Tere, Beethoveni sõber on jälle siin. Suur pähkel poliitika ja muusika põimumisest viis meid läinud korral üsna sundimatult ja väga kiiresti-Venemaale. Ikka Nõukogude Venemaale, kus kunstiinimestele sai läinud sajandi keskpaigast otsekui maavärinate epitsenter. Kui Lääne-Euroopas hakkas elujärg suure sõja järel tasapisi paranema, said nemad tunda veel põrgute põrgut. Kunila Stalin ei läinud kuigi hästi paljudel. Kes meist ei astuks selles elus valesamme. Mõned neist ei avalda suuremat mõju, teised võivad määrata kõik, mis veel tulekul. Pimedana sündinud inimene ei pruugi mõista kahetsust, mis valdab neid, kes kord valgust näinud ja siis sellest ilma jäänud. Niisamuti on vabaduses sündinud laululindudega, kes puuri sattudes kaotavad nii vabaduse kui satuvad ka mängu kanniks oma peremeeste käes. Aga mis võib neid hinge täita veel siis, kui tuleb endale ikka ja jälle meenutada, et puuri sai pistetud sama hästi kui ise. Kuulajad Beethoveni sõber jõuab Dmitri Šostakovitši järel täna teisegi geeniusest kannataja juurde kelle lugu on iseäralik juba nimelt seetõttu, et temast sai poliitvang pooleldi vabatahtlikult pigem sinisilmsusest kui paratamatu, sest tänase saate keskmes on Sergei Prokofjevi ja tema valikud. Mina olen Märt Treier, head kuulamist. Pole ehk läinud sajandil olnud suurmeeste seas kuulsusetumaid lahkumisi, kui see sai osaks Sergei Prokofjevi üle 20. sajandi ühele nimetama Kamale komponistile äärmiselt andekale loojale kelle teosed olid esietendunud ja publikut vaimustanud nii siin kui sealpool suurt lompi. Oli kätte jõudnud 1953. aasta märtsikuu. Jällegi oli üks ja see sama mees, kes nii paljude andekate loovinimeste elu põrguks teinud järjekordsel suurmehel risti teel ees isegi surnuna. Stalini surm viiendal märtsil suutis veelgi vähendada niigi kahvatut aupaistet mis Prokofjevi neil raskeim pärast sõja-aastail tohtis osaks saada sest surid mõlemad ühel ja selsamal päeval, viiendal märtsil. Keda teist tohtiski neil päevil Nõukogude liidus leinata Ta kui Stalinit. Ühele samale päeval peeti ka Stalini ja Prokofjevi matuseteenistus. Oli laupäev, seitsmes märts Moskva leinas ja inimesed ummistasid tänavaid. Aga Prokofjevi ärasaatmine oli vaikne sündmus viiulivirtuoos Taavi Toistra tõstis oma pilli lõua alla ja mängis lahkunud helilooja mälestuseks viiulisonaadi f-moll. See on seesama muusika. Ametlik teadaanne Prokofjevi lahkumises seisis ajalehes sirp ja vasar alles 27. märtsil kolm nädalat pärast helilooja surma, muide kõrvuti järelhüüde ka Oskar Lutsu-le. Ja ometi oli Prokofjevi erinevalt oma põlvkonna jagu nooremast ametivennast Šostakovitši-st olnud kahe suure sõja vahel vaba kui tuul. Maailm oli teda hinnanud ja tema omakorda hinnanud maailma. Miks lõppes kõik nii otsimaks? Vastuseid tuleb esmalt minna ajas tagasi. 905. aasta Sankt-Peterburg. Ajaloo huvilistel ei ole sugugi keeruline kohe aasta alguses nimetada sündmusi, mis vapustasid kogu Euroopat eesotsas verise pühapäevaga. Need tsaarivõimu nii võimsalt raputanud sündmused ei saanud kuigivõrd minna mööda neistki, kes neil ärevatel aegadel sealsamas üle Euroopa kuulsaks saanud Peterburi konservatooriumis tarkust kogusid. Selles linnas on alati olnud palju eestlasi. Liiatigi veel siis, kui Peterburi oli pealinn eesti aladelegi. Methini sõber on juba põgusalt jälginud Peeter süda Artur Kapi ja Mart Saare Peterburi aastaid ning armastades üle kõige luua suurnimede vahel seoseid, sidemeid. Peab igati vahvaks võimalust alustada nende järjekordse päevavalgele aitamisega siitsamast. Samal 1905. aastal avastasid meie noored kaasmaalased oma õpikaaslaste seast ühe verinoore poisi kes oli konservatooriumi vastuvõetav vaid kolmeteistkümneselt. Mart Saarest maha jäänud juttude põhjal on ju tore teada, et just sama märgilise tähendusega 1905. aasta sündmuste paiku või juhtusse siis veidi hiljem või varem mängis saar, kel nüüdseks vanust juba omajagu üle 24-l käel literatuuri läbi selle sama poisi seri osaga tulevase suure helilooja Sergei Prokofjevi endaga. Prokofjevi oma kodust, Sonzovka mõisast, Ukrainast Peterburi tulnud juba kümneid ja kümneid teoseid portfellis. Heldekene, kui ta ei olnud kümneaastane, tal oli kaks ooperit juba kirjutatud. No need olid küll üks, oli see nelikkann hiiglane ja teine oli vist asustamata saared, aga alla 10 aastane poiss kirjutab kaks ooperit. Noh, see on midagi. Et asusime taas matkama maastikul, kus andeid painutavad karmid poliit. Tuuled palus Beethoveni sõber endale seekord appi ühes isikus suure muusika ja ajaloohuvilise endise ajakirjaniku ja tänase poliitiku Enn Eesmaa kes just hiljaaegu lõpetas järjekordse Prokofjevi-st ja tema ajastust kirjutatud raamatu. Mõtlemisainet on Prokofjevi elus paljugi, nõustub Eesmaa. Iga teos lisab eelmisele midagi. Ja mitte ainult kirjanduslikku portreed. 80.-te lõpusirgel said huvilised meiegi mail esmakordselt näha David põunally kümnendi algul valminud tüki meistriklass mis lihtsustatult seisnes Šostakovitši, Prokofjevi mõnitamises, mõnitajaiks Stalini ja Ždanovi. Tegu on selle sama tükiga, mis meilgi lavalt ja seejärel teleekraanilt nähtud Stalini osas. Tõnu Kark Prokofjevi na, Eero Spriit. Mina lugesin seda ja, ja iga natukese aja pärast mõtlesin, et et on see tõesti võimalik, et kas, kas, kas tõesti niimoodi oli. Kas ta täpselt nii oli, aga, aga suhteliselt ja, ja põhimõtteliselt oli see kindlasti nii, sellepärast et see võimu kumine kunsti ja muusikasse ma toon ainult ühe näite. Mul lisa kunagi esines üsna palju ja nad pidid alati oma rekordit Ivari kinnitama. Noh ütleme teatud organisatsioonis. Ma ei mõtle antud juhul üldsegi mitte julgeolekut, vaid need inimesed, kes mõtlesid nii-öelda õigesti, olid igal pool. Ja isa tahtis esitada Artur Kapi imeilusat romanss metsateel. Ja nüüd kujutate, vastuväide oli selles. Aga miks te uitate metsas üksinda, kas teil on kellelegiga kohtumine kokku lepitud, see oli aeg, kus oli veel palju metsavendi, see oli see tagapõhimets, oli kahtlane mets, oli kahtlane, et mis asja te, mis asja te lähete, nõukogude inimene, äkki lähete metsa huvitama? Selle peale saab tulla ainult haige aju. Noor Prokofjevi voli saanud Peterburi konservatooriumis õpetajaid pea ühesuguse hinnangu. Äärmiselt andekas, aga lootusetult enesekindel. Põlvkondade konflikt avanes pea viivitamata. Prokofjevi teooria õpetaja Anatoli Ljadov ei suvatsenud oma verinoorele õpilasele eales ainsamatki head hinnet panna. Mõistnud seda ei pingutanud ülemääraga õpilane ise, kirjutades oma päevikusse. Leadovile ma oma teoseid ei näitaks. Leader seisab kõvasti vana rahuliku muusika eest ja kõige hinnalisemaks peab head häältejuhtimist ning järgnevust loogilisust. Aga uue muusika huvitavate järgnevustega sõimab ta maapõhja. Minu viimased asjad just sinna kuulavadki, nii et eelistan neid parem üldse mitte näidata. Prokofjevi teine õpetaja, samuti konservatiivse suhtumise ja üksnes heaga alalise joone hoidja. Helilooja Aleksandr Klaazonov, kes oligi pannud Serioosa emale südamele poiss viivitamatult Peterburi toimetada sai hiljem välja tormata nii eksamilt kui kontserdilt, kus Prokofjevi oma loomingut esitles oma elu ja vahe juhtumised otse piinliku hoolega kirja pannud Prokofjevi ei jätnud seda viimasedki Klaazonovi sammumas küüdi süüdi ettekandel tähelepanuta. Elisas päevikusse lühikese sapise märkuse. Näljus nii endast kui saalist Peterburi konservatooriumi jõudis Prokofjevi lõpetada lausa kaks korda. Esimest korda oli ta seda teinud heliloojana. Nüüd oli käes aeg tõestada ainult dirigendi ja pianistina. 22. aprillil 1914, kolm kuud enne esimese ilmasõja puhkemist mängis nüüd juba 23 aastane Prokofjevi lõpueksamil oma esimest klaverikontserti ja suutis jätta komisjonile parima mulje kõigist. Seda saavutust tuleb osata imetleda, sest lõpetajaid ei olnud 10 20, vaid 120. Ja ei olnud seega tühipaljas rebimine esikoha pärast. Võitjale oli oodata midagi üpris hinnalist. Igal aastal oli Schröderi klaverivabrik parimale pianistide välja pannud uhiuue pilli. Nüüd kuuluski see prakofjevile. Aastaid varem muide oli samasugune au osaks saanud ka ühele eestlasele Artur lemmale. 1918. aastal lahkus Sergei Prokofjevi kodumaalt jõudis Ameerika ühendriikidesse aasta varem. Veel enne oktoobrirevolutsiooni oli sama teinud nimekaim Sergei Rahmaninovi. Rahmaninovi jäi Ameerikasse surmani aastal 1943, ent Prokofjevi tuli tagasi. Nendes raamatutes, mida ma olen lugenud, ma ausalt öeldes ei ole tuvastanud Al sellist noh, väga suurt kodumaa igatsust, nagu oli näiteks panin abil, kes, kes oli lausa haige ja me ju teame, et rahaninov võõrsil olles peaaegu midagi kirjutada. Prokofjevi puhul seda öelda ei saa, samas selles külas, kus ta sündis ja, ja väga palju aastaid ka elas oli muidugi idülliline, see loodus ja jälle võrreldes Rahmaninovi-ga. Kohveri lapsepõlv oli ju väga ilus. Ema õpetas talle klaverit, isa õpetas malemängu ja, ja mõlemaid ta harrastas kuni kuni kõrge vanuseni need tõenäoliselt ikkagi see, see soov tulla tagasi ja teine asi ei, muidugi ja mis on juba hoopis ebameeldiv on see, et, et nõukogude tegelinskid lihtsalt petsid teda ja, ja kutsusid ta nõukogude liitu makstes häid honorar sellel ajal, kui ta välismaal kirjutas ja, ja ta tegi ka tellimustöid. Ja niipea kui ta tuli nõukogude liitu tagasi, siis pandi tema välismaal kirjutatud muusika pandi ju täielikult põlu alla, nii et ühesõnaga siis langesid maskid. Selline korüfee ja geenius nagu Prokofjevi tegelikult meelitati, Venemaale ta elas, siis ta tuligi Klubi tänavale, talle anti riigi poolt korter ja uus auto. Meelitamine petmine, korter ja auto. Kas see oli see, mida Prokofjevi vajas või oli veel põhjusi? Küsimus, miks Prokofjevi ikkagi Stalini Nõukogude Liitu naasis on huvitanud paljusid. Samal teemal võttis näiteks mõne aasta eest arutleda ka Tiia Järg kes on ühtviisi põhjalikult süvenenud nii Dmitri Šostakovitši kui Sergei Prokofjevi ellu. Harjunud elama laialt ja vaba kodanikuna oli tagasitulek Prokofjevi le ebamugav komplitseeritud ja probleeme tekitav. Miks ta ikkagi tagasi tuli? Kas on tõeline põhjus lootuses, et heliloojana ei suuda konkureerida Euroopa kolleegidega nii-öelda esireas? Helikeele intensiivse uuenemise ajastul võiks olla see vägagi kaalukas argument. Mõelgem Prokofjevi kaasaegsete peale hindiumit. Uus Viini koolkond, parto, kõnelemata prantslastest, Rahmaninovi pianistina oli maailma Stravinski heliloojana meister ja kõige uuendusmeelsem Venemaal oli tõusnud esile Prokofjevi vist 15 aastat noorem Šostakovitši ja süsteemi suletusest hoolimata tuntud mängitav helilooja Läänes muide kontsertpianistina läbi löönud ka rahvusvahelisemaks plaanis, niipalju kui tal seda lubada. Pärast lahkumist kodumaalt naasis Prokofjevi esimest korda Nõukogude liitu juba 1927. aastal siis küll veel külalisena. Sündmus see tingimata oli, sest Prokofjevi oli vabas maailmas juba jõudnud saada maailmanimega looja suuremaid elus olevaid komponiste suurimate seas. Kas Stalini plaan Prokofjevi Nõukogude Liitu meelitada küpses juba nüüd? Troofini sõber rändas ringi mööda raadio heliarhiivi ja leidis kirjelduse sellestki sündmusest. 1961. aastal. Vaid kaheksa aastat pärast Prokofjevi surma, helilooja 70. sünniaastapäeval jõudis Raadios eetrisse kaheosaline portreesaade. Venemaalt eemal oldud perioodi vaadeldi selles mõne lausega. Küll on saanud ohtralt kirjeldavat eetriruumi. Prokofjevi naasmine. Ülevoolav sai juba seesama 1927. aasta külaskäik Nõukogude Liitu. Esmalt selle südamesse Moskvasse, edasi mujalegi. Elfriede Ilvese ajastutruu. Võite endale ette kujutada minu erutuse ja vaimustuse suurust. Mind viidi autosse metropoli, kuhu tulid õige peaga minu vanad sõbrad, njaskovski, assaaghjev, terranovski ja teised. Ja kui ma saabusin oma helitööde kontserdi proovile, kuulsin saalile lähenedes tuttavaid helisid. See oli marss kolmest apelsinist, millega mind pidulikult vastu või. Sõitsin Leningradi, kus vastuvõtt kujunes veelgi soojemaks. Kontsertide vaheajal uitasin mööda tänavaid ja kanaliäärseid, meenutades hellusega linna, kus olin veetnud nii palju aastaid. Noored Leningradi heliloojad tutvustasid mind oma töödega lilledest. Mulle eriti meeldis Šostakovitši esimene klaverisonaat. Peale Leningradi andsin kontserte Harkovis, Kiievis, Odessas, veel kord Moskvas ning algaski sõit Pariisi. Viis aastat hiljem pöördus Sergei Prokofjevi tagasi kodumaale ning seekord juba alatiseks. Helilooja ellu, murdis sisse uus ajastu. Ja see oli just see nii-öelda kahe näoline kultuuripoliitika, talle tehti, tehti võimalusi. Ja see muuhulgas tõi ka väga palju kadedust, isegi kavalevski on tema kohta öelnud vägagi halvasti ja, ja, ja samas õhkas, et jumal, ta sai järjekordse Stalini preemia, lõppkokkuvõttes said need isegi kuus ja siis tuli 50.-te aastate lõpus tuli ka veel Lenini preemia, nii et ühest küljest nagu paitati ja teisest Poolt KOHE tutistati. Aga noh, natukene mäletades seda, seda õhkkonda, mis nõukogude liidus oli ja veel natuke juurde mõeldes, mis ta võis olla nendel aastatel Venemaal ja Moskvas, siis ma arvan, et lihtsalt võeti vastu otsus, et meelitame see mees tagasi nõukogude liitu ja siis võtame ta raudselt haardesse ja täpselt nii läkski. Naasnudki 30.-te alul alaliselt Nõukogude Liitu sai Prokofjevi mõneks ajaks iseäralikku positsiooni, mis kodumaa külge aheldatud kolleegid mõistagi kadedaks tegi. Mitme aasta vältel ei keelata Prokofjevi kodumaalt ära käia. Helilooja kasutaski seda võimalust ja jõudis 1934. aastal eestissegi. Siis, kui käis Prokofjevi Tallinnas ja Tartus mängimas ja nende kahe kontserdi ajal oli seal üks isegi esiettekanne, nii et, et selles mõttes progo läbi tasandil vähemalt täitsa ajalooline õhtu. Siis kirjutasid ju nii mõnedki tollased mehed isegi näiteks Artur Lemba, kes üldiselt, et noh, niimoodi on teada, et ta seda uuelaadset muusikat nii väga ei armastanud, aga Prokofjevi puhul tõsi ta küll, esines seal pianistina mängides küll oma asju aga ka Tubin kirjutas väga hästi tema kohta ja nii edasi. Prokofjevi oli toona ju veel maailmamees, see kuvand kumas selgesti läbi ka Eduard Tubina kirjutises toonases Postimehe lehenumbris. Sergei Prokofjevi on üks neist vähestest, kes seisavad tänapäeva muusikamaailma esirinnas. Kellele on lahti kõigi Euroopa ja Ameerika suurlinnade kontserdilavad ja kellele igal pool publiku kõige suurem poolehoid osaks saab. Tema muusika on julge, elav ja haarav. Kogu loomingust käib punase joonena läbi pisut irooniline, veidi sarkastiline Gioon, kuid see esineb alati tervendavalt ja naabrilt. Temas on kokku sulanud Vene ürgjõud Lääne-Euroopa kultuuriga. Arvustused lubavad järeldada, et Prokofjevi kontserdil tema enda muusikas said siinmail populaarsed. Et mis tähelepanu äratas, oli helilooja enese vaikide pigem endassesulgunud olek mis tegi otsemorniks mõnegi, kes täis parimaid kavatsusi lootis suure heliloojaga vestlust arendada oli Prokofjevi selline oma loomult Polnud, tal ehk kombeks inimestega suhelda või viisakas olla. Ilmselt oli ta ja seda on ka räägitud, et ta oli impulsiivne inimene on ju teada, et ta sageli kirjutas Prokofjevi niimoodi, et jättis vahele kõik vokaalid ainult konsonandid, mis viitab sellele, et noh, et hästi kiire edasiminek. Ma ei ole veel kohanud sellist inimest, kes on mäletanud, et Prokofjevi oleks olnud nii-öelda noh, ebameeldiv natuur, vastupidi tema kohta on kirjutatud, et, et on, alati oli abivalmis. Kuidas klapib aga selline kirjeldusmehega, kes siinsamas Tallinnas mõnelegi austele oma vaikimise ja eemalehoidmisega kaunis ebasõbraliku mulje jättis? Üks neist, kellele Prokofjevi käitumine tuska valmistas, oli Roman Matson. Legend Roman Matsav, kelle Beethoveni sõber eelmise saate viimastel minutitel seoses Šostakovitši pärandiga mängu tõi. Oli see ju suuresti Matsovi teene pärast Šostakovitši teoste ettekandeid Moskvas ja Leningradis need nimelt Tallinnas ette kanti. Mats käis heliloojaga tihedalt, läbija mõistis mõndagi sellest, milline side oli Šostakovitši võimudega. Kui helilooja sattus Stalini tahtel ebasoosingusse, püüdiski Matsav tema teoseid meie mail võimalikult palju esitada arvestusega, et kui keskvõim need kalevi alla sätib, jääks alles vähemalt Tallinnas salvestatud koopia. See aga tähendas, et matsu hoidis enese lähedal kõike, mis salvestatud sai ning muutus aga ühtlasi Šostakovitši pärandi hoidjaks ja varjajaks. Lisaks on tänu 80 nelja-aastaseks elanud ja 2001. aastal meie seast lahkunud Matsavile alles arhiiv teisteski väärtuslikest dokumentidest, mis samuti Šostakovitši enesega seotud. Pool aastat enne surma jõudis president Lennart Meri talle määrata valgetähe kolmanda klassi teenetemärgi. Ajaloole otsa vaadates näib, et Matsav hoidis sama joonud ka Prokofjevi ka. Näiteks veidi vähem kui aasta pärast Prokofjevi seitsmenda väidetavalt Stalini legi meeldinud sümfoonia esiettekannet Moskvas jõudisemat Savi juhatusel Tallinna. Oma hinnangu Prokofjevi kohta, mis ei sootuks erinev Šostakovitši-ist vallas, mõtlesin välja üheksakümnendatel ajakirjale teater muusika kino antud intervjuus. Tehisjutus muuhulgas selge viite Prokofjevi kolmekümnendatel aset leidnud külaskäigule Estonia kontserdisaali Tallinnas. Ma pole vist tema suhtes kuigi taktiline ka õrn, kuigi Prokofjevi on ju sajandi üks kuulsamaid heliloojaid, aga tema kui isiksuse vastu oma kahjuks sümpaatiat ei tunne. Ta oli äärmiselt egotsentriline, suurt muusikut, niisugune joon ei kaunistab mulle puutusse silma juba nooruses pärast tema sooloõhtut Estonias kui ta ei võta lühikeseks tervituseks vastu ühtki siinset vene immigranti, kelle seas oli mitmeid häid tuttavaid ühistest Pariisi aastatest. Need kontserdi siiralt vaimustunud inimesed, ta mängis enda muusikat, said väga haiget. Vahest ei arvestanud Matsov küllalt olustiku ja asjaoludega, mis tegid Prokofjevi Nõukogude Liidust väljasõidu üle pea võimalikuks. Nii oletab muusikaajaloolane ja kriitik Ivalo Randalu mõtlemist väärt need asjaolud joon. Sest miks pidi nii avala hingega ja sõbralik inimene sulguma pärast kontserti esinejate tuppa ega lahkunudki sealt enne, kui lahkute ühes saatjaskonnaga juba kontserdimajast? Kas juba toona, 1934. aastal, kui repressioonid nõukogude maal tasahilju taas algasid võis ka Prokofjevi tunda hirmu, ehkki mitte veel samasugust kui seda tundi Šostakovitši mõned aastad hiljem. Väga võimalik, väga võimalik, kuigi rohkem, võib-olla isegi mõnevõrra rohkem siiski see võis olla muidugi ka ja tõenäoliselt oligi hirmust tingitud. Ta kirjutas ju selliseid teoseid, mis olid noh, nii väga, väga punased ja mis olid selles mõttes täiesti tellimusteosed, seal oli isegi ju midagi, mis oli seotud kommunistliku partei manifesti ka siis oli tal ju see oktoobri 20.-ks aastapäevaks mingisugune süüt. Ma olen ikka vahest mõelnud, miks miks ostakovitš ütles Prokofjevi kohta kuskilt ma lugesin, et Prokofjevi oli pardihing. Et kas see oli kompliment või kriitika. Aga noh, nii ta ütles jaa. Tähendas see siis, mida tähendas, aga kas nüüd vaid aasta pärast Prokofjevi otsust naastu Nõukogude Liitu oligi Stalin saavutanud oma eesmärgi. Stalin, tema suhtus muusikasse võib-olla olemata jälle mingisugune tema asjatundja, tõenäoliselt emotsionaalselt meeldib, ei meeldi kogu lugu, et mõni asi talle kindlasti meeldis, aga talle kindlasti meeldis see, et selline noh, üldtunnustatud mees nagu Prokofjevi saaks meelitada Nõukogude Liitu ja siis me saame juba teha temaga, mis me tahame. 1936. aastal valmis Prokofjevi teos, mis on jäänud tänaseni Takkijana kinni, kõigi endast lugupidavate ooperi- ja balletimajade repertuaari. Ballett Romeo ja Julia. Omamoodi on see vene balletiloos üks piinlik peatükk. Paljude meelest ei ole Prokov kirjutanud paremat muusikat, et kui on see siin. Ja ehkki teos oli mõistagi kavandatud välja tuua nõukogude maal, ometi see nii ei läinud. Kui raskelt läksid Prokofjevi teosed, ütleme kasvõi näiteks teatris Roomeo ja Juulia Moskva suur teater tellis selle balleti ja siis tuli välja ja nad ütlesid, et, et see ei ole üldse tantsitav ja sellepärast põrnoos toimus balleti esietendust. Miks siis nõnda? Miks jõudis see 1936. aastal valminud teos esimest korda lavale alles prognoos 38. aasta detsembris? Muusikat teadlane Tiia Järg tähendab, et paljud Prokofjevi ainelised kirjatükid väldivad seda fakti. Mõned Venemaal ilmunud väljaanded hiilivad kõrvale ka kodumaise esiettekande kuupäevast. Sedavõrd piinlik. Järg jätkab, kuigi sümfoonilised sviidid balleti muusikast kanti, et varem toimus Roomeo ja Juulia kodumaine esiettekanne alles 11. jaanuaril 1940. aastal Leningradis Kirovi-nimelises ooperi- ja balletiteatris. Peaosades Galina Ulanova ja Konstantin Sergejev. Ulanova ja tema kolleegide jaoks kõlas Prokofjevi muusika algul üsna võõrastavalt. Kuulsaks sai esiettekandele järgnenud koosviibimisel Ulanowotoost, mis parafraseeris Shakespeari tragöödia lõpuridu. Mis vene keeles oli, et niiet Powestypeczalnõie nast Sweet ja muusika prakofjeva paljeete nendesse aegadesse ekspiri laenates väga raskesti tõlgitav eesti keelde, aga, aga kes aru said, need kindlasti nautisid selle omamoodi vaimukas, kuigi küüniline ja lapsik. Tõlkida on neid ridu siiski püütud, kõlada võiks umbes nii. Vabandame juba ette, et heakõlaline Riin puudu jääb. Ei ole loost küll kuuldud kurvemast kui on Prokofjevi balletimuusika. Siin on üks neid väheseid õnnekilde noorte õnnetute armastajate vahel mis sellest maailmast odavamast või tantsitamatus balletist, nagu neil kolmekümnendatel nõukogude maal autorile selgeks teha püüti. Vastu vaatab Roomeo ja Juulia ja suur armastus ning ühtlasi paras pähkel puremiseks neile, kes Prokofjevi muusikas üksnes maskuliinseid raudsel meetrumi ratsutama ei tea. Sõjakaid jooni näevad. Prokofjevi elu viimane kahekümneaastane eluperiood Nõukogude Liidu kodanikuna sai keeruline ja mida aasta edasi, seda keerulisem. Prokofjevi kirjutas kaheksa ooperit. Neist nelja ei näinud ta laval ise kunagi isegi mõni punateose jõudnud tema eluajal sinna. Võtame või kantaadi oktoobri 20.-ks aastapäevaks. Kui see viimane kurioosumina kõrvale jätta võib põhjusi, miks teostele lavaõigust ei anta, otsida kõikjalt. Noh, ütleme niimoodi, et eks nende nende kultuuritegelaste hulgas oli ju ka suhteliselt haiglasajuga inimesi, et seal võis olla mingisugune väga konjunktuur, tne põhjus. Teine võimalus on see, et, et miks Prokofjevi ei leia tänaval tavatemaatikast ütleme teoseid, millele kirjutada muusi, miks ta peaks Shakespeari minema Taani kirjutanud Kotsi teose ainetel, nii et küllaltki paljud tema, tema teosed on, on nii-öelda alla Sheridani ainetel ja nii edasi? Raske on öelda, sest see on suhteliselt noh, nii-öelda normaalse mõistusega inimene ei saa kõikidest nendest nüanssidest aru, mis tollal võis olla, kuid ma ei vähendaks siiski ka tema teatud kolleegide tagant nii-öelda utsitamist. Stalin alguses kaitses Prokofjevi, räägitakse isegi seda, et esimesed repressioonid läksid sellepärast just mööda, et, et Stalin isiklikult teda kaitses. Aga pärast jäljadele mõnedki asjad ei meeldinud ja nii imelik, kui see ka ei olnud, isegi see jutustus tõelisest inimesest ei olevat staaliline meeldinud. Tont teab mille pärast siis. Teised Prokofjevi tööd tabasid punast märklauda paremini. Ilma punatemaatika otseselt oleks esile kerkivadki. Nüüd tuleb Rahmaninovi Prokofjevi järel juttu tuua kolmaski Sergei. 1937. aastal sai filmilavastaja Sergei Einstein võimudelt ülesande luua Venemaa kaugemale sõjalisele ajaloole viitav sõjalis-patriootliku suunitlusega film. Isegi pealkiri oli ette antud, Russ. See viimane küll nii ei jäänud. Filmimuusika kirjutamine usaldati Prokofjevi-ile. Einstein oli nagu Prokov saanud suure maailma õhku hingata, end mujalgi teostada ja sattunud samal põhjusel Nõukogude kodumaal üks vahekolleegide põlu alla. Küll oli ta õppinud heli filmindust Hollywoodis filminud Mehhikos. Olnud nüüd ülesande selline film vändata, keskendub Weissenstein oma tähelepanu sander Nevskile. Et aega filmi valmistamiseks on imevähe kõigest viis kuud asub Stein viivitamatult läbi uurima vanu kroonikaid. Käib läbi kõik sündmuspaigad, muidugi ka Peipsi-äärse on kuulsamaid seiku neist muistsetest aegadest seotud jäälahinguga. Peipsil. Et aega on vähe, ei saa režissöör riskida ilmadega sel talvel kipubki päikeselist ilma nappima ja Einstein teeb julge ja pooleldi hullumeelse otsuse. Film tuleb vändata Mosfilmi võtteplatsil. Kesksuveajaloolane Hillar Parlamendis on meenutanud kirsiaedade maharaiumist, et muuta maastik tasaseks silmapiirini laotavaks väljaks plats asfalteeriti. Seejärel muudeti see kriidi nafta ja vedela klaasi abil Peipsi jääväljaks. Need algasid juunis, operaatorid olid väga rahul, näitlejad aga hoopiski mitte, sest filmis oli ju talv ja seega oli kõik mähitud talveriietesse. Vanadelt fotodelt on näha käidžhteini, kes kõnnib võtteplatsil ringi, peas Mehhikost toodud troopikakiiver. Ka selle filmiga ja selle teosega oli Prokofferyl ja reisinud Steiner oli probleeme, sest mäletatavasti olid just Saksamaa ja Nõukogude Liidu suhted ülihead vahepeal. Siiamaani on selline legend, et kui sakslased siis lõpuks ründasid siis Stalin esialgu ei tahtnud seda üldse uskuda, et kuidas on see võimalik, me oleme parimad sõbrad. Nii et, et tõenäoliselt oli ka keegi tempereerija, kes ütles, et ärge nüüd seda saksa teemat ka liiga teravalt võtke. Ja kui on tegemist, ütleme loojanatuuriga see käis küll rohkem ilmselt Einsteini suhtes, muusika natukene teiste reeglite kohaselt. Ja ta tõenäoliselt mõnegi teosega kirjutas sellepärast et ta tundis Et nad on tarvis ja peab tegema. Jäälahingut kujutav võitlusstseen sai arvatavasti selle hetke kinoajaloo pikim. See kestis tervelt 37 minutit. Aegu hiljem müüriseisus, teine, et seda tulnuks tublisti kärpida, kuid montaažiaega lihtsalt ei jagunud. Vaid nii suudeti jääda filmi valmimiseks ette nähtud viie kuu raamesse. Novembris 1938 vaatas filmi oma suvilas läbiga Stalin. Film meeldis talle. Esimesel detsembril lubati see nõukogude maal ekraanile. See oli teine tõrjuv. Juba mõned kuud hiljem oli tema päralt Lenini orden kaks aastat hiljem esimese järgu Stalini preemia, millega kaasnes omal ajal suur summa raha. Ajaloolane Hillar Palamets on oma uurimistöö abil aidanud ka kirjeldada, milliseid mõtteid mõlgutas selle loomingulise võrrandi kallal Sergei Prokofjevi propagandafilmi Aleksander Nevski muusika looja. Kohver tahtis alguses kasutada 13. sajandi originaalmuusikat, see oli suures osas kirikumuusika kõla, on üks, kuigi vastuvõetavalt publikule. Siis ta stiliseeris lõi sellise saatemuusika, mis vastas 20. sajandi vaataja kujutlustele, sellest kaugest ajast lahingu kõige otsustavamalt hetkel asendati muusika naturaalsete müradega relvadeta lärin, karjatused, hobuste hirv, nomine. Kõik see sulas jälle muusikaks üle. Filmi sõjalis-propagandistlik mõju oli tugev, lisapalamets kõlama pidi jääma jäigi Aleksander Nevski lause, kes meie peale mõõgaga tuleb, see mõõga läbi ka hukkub. Sõnum vaatajatele olge valmis. Suur sõda on lähenemas. Prokofjevi elu on sedavõrd põnev, et ma imestan siiamaani, miks ei ole tehtud sellest veel film. Omamoodi, ja tõesti, milline lähtemoment filmistsenaariumiks võiks saada ainuüksi Prokofjevi matustest. Oma vahetuid mälestusi on jaganud ka eestlased Ester Mägi, Viilma, Paal maja, Veljo Tormis. Nad isegi kirjeldavad, ma olen lugenud seda, kuidas nad sinna pääsesite, just kuna Stalin oli surnud, siis oli juba blokeeritud ja Prokofjevi elas kesklinnas, kuid õnneks mitte selles kõige-kõige kesksamas, et nad siiski või pääsesid ja on meenutanud, et nad isegi ronisid autode alt läbi suurte kruusaautode alt, et et pääseda. Nad nägid siis Prokofjevi, kes oli oli veel oma kodus ja nad nägid seda lahkunut. Prokofjevi oli lahkunud poliitilise põlualusena repressioonidest said ehk karmimalt Geoza, tema lähedased, näiteks helilooja, esimene hispaanlane staabi kaasa. Kui Prokofjevi tulid suured sekeldused, siis lõppes sellega, et tema esimene abikaasa viidi ju lausa asumisele, ta oli komi saali ja pärast oli veel kuskil mujal, kuigi ta jah, elas kauem kui see tema teine abikaasa, kellega ta abiellus. Samast 60.-te alguses kõlanud raadiosaates saame Elfriide Ilves optimistlikust ettekandest viite ka Prokofjevi kümnetele sidemetele inimestega eri valdkonnist ja ühtlasi väita selle kohta, kui palavalt nõukogude maal Prokofjevi armastati. Sergei Prokofjevi kui inimese ja kunstniku kirjeldamatu võlu lähendas teda mitte üksnes Nõukogude muusikategelastele kellega heliloojad sidus tema avar tööpõld vaid inimestega kõige erinevamates elualadelt. Tema sõprade hulka kuulusid kirjanikud, kunstnikud, näitlejad, arstid, maletajad. Paljud neist on pannud kirja üksikuid mälestuskilde, mis aitavad heita pilku armastatud helilooja elule ja tegevusele. Edendades tunnet, nagu oleksime olnud meiegi tema ta isiklikult tuttavad. Sõnad ja tegelikkus. Need ei ole nõukogude maal liiga sageli kokku käinud. Jaa, hämmastuseks lugesin, et Moskva konservatooriumis lükati tagasi ühe mehe väitekiri, kes kirjutas Prokofjevi muusik kast nii-öelda teoreetilises plaanis ja see oli 60.-te aastate keskel. Ta sai lõpuks selle töö kaitstus 70.-te aastate keskel. Ehk palju-palju hiljem kui valmis omaaegne ülistav saatesari. Tänaseks on meie aeg otsas, tänusõnad abi eest, Enn Eesmaale. Tsitaadid Toomas Lõhmuste hooleks. Saate sidus kokku Märt Treier. Kuulmiseni.