sellist selgitust, kes ei peategelane on ja ainukeseks põhjendajaks on see Karl Pajupuu ise. Tavapäraselt või sellises tava realismise antakse ju autori poolt ühel või teisel moel need hinnangud sellele tegelasele, aga siin on need hinnangud jäetud tõepoolest lugeja hooleks või või lugeja peab ise kujundama siis oma suhte sellesse, maailma, sellesse peategelasse ja kogu sellesse. Et kuna see autor teksti sees ei, ei suhestu või kommenteeri enda teksti, siis on toimunud lugejates või, või selles retseptsioonist ka see asi, aga see, et, et see kõik ongi autori mõte või et ühesõnaga, et nähakse juba mingit autobiograafilisest, et Kaur Kender ongi see peategelase Karl alter ego ja mulle tundub, et see ongi nagu see probleem, mis suuresti nagu neid laineid tekitas ka. Nii see arvatavasti oli ilmselt tega, Kendele mängib lugejaga selles plaanis ja ja, ja noh, tõepoolest, kui siin raamatu lõpu poole öeldakse või see tegelane ütleb enda kohta, et ta on kiilakas ja tugev ja, ja pike siis väga element haarne muidugi see kanda kõik üle autorile, aga see on lugeja juhtimine valejälgedele pigem. Nüüd, kus on sellest raamatu ilmumisest juba nii kaua aega möödas ja nüüd, kui ma just lugesin üle seda teksti siis tundub, et palju lihtsam on võtta seda kui tekstina, mis on sellest autori nagu positsioonist juba vaba. Muidugi, no mõjub väga raputavalt praegu ka, ega see ei ole nagu kuhugi kadunud, aga mulle tundub, et seda saabki nagu mingi sellise suurema üldistuse või mingi aja või mõtteviisi kokkuvõttena. Võta nüüd seda teksti. Nii see on ja seda niinimetatud kauboikapitalismi või siis sellist El Dorado ajastute ju mäletavad ka ilmselt veel paljud ja väga huvitav on muidugi see, et selles raamatus või selles tekstis osutatakse ka sellele Buy narratiivile ehke. Siin viidatakse lisaks sellele kuulsale Sergio Leone spageti vesternile hea, halb ja inetu. See on muidugi omamoodi selline sarkastiline osutus või irooniline viide kogu sellele maailmale või, või, või sellele teatud maailmasuhtele. Aga loogiline, et selle raamatu üks Neid keskseid teemasid on ju seesama kapitalistlike süsteem. Ja 20 aasta jooksul on eestlane või eestlased seda üsna hästi tundma õppinud või selle erinevaid külgi ju tundma saanud ja, ja ilmselt ka sellepärast see raamata töötab ikka veel või on kuidagi oluline muidugi. Väikse kõrvalteemana võib siin sellest aja kajalisusest rääkida ka selle soomesideme kaudu, et ka iseseisvuspäeva peategelane läheb ju välismaale kõigepealt Rootsi ja, ja seejärel Soome mingisugune äraspidine, side ka tänaste arengutega. Et siin selle raamatukaane peale on kohe ka üks lause, et ongi iseseisvuspäev, kui Eesti ei olnud veel piiritiik ja see, see aeg tõesti, see taasiseseisvumine ja mis on hästi oluline, on ka see taust, mis on sellel peategelasel. Karlil on tulnud Vene sõjaväest, kogu aeg kasutab ta neid lauseid, väljendeid, mis on sealt Vene sõjaväest pärit seda keelt ja see mõtteviis on ka selline. Mulle tundubki, et, et juba konflikt peitub selles, et ta vaat selle enda mingisuguse sellest ajast sellest sõjast ruumist mentaliteedist pärit mõtetega ja hakkab seda siis nüüd uues, taasiseseisvunud või taasiseseisvunud Eestis nagu kehtestama ja sealt tekibki nagu see selline nagu, nagu vastuseis, et ei ole enam seesama vana aeg, on uus aeg, aga see uus aeg ei ole ka veel kuidagi paika loksunud ja seal on mingi sellised konfliktid. No just nimelt see on selline vaakum või see on selline aeg, kus need vanad Nõukogude Liidu seadused enam väga palju ei kehtinud või need järjest nõrgenesid, aga samas ei olnudki mingit seadusenu. Samas ei olnudki veel uut seadusandlust ja vot selles teatud vaakumis need sündmused aset leiavad ja see mõte tavaliselt kujuneb, aga see, mis sa ütlesid sõjaväe kohta seal muidugi siin teoses väga oluline ja, ja moodustab terve ühe osa sellest narratiivist kõigepealt mida me selle Karli kohta või peategelase kohta teame, peale selle, et ta on käinud sõjaväes sisuliselt mitte midagi, kui me küsime endalt, et aga milline on selle tegelase minevik või lapsepõlv, siis me sellest raamatust vastuseid ei taha. Me ei saa mitte midagi teada näiteks tema perekonna kohta ning selle perekonna tegelikult asendabki siin sõjavägi selle saamatuse ja need samade sõjaväesõbrad on selle pereliikmete nii-öelda positsioonis või funktsioonis sisuliselt siin ja, ja noh, see on see kontekst, mis teda kujundab ta siin raamatu lõpupoole ta ütleb enda kohta ja üldse teatud temaga vanaste inimeste kohta ju väga selgelt selle teose lõpupooled Steel ana SSSR. Nii et et see, see nõukaaegne nagu mõtteviis, et kõik kõike on kõigi oma asjad kuuluvad nii-öelda riigile ja ometigi võib neid igaüks omatahtsi justkui võt. Ta kantakse sellesse samasse teosesse ja siia Eestisse üle ja pärast seda, kui iseseisvus on juba välja kuulutatud ja, ja see Eesti riik on taas sõltumatu ja iseseisev, siis raamatu finaalise sele Karl Pajupuu sõber markse ju imestabki talle kuidagi on väga harjumatu see, et kõik on kellelegi oma. Kõik on kellelegi oma, saad aru, mitte riigi oma, see teeb haigeks. Niimoodi ta ütleb. Kui veel seda kujundit kuidagi edasi venitada, siis võibki öelda, et see tüüp on endiselt sõjaväes olles Eestis, ta on ikka veel sõjaväes või nii-öelda sõjas. 2010. aastal ilmunud romaanis Kambeke toob Kaur Kender selle Karl Pajupuu taas Eestisse tagasi ja ja nimetatud romaanis tegelikult Kender siis natukene avab ka selle pajupuu perekondliku tausta ja tema lapsepõlve ja noh, lühidalt öeldes, see oli väga keeruline ja, ja ka mitte just nii-öelda normaalne lapsepõlve tollest raamatust maksab otsida siis selle tegelase nagu käitumisloogikale ka mingisuguseid põhjendusi See aeg ja need tegelased tekitavad kohe mingisuguseid küsimusi, kuna sellel ajal oli ka hästi palju igasuguseid nagu võimalusi. Et sellest ajast on pärit ka see mingi võitjate põlvkond, kuhu iseenesest noh, hea mõttes võiks see Marks ja ja Karl kuuluda ja siis mul tekkiski mõte, et noh, et see lõpeb ära selle kohaga, kus nad hakkavad tegema noh, ettevõtet jällegi et, ja siis ma mõtlesingi, et huvitavat, kas see on ka mingi selline võitjate põlvkond või nad on hoopis mingid muud tegelased. Kuidas sulle, Janek Kraavi tundub, et suhkruvatitegijad, vahvliküpsetajad ja lõpuks on nagu pankurid või ministrid või? Jah, väga-väga paljude võitsid midagi tol või väga paljudele avanesid suured võimalused ja neid võitjaid oli mitmesuguseid. Siine selles raamatus räägitakse kurjategijate nii-öelda subkultuurist ikkagi sisuliselt nii, aga me peame ikkagi, me ei saa seda võtta mingisuguse, sellise päris vahelisel realistlikku, üks-ühele ajastu kirjeldusena üksnes aegse ikkagi üldistus ja see on selline suur, selline kunstiline üldistus toas aja kohta. Kapitalistlik süsteem kaheldamatult võimaldab kõikidel inimestel rakendada oma ettevõtlikkust ta ükskõik millises valdkonnas avalikus elusa poliitikuna, ettevõtjana ja nii edasi, aga Kender kujutas, tab kapitalismi siin kuritegeliku subkultuuri kaudu ja minu meelest võib sellest raamatust välja lugeda ka väga ränka kriitikat just nimelt selle kapitalistliku nii-öelda süsteemi kohta või see on selline sarkastiline pilt. Nendes oludes nagu kujunevast inimeste Kender ju viitab sellele nimetatud ühiskonnasüsteemile ju väga otseselt. Kui näiteks tähele panna neidsamu tegelaste nimesid, siis siin avaneb ka ju väga selgelt see minu meelest autoripositsioon või, või autori irooniline kommentaar sellele maailmale või võisüsteemile. Üks tegelane kannab nime ju Karl ja teine mark, see noh, see on selge viide ja siis autorile, kes oma teoses Kapital ju omal ajal 19. sajandi teisel poolel põhjendas selle kapitalismi toimemehhanisme võib-olla kõige läbinägev avastada. Üks tekst, millele paralleele kohe tekib, on see Ilfi ja Petrovi 12 tooli. Põhimõtteliselt on need samasugused tegelased selliseid kombinaatorid, mahinaatorid, kes siis proovivad kuskilt midagi korrata ja, ja asjad hakkavad ikkagi liikuma ja nii edasi, et mulle tundub, et see paralleel on ka siin olemas. Selle seose peale ausalt öeldes ei ole mõelnud, aga tundub, et vähemalt mingis osas on see, on see nii või, või on sul kindlasti õigus. Aga seal on üks erinevus ikkagi minu mälestab Ta siine lõppkokkuvõttes rakendatakse ikkagi nende eesmärkide saavutamiseks selliseid lubamatuid, meetodeid või siin jõutakse oma eesmärkideni ikkagi kas vägivallaga või sellise teguviisiga kusse. Teine pool saab kannatada, et ja selles peegeldubki minu meelest see Kenderi poolt edasi antav nagu kapitalistliku mõtteviisi või kapitalistliku süsteemi tuum siin maksab või mitte meile kaasa sündinud, mingisugune selline kristlik, olge hea ja kurjatunnetus ja teatud selline noh, alandlik meel, vaid selles uuesaja noh, sellises kujunenud situatsioonis võidavad need, kellel on rohkem jõudu, kellel on rohkem jõhkrad pealehakkamist võidab tugevam ja. Noh, just seesama ahvide asi, eks ju, et nii mõtlevad paavianid. See tsitaate Visu alguses esitatud tsitaat absoluutselt sobib minu meelest selle raamatu tuumaga väga hästi kokku ja noh, kas see on siis teatud võrdpilt, need millagendersin looba selles mõttes, et ta sellises kujundlikus kontekstis kas ta ei anna mõista, et kapitalism kui selline ongi oma loomult mõnevõrra selline kuritegelik või, või et selle tuuma on selline jõhker võit, võitlus iseenda eksistentsi eest ja, ja selle nimel on võimalik ja, ja selle nimel on tihtipeale vajalik kõike teised enda ümbert nagu hävitada või neutraliseerida. Et seda minu arust tuleks siin rõhutada, et ja sinna sinna peaks võib-olla lugeja minu meelest välja jõudma, see on väga ranke sõnum selle maailma kohta, kus me elame ja selle, selles maailmas noh, kujunenud sellise inimese kontseptsiooni nii-öelda aadressil, aga tundub, et nii see on. Ja selle üheks näiteks on Kenderi raamatu naistegelane. Aive Simson jah, kindlasti tekitab ka Kenderi naise kujutus või, või, või naise kujutamine lugejates omajagu küsimusi ja eelkõige naislugeja vaatepunktist on tegemist ju äärmiselt ühekülgse ja sellise šovinistliku sellise naisekuju loomisega või et see tegelane antud raamatusse koondab endasse kogu selle alanduse ja kogu selle vägivalla, mida selles raamatus on ju palju või mis ongi selle raamatu nagu põhijoon. See Aive Simsoni kuju on kujutatud tõesti peaaegu et sellise karikatuurina või sellise tüübina, kes vaatamata kõigele kannatab kõik ära või pöörab alati ette nii-öelda teise põse. Täpselt samamoodi nagu nad, see peategelane Karl ja tema sõber Marx, nii on ka selle naise puhul toodud välja ainult üks nagu selline liin või noh, nad on peaaegu nagu noh, mitte et nad on väga usutavad, tõetruud, hästi kirjeldatud aga nad on nagu karikatuurid, et neil valitseb ainult nagu üks joon. Et kui sellel Theo tegelasel marksid ongi nagu need mingisugused väga primaarsed, jõhkrad mingid ihad ja soovid, siis, siis sellel naisel on tõesti ainult selline nagu ta on, ainult nagu mingisugune noh, ori, kehaline ja noh, nagu alluv ja mingisuguse alandusega puhtalt nagu sellises sobinistlikus maailmas, kus, kus ta on meestekori põhimõtteliselt. Et see on ka mingite tüüpide mingid ühe joone nagu kirjeldused. Jah, ja noh, kogu see Karli ja Marxi maailm on väga selgelt see macho maailm või, või seal, need tüübid on ju tegelikult selliseid matse hoida, maalid põhimõtteliselt, et nad võtavad nädala lõpul Riina või joovad viina ja mahla kõrvale vaatavad neljapäeviti Miami poissi ja, ja mõtlevad endast läbi Lääne-action filmide tegelaste. See on hea, paha ja inetu. Aga seal on ka näiteks selline koht, kus Karl Pajupuu küsib endalt, kes ma olen, põhimõtteline küsimus, eksistentsiaalne küsimus, iseenda, nii öelda identiteeti kinnitada püüdev küsimus ja, ja see vastus on väga tüüpiline sellele maailmale, kes ma olen, kes ma tahan olla. Rambo, kes on tulnud Vietnamist ja ei leia kohta. Aga Jänekas siin selle koha peal tegelikult ei näitagi. Kaur Kender, kui autor väga täpselt nagu ära seda. Kas ta selle koha peal ei, ei ütle nagu mingid kommentaarid, mulle tundub, et see on nagu see. Minu meelest ka ja, ja nagu ma enne ütlesin, need nimekujundid on väga selged orienteerida lugejale seisukohtade võtmiseks, et see autori kommentaar on näiteks kasvõi nendesse peidetud Noh, me siin saates oleme ikkagi rääkinud ka sellest lugenud neid raamatuid uuesti üle vaadanud seda, et et kuidas need tekstid, noh, tänasel päeval Päeval meiega räägivad, kas räägivad või, või peaks nagu seda nii-öelda seda konteksti lahti seletama, seda me oleme ka teinud, rääkinud sellest ajast. Mul endal seda uuesti üle lugedes tekkis see tunne, et ta on ikkagi väga hästi kirjutatud, hea raamat, selline üldistus või kvintessents sellest ajast. Sellest mõtteviisist on siin võib-olla ajaga veel rohkem nagu välja tulnud, et ei võta enam nagu sellist. Ja, ja enam ei sega ka ütleme see uudne kirjutamisvõi noh, selline hästi kirjutamislaad, mis nagu inimesi, nagu toona segased tänapäeval on see täitsa täitsa tavaline tekst, et toona mingid inimesed olid ikkagi täiesti nagu pettunud raevunud üldse, et, et kas see on siis nüüd meie kirjandusele? See retseptsioon ju oli tegelikult üsna positiivne või tegelikult isegi üllatavalt kiitev, aga see puudutab siis ametlikku kriitikat, et võib-olla laiem lugejaskonda seal oli võib-olla neid leeme tõepoolest rohkem kui see raamat tekitas märgatavalt enam segadust või seda imestust või küsimust, et kas see ongi siis see Eesti kirjandus. Aga korra tuleks tagasi selle küsimuse alguse juurde, et mida või kuidas ta tänavuse hetkega haakub. Ma tuletan meelde, et raamatu peategelase perekonnanimi on pajupuu ja keldri. Konkreetselt selles raamatus, aga ka teistes raamatutes on see nimekujund alati väga oluline või tähtis. Ja kui me seda pajupuu kujundite üritame natuke avada, siis iseloomustab või siis jõuame tegelikult sinna, kus me näeme teatud tüüp, teatud inimese tüüpi, kes on olemas toona, aga kesse tegelikult jääb ka rohkem või vähem ilmestama Eesti elu ka järgnevatel aegadel. Paju on mitte just eriti kvaliteeti teetne puit, eks ju, aga samas kasvab ta väga kiiresti, ta on väga visa hingega pruu ja mõnes mõttes on kuuluta sellise või keegi noh, tegemist ei ole kindlasti mingisuguse väärispuiduga põhimõtteliselt nagu umbroht. No see on puude maailma umbrohi. Aga aga ta viitab ikkagi mingisugusele sellisele isikule, kes järgib oma elus teatud ühte või ühe eesmärgi nimel läheb vahendeid valimata selle eesmärgi poole ja. Lase primaadid nagu põhilised peamised nagu vajadused, eks ju, need kõige-kõige nagu nii-öelda madalamad instinktid, mis, nagu seda teist tegelast ka juhib. Ei no absoluutselt, et eks selleski raamatus on ju neid episoode, kus just nimelt söömisele või seksile või siis vägivallale osutatakse või nende kaudu seda peategelase nagu olemust esile tuuakse ja väga-väga palju, et need on sellised instinktid, instinktid ja mida kirjeldatakse, et, et see ei ole mitte niivõrd võib-olla psühholoogia. Aga mingisugune selline algsel nagu tunne või, või jõuda nii et ega see on muidugi iga lugeja kogemusest lähtuv tuv hinnang või, või arusaam, kas seda tüüpi paju puusida leiame me ka tänasest nii-öelda päevast ja, ja Eestist või või aitäh, kui lugeda internetikommentaare, siis võib kindlasti jääda mulje, et see pajupuupopulatsioon on kindlasti väga elujõuline ja, ja ka tänapäeval aktuaalne nähtus. Nojah, võib-olla ta lihtsalt varjatum kuidagi peidetud, ma ka, et me ei tunne nagunii otseselt neid tüüpe ära, et et neil on noh, tõepoolest neid vahendeid eneseväljenduseks või noh, nii palju, kui neil seda vaja on. On olemas. Ma arvan ka, et see netikommentaatorid rida on küll väga õige või noh, selline selline üks lause, mis neil on ja siis seda saab alati kirjutada sinna. Et on muidugi üks asi, mis ka siis, kui see raamat Iseseisvuspäev ilmus, oli uudne, oli see keelekasutus kõigi sarnast keelt on näiteks ka Peeter Sauter kasutanud või, aga, aga mulle tundub, et et siin on just küsimus selles mingisuguses Stahlis eetikas jõhkras külmas maailmas, mida kujutatakse ja noh, muidugi see keel ka Sautheri mõju selle raamatu puhul ja ja ilmselt Kaur Kenderi nii-öelda kirjanikutee alguses on ikka vististi olnud üsna tugev tõepoolest ja see teose on kuidagi väga-väga oskuslikult kirjutatud. Kui seda laiemate loo jutustamise narratiivi tasandit tähele panna, siis siin ta muidugi natuke autorist erinev, et siin on ikkagi esitatud mingisugune üsna selge lugu, samal ajal kui võib-olla seal üheksakümnendates autori väga paljudes tekstides mingisugust lugu ju ei olnud. Aga see on väga oskuslikult kujundatud jutustus, see ei ole puhtalt lineaarne teksti esitamine, siin on tagasivaateid, siin on unenägusid, siin on sisemonoloogi, siis on muidugi hästi oluline element siin selline täpne, raju ja noh, teinekord ka ropp dialooge mille kaudu samuti näiteks tegevuste edasi viiakse või varasemat tegevust kirjeldatakse. Nii et väga vaheldusrikas on see jutustuse nagu kude või, või jutustuse iseloom. Aga teine asi on jah siis keele tasanda kindlasti ei kohta siis siin seda traditsioonilist nii-öelda ilusat keelt, traditsioonilise, sellise kauni ilukirjanduse pikad laused on asendunud siin sellise minimalismi iga või üsna nappide lühilausetega üldjuhul tekste. Kindlasti jah, loomulikult on rohkem või vähem mõjutatud sellisest kas argikeelest või sellisest kõnekeelest. Aga ühte asja ma võib-olla tahaks veel toonitada ja nimelt seda tüüpi keelekasutus või näiteks lause kirjutamine ja näiteks lõigu kirjutamine ei meenunud Ta reklaamtekstidest tuttavat poeetikat kirjutamisviisi, et et see, kui sa pead väga nappide vahenditega rääkima, ära loo, olema sealjuures veel vaimukas ja nii edasi, et see, see on minu meelest just toona reklaamikeelest või selliseid reklaamimaailmast Kenderi kaudu eesti kirjandusse tulnud, noh tegelikult noh, kas autor on ju rohkem reklaamimaailmaga olnud ja kas autori puhul maksaks võib-olla seda kategooriat kuidagi tähele panna. Ja huvitav on ka see, et näiteks ega see tekst on küll loomulikult enamjaolt eestikeelne, aga siin on ju kasutatud ka dialoogides siin vene keelt ja ja, ja soome keelt mõned rootsikeelsed laused, et see on tegelikult ka sõna otseses mõttes mitmekeelne tekst ja keeleliselt igal juhul ka väga huvitav jaa. Ja eriline hea näide ka nendest otsingutest, mis nüüdiskirjanduses on olnud selle selle keele kategoorias või keele. Ehk peaks tähelepanu pöörama ka siis joonele, mis puudutada kirjanduse kui traditsioonilised nagu kõrgkultuuri ja teiselt poolt siis massikultuuri või sellise madal kultuuri omavahelist kokkupuudet selles raamatus. Jah, see, see kihistus on siin olemas ja, ja siin need kaks nimetada teatud nii-öelda kõrge ja madala kategooria ikkagi sulavad üsna nagu loogiliselt või, või loomulikult Üheksa selliseks teksti voogse noh, näiteks et siin on tähtis kogu see action, filmide või action seriaalide tasanda. Karl ja Marks ühel hetkel mingisugusest eliirses seisundis ju muutuvadki Maiami maisist pärite detektiivid, eks, ja, ja see on Kenderi teistegi tekstide puhul nagu tähtis kriminaalromaani Neuda žanr, eriti kunagine must kriminaalromaan või noh, näiteks mille esindajaks on ameeriklane Raymond Chandler. Ja neid Kändleri raamatuid muuseas loetakse siin ju päris innukalt või, või need tegelased loevad ju pohmelli raviks näiteks kriminaalromaane ja see peegeldub ka tegelikult kogu sellesse suuremasse iseseisvuspäevaraamatustruktuur ja see on ka üks omamoodi selline krimi. Tere, Kaur Kender, tere. Ma kutsusin su siia stuudiosse sellepärast et noh, meil siin saates kohustuslik kirjandus on selline rubriik kus siis elav ja kirjutav inimene kirjutaks selle selle raamatu uuesti, millest siis jutt on olnud. Aga noh, sa oled ise seda teinud, et sa oled kirjutanud iseseisvuspäevale järje kammpäkk on selle raamatu pealkiri kus siis sinu peategelane 20 aastat hiljem tegutseb edasi, aga mõtlen, et enne, kui sellest katkenud ette loed, ma küsiks mõned küsimused sealt iseseisvuspäeva kohta, ole lahke. Kuidas üldse, nagu selle iseseisvuspäeva kirjutamiseni jõudsid või mis see kirjutamine selle üldse sellel hetkel tähendas? See oli nii et ma lugesin Tõnu Õnnepalu Emil Tode pseudonüümi kasutas Piiririik. Et kui iseseisvuspäev ilmus, noh, ma kirjastasin ta päris ise selles mõttes, et ma ise lasin sõpradel tegin küljenduse ja see on huvitav, sest ma ei leidnud kirjastuse nime ja sellepärast sellepärast, et ma kirjutasin raamatu valmis ja siis me siis me siis me tegime kõik ise ja siis trükkisime ise ja siis ma ise autot mul ei olnud siis kui oli raha, siis sõitsin taksoga, vedasin kaste raamatupoodidesse, kui ei olnud seda siin bussiga ja siis need raamatupoodide prouad olid ehk et siis nad igal reedel andsid mulle sularaha ja siis ma läksin, järgmine nädal ostsin jälle uued raamatut nagu trükikojast välja, kõigil oli võlgu, et see oli nagu niisugune täiesti ise ise isetehtud asi, see kõlab nagu osa sinu raamatust. Aga see oli selles mõttes, et see kirjutamine kui ma hakkasin seda kirjutama 97. aastal, siis see oli niisugune mingis mõttes päris hullumeelne ettevõtmine, et, et ma olen ikkagi aga kõigele sellele, mis tol ajal tundus pop ja lahe ja ja tore nagu raha ja kõik see, et mul pole vist elus nii vähe raha olnud, kui, siis kui ma kirjutama hakkasin, et, et ma ei ole sellist siis ükstiks päris vaesest nagu kunagi näinud, aga see kõik oli, kõik oli kuidagi seda väärt ja aga ma hakkasin seda just sellisel kujul kirjutama, sellepärast et oli see Emil Tode piiririik. Nii kui sa vaatad seda ise, siis päevalist seal kaane peal on tegelikult alapealkiri, mis on salatihti ära unustatakse, et kui Eesti ei olnud veel piiririik. Et noh, minu jaoks on need raamatud alati piiririike, siis sa iseseisvuspäev nagu siukest ühe ütleme ühe sellise kangi kaks otsa, et ühel ühel pool kangi otsas on ühed kettad, seal on see Emildade piir riigi ja teisel pool on iseseisvuspäev, et võib-olla need kaks raamatut kokku, et need, see on nagu tervikpilt. Mulle tundub ka see, et, et see iseseisvuspäev on selle aja noh, see aeg, kus tõesti veel Eesti ei olnud iseseisev, siis sai, et see aeg on nagu hästi oluline ja mulle tundub, et see selline noh, väga raju, selline hullumeelne tegutsemine seal raamatus vastab täpselt sellele ajale, et kas Kaur Kender, seal oli ka soov just nimelt portreteerida seda aega Mul oli soov, et ei ununeks kunagise surmahirm, mis neil aegadel oli, et see oli selline, see tundus mulle jube tähtis paar inimest, kellega ma olin ennem rääkinud ja pärast rääkinud noh, on öeldud sama asja vabadust ei ole ilmselt neil kunagi nii palju olnud igas mõttes, nagu siis oli ja et selle vabadusega käib kaasas nii pöörane hirm, et seda ka ei ole olnud ja seda, seda tunnet ma tahtsin küll kirja saada, sellepärast et need olukorrad, kus, kus sellised tavalised turvavööd ja turvapadjad ei toimi, et kus tuleb nagu inimesel kuidagi ise otsustada ja teha ja, ja olla, et see on, see on siuke see on põnev ja huvitav ja, aga see on hirmus ka samal ajal, et seda ma tahtsin kindlasti kirja saada ja teiseks ma tahtsin, 90.-te lõpus, kui ma seda tegin, siis minu kujutluses oli see, et ma suudan teha seda, et noh, kirjanik ei pea olema see mees, kes saab elult kogu aeg perse. Et jah, et kirjanik ei pea olema, kes on nagu aeg nagu vingub või kes on nagu kogu aeg kaotajaid, et kirjanik ei pea olema see, kes on invaliid, et eriti, et noh, et nagu topeltinvaliid, et on eesti kirjanik, et siis talle tuleb maksta invaliidsuspensioni. Kuna noh, tal on kaks puuet loomingulisuse, siis on see puue veel eesti keeles, eks ju, et ma, mul, mul oli selline usk, et, et on võimalik ka kuidagi teisiti ja, ja ma, ma olen siiamaani seda usku. Et kirjandus on väga lahe ja kirjutada saab väga lahedalt ja Tõnu ütles mulle kunagi, Tõnu Õnnepalu ütles siis, kui ma selle käsikirja Lindale andnud. Ta luges selle läbi Eesti üks lause, mis ta ütles, mis mulle eluks ajaks meelde jääb ja mis sa arvad, mis on ka võib-olla kõige tähtsam selle iseseisvuspäeva juures minu jaoks on see, et, et kui see raamat ilmub, siis see väli mida saab nimetada kirjanduseks, see laieneb kohutavalt ja, ja, ja seega see noh, mul oli natuke enne seda enne enne Tõnu piiririiki selline tunne, et eesti kirjandus, mis kaasaega käsitlesid, need tekstid tegelesid põhiliselt nagu aadetega. Aga et, et me tegelesime mõtetega või Tõnu mõtetega rohkem, aga mina rohkem nagu tunnete ja animaalselt isegi tungidega, et nagu kirjandus liikus nagu puhtalt nagu aadeta alalt ära, et see oli selline kirjandusvälja laiendamine, mis noh, mida ma kindlasti ei planeerinud, aga noh, mis oli, ma arvan, üks niisugune tore tagajärg seal raamatu. No ma olen ka selle 10-st nõus, et kindlasti ta lõi laineid, tekitas mingisuguseid uut õhku ja diskussiooni. Sa ütlesid just nimelt need animaalselt ihad, jätkame liigumegi nüüd sinu selle kambaki raamatu juurde, mis on justkui selle iseseisvuspäeva järg. Siis ma hakkasingi mõtlema, et see sinu tegelen, Karl Pajupuu. Ta ongi nagu üsna primaarne tegelane, et noh, talongi kõige need kõige põhilisemad instinktid, mille ajel ta tegutseb. Ja siis ma mõtlesin, et vot see annab väga hästi seda toonast aega, mingit üheksakümnendaid edasi. Aga siis ma mõtlesin, et huvitav, et kas, kas see tegelane on nagu iseenesest kuidagi muutunud. Et kui teda toona juhtisid mingid instinktid, et, et mis väärtused tal nüüd on, siis mulle tundub, et tegelikult see tegelane ei ole muutunud. Kuidas sina. Ja täpselt nii selles mõttes, et, et noh, mis on, muutunud, on see, et, et ta on muutunud kavalamaks natuke. Et see jutustaja positsioon on sätitud sellisesse kohta, et mul oli hästi palju probleemi sellega, et kuhu ma selle jutustaja sätin, et ta on küll minajutustaja, eks ju. Aga ma ei tahtnud nagu autoripositsiooni võtta, samas ma ei saanud nagu Karl Paju pud reeta, et selles raamatus on tegelikult ainult üks lause, on tõde selles mõttes, et siis kui ühes peatükis Karl Paju küsitakse, et mis sa tegelikult mõtled ja siis ta vastab selle peale, et siis on raamatus lauset, vot seda tahaksite te ilmselt kõik teada. Et see vot see sinu lause ja vot seda te tahaksite ilmselt kõik teada, vot see lause on selles raamatus nagu see, mis on tegelikult Karl Paju peas, et selle raamatu, selle lause kohta ma võin öelda, et ma usun, et see on tõde. Ülejäänud on kõik niisugune kahtlane jutustus. Et see jutustus asub nagu Karl Pajupuu silmade ja tema aju vahel, et me tegelikult seda nagu, mis ta motivatsioonid on ja miks ta mingeid asju teeb, seda saame teada nagu selle jutustamise käigus. Mingid asjad tulevad välja jutustamise käigus. Ta teeb mingisuguseid purjus kõnesid, miks ta neid teeb, see tuleb välja jutustamise käigus, tal on mingid motiivid, miks ta mingeid asju teeb, tuleb välja jutustamise käigus, ta käitub mingite inimestega mingit mingil põhjusel. Ja miks see tuleb välja selle jutustuse käigus, et sellest sisemonoloogi ta on nii kogenud päteta oma sisemonoloogiks nagu kordagi ei lase kujuteldavat uurijat sinna, kus on tema tegelikult motivatsioonid. Aga kas sa oled nii hea ja loed ühe katkendi ka sellest nii-öelda sellest järjest nüüd kombakist ette ma ei tea. Eks see on aga, aga see on siuke, ma arvan, et noh, nii on. Nii kirjutasin mis ma kirjutasin siis loegi. Nagu ütles. Peatükk 26 Kambek. Ma ärkan ja ajan end püsti ja ma ei saa aru, kus ma olen ja ma koperdan ja kukun ja vaatan maha ja see on hiiglasuur dildo, nagu rajult suur. Ja selle ümber vedeleb veel igasuguseid vibraatoreid, metallist, kummist kurat teab millest kümneid kui enam-vähem normaalse riista mõõtu. Aga see üks on jäme nagu ma ei tea, mis nagu mu käsivars ja me räägime siin raskejõustik, lasest, üliraskekaalus, Magoban, tagumiku vigastusi just nagu pole. Külmavärin üle selja. Kujuta ette, kui keegi surub sulle selle öösel suhu ja siis pigistab su nina kinni. Lämbud raudselt tõeline Tapparist. Komberdan püsti. Korter on pisike ja armas, ühe magamistoaga, päiksepoolne, magamistoa ukse poikvel. Seal paistab kenade pruunide sassis linadega voodi ja kellelegi võluv sihvakas jalg, hiilin vannituppa. Istun vaikselt potile nagu eit, et mitte väga soristada ja tuikuda laenanud hambarja, varastan natuke hambapastat ja siis loputan end alt pealt ilm välja ja toa uksele seisma. Voodi ühes servas magab marja kõhuli Tekvaid kergelt ta jumaliku selga silitamas. Eeven mustad pikad juuksed padjal hurmalt laiali. Aga voodi teises servas, tekk kaissu keritud on pikk ja kaunis ja noor ja blond, tekikate, õnneks ta jalgevahet, seega kindlasti naine. Ma seisan uksel ja esitan endale väga karme küsimusi oma seksuaalse orientatsiooni kohta, kui magamistoas on kaks kaunitari ja mina magan elutoas põrandavaibal 10 vibraatoriga. Ma ei saa mõistlikke vastuseid ning mulle ei meenu absoluutselt ainustki põhjustega selgitust. Laua kõrval on kaks kastibüügliku šampanjat, üks on enam-vähem tühi, klaaslaual on kokaiinijäljed ja piltpostkaart kahtlaselt viltu. Astun lähemale Roomast tervitustega kaardi alla, aga hunnikus veel vähemalt 10 või 20 grammi kokaiini. Võitlen kahe mõtte vahel. Kas minna kaunitare suudlema või siis teha kokati, otsida üles telefon või valada Klashampi. Tüdrukud võivad oodata, leian oma püksitaskust kaks karpi maani karmiks annaksid sularaha, oh kindlasti mitukümmend 1000 eurot, huh, hulga pangakaardi hotellikaardi. Täiuslik hommik. Lauanurgal seisab šampanjapudel, kus joodud vaid kolmandik, panen selle suule, kulistan rõõmuga vähemalt poole. Tuttav surin kuklas, mis ütleb, et maal on elu. Märkan oma telefoni põrandal laadias, võtan telefoni, vaatan telefoni ja vot sellest ei saa aru, see on täiesti arusaamatu. Võtan kaardi ja 500 eurose vilunud liigutusega jutt kombekas raudselt alla meetri toru ja ninna. Ma neelan šampanjat ja šampanja ka. Mõte, et ma olen siin olnud kolm ööpäeva või kas just siin, aga kuskil ma teen veel kokad, kiiresti trumpi. Avan järgmise pudeli. 15 minuti pärast tean, et olen liiga täis ja liiga Gokkisid pealikuga rääkida, või Rainiga, kes on saatnud smailiga sõnumi, muidugi positsioneerib põrsas või Margareti iga, kes on helistanud kolm korda. Mõtte Margareti paneb mu silmi sulgema, kas täna teen silmad lahti? Ei, mitte täna täna shampanjat, kokat, tüdrukuid? Margaret on oodanud ja ootab natuke veel, jah, on selliseid asju, milleks ka mina pole kohe valmis. Tänases saates rääkis Kaur Kenderi iseseisvuspäevast Janek Kraavi ja Kaur Kender kes luges katkendi ka oma romaanist kambak. Saate panid kokku Maristomba ja Urmas Vadi kõike head ja.