Arthur rämbaa Se prantsuse kirjanduse imelaps lõi oma kuulsa luuletuse joobnud laev juba 16 aastaselt. Kogu tema loomingu moodustavadki paari aasta jooksul nooruki eas kirjutatud kaks lühiproosa ja luuleraamatut suvi põrgus ja helemid. Seejärel lahkus ta kirjandusest ja kodumaalt. Rahutu veri viis nooruki mitmetesse Euroopa maadesse. Mõnigi rännak jalgsi tarendas Itaalias oli Hollandi koloniaalväes, sattus Jaava saarele Deseteeris, sealt viibis Küprosel Egiptuses mitmel pool Aafrikas ja tuli tagasi marsseisse surema. Lühike oli tema elutee 37 aastat. Tema loomingust on siiamaani eesti keelde tõlgitud ainult 10 luuletust ja lehekülg lüürilist proosat huvimates nimetagem need tõlked. 1909. aastal ilmus Noor-Eesti kolmandas albumis prantsuse Vuketis Johannes Aaviku tõlkes luuletus meeleolu. 1921. aastal ilmub Marie Underi tõlkes joobnud laev realine luuletus, mille sisemine rutt ilmselt sobis ja kokku kõlada tõlkija, luuletaja natuuriga. Rämbo luule järgmine tutvustaja on Johannes Semper, kes tõlgib 1922. aastal proosaluuletuse koit, mille paigutab Ühte oma esseesse. Ja 1926. aastal avaldab Semper loomingus viis Rambo luuletust. Kaks luuletust, tõlkinud Ain Kaalep. Maha ja orus ja minu poeem. Luuletuse vokaalid tõlkis Jaan Kross ja see on ilmunud tsitaadina ühes korki artikli tõlkes. Kõige uuem rämbo tõlge pärineb Indrek hirvelt Jani ilmunud vikerkaares. Ning eespool juba mainitud proosaluuletuse Koit on uuesti tõlkinud Helvi Jürisson Pealkirjaga koidik. Ja see ilmus Remo 125.-ks sünniaastapäevaks 1979. aastal ja sellest luuletusest alustamegi. Einar Kraut loeb. Luuletused siis Helvi Jürisson, Johannes Semperi, Jaan Krossi, Jaan Kaalepi tõlkes. Olen suvist koidikut embuses hoidnud. Liikumatult veel seisid paleed, surnu vait, olid veed metsateel varjude öölaagrid veel. Minu kõnd äratas üles hinguse joomi, lahedaid leebei ja vaatasid kalliskivid. Ja hääl tult kerkisid tiivad. Nüüd juba virgete Sahetuse vilkudes rajal esmasündmuseks. Lill sai, kellelt kuulsin ta nime. Naerma, puhkasin seal, kus kaskaad hõbekuuskede vahele kahustus. Seal hõbeladvas tundsin ma ära jumalatari. Loore nüüd tõstsin üksteise järel. Puiesteel vehkisin kätega lagedal temast pöördasin kukele suurtes linnades pagesta tornide kuplite vahele teda jahtides jooksinguli almuse palu ja kaldapealsete marmoril. Ülaltänava lõpus, seal, kus loorberisalu mähkisinda, sesse viimsesse puhmamis looridest jäänud. Ning ma tunda sain pisut tema hiiglasuurde keha. Koidik ja laps langesid metsa alla. Kui ärkasin, oli ju keskpäev. Seitsmeaastased luuletajad. Ja ema kinni lüües arve raamatu. Läks uhkelt ära, ilma et tal oleks aimu, mis lapse silmin varjul. Arusaamatu, et otsaesine võiks peita tõrkjat vaimu. Võis terve päeva mõistlik olla, juhust ots, paista sõna kuulja nobe käsku täitma. Kuid ikka viskus vahel sekka mõrkjat ratsi. Ta oli valmis koridori keeltki näitma, nei mööda minnes käsi seljal, rusikan, silm laudel kaks täppi tulist varitsevad. Uks oli öösse avat. Teda kummardan, võis näha trepi käepuu ligi norisevat ringlambi valgusti ülalt ümber suvelaga juhm taltsutet, võisi jonnakalt otsa vahti. Või jahedana Klošetin olla ukse taga. Ja rahun mõtteid mõlgutada, sõõrmed lahti. Kui talvel kuuend ülesajas, vaevelden ja päeva lõhnul pestud aeda varjutas ta seina veerenud lammas, kruusa, kaevelden ja nägemusteks oma silmi harjutas. Ning kostis siia kärnaste aed, latt, korin. Ah vaesekest Dalainsaiks seltsilisteks lapsed. Nood Rataselt, kellel silmad luitunud sõrmed, porin, kel näon, armendasid määr tindi, juukse Habsed ja kelle kaltsudest võis haista lahtist kõhtu ning kõnest tunda idioodi mahedust, kui ehmatanud ema teda vahel õhtusid, sopast tabas, oskas võita jahedust. Ja lapse õrnustest sai teiseks ema pale, mis sest, et pilk tal oli sinine. Ja vale. Ju seitsmeaastasena valmistas ta suure romaanil Laanest, millel säras vabadus. Sa vannid väiksed kaldad, metsa võttis juurde veel rikkalikult illustreeritud lehed, kus hispaanlasi Itaalia naervaid naisi vahtis. Kui tuli naabritüdruk Indiaanlasena jah, pruunsilm aasta vanem. Vallatusi tahtis ja kaksiratsi selga hüppas metslasena pääselga visat, kuskil õue nurgan Salan siis tõrkus vastu, poiss lõi hambad kintsuda. Tol tüdrukul ei olnud iial püks jalan mis seest sai maitsta rusikat ja vintsiga Ta ning nahal koju viia mõnda kerget viga. Detsembri pühapäevil oli meeleheitel, siis mahagoni laua man Pääbumatiga, ta luges piiblit, kapsas rohelisem, köiten. Ööl voodin vähkress nähes rõhutamatunud. Ei armastanud jumalat, vaid inimesi töölt musta täna ilmus neid kui jõudnud tund ja rühmus kisa jätta ümber hulgakesi, kus naerdi lobised nagu keset talgust. Ta unistas veel armastuse rohumaast, kus oli lõhnu, kulla, putsu, palju valgust, mis vaikselt lainetes või üles sööstus maast. Ta himu käis nii hämar asja perra tühja kardinate varjatud tuppa puges kus ärevusest higistades tõmbunud kerra nii lakkamata igatsed, romaani luges täis raskeid ooker taevaid metsa kumist täis õisi lihast, millel tähte metsas ära hu hämmeldust, pääd pööritavate kukkumist. Ja kuna aknast kostis tänavate kära täis elamas sirgu pleekimata linal. Ning aimas suuri avad purgi taevasinal. Komöödia kolmen, suudlusen. Karje vaevalt teda peitis. Build suurilt rebis ägedalt tuul lehti aknast sisse, heitis ligidal tigedalt. Tänatas vastu toolileeni, poolpaljas ise käed, koon. Ta jalgu, tillukesi peeni rõõm vääristas, kuid tantsu hoon. Ma vaatasin, tiirles naha pinnal üks väike vaha kõrva kiir. Ta eksles naerun. Naer puhkes pikk ja kuri tal mis murdus keskelt mööda ääri ja helises, kui hell kristall jalge äkki särgi varju sulgus ja page seest. Ei tohi. Nii. Esimene võeti julgus. Ei, teine suudlus silmi pelga laud huulte all said magusaks lõi kelmilt selga ja ometi kord vagusaks. No kuule, ole mõistlik luba. Kuid kustus suudlusega, muu tarrinnale. Näis leplik juba. Ja naerun kelmles vastus suu. Tarii vaevalt teda peitis. Build suurilt rebis ägedalt tulle aknast sisse, heitis ligidal tihedalt. Unistus talveks kesk sinipatju sõita kahekesi, rõõsk roosan vaguni kupeed. Kui häämil nõnda sooje suudlus pesi, on peidun iga nurgaseen. Pead silmad sulgema, Öödri mass ei näeks aknaruut, tuden neid õudseid varju, lõustu, musti masse, kuid eemaniteks muutuden. Seisak. Miski kõdi vastu põske. Üks väike suudlus, ämblik Arg, järske, säält lidub kleidi vahele. Sa hõikad, otsi, ruttan tagas tooma. Kuid annab otsi seda kurjal Rooma, kes rändanud väga kaugel. A mustvalge e-karmiin. Roheline o sinine, tean kõikide salajased helgid sametmust, korsett, ül kärbse-il, kedagi helgib seal sumiseda. Just kus tõuseb lehkav vine. Laht varjusid, ei aur ja Valendavat telgid. Liustiku uhke tippjäälillehingamine, ei vere sülg ja naer, mis joobumuse, stiine ja raev ja kahetsus ja huulte purpur nelgid. Rohelised veed ja kauge laine kahu ja Rahu karjamail ja kummaline rahu algkeemikute suil ja targas kortsu Räos. Oo kõrge sarvehääl, kust kajab veider tärin. Tumm taeva ääretus. Ja inglitiivavärin o lilla imekiir kiirsilmis tema näos. Magaja orus. Keset haljust on auk, kus jõgi laulda, rõkkab. Hõberäbalad mõnud veest, heites heinale perus hoos, nõnda päev kõrgilt kallakul lõkkab, et üleskiirte vaht käib oru seinale. Noorsõdur magab siin. Müts tulnud peast, suu valla ja kukal kümblemassiniigresside sees peavarju roheva saanud pilvede alla keskvalgus vihma on see kahvatanud mees. Ta magab pooleldi võhu mõõdukades voodi näol naeratuse joon, mis haige lapse moodi. Tal on külm. Olgu soe ema, loodus Suhool ei sili lillelõhn, tema sõõrmeid maapinnal magab päikesest käsi vaikival rinnal. Kaks auku verevat küljes, paremal pool. Minu poeem fantaasia. Ma läksin rusikat kahes narmaskil taskus kordulnud palitust jäänud kah Vaidideaal. Sind muusa teenides ma käisin ilma maal, oi kuis äraseis suur armastuse Askus jalas lõhvetas, küll ju ainus püksipaar unistav päkapikk ja riimi mõlgutaja, vaid käis suur vanker, mul oli võõrastemaja ja tähesahinat täis oli taevakaar. Seda kuulasin siis teeserval istuvana laupkaste piiskades. Mil, nagu kange vana veinimaik, oli noil september tuttel imevarjude seas. Kui riimid täitsid meeli ja lagunud kingade peal nagu lüüra keeli paelu, näppisin jalg otses südamel.