Nii võib lõikuda neegrid, maalida helkur ja nii, kuidas keegi tahtis? Mina tegin terve elu endast, Ma saan teie pildina. Ja see on nüüd siis? Ma võin tunnelid jutustada siin, mis siin on? Siin siin oli nagu mustvalgel see minu pilk. Ja siis ma hakkasin kusagilt pihta, 53.-st, siis kui ma õppisingi kehakultuuris Tartus siin ma hüppan seitsme poole meetri pealt siis meil oli v pidu seal siis kus kohta tõika käri Käärikule, Käärikul ja siin on võinud. Ja, ja siin on mu tudengipilk. Ja siin me abiellusime, kavus kaks paari korraga, aga ma mäletan jah, seda pärast meie mõlemate lapsed siin. Ja, ja siis siin on nüüd rolli pildid Sänni Tallodollist. Kirbu kirmetisest targast neitsist Tuhkatriinu üks minu suuremaid rollis Tomsoier. Kutse mõrva, vale lumekuninganna siis olin ma siis nii lumekuninganna kui ka mööblipealik, sest nad laval omavahel nagu kokku ei puutu üldse. Kus ma siis tegin ka liikumise ja, ja panin kokku tantsurühma ja õpetasin need tantsud ja mängisin ise siis Winnyfreid. See on üks esimesi rolle Xulja ja noh, muidugi siin ei ole kõike. Siin on Eva-Lotta Kalle Blomkvist, Kalle Blomkvist dist ja siin oli üks väga raske muusikale, aga väga huvitav muusikal Billy Jack'i lugu ja ja noh, kõik ei mahtunud. Ja meie lemmikkoer lehekene suri täpselt nädal pärast abikaasat. Tema ei elanud üle seda oma sõbra kaotust. Nii et siin on jah. Niimoodi pisikene ülevaade. Ja see on nüüd siis? See on, see on lisa kohvik, kui on täismaja ja kui on kahes saalis etendus. Aga praegu need on jäänud siia, meil oli ju see aastapäeva jama. Nii, aga istungi sisse hilja ministriga juhade. Ta kolistab, jah, aga nad on niimoodi praegu koristavad ära saa. Orkestriga seal olid ilusad sohvad, istume kuskile saba peale. Või lähme veel kõrgemale, siin olid minu meelest siin koridoris olid, olid sohvad kusagil, ah. Siin oli Akesse Kuna silansiti sind tädike ja kuna õhtul on kaks etendust, siis selleks ajaks peaks see kõik olema ja täna õhtul on kaks tähendust ja oskab homme ei ole midagi. Võimeline rõduga. Kasuka ja siis saame rahulikumalt. Lõpuks ta meie partei lagunes nii ära, et seda ei olnud võimalik enam. Restaureerida ta oleks siis päriselt ära lagunenud ja siis sellepärast siis panni siia vaid kahte. Päästa veel, mis päästa annab. Koidula jaga. Kutsutakse Buuria linna kohal. Fooria linnaks. Nüüd me oleme juba Pärnu teatris mõnda aega ringi käinud ja ja mind juhendab ja majan juttu kauaaegse Pärnu Endla teatri näitleja jagardiga tere päevast, rebäevas. Eha Kard oli väga kaua aega näitleja Pärnu teatris ja, aga teatris olete tegev siiamaani? Jah, ikka minu esima, tegin oma esimese rolli Pärnu teatris 1960. aastal. Ma lõpetasin Tartus Ülikooli 57, siis oli sundmääramine ja ülikoolis õppisite, õppisin kehakultuuri. Ja see sundmääramine oli ja meil oli kursusel Te komsomoli. Ja meie jäime siis nagu reas kaheks viimaseks, need kõik paremad kohad valiti ära. Teine oli Veljo Kaalep. Tema saigi sõudetreeneriks Pärnus, seal oli Pärnu poiss. Aga minule jäi Tõstamaa keskkool. Ma ei teadnudki, kus üldse asub, läksin Rüütli tänavale praegusele Rüütli tänavale Tartus ja siis seal oli sidekontoris, oli suur Eesti kaart ja siis leidsin, et see on Pärnu maan. Ja siis ma olin seal kolm sundaastat ära. See oli kohe selline nõudmine. Võimlemisõpetaja võimlemisõpetaja ja esimene eriharidusega võimlemise õpetaja üldse Tõstamaal. Võimlat ei olnud, see praegune ilus saal, kus tehakse suvel etendusi, seal olid siis tunnid. Kaks petrooli lampi oli aknalaual, elektrit ei olnud, esimene aasta ja kahel pool saali olid siis uksed, klassiuksed, nii et kui tunni ajal, kas pall läks vastu või või natukene suuremat häält tegime, siis tulid kurjad õpetajad ukse peale, vaatasid meid, et kuulge, aitab neid, me tahame oma tundi ka teha. Ja hiljem oli siis tuli elekter. Nii et hommikul kell kaheksa tuli õhtul pool 11 anti märku, siis võeti jälle elekter, kolmandal aastal siis tuli juba üldelektrit, raci läks lihtsamalt. Aga ma olin kõik ikka ilusasti oma kolm aastat seal ära. Tol ajal anti õpetajale Antiga korteri elamine ja kuidas oli siis oli ka nii-öelda prii ülalpidamine või kuidas asi oli? No algul ma pidin minema ühte eramajja elama. Aga me jõudsime kohale õhtul hilja. Pime oli ja meid ei lastud sinna sisse. Tere, rahvas ei lasknud lihtsalt sisse ja pärast tulid siis öelnud niimoodi, et vaatasime auto, tuled olid peal ja nii noor ja ilus naine. Siis hakkavad need poisid siin käima, neil pole üldse rahu enam majas. Ja siis ma olin esimese olin siis direktori juures. Järgmisel päeval siis ma sain ühte eramajja, niimoodi oli köögist tehtud üks pisikene tuba, kuus siis oli, toodi mulle siis kusagilt küla pealt voodi, selle ma vedasin öösel õue, sest see oli paksult lutikaid täis. Esimese seal magasin siis põrandal, järgmine päev siis pererahvas valas petrooli ka aias selle reformi üle, põletas ära, pani siis nelin kasepakku otste alla ja siis sinna pandi see reform peale, see oli siis minu voodi ja tuba sai niimoodi kütet köögis, võtsin pliidi lauad ära, siis panin ahjupuud ja siis tule põlema ja niisugune see hea koht oli kuskil 50 meetrit majast eemal. Vesi oli kaevus ja seal ma olin siis kolm aastat niimoodi. Ja kuu ühiskuuekümnendal aastal toodi mind üle Pärnu spordikooli ise avaldasite soovi ja neil oli tarvis sportvõimlemise treenerit ja Koidula koolis oli õpetajat vaja ja siis ma olin niimoodi, olin spordikoolis ja andsin siis Koidula koolis ka ühe aasta, aga siis ma loobusin. Sest ma ei töötand kommunistlikule. Seda öeldi, vaban teie vaadake panax tagasi. Tuleme nüüd korraks tagasi teie lapsepõlve juurde, kust te pärit olete ise? Mina olen mulk-mulk ja mina olen pärite helmes. See on seal 30 kilomeetrit Valgast palga ja siis seal oli helme. Tali vanasti kodumajanduskool, hiljem mehhaniseerimiskool ja ma ema mind suusatas ja ema oli seal, selles koolis oli kokaks ja elasime keldrisse, seal on suur mõisaloss, üleval olid klassid ja siis me elasime siis kööktuba, oli paksud müürid ja kõik hallitas, ma mäletan, et kingad läksid ka roheliseks ja, ja see hea koht oli veel kaugemal, kuskil 100 meetrit eemal oli üks puulobudik siis oli küll õudne ja nii olin ma seal terve selle keskkooli ja. Aga käisin ma tõrva, keskkoolis. Aga alustasin ma päris kooliteed. Suurus, see on ka Valgar rajoonis üks väike kool oli seal väga ilusa järve kaldal, aga siis tuli kaks aastat, ma käisin saksa ajal koolis isegi õppisin usuõpetust kaks aastat ja siis tuli sõda. Ja siis me hakkasime nagu ema oli seal talus nagu noh, teenija ja siis hakkasime ja eest hobusega ära sõitma, see oleks võimalik, aga no kõik tol ajal tegid. Ja siis me ei jõudnud kaugele rohkem kui Karksi-Nuias läbi sind ühte selles väga suurde ilusasse mulgi tallu ja jäime sinna siis terveks, terveks selleks talveks ja, ja siis kolmandasse klassi ma läksin siis majja kolmeklassilisse kooli, mis oli neli kilomeetrit eemal. Kus oli siis ühes klassis olid kolm õppi, kolm klassi olid koos ja üks õpetaja oli. Ja ma mäletan, et mul ei olnud midagi jalga panna. Ja siis küla pealt üks vana härra tegi siis niuksed puukingad. Ja siis nende lumi jäi allagi. Mäletan, ma olin väikest kasvu ka ja ja selline komme oli, et kui keegi tuli külas vastu, siis ta pidi tere ütlema. Ja siiamaani on mul siis pilt silma ees tuli suur koorem, heinakoorem hobusega ja koorma otsas istus üks naine ja tee oli nii kitsas ja siis ma pidin minema kraavi. Ma mäletan, et ma olin üle põlve lume sees, aga ma pidin selle tere ei ütle. Ja niimoodi siis ma iga päev käisin siis neli kilomeetrit edasi-tagasi, sest läksime algul emaga Karksi-Nuia, aga sealt öeldi, et see ei ole meie meie territooriumil. Me peame sinna majja algkooli minema. See on seesama, kus on Kitzbergi sünnikoht. Nii et see maja on isegi alles seal. Ja mäletan ka seda algul ei olnud meil vihikuid, kirjutasime paberi lipakate peale pliiatsiga ja siis olid tahvlid ja Krihvlid nagu Tootsil ja, ja, ja täpselt nagu tootsid, need esimesed vihikud ei, me alles jaanuarikuuks aga siis ei olnud meil tinti ja siis öeldi, tuleb tuur kooliriidevärvi. Ja siis ma läksin perenaise juurde, kus me olime siis nagu sõjapõgenikud. Ema muidugi töötas hommikust õhtuni seal ja küsisin, perenaine ütles, nii et ja mul on küll seda riidevärvi, aga mul läheb endal vaja. Ei andnud mulle, aga perenaisel oli õde, kes oli ka seal teenija ja tema öösel salaja tõi mulle siis poolseta teelusikatäit riidevärvi, ütles, et kulla laps, kui sul vaja midagi on, küsi alati minu käest küsiti, et perenaine ei kuuleks. See on mulle nii meelde jäänud. Ja siis mina olin nagu sõja poolt põgenik, aga ülejäänud olid siis oli veel küüditamine olemata ja ümberringi oli suured ilusad uhked mulgi talud. Ja sealt siis need tulid alati kooli, neil olid, kellel piim kaasal, kellel või kelle liha, kellel munad, kõik midagi töid, aga minul ei olnud endalgi vahel süüa. Nii et perenaise õde salaja ikka vahel õhtuti meile tõi. Jaa, tagajärjeks oli see, mul oli. Märtsikuuks oli mul vene keel kaks. Ja matemaatika oli kaks. Või mitte, jah, matemaatika. Ja siis tuli vanaisa meile järele ja viis meid Helmesse. Ja siis ma läksin juba sinna helmelähedasse kooli ja mul on siiani nii meeles kui õppelejuhataja kutsus mind välja. Õigemini mul pole meeles, aga see õppealajuhataja ja aastaid hiljem mulle rääkis et kulla laps, et milles küsimus sul on, Sul on vene keel, on kaks ja seal on nii ilus käekiri ja ja matemaatikas oskad ka kõike ja et milles asi on? Mina olin öelnud õpetajale. Ka mul ei olnud õpetaja. Ja sellest sai, saite kehvad hinded ja sain kehvad hinded ja ja siis, järgmise aasta ma lõpetasin kiitusega klassi, nii et juba ikka päris juhm ei olnud. Et ja siis läksin juba tõrva keskkooli neljandast ja viiendast klassist alates. Narva keskkool on väga ilus kool. Järve kaldel ilusa metsa sees. Ja hästi-hästi sportlik kool oli üle ülearu sportlik, nii et mul oli ka neli kilomeetrit tulla, ega siis ei olnud busse ega mitte midagi. Ma olin neli kilomeetrit tulnud hommikul kooli ja siis meid pandi, kui oli suvi ja sügis ja kevad oli mõõdetud, väljenic kilomeetrine rada, pidime enne tunde selle rajal läbi jooksma ja siis me läksime tundi ja kui vihma 100., siis me võimlesime veerand tundi olles lasti meid klassi. Kas sealt tuligi teie spordihuvi või räägime sellest, kelleks te saada tahtsite? Kõik väikesed tüdrukud unistavad ikkagi, teil oli küll raske, aga ikkagi mingi soov oli, kelleks saada? Siis ei osanud mitte midagi, sellepärast et ma olin kümnendas klassis, kui ma esimest korda nägin teatrit. Ja see oli lumekuninganna. Siiamaani oli meeles see punane triip, millest ei tohtinud üle astuda kuninganna lossis. Kelle, mis etendus oli lumekuninganna tähendab, mis teatri? Seda ma ei mäleta, kas oli Vanemuine või Lõuna-Eesti teatelt, tollal töötas Lõuna-Eesti Wyatteri ja, ja siis ma pärast ju palju-palju aastaid hiljem ma ise mängisin seal. Aga jah, kuna hästi palju. Me käisime spordivõistlustel kõik klassidevahelised võistlused, siis koolidevahelised, siis olid igasugused spartakiaadid veel vabariiklikud ja kõike pidi tegema ja kuna ma elasin helmes ja ilmes oli neli võrkpalliväljakut. Ja oli staadion, me mängisime ega ei olnud ju telekat. Lapsed väljas ja ei olnud raadiot, ema oli kogu aeg tööl. Ja siis mängisime hommikust õhtuni palli ja kui õhtul pimedaks läks, siis me sidusime valge rätiku pallile ümber rääkisime palli mängida nii, et kogu aeg käis üks suur sporditegemine ja see neli kilomeetrit kooli jala siis tagasi kodus kõht täis süüa trenni tagasi või mingisugusesse, tantsu või lauluproovi kell neli kilomeetrit tagasi. See ei olnud üldse mingi probleem. Ja õhtul kodus jälle mängisite palli Itaalias ja ikka seni, kuni koolitööd said ära tehtud ja tagasi ja ka koolis oli meil kohutavalt range kord. Meil olid vormiriietus, meil oli sinine tartlaske niisukene kittel siis oli must põll valged kätised valgekrae iga õhtu, kui tulid koolist koju, arutasid krae ja kätised ära, pesid ära, panid ahjutruubi kõrvale kuivama hästi siis ära ja õmblesid jälle ja niimoodi iga päev, need olid ju valged ja, ja juuksed pidid kinni olema, nagu oli koolipidu. Minu niukene patsi juukseid ei olnud kuskilt võtta Ta r niux. Aga siis pidin kahte kahte punti siduma ja ma nii mäletan. No aga selles eas lapsed tahavad niuke ilusad olla ja ja sai ikka juuksed lahti võetud ja kui õppealajuhataja ilmus ukse peale, siis sai taskust põlletaskust võetud ja siis partner pani ruttu siis juuksed kahte kimpu kinni. Muidu oli kuri karjas. Et jah, kordoni Ordoli range. No ja siis ei olnudki muud üle, kui minna kehakultuuri õppima? Jah, seda te oskasite kõige paremini ja, ja siis meil läks enamus meie klassist läks edasi õppima. Ja meil oli haruldaselt tore klass oli. Nii, et sel aastal saab kuuskümmenda, vastad lõpetamisest ja me saame igal aastal kokku igal aastal, igal aastal. Ja sel aastal saame 20. juunil kokku. Tõrvas saame küll erinevates kohtades tõrva lähedal või kellelegi, kellel on talu tagastatud, saame seal kokku. Ja mul vedas vägaga kursusega väga kursusega igal aastal kokku. Meid lõpetas Tartus kehakultuuri 22 ja meid praegu järel üheksa. Niva kooliõdesid-vendi kooliõdesid-vendi õdesid on rohkem nagu ikka ja aga, aga poisse on jah väga palju juba läinud. Ja kummaline on see, et meie kursusel meie dekaan oli, see kuulus red kudu. Nii et joomine, suitsetamine, võrdus eksmatrikuleerimised ja selles ei ole meie kursusel ühtegi, kes jooks, ei ole ka ühtegi, kes suitsetaks ja ometi on küll infarkt külve, kui palju meie mehi juba võtnud ära? No meil oli juttude tulite, mille Jenne jutt pooleli selle koha peal, kus te tulite Pärnusse tööle küll veel mitte teatrisse, aga raadiokuulajad on eha kardi või siis dolla lihasikku näinud ka ühes filmis? Päris kindlasti, kas kõigil meeles on juunikuupäevad? Ja kuidas siis juhtus, et sinna sattusite? Tol aastal seal see oli 1957, see sel sel aastal, kui ma lõpetasin just ülikooli. Tollal oli nii, et ülikoolis olid. Isetegevuse olümpiaadid teaduskondade vahel ja kehakultuuriteaduskond oli võitnud selle seitse aastat järjest. See tähendas seda, et me pidime rahvatantsu tantsima, pidime ansamblis laulma. Me pidime näitemängu tegema, aga kõik pildid aga osa võtma ja, ja ikka. Ja meid juhendas Ain Trui, Vanemuise näitleja. Ja ma mäletan, selle näidendi nimi oli pulmareis ja, ja me mängisime seda suurt, Vanemuise ei olnud veel ehitatud. Me mängisime väikeses Vanemuises. Viieliikmeline orkester oli Vanemuise orkestri antidest, Valdeko Viru juhatas. Ja mängisime päris mitu korda, seal oli siis vaja laulda ja liikuda. Ja käisime siis etendusi andmas väljaspoolt tutt. Ja see läks siis olümpiaadil ka nagu arvesse. Ja tollal oli nii, et Eesti filmides pidid ikka pearolle mängima blondid siniste silmadega. Aga filmi olid Jumus valged. Selles ma ei saanud aru. Ja siis ühel päeval kutsuti tee. Min aim Truivi otsis mind üles ja ütles, et tahetakse. Kaljo Kiisk tahab rääkida, juttu ja sind näha. Ja saime siis ülikooli peahoone sepp kokku, rääkisime mõned sõnad seal ja, ja siis teate, et ja kutsuti mind siis proovivõtetele. Ja proovivõtted olid siis seal, kusagil nägin, kus praegu on, kunagi oli kino Sõprus või? Praegu seal on vist ping klubi selle õue on ka ikka? Jah, kino on ka seal ja seal õue peal oli. Ma pidin teadvustama mingit numbrit. Ja siis oli veel siis paar sõna, pidin rääkima, igatahes hoopis teine partner oli mõni hirmsasti kartsin. Ma ei olnud kuskil ametiasutustes käinud, ma mäletan, et käisin mööda seda. Kinos stuudiot ja otsisin seda trupi, kus see siis on ja kuhu ma pean minema ja ja häbenesin hirmsasti, et oh, ei, ma ei taha mõeldagi. Sest et kui ma praegusi noori vaatan, teevad telekas ja igal pool ja telekas tuli ka alles 53. Ja seda oli ju nii haruharva, kellel üldse oli nii et on, niisugust kogemust ka ei olnud, et kuidas miskit asja tehakse? Ma olin näinud, Mulle meeldis Ljubov Karlova ja lihtsale tõnina ja kes laulsid ja tantsisid ja ja õõnestus nähe Marika röökiga mõningaid filme, Sonja Heiniga. Aga, aga jah. Aga millegipärast mind siis valiti ja siis ma hakkasin nii et samal ajal olid riigieksamid ja samal ajal ma sõitsin siis Tallinna vahet ja ja esimene võttepäev oli kohe Harju tänaval see kohtumine ja kästi meil siis suudelda. Appikene grimmitoas esimest korda ma nägin seda normel. Heinik Miku jah. Eha Sikk, Rein Mikk. Ja minu jaoks oli see täiesti ennekuulmatu ja ma ei saanud sellega ka, ma, ma, ma imestan, Kaljo Kiisa nisukest kannatlikkust, et ta lõpuks loobus, et nagunii, sest ei tule sellest muisitamisest mitte midagi välja. Ja ei, siis ma sain seal ikka filmi kuidagi tehtud. Mind nii hirmsasti häiris kohutavalt suur trupp oli ümberringi, iga juhtmejupi jaoks oli inimene dollale ju ei olnud niimoodi, et inimesed olid väga harjunud, et siin filmitakse, seal filmitakse Bändi küll paelad ümber, aga siis oli kohe mitmekordne see inimeste hulk seal ümber ja need kõik see mind nii jubedalt häiris ja siis ma kartsin, et ma teen valesti ja see oli kohutav piin tegelikult minu jaoks. No vot, ja siis oligi sügisel oli see Sisserääkimine dublaas, aga no mina polnud kunagi dublaaži teinud ja ma olin nagunii Tõstamaale juba hilinenud. Ja, ja mina siis minu eest rääkis minu meelest ellu küll uudist, jah, jah. Ja. Mina olin siis Tõstamaal filminäitleja, kõik siis vaatasid mind niimoodi ja ja siis, kui õlide küla kultuurimajas oli pidu ega siis kohalikud meid tantsima ei julgenud võtta, ikega näitlejanna muidugi näitlejanna. Aga siis, kui kooli direktor lubas koolipoisid ka peole, siis sain mina tantsida, aga siis oli, seal oli niisugune väikene õpetajatest bänd oli, kes mängis, tollal ei olnud ju makimuusikat ega sellist asja veel eriti. Siis mina olin solist. Ja siis laulsin põhiliselt seda elile duaaril rongid, rongid, kuhu te nõnda kiirelt rutate ja mis tol ajal moes olid, et et ei me ette tea, mis elu meil tuua võib ja. Sellise julgustükiga sain ka siis hakkama. Räägime, tuleme nüüd Pärnu teatri juurde, Te tulite Pärnusse tööle, õigemini küsima seda, et kas sellest filmist siis sai ka selline, noh, selline tahtmine natuke seda näitlejatööd ka proovida või, või oli see piisavalt ehmatav kogemus? Vaat 57 võeti esimene lend minu finaalini. Maatüdruk, nagu ma olin, et minust ei oleks nagunii sinna konkursile minejad olnud, aga siis, kui ma tulin Pärnusse 60. aastal ja mul ei olnud korterit ja minu kursuse kursuseõde oli siin õpetaja ja siis ma tema ka tema toas, siis sain selle kapi tahuse, kus ma siis elasin. Temal tekkis romaan. Ma jäin nagu jalgu talle ja tema siis ütles mulle niimoodi, et kuule, et Pärnu lehes on kuulutus, et Pärnu teatris võetakse õppestuudio. Et kutsutakse katsetele. Et sina võiksid ju ka minna, et see filmis mängisid ja ja Vanemuises ka selles ülikoolitükis ja siis ma tulingi. Jäis kaks vooru oli ja siis ma pääsesin edasi. Ja siis ma sain sinna õppestuudiosse, kes juhendas seda siis vastu võttis mind. Mai Mering oli tollal. Ja peakunstnik oli vist Uno Uibo, kes seal veel žüriis olin, ma ei mäletagi, kes seal olid, aga Mai Mering oli kindlasti. Siis hakkasid need õhtused Tunnid, meil oli kõik ikka kunstiajalugu, oli siis näitlejameisterlikkus ja kõnetehnika ja liikumine ja nii nagu ikka. Päeval olite tööl ja õhtul käisite siis jõudio tundides, jah? Jaa, ja nii ma hakkasin kohe kaasa tegema, samal 60. aastal juba. Oi, libahunt. Libahundist tegin seal ühte külatüdrukut, siis tuli Kruusement, Kruusement, lavastas jumaliku komöödia. Siis ma sattusin seal tantsurühma üheks ingliks siis pidime seal laulma ja tantsima ja ja valgete ööde pidu oli seal, ma olin jälle ja ja äikeses olin mingi klaasa ja siis oli juba 63 tuli juba see kinostuudio õppestuudiorühm Peeter Kard ja Juhan Virkus, Sirje Arbi Tennosaar, Taarja Tiia Kriisa ja Arvi Hallik, Vetter Tedre. Ja siis Praatonkreetsetis oli mul juba suurem roll, ma sain selle majja peresti sinna, mängisin seda kümneaastast tüdrukut. Ja siis tuli juba siis tuli. N toona teatrisse siis tuli Tuhkatriinu, läks väga ja suure menuga, aga siis ta veel teatris teatrikirjas ei olnud, väljas ei olnud, aga, aga 60. aastast alates ma olin kogu aeg mängisin, kõik need aastad olete teatris olnud, olen teatris olnud ja ja täiskohaga näitlejaks tulin 66.-st aastast, nii et nemad siin arvestavad seda minu teatrikarjääri nagu alates 66.-st aastast. Aga tegelikult jah, 60.-st, sest päris suured rollid olid seal, Tomsoierid mängisin ja. Ja siis 69 tuli meil esimene muusikat. Muusikas on mulle kogu aeg meeldinud, aga mul ei olnud mingit kogemust, mis muusikal on. Ma olin ainult näinud kinos limonaadid, sood ja võetise nimonaditsioon, aga seal oli vähe muusikat. Ja siis meelitasime Koidula voo ist muusikale juhataja seedi siia olev seedi. Tema kirjutas 15 lugu juurde. Aga tantsurühma ei olnud. Ja siis kuulutasime ka konkursi välja. Ja mõningad tüdrukud, ma sain omad spordikoolist, kes mul tegid sportvõimlemist. Nendel oli ju mingisugune eikud, oskas hea liikuda, oskasid, sest et sportvõimlemises käib ka koreograafia, käib juurde. Ja 10 tüdrukut, terve talve me tegime trenni nii ettegi, kuid limonaadid soo tuli välja, siis nad olid võimelised juba kand kanni tantsima ja ei, see oli vapustav etendus, seda ma mäletan täiesti, ise tuli täitsa nagu öeldakse, uus sõnateatripildis. Sest ei teadnud ju, et noh, et liikumine või et tuli laulda, tantsida, liikuda nagu muusikalis oli, et, et muusikalis ei ole ju nagu operetis, et seal on eraldi tantsunumber, laulu number. No räägivad ka, aga muusikalis peab olema ikka liikumine, liikumine veab nagu seda toetama, seda sõnalist osa ja tantsulist osa ja selles mõttes hästi hästi põnev, aga kuidagi me sellega hakkama saime ja meil läks väga hästi. Paugutamist oli palju ja suvel. Me käisime ringreisidel. Praegused näitlejaid ringreisidel seal üldse ei käi. Sest lihtsalt hotellid on kallid ja ja ka meie käisime igal pool vabas õhus ja kaks nädalat olime reisil kolmeks päevaks koju. Jälle kaheks nädalaks need elasime, kas elasime Rakveres, mängisime ümber Rakvere, elasime Tartus ümber Tartu. Vahel nii väikese lava peal tuli mängida, et oh mäletan, kui me mängisime ka palju ju ott kooli Musta kassi pimedasin. Ühes kohas oli siis nii väike lava. Kui lava läheb pimedaks, meil oli sünnipäevalaud, seal oli tort, oli laual maad, oli laual kohvi ja nõud kõik ja siis oli niimoodi välja mõõdetud, vaat sina võtad selle sinna teise asja, sina kolmandad, nii kui tuli, süttib lava, tühi. Jumala õiku. Karl Allik kukkus koos tordiga esimesse ritta ühel daamil sülle. Õnneks jäid kondid terved, aga kleit oli kindlasti määritud. Ja siis noh, näitetrupp koosneb ju ikka palju, seal on ju valgustaja, seal on lauto juht, seal on bussijuht, seal on inspitsient, riietur, grimeerija ja kõik elektrikud. Tol ajal oli ju ka, kuulge, ega seda torti iga päev ei saanud. Ega meie siis viiekesi seal laval seda torti päris Tartali, aga ei saanud süüa, siis kõik ootasid lusikat, pius lava kõrvale, et need saavad ka suuseks, aga seekord jäid ilma ja oli Ungele. Väga tore kolleeg, tema oli tema terve päeva siis ei söönud, ta teadis, et ta saab praadi süüa ja ja siis ta saab kohvi juua ja torti süüa ja tema siis ootas seda õhtut ükskondonistel kõht väga tühi. Ja. Ta unustas Ja lava seal lava peal lava peal sööb laua peal sööd ja jah, ma teksti. Aga mina samal ajal mina mängisin juste paha partordi seal. Ja mina laulan, laulan ühe laulu ära, siis oili pidi juba teksti andma ei anna, laulan teise salmi ära. Ja siis teise salmi sain ära lõpetada. Ma teadsin, et päris täpselt ei teadnud kolmanda salmi sõnu, aga et küll ma välja kuidagi puterdab ja siis oli lõpuks siis ütles selle teksti. Pärast siis vabandas, et anna andeks, näen, ma jäi sööma, kõht oli nii tühi. Ole Molycene, ole mureta, mul oli kolmas salm veel ja see laul oli see, miks elus on alati nõnda. Mina armastan sind, sina teist seegi, Tarmo, sina see armastab jällegi teist. Vaat niisugune tore laul oli. Et ikka igasuguseid asju juhtus nii, aga kuidas siis imekaunis Eha Sikk võlus ära Pärnu kõige ihaldatuma poissmehe tollal Peeter kardi, oi Pärnu tüdrukud olid kadedad, olid ka olla, muidugi olid. Kõik vaatasid ju, kui tuli Pärnu teatrisse Peeter Kard, neid ilusaid poissi tuli siia selle filmistuudiost päris paljania peale kõike neid kenad poisid ja tol ajal diaatristati kokku kusika ja menime ju enne kui me abiellusime, olime ju 10 aastat koos teatris töötanud ja üsna tihti ka partneritena. No mina mäletan, ma ei tea, kas teil siis juba armastus oli, aga tüki nimi oli, armastab, ei armasta. Üks väga ilus romantiline tükkali. Jah. Seal ma õppisin sisse. Ellen Alaküla jäi haigeks ja tollal ju etendust ära jäetud. Ja ma mäletan, et hommikul kell 10 mulle helistati, et Ellen on haige, valin siis veel õpperühmas. Ja et muusika autor oli Pärnust Leon Lindau köhad, Lindavam kohale kutsutud, et tule ruttu, et laulud tuleb selgeks õppida. Samal hommikul samaks õhtuks samal hommikul samaks õhtuks pearoll. Aga noh, noor inimene on ju julge. Ja õppisin need laulud siis selgeks ja kell kolm pidime proovi tegema ja. Partner oli Peeter Kard. Aga tema oli läinud kalale. Ta oli kange kalamees ja mobiile tollal ei ju ei olnud. Ja ma läksingi lavale, ilma partnerid ka proovi tegemata. Peeter Kard teadis, teie tulete lavale, ei vastu mängima ja temal oli üllatus. Üllatus siis, kui etendus peale hakkas. Ja. Ja seal on niimoodi esiläheb lahti, mina seisan tooli peal ja pesen akent. Ja jälle tema tuleb ja mina annan tema kätelappi, et ta läheks lava kõrvale ja ta teeks märjaks. See oli selline tudengite grupp, kes teenis omale ülalpidamist, et õppida. Ja siis nad hoidsid lapsi, pesid aknaid ja mis seal siis kõik tegid. Ja ta toobki mulle märja lapi ja mina ei saa aru, miks ta selleni märjaks teeb, et püha jumala et aknaklaasi ei ole ja see kõik on nagu niimoodi. Noh, nagu ikka. Ja siis mul läks pilt lava kõrvale. Demane renoveeris nii hirmsasti hilistas etapp, nägu tilkus ikka selle akna pesemise lapiga, pühkis oma higi ja selle lapp oli minul pold aega higistada. Laulud saime lauldud, liikumised saime tehtud ja etenduse saime ta tehtud ja kolmandal, kolmas etendus oli mul Estonias. Ja ma tean, et Ellen oli juba terve. Aga ametiühing leidis, et primadonna Sid tuleb õpetada, saatsid minu. Aga Estonias on ju niimoodi, et et seal on orkestri elu ja alati eriti, kui oli külalisetendused, orkestriruum oli lahti ja orkestriruum oli nende oma inimesi täis, nemad vaatasid sealt alt etents. Aga mina olen tooli peal ja üle põlve niisugune seljas ja vaadatakse okei ja vaenlasteks ja. Mäletad, et põlv ka värises, kui ma seal seda esimest laulan seda akna pesemise laulu, aga noh kus sa pääsed, ikka tuli ilusti lõpuni, rongide hästi võeti vastu ja siis ei, Liia Tarmo haigeks ja siis ma õppisin selle liia Tarmo rolli ära. Seal oli see kuueteistaastane tüdruk KVs Zulia. Ja ma mäletan, et liia tuli saali. Sain selle laulu lõpus aplausi ja pärast liia tulija ütles, mina pole kunagi aplausi saanud. Mõtlesin, et no ma ei tea, milles asi oli. Ja aga siis Ellen läks draamateatrisse ja siis jäigi see Elleni roll minu mängida, nii palju siis, sest armastab, ei armasta ka, ei siis meil veel omavahel mingit armastust ei olnud. Rahas juba pani teid siis paari, nii et teie veel ei teadnud, aga rahvas juba teadis, nagu praegu see asi käib ja ja siis oli veel, kus nime, partnereid piilil Jack'i loos olime Meie partnerid ja. Ja limonaadid soos. Traditsioon see oli küll niimoodi, et mul lõpus seal väga kõrge laul, kus ma igatsen pilli selle pilli tšeki järele ja tema oli raadius ja tema nagu tahtis mind kinni püüda, tema oli minu seljatada taga ja mina laulan ikka sellest pillisängist. Ja järsku ma ei tea, mitmekümnes etendus võib-olla juba ligi 100. Ja võeti mul need sõnad peast ära. Mitte ühte sõna ei tule meelde, aga muusika tuleb lindi pealt ja see muudkui kerib. Ja siis ma luuletasin, luuletasin ja on selja taga. Peeter Kard, Peeter Kard ja ja ütleb tasakesi mulle sealt, et luuleta, luuleta, luuleta, luuleta, siis oli üks laul, mida Heli Lääts laulis sellest. Et ilm oli tuuletu. Temal oleks pruukinud ainult käsi mulle õla peale panna. Ja helitehnik oleks kohe vajutanud nuppu ja lõpetanud laulu ära, aga tema lasi mul laulu lõpuni lauta. Eks ma siis karistuseks abiellusin tagamees, kohtusime ühel reisil kõrvuti, istuma olin. Igal grupil oli oma trupijuht, tookord olin tolle trupijuht, mina jäin kuidagi niimoodi, temal olid pikad jadad, tema istus esimesse pinki, et ruumi rohkem oleks, sattusime kõrvale ja ma ei olnud nagu teatriväliselt aga eriti palju suhelnud. Ja siis millegipärast hakkas, Ta rääkis nii põnevalt loodusest, loomadest ja tervest Nata üldse. Tal oli nii palju hobisid küll allveesport ja, ja, ja üldse peal v sport ja siis ta kokandus, mida rahvas teab, aga jah ja kokandus ja see kokaraamatute korjamine ja siis filmi või tähendab fotokunst ja nii et tal oli neid hobisid ikka meeletult. Aga ta oskas nii huvitavalt rääkida. Niisiis ma vaatasin, et ei olegi tühi palis paljas, ilus mees, et tal ikka sisu ka. Ja niukene toreda huumoriga ja vanemad naiskolleegid tausoidsi teha, et sa oled täiesti harus ja kas sa mõtled ka, millise mehega jahelt tehnika mõtlesime, et sa ikka oled haritud tüdruk ja ja nüüd nüüd niimoodi ja ainukene oli Maimu Pajusaar, kes tuli, ütles, issand ema, mul on nii ja veel. Ja siis me tahtsime. Peeter ja redeli olid ikka juba, noh, niimoodi kõik teadsid, et nemad nagu grammeerivad ja. Ja tahtsime siis abielluda hästi, salad salaja. Ja valisime teisipäeva hommikul kell 10. Ja eelmine õhtu oli üks suur trump tulnud just Viljandist. Trollid, et noh, saavad öösel hilja koju ja Pärnu linn on väike, ütlesime seal perekonnaseisuametis Kadalge kellelegi. Kuulge, aga kui me kell 10 hommikul läksime, siis sinna, see oli see Aia tänaval, selle muuseumi kõrval. Ja siis oli kogu kollektiivkohas kaks Peetrit oma noorikutega ja ja niimoodi, et meile loeti korraldasemad peale koguni kõrvuti seisite mitte altari ees, aga siis dollasid selle laua tolle laua ees, seisime jah kõrvuti kaks paari. Korraga loeti sõnad peale ja ütlesime oma jahid ja pandi sõrmused sõrme ja, ja ja siis teater andis meile kolm vaba päev, noh. Ja siis me sõitsime kusagile Viljandimaale, Tededele oli seal üks tuttav perekond siis neljakesi istusime, pidasime siis seda pulmapidu, järgmine hommikul sõitsime siis Tallinnasse. Meie administraator oli meile Viru hotelli pannud kohad kinni. Õhtul läksime vaatama, siis varieteed Virusse ja järgmisel hommikul või lõuna Läksime vaatama ekraani, ei, Kosmose kinosse helisevad muusikat. Ja siis kolmandal õhtul siis sõitsime Pärnusse tagasi. Ja ma mäletan, et see oli 14. aprilli 14, vabandust, Neljateistkümnenda detsembril, me abiellusime, aasta oli aastani 1971. Ja tollal oli nii, et jõululaupäeval ei tohtinud vaba päev anda isegi siis olid alati koosolekut sellised asjad siis isegi kui juhtuski olema vaba päev või vaba ja pühapäev, siis pidime ikka etenduse tegema. Mäletan, jõululaupäeval pandi siis etendusse erus Peeter kus meie siis mängisime mina oma Peetriga baaris ja nii siis oma Peetriga baaris. Ja siis etenduse lõpuks kingiti meile ratastel serveerimislauad. Mainiti nagu ära see abiellumine Nonii, aga meile juba juba juba käinud. Nii USA nimel, jah, see tee abiellusid teni ja Peeter kardiga, kui kaua Te koos elada? Peaaegu 35 aastat. Tema suri. Neljandal aprillil 2006. Ja senikaua töötas ta näitlejana teatris ka. Ei ta kaks viimast aastat ei töötanud, ta tegi selle kohviku. Ja ta koostas kohvikule menüüd. Tõlkis retsept, et ja sai selle eest paar paar 1000 krooni kuus. Aga näitlejana ta enam, sest ta oli väga rängalt suhkruhaige. Ja siis seal oli gangreen. Kaks varvast läksid ära, aga õnneks jalg jäi alles. Millegipärast väga kartis arste ja see oli ikka. See nõudis väga suurt diplomaatiat, et teda arsti juurde üldse saada. Jaa. Ma ei tea, kas sellest on mõtet rääkida, aga et kui ma kutsusin kiirabi ja kiirabi tuli üsna kiiresti. Ja kui tehti kardiogramm, siis ma kohe nägin, et väga äge infarkt on. Arst jooksis õue ja Tuli tagasi siis ilma raamita koos autojuhiga ja siis uks oli lahti. Ma seisin esikus. Ja arst ütles sellele autojuhile ära hakka jälle. Ja see autojuht tuli, seisis köögiukse peale, vaatasid nii suur mees. Ja läks rahulikult minema ja istus rooli taha. Tami toonud Peeter bändi täisvarustuses riidesse, olgugi et noh, aprillikuu ja mitte nii külm nagu praegu. Ja läks siis omal jalal sinna. Raam oli küll välja tõstetud, aga parkimisplatsi kaugemas servas oli see auto istus sinna peale ja siis tuli aeglaselt sealt rooli tagant välja ja siis ütles, et vasak jalgraami peale, kuidas me teid muidu saame sinna autosse lohistada? Ja siis pool kaks öösel, mulle helistati. Et kui me jõudsime haiglasse, meil ei olnud enam midagi ravida, et me ainult veel elustasime. Peeter Kard ja enam ei ole. Ja see niisugune. Selline autojuhi suhtumine. See oli nii jube. Et kuu aja pärast ma sattusin haiglasse. Vana vana Peeter Kard oli siis. 64 suvel oleks saanud 65 ka noor inimene suramiseks väga noor ja et see oli, see oli jah, ma ei tea, võib-olla ei pea autojuht aitama. Aga arstid olid kaks nätsukest naisterahvast, noh, muidugi oleks võinud öelda, maks naabrit kutsunud. Ja ma ise ka küllalt tugev, et ma oleks saanud ühest otsast kinni hoida või nad arvasid, et asi ei ole nii hull. Ma ei tea, kas oleks, et päästa või Eima, vot seda ma ei tea kunagi, seda ei tea kunagi. Aga vot see niisugune niisugune lootusetuse ja see, see noh, siiamaani nagu, jääb sisse, sest kunagi ei tea, kui see käki oleks saanud, koht on, et järsku siiski oleks saanud midagi teha. Ma ise süüdistan ennast selles, et ma tahtsin varem, kui ta ütles, et tal on siin valud ei, võttis seda nitroglütseriini ja ja ma läksin rõdule ja mul oli mobiil kaasas, et ma helistan, kas ma mõtlesin, et kuna ta nii keelas mul ära, et mul ei ole midagi hullu natukene siin kuskil valu alt ja et teie infarkti kindlasti ei ole, et noh, ikka on olnud ju ja et kui ma nüüd kutsun kiirabi ilma tema nõusolekuta, et võib-olla ta nii vihastab, et saaki paraku. Aga et võib-olla oleks pidanud. Aga see on ka võib-olla, no ja hiljem siin linnavalitsusest keegi küsis mu käest, et kui miks ma asjale ametlikku käiku ei too ju inimest tagasi, milleks see on jälle teist korda läbielamine, kõik seal tõesti see autojuht ei pea aitama. Ja see oli noormees, autojuht, see ei olnud mingi vana No kuna ma olen ise haiglas olnud ja mind pidi raamiga viidama alla keldrisse röntgenisse ja siis ka üks säitud, sman selga, ei mina küll ei hakka kedagi vedama, läks peegli juurde, hakkas huuli värvima. Siis doktor Saalomon ütles niimoodi, minul, mina küll võtan ühest raami servast, viin. On väga toredaid aste, nüüd ma olen siin, käisin taastusravis ja tütar saatis mind igale poole, et ma pean ikka, et ma ei ole mitukümmend aastat käinud ühe teise arsti juures ja käisin ja, ja ei ole ühtegi paha sõna öelda ei taastusraviarstidele ega. Ka kelle juurde ma sattusin, et, et mul ei ole küll probleeme, et väga toredad, töökad ja väga vastutulelikud ja sõbralikud ja mu perearst ja Et vahel tehakse nendele ülekohut, et ega nende töö kerge ei ole? No teil on tore tütar, millega tütar tegeleb. Tütar lõpetas kunstiakadeemia. Ja siis tema ei tahtnud, ei kavatsenud näitlejaks saada nagu vanemad. Ei olgugi, et ta seal rätsepat sillamatsil käis. Lapsed teavad teatrilapsed ja tema oli niisugune hea vaikne laps. Selles mõttes, et mina näiteks ei tea, mis tähendab lapse jonn. Me panime, tulime Peetriga mõlemad etendusele, ta oli kaheaastane. Panime kella tirisema. Et kui Keld viriseb, palun mine magama. Laps oli üksi kodus ja lapsel üksi kodus. Ja see oli kolmekrossi. Tabelis oli nii, et algul me pidime käima üle lava. Aga siis ma nimetasin last ja käisime seal käimise ära, siis ma võtsin paruka ära, sõitsin ülejõele, elasin Jannseni tänaval läksi, nimetasin lapse ja tulin tagasi etendusele, panin jälle varruka vähe ja tegin etenduse lõpuni. Ja minul ei jäänud tema pärast ühtegi asja tegemata, ta istus, mängis, joonistas omaette. Ja selles mõttes ta oli hea laps, hiljem ta hakkas punkariks. Mu ema oli väga raskelt haige vähihaige lahtiste avanditega. Ja ma käisin iga päev ema ja Pärnu-Jaagupis sidumas ja, ja hooldamas ja, ja kuidagi tähelepanu oleks tema pealt nagu ära. Ja tööd oli päris palju. Ja siis. Hakkas ta ühest koolist teise käima juuksed testi peas, silmalaud sinimustvalged, kaltsud seljas. Ja läkski ta Audru kaugõppe kooli Pärnust ära Pärnust Pärnu koolidest ära jah. Ja läks igerosse tööle. Sest sinna muidu ei saanud. Ja ta lõpetas selle väga hästi, 22-st lõpetas ainult kaheksa. Aga tal olid väga head kirjandid, need kirjandid läksid Tallinnasse Etti ja tahtis väga minna kirjandust õppima, aga mina ütlesin, kui sa tahad kirjandust õppida Tartusse ei, tema tahab Tallinnasse. Seal naerdi ta kohe välja. Kui ta oma dokumendid viis tööte mingisugusesse. Naljakas koolis lõpetanud. Meie võtame siia ainult Treffneri ja Miina härma õpilasi. Neste läks tehnikumi kergetööstustehnikumi isa oli ka selle lõpetanutel kergetööstuse küll elektrialal, aga tema läks sinna. Ja siis ta läks. Ettevalmistuskursustel olles samal ajal tehnikumis aga võeti kohe vastu, nii et ta lõpetas esimese kursuseakadeemias ja siis ta lõpetas tehnikumi ka kunstiakadeemias. Ja kunstiakadeemia lõpetas ja siis ta läks vaal galeriisse tööle. Vaal galerii müüdi maha, kunst, kultuuriministeerium, mis maha, ja siis Kunstnike Liit tegi talle ettepaneku teha Kunstnike liidule oma galerii seal siis hobusepea galerii, mis siis seal kuulsai aastat vanaks. Nii et ta on kõik see 10 aastat juhtinud siis seda hobusepea galeriid ja draakoni galeriid ja siis ta kunstiakadeemias pea õpetab noori maalikunstnikke veel. Ja siis annab välja seda kunstnike liidu aastaraamatut, nii et täna oli just mul postis, ta oli mulle ka selle saatnud ja siis oli veel eraldi raamat, see hobusepea galerii 10 aastat. Ja siis ta on olnud kolm või neli korda anda Veneetsia nali, projektijuht on olnud ja niimoodi töötab, töötab, töötab. Ja must kass on tal ka seltsiks. Ja nii, et ta on jah, kunstibürokraat küll ise ka teinud maalinäitusi ja aga lõpetas tegelikult naha erialaga. Aga nüüd on nagu maali peale jäänud ja suvel oli siin näitus meie selles raekojas, kus olid siis Pärnust pärit kunstnikute näitus ja temal olid ka siis neli suurt väga suurt maali. Nii et ta on jah, niisugune väga töökas kunstibürokraat, praega viha, karte, ütlesite te näitlejana, millal ta näitlejana viimati Pärnus siinsamas Pärnu teatris lavale astusite? Viimane oli karge meri, millele avastas Kasterpalu, vesi oli Ailal lõvist nüüd juba viis aastat tagasi. Ja siis seal Kurgjal oli see Meil aiaäärne tänaval ja siis, kui ma juba enam ei olnud nagu näitleja koha peal. Nii et natukene ise tulidki ära või kuidas see värk käibed nii soovitab. Kes siis ise ära tule, eks ikka aastad on nii kaugel ja siis tänapäeval on ju nii isegi, et siin mõned meie näitlejaga juhtunud, et kui täna on sünnipäev, siis homme oled sa juba lepinguline. Et see oli nõukogude ajal, kus näitlejad läksid lavale ära ainult jalad ees. Muidugi kurb on see, et praegu on kõige vanemad näitlejad, on natuke üle kuuekümnesed. Me mäletame tolli, Ungvere vist lausa üheksakümnendatel aastani. Mängis jah. Me ei teagi täpselt vana olli uss. Ikka väga vara aetaks, aetakse ära teatrist, ütleme siis. Aga ega neid vanainimeste rolle nii väga ei ole, no ikka on küll, aga neid mängivad nooremad siis alla. Et noh, Ita Ever on neid limonaade, tema on ainukene, kes on need üle 80 ja kellel on väga palju mängida ja siis Linda Rammo leida. Vabandust, jah, Leida Rammo. Linda, Linda, Ramon või Linda Rummo on kodus ja täna tuleb tema lapselaps, kes elab Saksamaal töötlusi, et tahab tulla õhtul etendust vaatama, et on Lindal küla asja tänadesse. Läheb vaatama seda pühamast pühamat. Millega teie siin teatris tegelete? Teatris olete te ikka edasi? Olen jah. Mis vaja, seda teed? Kuradiga neist rääkisite. Vahel on ekskursioone, juhin siis annan valve lauale, vahel lõunat istun tunnikese valvelauas ja ja kui keegi haigeks jääb, siin on koristajad asendatud ja koristanud ja kõike kõike kõike, et ma olen vist üheksat ametit teatris pidanud, lavatööline olnud, vat nõukogude seal oli ju niimoodi, et pension olenes sellest, mis su viimane palka. Ja siis tuli ju kogu aeg midagi näitlejatöö kõrvalt kõik tegid midagi. Et siis ma sai see 139 rubla kätte, mis oli vaid 136, mis oli kõige suurem pension. Rain, seda vist poolteist kuud. Ja siis tuli see Eesti vabariik. Ja siis olin, ma ei olnud mul sellest mitme koha peal töötamisest mitte midagi kasu, see 150 krooni, mis kõik said, sain mina ka luuseritega ühepalju. Nii et sellest ei olnud nagu mitte miskit kasu. Aga seda on ka hea teada, teatrisse tegelikult vajatakse teid. Noh, ma ei tea, kui palju, no te ütlesite, te siin asendati ühte, teist ja kolmandat, et järelikult on vaja. Ma arvan, et nad, jah, lihtsalt niimoodi hoiavad mind synni kenasti. Teater hoiab teid ka ikka kinni, nagu ma aru saan jah, ka mõista, et ma ei kujuta ja kui ma nüüd istuksin seal üksi oma selles korteris ja neil ei liiguks üldse ja oleks ainult toas ja vahiks telekat ja loeks ja et praegune aku tervis lubab mul niimoodi liikuda, ma olen veel töövaidluskomisjonis, on töötajate esindaja Pärnu, mulkide. Esimees ajan neid mulgid ja asju ja niimoodi tegemist ikka on esiaga siis niisugune väike sõpruskond on mul säilinud spordikooli ajast Linda Rannap ja õie vilu ja siis käime üksteisel ka läbi niimoodi sünnipäevadel ja üksteisel külas ja niisugune meid on ka ainult neli järele jäänud, niimoodi, et vot sealt Ta on. Sest minuealised, need näitlejad on ju kõik keskus, terved olid viimased, kes läksid ära, no Arvi Hallik on veel siis nendest ja Jüri Vlassov ja nende ja n keelt sellest ajast praegu on ju põlvkondade vahetus täielik olnud. Et nihukest teatri sõpruskonda nagu ei ole, et koristajat ega me siis me kutsume meid küll mopi daamideks. Peame üksteise sünnipäevi? Jaa, jaa. Peame 11 meeles. Ja nonii, ma käisin ka teatri sellel suurel autasustamisel. Tseremoonial olid meile, veteranidele siina ükskülale ja mulle ja Feliks kargile esimesse ritta kenasti meile kohad pandud ja ja vaatasime, kõik on nii noored ja uued inimesed. Aga telekas on nende näod kõik nähtud, et noh, niipalju me siis neid tunneme. Ja kord siis aastas või kaks, kaks korda aastas, saame siis teatriveteranidega kokku. Nüüd on jälle siis 15, mais Pärnu omad, kõik kõigile üle Eesti veteranid üle Eesti saavad seal uuel tänaval teatriliidus, saame kokku siis kes tuleb ühe kepiga, kes kahe kepiga. Ja kes kuidas? Nii et. Ja siis seal selles Pärnu veteranide eest ka, nagu kutsun nad ikka, kui on kontrolletenduse, helistan nad läbi ja kutsun need kontrollima. Ma olen nagu siis teatrieluga nagu rohkem kursis, siis ma tean, mis siin toimub ja siis saan neile ka edasi street. Mägedi on praegu Pärnus ja ja siin algs küla ja hindad ma välja ei saa. Ja Herta Herta ei ole ka võimeline tulema praegu ma rääkisin just ta pojaga. Kas ta on Pärnus praegu pärnus poja juures, jah, ratastooliga ja liigub. Ja aeg-ajalt on hoolduskodus ka siis, kui ta siin Kukussist jalaluu oli puruks ja. Et ega neid veterane ka eriti pole jäänud, no Feliks Kark, tema on hästi aktiivne. Temal on seda energiat veel mitme noore eest ka. Et teha, et tegemist ikka natukene on. Tänu sellele, et niisuguseid ühiskondlikke ülesandeid ka on, et ikka saab olla nagu kursis. Aitäh hea kaart ja jõudu ja tervist. Aitäh, aitäh. Kas teil mõni mõni mõni teatriluht seal tuleb, nii hästi tore. Kolleeg on Maimu Pajusaar tal on selline hästi, liigu miimika ja Me mängisime Tom Sawyeri ja sel ajal ju kõiki poisi rolle mängisid naised, et homsoieris oli neid poisse ju päris palju. Ja tema mängis siis siidi ja mina mängisin Tom Sawyeri ja meil on seal niimoodi, et kui me esimest korda temaga kohtume, siis meil on vaja kohe kindlasti selgeks teha, kumb on kangem mees, kes kelle selja peale paneb. Ja nii me seal siis Madistasime, aga selleks juba üle õige aja. Ja mina küsin maimu käest. Klassi ometi lahti, sosinal vaiksel sosinal kõrva sisse. Maimud ei, mul laulatussõrmus võtsin, pani käsi tasku. Talinii, ta ei tundnud ära, sõrmes kergesti, ta pidi seebiga võtma, siis ta hoidiski, terve selle esimese vaatuse mängis, üks käsi oli taskus, kuidas on mängida poisse, sõrmus sõrmes, poiss, sõrmus sõrmes. Ja teinekord, Me mängisime Tom Sawyeri kaks seeriat. Algul mängisime ühte ja siis ka paari nädala pärast teist, nii käisime ringreisidel ka. Ja seal on üks stseen, kus me oleme siis üksikul saarel ja tahame sinna saarele teha siis lõket, otsime mingit peidetud varandust. Loodame siis selle ta mängist Sootsu haaperit ja saadame tema siis tooma hagu, et mine too hagu ja meie jäime Akilberifiniga kahekesi lavale, meie jutud sai kõik ilusasti ära räägitud. Aga keda ei tule, on maimu agu edu ei too mina, hüüan Choo Haater. Ei mittemidagi, hüüan teist korda. Ma ei saa ju öelda, et maimu. Vaatan tema ajab lava kõrval juttu ja lõpuks ta märkas, tuli haa, kubu oli kaenlas, all suu oli ka lahti. Kaks ringi tegi lauale peale, aga mida öelda see suure pabinaga meelde ei tule ja mina siis ütlen niimoodi, et mida seal lastaks. Ja siis suurtüki ta nägu oli siis nii naljakas, see linn ja meie ei saa naeru pidama. Mal treial toimeta, mängis tollal siis hakilberi finni, meie lihtsalt naerame. No mitte midagi teha ei anna, sest see oli nii naljakas meie jaoks. Nii kui see koht tuli jälle, teinekord oli jälle. Meil oli seal see must kass, noh, vanasti olid need soolatüükad ja nüüd pidi ka olema, mul on seal ekskursioonil käinud, ma olen küsinud, rääkige, poisid, et kas nüüd ka on soolatüükaid polstil kätt ikoon, jah, aga nüüd on mingisugused asjad, mis pannakse ja need on likvideeritud, aga tol ajal oli nii, et kell 12 öösel nelja päeva esse minema, surnuaiaga rabasse võtma, surnud musta kassi keerutama, seda ümber pea ja siis viskama surnuaeda ütlema. Säh, võta see must kass koos minu nende soola tüngastega. Ja ükskord me olime nii palju seda mänginud, jäi mul ainult pihkuse sabaga ja see vaene must kass Talifil ilusast mustast sametist lendas siis publikusse. Ja näitleja on ju nii edev inimene, no mis ta sinna lavale muidu tikub, kuda edev ei oleks. Me võime suuri sõnu teha, et me tahame midagi suurt ja ei tea mida ütelda ja ei tea, mis. Nii kui see koht tuli, siis me pöörasime selja ja ja no ei saa tõsiseks jääda, ikka tuletan meelde, siis õmmeldi küll uuesti saba sinna kere kohta ja. Aga, aga jah, selle Tom Sawyeri kõik juhtus ja kadunud Paul Ruubel mängis seal. Ja tema oli küll selline, et meie tema vangis meeleme ackelberifiiniga viime talle suitsu ja tema on siis nii tänulik, et poisid teda esitavad. Ja meie siis vaatame ülesse ja Paulil jooksevad ehtsad suured pisarad mööda põski alla. Ja samas, kui tal miski tegi nalja, siis ta naeris laginal, ta ei saanud pidama. Tohutult emotsionaalne oli ja kui ta Päeval käis, siis oli niimoodi, et kui teine kõrval sai kala ja tema ei saanud, siis ta oli väga vihad. Kaotust tema ei salli. Aga ta oli nii andekas inimene, mina kohtusin temaga esimest korda filmi juures. Ta mängis sealsamas juunikuu päevades. Ja siis ma juba imestasin teda, et missugune, missugune näitleja jah? Hästi sümpaatne. Seal oli tohutult kaktus ja siis ta nikerdas puidust ilusaid asju. Siis ta maalis nii, et kui mõnele antakse, siis antakse ikka kopaga. Aga teile antud? Ma arvan, mina ei tea, ei, mulle natuke püüdsin portselani maalida. Käisin siin May juures kursustel ka ja. Aga nad on, noh, ma ei saanud alati laupäeval pühapäeval teatri pärast käia ja jätsin nagu asja pooleli. Käin nende näitusel ja ma imetlen, kui ilusaid asju nad teevad. Mina nii vaikselt kodus, vahel nokitsen, kui ma kuskile külla lähen. Aga jah, ma ei tea, kust tütar selle andi on saanud.