Vikerraadio kahes järjestikuses saates 10. ja seitsmeteistkümnendal märtsil koondasin avalikkuse ette reaktsioone eri seisukohti ja poleemikat, mida on esile kutsunud ajaloolase Indrek Jürjo KGB uurimuse ilmumine. Raamat, mis osutus kuumaks ja kirgi kütvaks lugemisvaraks, mille vaid tuhandeline esmatiraaž kadus kiiresti lettidelt ning millele on oodata kordumatut. Niisiis raamat pealkirja all pagulus ja Nõukogude Eesti vaateid KGB, EKP ja veksa arhiividokumentide põhjal. Esimene professionaalse ajaloolase omataoline uurimus seni meie eest varjatud dokumentide põhjal keskendunud eelkõige KGB dokumentidele 40.-test 50.-test aastatest, sest kuivõrd kuuekümnendaist alates on oluline KGB operatiivagentuur materjal osatud aegsasti Eestis kõrvaldada ajaloolase uurimus, mis keskendunud eesmärgiga siis just eelkõige dokumentidele dokumentides sisalduva väljatoomisele mitte aga inimeste intervjueerimisele ja mälestuste kogumisele. Uurimus, mis valdavalt avab KGB töömetoodikat pagulaskonna ohjamisel ja lõhestamisel kuid annab sellega paralleelselt pildiga KGB haardest mitmes eluvaldkonnas näiteks tegutsemisest peksa kaudu või Eesti Evangeelse Luterliku kirikul läbi põimitusest KGB käsi lastega. Esimene omataoline ajaloolase uurimus mis on taaskord tõstnud kirgi KGB problemaatika ümber. Ühelt poolt on nimetatud seda tööd suisa teaduslik moraalseks praagiks KGB dokumentide liiga ühese uskumisega. Mitu autorit on ähvardatud kohtuga, nagu seda on üritanud näiteks 14 15 kultuuriinimest veksa seostamise eest KGB-ga või nagu on kohtuhagi Indrek Jürjo vastu kaalunud legendaarne spordireporter Gunnar Hololei enda KGB dokumentide põhjal agendiks aitamise eest. Teisalt on aga spetsialistid ja professionaalsed ajaloolased, nagu näiteks sõjaajaloolane Rein Helme hinnanud Jürjo tööd fenomenaalseks nii etappi loovas tähenduses kui teadusliku ajaloolase lähenemise mõttes, kus on arvesse võetud KGB dokumentide võimalikku pakas uhate ning ei ole demoniseeritud KGB agenti kui niisugust, pigem vastupidi, on püütud võimalusele anda taust, olukordi, millistel asjaoludel vangistamiste võis surma repressioonide ähvardusel KGB oma käsilaste võrgustikud tegelikult lõi Indrek Jürjo raamat ei ole ei nõiajaht, ei agentide nimekiri ega ka prokuröri süüdistuskõne, nagu tabavalt väitis sõjaajaloolane Rein Helme. Miks on üldse oluline diskussioon selle uurimuse materjalide põhjal, järelkajad ja reaktsioonide välja rääkimine? Kõigepealt ootab seda raamatu autor ise, nagu ta on märkinud raamatu eessõnas, et mälestused, isiklikud kogemused ja puude, KGB ka mis tahes lisandused ning teave siin täiendaks ja võimalik, et ka parandaks raamatus dokumentide põhjal antud käsitlust. Teisalt nii raamat ise kui sellele järgnev diskussioon ühiskonnas võimaldab meil lahti rääkida terveid omaette eluvaldkondi KGB haardes, no olgu see siis veksa või kiriku olukord võimaldab lahti rääkida ja mõista nõukogude repressiivmasinavärgi olemust ning töömetoodikat ja lõpuks on see kõik tõuge ja võimalus enesepuhastuseks erineval ühiskonna tasandil kui personaalselt oma isiklike kogemuste, avamise ja talletamise kaudu. Kahes raadiosaates koondasin ja tõin esile väliseestlaskonna tekkinud järelkajasid valdavalt tunnustavaid ja positiivseid Jürjo tööle autorise, kõneles temani jõudnud reaktsioonidest ning avas oma kohtumisi Rootsis raamatu teemadel. Kauaaegsed veksa töötajad lükkasid oma näidete põhjal ümber KGB dokumentidest välja lugeda võimaliku, et nadolid veksas tegevad otseselt KGB ülesannetega ning avasid, miks grupp kultuuriinimesi konsulteeris juristiga Indrek Jürjo kohtusse andmiseks. Jurist, muide ei leidnud siin nii-öelda kuriteo koosseisu. Enn Tarto, kui Eestis üks staažika maid KGB poolt vaena tuid tunnustas Jürjo ajaloolase panus, kuid kinnitas samas, et arhiivides leiduvate KGB dokumentide seas võib olla ka võltsinguid ja fabritseeringuid. Tartu kirjeldas ka, kuidas ta ise omaaegsel ülekuulamisel nägi pealt, kuidas KGB major võltsis pabereid. Väga ausa ja avatud tõdemuse kiriku seotusest KGB-ga andis saates Eesti Evangeelse luterliku kiriku praegune peapiiskop Jaan kiivid, kelle isa Jaan kivid seenior on Indrek Jürjo raamatu kiriku peatükki, üks kesksemaid figuure ja omaaegse peapiiskopina oli ta ühtpidi KGB poolt värvatud ja teisalt ise pideva kontrolli all. Peapiiskop Jaan kiivit ei lükanud nüüd ümber Indrek Jürjo poolt esitatud, vastupidi, kinnitas KGB laushaaret kirikus ja kiriku töö säilitamist olukorras, kus agente oli suisa külg külje kõrval. Need raadiosaated on järel kajadena toonud mulle raadio toimetusse kuumi telefonikõnesid. Erinevaid viiteid küll tunnustavad kaasarääkimist, küll kritiseerivad eitust ja ümberlükkamist. Olen ajakirjanikuna sattunud rass, kes komplitseeritud delikaatses teemas inimeste reaktsioonide meenutuste tähelepanekute info välja. Üritan laias laastus liigitada ja grupeerida, olulisemaid järelkajasid järgnevalt. Kõigepealt suhtumise järgi, kas on üldse vaja KGB teemast rääkida, seda ühiskonnas üleval hoida ja ajaloolastel uurida. Üks osa helistajaid on olnud kindlal seisukohal, et pidevalt haavas torkimine ei lasegi seal kinni kasvada. Ei ole kindel, et arhiivide avamine ja pidev KGB asjade esiletoomine ning klaarimine just ühiskonda tervendab. Lisaks isiklik puudutatus ja subjektiivne mõõde asja juures, mis ei lase toimunut hinnata kõrval seistes ja objektiivse pilguga. Need inimesed kannavad vast Eesti Evangeelse luterliku kiriku peapiiskop Jaan kiiviti esindatud mõtteviisi, kes oma delikaatselt ja sugugi mitte peale suruval moel hindas et ehk vajaksime distantsi ja ajalist dimensiooni nii igaüks meist kui ka ajaloolased, et üldse suuta KGB tegevuse osas seisukohti kujundada. Teine osa helistajaid siin kõrval on olnud aga kindlalt sellel seisukohal, et teemast tuleb rääkida nüüd ja kohe võimalikult otse ja avatult. Liigitaksin nõnda, et need inimesed esindavad Reinhelmeliku mõtteviisi, kes väitis, julgesime siis elada, julgeme nüüd sellest rääkida ning et selle etapiga ühele poole saamise võti on enesepuhastuses võimalikult julge väljarääkimise kaudu. Et me ei laseks hävida olemasoleva ilgi materjalidel ning mälul ja fikseeriksime ning saaksime mõistma selle kaudu üha enam kogu KGB repressiivolemust. Või siis võimalus liigitada raadio toimetusse tulnud suhtumisi hoiaku järgi. Kas toonaseid KGB käsilasi tuleb mõista või hukka mõista, säästa või suisa karistada? Indrek Jürjo raamat kui ka raadiosaated neil teemadel on püüdnud olla siiski võimalikult säästvad ja delikaatsed materjali serveerimises võtmata endale mingit õigust süüdistavaks hinnangulisuseks. Ja seda peab õigeks üks osa kuulajaist. Teine osa esindab suhtumist, mida tsiteerin konkreetselt ühest kirjast. Raadiosaadetest jäi mulje, teie sümpaatia kuulub KGB lastele. Georg Meri oli hea ja Kuno Pajula oli hea ja nende värbamiste taga olid vandenõud ja neile ei antudki valida. Riigi ülesandeks ei pea olema mitte KGB kurjategijate informaatorite mõistmine, vaid pigem nende karistamine, eriti neil puhkudel, kui paljude nende hingedel on teiste inimeste elud. Selles mõttes Eesti riik ei olegi. Eesti riik on siis kirjutanud üks raadiokuulaja ja see iseloomustab üht suhtumis laadi. Või siis veel üks võimalus kuulaja reaktsioonide liigitamiseks. Ühed, kes julgemad oma seisukohti välja öelda oma nime all ja on nõus, kui vaja. Ajaloolase Indrek Jürjo kaitseks võiks siis vastupidi välja tulema kuni kohtuni, kartmata oma isikud KGB teemaga puutes olevalt avalikkuse ette tuua. Ja teised, kes esitavad kategoorilise palve jääda anonüümseks. Sedavõrd on meisse selle teemaga seoses juurdunud ja ladestunud teadlik või alateadlik hirm, kaitsetus, repressioonide ja ebameeldivuste aimdus. Ja lõpuks on raadiotoimetajale edastatud terve rida konkreetseid viiteid persoonide ja olukordade kohta. Kõige enam on kuulajaid ja raamatu lugejaid siiski šokeerinud, nagu võiski arvata just kiriku sedavõrd tihe läbi põimitud KGB käsilaste eest personaalselt on helistajad imestanud ja suisa võimatuks pidanud peapiiskop Jaan kivid seeniori KGB osalust teades inimestena tema tegelikku rahvusmeelsust ja Nõukogude vastalisust ning teeneid kiriku arendamise alal. Indrek Jürjo jätab oma uurimuses muide küsimärgi selle kohale, mis põhjustel pidi Jaan kiivid 67. aastal tagasi astuma peapiiskopiametist. Kas oli siingi mängus KGB käsi, kuna Kiviti käitumine muutus KGB jaoks liiga sõltumatuks? Selle kohta tegigi toimetusele ühe täiendava viite meditsiinitöötaja, pagutseline ajakirjanik virvesiirakkes omal ajal tundnud arstina Jaan kiivitseeniori isiklikult ning kuulnud temalt ka isiklikke muljeid. Angiinid olnud suhtlemisel avatud käitumisega, seltskondlik ning isiksusena äärmiselt nauditav. Ühel välisreisil avaldanud Kiievit vestluses ühe daamiga oma tegelikku suhtumist nõukogude korda ning reetnud tubli annuse oma eestimeelsusest. Reisilt naastes mängisid KGB, lased Jaan kiivikile ette lindistuse sellest kõnelusest. Nõnda siis tõmmati vahele neid, kelle usaldatavus vähegi kõikuma löönud. Raadio toimetusse helistanud inimesi loovisiksusi, kes on olnud tegevad veksa raames või käinud korduvalt gruppidega välismaal ja kes alles nüüd tagantjärele ja Indrek Jürjo raamatus avaldatu mõjul on hakanud tähendust andma isikute käitumisele ja konteksti asetama juhtumisi, mis toimunud omal ajal välisreiside kestel. Siit siis veel kord järeldus, et niisugune ajaloolase töö meis paljastab KGB töövõtteid aitab inimestel nüüd tagantjärele paljustki aru saada. Raadio toimetusse helistanud ka personaalselt, rünnates Indrek Jürjo kui autorit, mitmed inimesed, kaks inimest on näiteks tõstatanud küsimuse, miks Indrek Jürjo ei ava EKP dokumentide põhjal oma isa Paul Jürjo parteljase karjääri ja on avaldatud lausega arvamust, nagu tsiteerin ühest telefonikõnest. Et teiste inimeste KGB tegevuse esile kiskumise kaudu rehabiliteerime Jürjo oma peret. See on siis üks näide suhtumisest, kus minnakse autori suunas. Isiklikuks. On helistanud ka kultuuriinimeste lähikondseid. Toimetusega võttis ühendust klaverdaja maestro Eugen keldri õde Eugen Kelder oli Georg Otsa kauaaegne klaverisaatja ots nõudnud just teda endaga väljasõitudele kaasa. Eugen Kelder on ise omal ajal kirjeldanud, kuidas KGB pakkunud talle vastuteeneid ja lubanud mitte enam represseerida tema peret ja omakseid, kui ta annab KGB-le informatsiooni. Kelder aga keeldunud. See on näide sellest, mille kohta ilmselt siis asjaosaliste endi teada KGB dokument. Esiteks ei pruugi mitte mingid fikseeringut olla, aga informatsiooni saada ometi üritati ja taheti. See on vastupidine näide Gunnar Hololei olukorrale, kus dokumentides on fikseeritud inimene suisa agendina. Kuid Hololei ise väidab, et mingit infot tema käest kunagi ei tahetudki. Siis väga varieeruvad võtted ja olukorrad KGB tegutsemisarsenalis. Just see Gunnar Hololei juhtum on muide toonud toimetusse mitmeid ja mitmeid pöördumisi. Kaks inimest on kinnitanud konkreetselt seda, et Hololei käis väga tihedalt läbi KGB ohvitseri, hilisema KGB vastuluureosakonna ülema Endel Milleriga. Iga kord peale välisreisi ja suuremaid spordivõistluste kommenteerimisi käinud Hololei KGB ohvitser Milleri suvilas, rohuneemes ja helistajad on pidanud ebatõenäoliseks, et Hololei ei saanud pihta, et sõbraks nimetatud KGB ohvitser nende pidevate kontaktide ja vestluste kaudu kasutas kõike seda saadud informatsiooni KGB heaks. Toimetusse pöördus ka inimene, kes on KGB ohvitser. Milleri otsene sugulane teab lähedalt seda inimest ja teda ajendas just asjaolu, et Hololei alatähtsustab oma tihedat suhtlemist KGB ohvitseriga. Kuulakem toimetuses käinud inimest. Mind Raiendassi, et härra Hololei ütles, et keegi KGB töötaja tema natuke tundistama elundite tänad Lundis ütelda päris hästi ja kui oled midagi teinud, siis tuleks ka olla aus ja tunnistada seda Mida oled teinud? Kui nii hästi ollakse läbi käidud? Minu arvates esindajad Teil on võimalik olla nüüd tõdejaks sellele, et tema suvilas käis koos seltskond inimesi, siit viidi ära Hololeile. Ma olen ise isiklikult ära näinud, seal oli tema kõige parem sõber. Tema perekonnas öeldi niimoodi, et see on üks tema paremaid sõpru. Nii et ta viibis nagu tihti tihti. Niipalju kui juhtusin mina kuulma nägema viibisid nad koos. Olgu siia kõrvale jällegi kohe öeldud, et tõendid ja inimeste tunnistused selle kohta, et Hololei lävis sõbrana tihedalt KGB ohvitseriga ei ole veel tõendeid selle kohta, temalt oleks saadud kedagi kahjustavat informatsiooni. Ja kogu see inimeste jutt ei ole kaugeltki mitte tõend ka selle kohta, et Hololei oleks olnud KGB agent, nagu tunnistavad KGB dokumendid. Lisan ka seda siia kõrvale, et veel eileõhtuse telefonikõne põhjal Hololei ka võin ma öelda, et Hololei ei eita ega väldigi sugugi seda, et ta tõesti sõbrustas KGB ohvitseriga. Ja Hololei suhtub asjasse pigem nii, et selle KGB töötaja kaudu oli tegu inimesega, kes oma karjääri jooksul pigem päästis ja säästis paljusid. Ja Hololei on saanud ise sootuks teistsuguseid reaktsioone inimeste kirjadena. Inimeste pöördumistes avaldatakse tunnustust tema elutööle, tema spordireporteri karjäärile soovitakse jõudu ja jutust. Ja muide, ma nõustun siinkohal selle mõtteviisiga, et on täiesti ülepaisutatud ja väärtrumpida võimendatult ühe inimese ümber, samal ajal kui tegelikult kurja teinutest ei räägita. Ja selle toimetuses käinud naisterahva puhul tema seletuste ja meenutuste juures huvitas mind tegelikult hoopis muu. See naine on ise otseses suguluses, siis selle nimetatud omaaegse KGB lasega ja selle naise jutu kaudu avanevad kaks iseloomustavat tahku, mida ma siinkohal välja tooksin. Kõigepealt on võimalik kanda mõned tüüpjooned, iseloomujooned ja suhtumised ühe KGB töötaja olemusest. Ja teisalt on võimalik kirjeldada seda painet ja üleelamisi KGB lase omaste ringis selle tõttu, et üks neist üks perest üks suguvõsast on KGB leival on üsna värvikas, järgnevalt kuulda üht kirkalt iseloomulikku KGB. Lase suhtumist, mis asetab esikohale töö KGB heaks ja selle nimel ka sõprade-sugulaste äraandmisel. Kord viidanud see toimetusse tulnud ja meile kõnelenud naine oma KGB lasest sugulasele, et sinu töö on verega määritud. Selle peale saanud ta järgmise ähvardava vastuse. Selle kohta ta ütles küll, et, Et ma ei tee vahet, ühesõnaga sugulastega tuttavate vahel selle töö juures, minul ei ole sugulasi ega tuttavaid. Ja nende sõnade eest, mida sa ütlesid, või inmasin vangi panna. Nii et see oli konkreetselt öeldud teile siis mingi jutuajamise kohta jah, seda trahvida klienti eeldav, niisugune põhimõte siis inimestesse suhtumises pidi tal olema oma töös paratamatult, nii ta seda teile väljendas, et ta ei saa vahet teha, kas tal on tegemist hetkel sõbraga tuttavaga sugulasega ja see oli kindel, seda ta ütles rohkem kui üks kord. Ja kui me nüüd siit mõtleme, seda iseloomustavad, et ellusuhtumist tema poolt või inimestesse suhtumist, et ta KGB töötajana ei saa teha vahet ei sõpradega sugulaste vahel, see tähendab seda, et ikkagi kõik mis talle räägiti, kõike registreeris tema kui KGB koosseisuline töötaja. Ma usun küll ja sellepärast vähemalt alguses ta oli oma töös, on. Ta sai selle eest Lenini medali KGB tegevuse eest, Lenini ordeni, orden või medal. Ma olen näinud ja teate, et see on just KGB-s töötatud ajast. Seda ma tean, ta oli välisluurega, tegeles. Vestlus inimesega sel vanusel teemal tuleb raskelt, seetõttu kasutan siin vaid üksikuid iseloomulikke repliike. Jutt käib niisiis omaaegsest KGB vastuluure osakonna ülemast ja tema nime, ma ei peagi samas enam oluliseks rõhutada, mõelgem siinjuures just tüpaaži yle, mõelgem iseloomulikele olukordadele komplitseeritud suhetele tüüpsituatsioonidele, mida on pidanud üle elama eesti pered, sugulaskonnad, erinevad põlvkonnad, kui peres oli KGB töötaja. Mõelgem, kui segi on eesti rahvas, eesti suguvõsadest ohvrid ja küüditajad, represseerijad ja represseeritud. Toimetuses käinud naine kirjeldas valuga üleelamisi antud KGB, lase sugulaskonnas selle KGB ohvitseri enda emapoolsed, vanavanemad olid küüditatud, KGB lase ema elas seetõttu seda enam üle, seda, et poeg on nüüd ise KGB palgal ja omal ajal jooksnud eri põlvede saatused suisa kurjakuulutavalt paralleelselt, samal ajal kui see tookord veel noor KGB ohvrid ser küüditas ühes külas inimesi küüditati teises külas samal ajal tema enda vanavanemaid. Kannatused ja lõhed eesti suguosades. Ema elas võib-olla seda väga üle, sest tema enda vanemad olid küüditatud. Ema vanemad. See asjaolu, et sugulaskonnas oli KGB töötaja, see puudutas juba serva pidi ka teie lapsi. Ja väga palju, väga palju puudutas sellepärast, et. Ma olen peaaegu terve elu kannatanud. Et mulle on ette heidetud seda. Ja komplitseeritud valusad olukorrad, kohati mõistmatu ja seletamatud, võib-olla alateadlikud vaenuolukorrad jõudsid ka lasteni neis peredes, kus oli KGB töötaja näiteks lasteni, kes olid viieaastased. Kui sugulasest KGB onu pani viieaastasele poisile pähe oma ohvitserimütsi, viskas pois selle millegipärast hooga toanurka. Ei, no ta pani nagu mütsi pähe poisile ja kui vanapoiss oli, siis ta võis olla viis või kuus või selline koolis veel ei käinud taga. Poiss võttis mütsi ja viskas minema peast ja. Ja, ja siis ma ütlesin nagu niisuguse tööd, et see ei kõlba talle pähe. Selle peale väga pahandas. Aga poiss tähendab siiski mingil moel oskas seisukohta võtta. Ma ei tea, ma ei oska seda siiamaani muidu poistele meeldivad niisugused niisugused mütsid, mis on sõjaväelaste ja. Aga selline moment oli. Seda meenutas tükk aega, et poiss mütsi vahelduseks. Riivas see riivas. Ja lõpuks üks tõenäolisi võimalusi, et KGB tööga leiba teeninutele mõjus see neile endile lõpuks ränga taagana. Hästi endasse tõmbunud ja ega ta Ma ei avaldanud ei kodus ega ega ka oma nii-öelda sugulastele-tuttavatele ka oma tööd. Aga ka mina olen vahest mõelnud, et kas ta tõesti uskus siiralt seda, mida ta tegi. Mulle on jäänud selline mulje, et ta uskus hakata hiljem. Sõnaga seedee hakkas talle nii mõjuma, et ta lihtsalt hakkas väga palju viina võtma. Kas ta üle ise elas läbi seda ta elas, seda üle. Seda tööd, mida tema tegi. Näete siis, kuhu olen nüüd välja jõudnud oma ajakirjaniku käsitluses järelkajana Indrek Jürjo ajaloolase uurimusele, meenutused puudetest KGB-ga, tõdemused ja järeldused, elu ja mälukillud ka need inimesed, kes on pöördunud raadio toimetada teise poole, ka neil on õigus saada võimalust välja rääkimiseks. Kas ehk just selle kõige kaudu me ei saagi vajalikku pidet selleks, et 50 aastase rängad taagaga iseenda jaoks ajapikku ühele poole saada. Muide, lõpetuseks üks üsna konkreetne viide värviks ja mõtteaineks, see haakub selle teemaga, et KGB dokumentides võib olla palju võltsitud. Selle viite on teinud üks ajaloolane ja ta märkis, et KGB dokumentide omaaegne originaaltint, millega siis neid pabereid täideti, oli lilla tint. Ja kui te nüüd näiteks lähete arhiivi ja soovite tutvuda oma KGB-toimikuga, siis jälgige kas ja kuivõrd on neid pabereid kirjutatud lilla tindiga ja kui on tegemist muu kirjutusvahendiga, vääriks siis tähelepanu ekspertiisi tuvastamist, mis ajal need paberid on kirjutatud ja kas ei ole tegu mitte hilisemate Pabritseeringutega. See toimetuses käinud naine, kes äsja kõneles, tema, kuulub nende inimeste hulka, kes ei peljanud jäta mulle oma koordinaate. Ja kes peab ajaloolaste uurimusi ka Indrek Jürjo uurimust meile kõigile vajalikuks ja lähtealuseks selgusele liikumisel. Ja see, et selline raamat ilmus, see on väga tänu väärne. Minu arvates me elame siiamaani veel KGB võimu all. Minu arvamus, miks te nii arvate? Mis mõttes just mis suhtes? Nähtamatu käsi valitseb siiski meie üle. KGB nähtamatu kesk. Seda on tunda väga paljudes kohtades. Ja vahest ka see, et me enda suhtumistes ja oma sõltuvuses sellest veel olema noh, mingil moel. Orjad, me ei ole vabad ja ei, me ei, meil ei ole, selg sirge veel ei ole, ei ole loomulikult, sinna on vaja veel üks, paarkümmend aastat. Aga sellest teemast rääkida on vaja. Ilmtingimata on vaja selleks, et ei korduks sellist. Tulevikus.