Ja Ellen sai aru, et oli majast liiga kaugele tulnud. Ringi vaadanud täiuste esimest korda, kui kõle ja inimtühi oli ümbrus. Kõik sisendas raskustunnet. Org oli justkui tardunud tundmatu õnnetuse ootuses. Kusagilt kaugusest kostis nõrk kõuekõmin. Õnneks oli Ellen läbi käinud karmist elukoolist, ei armastanud virisemist ja arvas, et iga saladuslik keha või hingehaigus pole esile kutsutud mitte tumedate jõudude poolt vaid seedehäiretest või ilmamuutusest. Helena oli väikest kasvu väga valge, otsekui helendava nahaga. Tema välimust oleks võinud nimetada tavaliseks, kui ta pead poleks katnud pahmakaga kis erepunaseid juukseid. Elen kartis ainult üht jääda ilma tööta. Lugedes teadaannet selle kohta, et professor Voreni maamajas vajatakse abilist mõtles ta värinaga tohutule tütarlastehulgale, kes sellele kuulutusele vastavad. Hiljem sai Helen aru, et tal õnnestus töötute ridadest lahkuda ainult selle tõttu, et maja asus inimtühjas paigas. Lähima linnani oli 20 miili, lähima asula nii 12, mitte yks toatüdruk ei jäänud kauaks sellisesse jumalast unustatud paika. Ja seepärast oli siin alati teenijatest puudus. Volenite perekond oli küllaltki huvitav vaatlusobjekt. Professor, kes oli ammu leseks jäänud ja tema õde, mis varem olid üle 50. Elen kandis nad õpetatud kuivikute lahtrisse hoolitsetud ja kõrgid keda huvitas ainult teadus. Kuid nende võõrasema vanaleidivooren haigusest, voodi külge aheldatud kolikošmaariks nii perekonnaliikmetele kui ka teenijatele. Eile näiteks oli ta visanud põetajad kausitäie kuuma kaera pudruga. Leidivoolin saavutas soovitud eesmärgi. Järgmisel hommikul sõidutas mister õuds lõpparve saanud põetaja linna ja veidi õhtul uue märklauaga tagasi olema. Majas ootasid, et vana leedi, iga hetk sured kuid tema ei andnud alla. Igal hommikul koputas surm sinise toa uksele kuid samasuguse järjekindlusega saatis ledi Vorendaminema. Peale selle tragikoomilise persooni oli majas Heleni arvates veel klassikaline kolmnurk professori poeg, tema minia ja professori õpilane, keda valmistati ette tööks Indias. Poeg tarkuid inetu noormees oli kirglikult armunud oma naisesse simooni. Simon oli ärahellitatud tuulepea, kellele meeldis meeste peal eksperimenteerida. Käesoleval hetkel püüdistel uue romaani oma aiaõpilasest Stefan Risiga Oxfordist välja heidetud nägu. Heitnud pilgu kellale Ellen ehmus. Varsti läheb päris pimedaks. Ellenit lahutas majast puid, täiskasvanud sügav org. Ta süda jäi seisma mõtte juures, et tal tuleb sellest lõks meenutavast kohast läbi minna. Idioot, ütles ta endale. Praegu pole veel hilja, ainult pime. Lase siit kiiremini jalga. Ta ei pööranud pilku majalt. Talle tundus, et sinise toaaknas vilksatas valgusekiir. Igal õhtul videviku ajal pidi Elen kogu maja läbi käima ja lukustama kõikuksaid ja sulgema aknaluugid. Varem tundus talle, et pererahvas on tarbetult ettevaatlik. Kuid siin pimedas inimtühjas orus omandas kõik teise kurjakuulutava mõte. Nendel ettevaatusabinõudel oli otsene seos erutatud juttudega köögis ja sosistamist ega võõrastetoas. Ja kõige selle põhjuseks oli mõrv. Neli mõrva, mille ilmselt oli sooritanud maniakk. Kõik tapetud olid noored tütarlapsed. Kaks esimest mõrva toimusid linnas ja majaelanikel polnud ärevuseks põhjust. Kuid kolmas mõrv toimus külas samuti mitte väga lähedal. Neljas tüdruk oli kägistatud viie miili kaugusel professor Voreni majast. Teed valimata jooksis Ellen mööda nätsked pori ja äkki neis talle, et keegi jälitab teda. Ta Beatise kuulates. Orgu täitsid vaiksed helid. Kuivade lehtede krabin, murduvate okste praksumine, vihmapiiskade Bladin. Kuidas Eestis edasi ja läbinud ohtliku teelõigu rekordilise ajaga jõudis väravateni? Helen tardus, äkki tal jäi hing kinni. Ta oli kindel, et puuvärava juures liigahtes. Instinkt juhatas talle kõige lühema tee majani. Tuli joosta läbi kibuvitsa tiinikov ning ronida üle müüri juurviljaaeda. Selle kõik tegid läbi maandudes õnnelikult kapsapeenrasse ja läks ümber maja torgates võtit. Paraadukselukuauku pöördus Eleringi ette heita viimane pilk värava poole ja nägi, kuidas puu oleks justkui kahestunud. Tüve tagant välja libisenud inimfiguur kadus pimedusse. Seal see siis tõepoolest keegi mõtles, ta varitses kedagi. Maja oli kolmekordne kahe trepiga. Igal korrusel oli oma vannituba, vanaleidi, Voleni professori ja mis Voleni magamistoad olid teisel korrusel. Külalistetoad, kolmandal professori poeginud nutan, elas oma naisega kolmandal korrusel suures punases toas. Tema endine eluruum, mis oli ühendatud leedi Voreni magamist vaja professori toaga oli antud põetajale kelleni oksis kergelt astmeid mööda üles, jõudis teisele korrusele sinise toa ukse juures peatuste kuulatades. See uks erutas tema kujutlusvõimet. Selle taga lamas voodi külge aheldatud õudne vanaeit. Mingi nähtamatu muinasjutuline olend. Kuulnud ukse taga, mis Voleni häält leidub, Voleni kasutütar asendas ära sõitnud põetajad otsustas helendama, tuppa minna, vahetada voodilinad ja kõik ööseks ette valmistada. Kui ta was, mis Voreniust? Toimus üks tähelepandamatu sündmus, mis pidi tulevikus oma rolli mängima. Ukse käepidepöördes mitu korda, kuid uks ei avanenud enne, kui tütarlaps lõpuks seda kogu jõuga vajutas. Vist on kruvi lahti, mõtles ta. Kui aega saan, võtan kruvikeeraja, keeran selle kinni. Läinud mööda räämas tagatrepi esimesele korrusele kuuliselendee tasside lõbusat kõminat ja nägi läbi köögiakna mat klaasist ukse tulekuma. Missis õuds jõi, alustasid teed ja praadis samal ajal endale veelist tüki leiba. Ta oli pikk rühikas naine, laiaõlgne ja muskli line jämedavõitu näojoonte ja esiletükkiv lõuaga. Ta kandis toatüdruku vormiriietust ja praegu kattis tema pidulikku seelikut musta-punaseruuduline flanell-ist põll. Ma kuulsin, kuidas keerdtrepist alla tulite, ütles ta. Teil on õigus kasutada paraatrid. Jah, ma tean. Sellel, kuid see trepp tuletab mulle minu vanaema maja meelde. Teenijatel ja lastel ei lubatud kunagi paraadtreppi kasutada, et vaipi kuluks. Väga huvitav, tähendas missi sõuts viisakalt. Kui te nõus olete, siis jooksin ma teiega Teed. Ütles Helen. Pakun teile hea meelega. Mesis õudses tõusis, et võtta veel üks tass vanaaegsest valsi kapist. Kuidas teile meeldib minu tee? Et tee tuleks välja nagu kord ja kohus tuleb võtta see teegan. Ma annan teile samasuguseid küpsiseid, nagu on neil võõrastetoas ostetud mitte mingi hinna eest. Andke mulle parem kodutehtud. Ei oska endale ette kujutada, kuidas mulle teie juures meeldib, missis õud. Tund aega tagasi mõtlesin ma, et ei saagi enam teiega köögis istuda. Kas teil pole siin üksi hirm? Te, peate silmas teda? Küsis, mis õuds põlglikult. Ei, ma olen näinud liiga palju laisku, jättis heidet karta kedagi, kes pükse kannab. Kui ta tahab oma vigureid minu kallal proovida, ärgu arvaku, et pääseb tervete kontidega. Need sõnad rahustasid Ellenit. Praetud leiba krõbistades tundis ta ennast ohutult. Rahulikult tiksus vana Kellija Norrus punane kõuts, kes oli sisse võtnud parima koha kamina ees. Äkitselt tahtis Ellen tunda küditavat ohutunnet. Rääkige rääkige mõrvadest, palusta Missis siis vaatas talle imestunult otsa. Kuid sellest kirjutati ajalehes, kas te ei oska lugeda? Ma muidugi jälgin kõiki tähtsamaid sündmusi, seletas Elen. Kuid kuriteod pole mind kunagi huvitanud. Aga kui mõrvad on toimunud siin, siis oleks imelik, kui ma ei tea, kuidas kõik toimus. Nõustus missis õuds. Siis esimene tütarlaps tapeti linnas. Ta tantsis paljalt mingis klubis, kuid jäi ilma tööta. Tütarlaps tuli, paaria, võttis hea peatäie. Kõik nägid, kuidas ta baarist välja läks. Kui teised väljusid, lammast ta juba surnult maas. Elen võpatas. Teine mõrv toimus samuti linnas. Ja too vaeseke oli teenija. Kui peremees läks aeda koeraga jalutama, leidis ta tütarlapse teerajalt kägaras. Tali kägistatud nagu esimenegi. Ja keegi kuulnud ühtki häält, kuigi kõik see toimus võõrastetoa akendel. Tean, noogutas, sellel tee ääres olid põõsad, mis sarnanesid inimfiguuridega. Ja äkki sööstis üks põõsastest talle kallale. Missis õuds, vaatas talle imestunult otsa ja hakkas sõrmi kõverdama. Kuhu, kui ma jäingi? Üks, kaks, kolm ja kolmas mõrv toimus paaris. Meil läksid siin kõik ärevile, sest see polnud enam linnas, vaid maakohas meie lähedal. Tütarlaps, kes paaris töötas, jooksis kööki, klaase loputama ja kahe minuti pärast leiti ta sealt köögirätikuga kägistatuna. Baar oli rahvast täis, kuid keegi kuulnud midagi. Ilmselt tuli mõrvar tagauksest sisse ja sööstis tüdrukule selja tagant kallale. Aitab, ärge rohkem rääkige. Paluse lemmis, õudsi. Kuid olukorra juba alustanud ei raatsinud enam lõpetada. Viimane mõrv jätkest toimus siit viie miili kaugusel. Noor tütarlaps, umbes teie ealine. Ta oli kasvatajaks ühes suures perekonnas ja oli tulnud koju puhkusele. Tütarlaps kavatses peole minna, tõmbas üle pea selga ilusat õhtukleiti. Just sel hetkel tormas meestele kallale ja tõmbas kleidi tema kaelal nii kinni, et neiu lämbus. See plika imetlesin ennast liiga kaua peegli ees. Ei märganud ümberringi midagi. Kõige kahjulikum tegevus. Kuidas ta siis majja sai? Küsis Ellen, kes tahtis nii väga, et selline õudus ei oleks tõsi. Väga lihtsalt vastas missisõud. Ta ronis veranda katusele ja sealt magamistoa akna juurde. Ta peab jahti noortele neidudele, uskuge või mitte. Aga kui kuskile ilmub noor tütarlaps, haistab ta seda kohe. Köögis oli soe ja hubane. Elen vaates hõõgovaid, sisi kaminast silitas punast kassi ja õhtune seiklus tundus talle väga kaugele. Ma lugesin teile midagi rääkida. Sõnaselen uskuge või mitte. Aga kui ma läbis salu, tulin, kohtasime seda kägist tajat puu liigates. Sa siis ta selline salapäraselt. Ja ma nägin õudusega, et inimene, ta oli seal peidus nagu tiiger, kes on valmis oma ohvrile kallale sööstma. No noh, edasi katkestas missis õuds teda piltlikult. Ma seisin seal tihti söörideni oodates, kui ta meil töötas ja iga kord oli puu isekujuline sööviden ja ta elab künkal asuvas kolledžis. Ilus tüdruk, aga ta peaks teistmoodi riides käima. Vanaleerivooleni kannatanud teda ja rääkis, et ta jalad haisevad. Kui seal voodi all põrandad pesi, ootas ledi teda kepiga ja püüdis vastu pead lüüa. Elem puhkes naerma. Elu pööras tema poole sagedasti oma tumeda külje, kui ta oli sellele vaatamata igavene komöödia. Kuule sellest armsast mutikest üha huvitavamaid üksikasju, ütles ta. Ma tahtsin tema voodel põrandat pesta. Mind isada ilmaski kätte. Sööridel mõtles Kahni. Ta püüdis vanamutti petta ja lipsas voodi alt välja just sel hetkel, kui too teda kõige vähem ootas. Kuid lõppude lõpuks püüdis toode kinni, ta lajatas söövidenile, nii et isa pidi tulema ja tüdruku ära viima. Uks avanes ja kööki astus kohver käes, Stefan ris. Ta vaatas ringi, istus toolile. Siin tunnen ma ennast alati nagu kodus. See on ainuke koht selles kohutavas majas, mis mulle meeldib. Kas teil on värske tee Heleni kuulnud tema küsimust sest äkki tuli talle pähe huvitava mõtte. Kas mis Voren ideed üleval, leiduaaline magamistoas päris ta? Ilmselt küll. Vastas Stefan. Ta istuks seal arvatavasti juba kaua, võib-olla peaks Dahlia vahetama? Kui te seda teete, ütles Stefan õpetlikud. Siis vaadake, et vanamutil oleks küllaldaselt patju. Muidugi, kui te oskate kõrvale põigelda. Kas te luubipsis Pattidega? Küsis Ellen uskumatult. See on ainuke talle teadaolev eneseväljendamise viis. Pole tähtis. Minu arvates on ta oma vanuse kohta väga energiline. Selle üle võib ainult vaimustust tunda. Teile saab osaks pettumus lauses Stefan prohvetlikult toonil. Tan lihtsalt viletsa iseloomuga vana pipar pealegi kohutavalt kasvatamata. Kui mind tema kõrgeaususele esitleti, sõida parajasti apelsini, jäädi muljet avaldada, säilitas kõik seemned korraga minu poole. See kukkus arvatavasti täiesti juhuslikult välja. Loodetavasti leerivooren ei arvanud, et pihta saab. Missis õuds vaidlusele Nile vastuemis. Leedi, olen, poleks mingil juhul mööda visanud. Kui ta noorem oli, jahtis ta päevade kaupa küülikud. Kõige linde. Räägitakse, et ta ei pannud isegi voodis püssi käest. Mis siis õieti salapärane ilme andis märku, et ta tahab keelt peksta. Räägitakse, et vana leili voorel laskis oma mehe maha. Ei või olla. Viietasid Eleni, Stefan, ühel häälel. Võib teatas Missis õud. Vana söör Roger oli täpselt nagu meie professor endasse tõmbunud ja vaikne. Teda huvitasid ainult raamatud. Ta teenis mingi leiutisega hunniku raha ja ehitas siis maja. Tal naabrid poleks ledi. Vorenile see kõik ei meeldinud ja ta noris meiega pidevalt. Ükskord läksid nad tõeliselt tülli. Inimesed kuulsid, kuidas naine teda jätiseks nimetas ja tappa ähvardas. Mõne minuti pärast leiti mees surnuna. Ta oli maha lastud leedi Vorn jahipüssist. Räbal lugu. Pomises Stefan. Jah, kõik arvasid, et ta puuakse üles. Kuid tema kinnitas, et see oli õnnetusjuhtumi advokaat, aitas ta välja. Missis õuds vaatas Heleni poole. Kas te kavatsete tõepoolest kleidi Voreni juures õhtust süüa, mis? Ma küsin, võib-olla mis Voren lubab mul seda teha? Siis pidage meeles, mis ma teile ütlen ja olge valvel. Ma olen kindel, et ta pole kaugeltki Kinni abitu, nagu kõik mõtlevad. Ja ta ikka nii halvemini kui meie siin. Muide, kas te olete kuulnud, kuidas ta räägib, kui ta ära unustab, et on nõrk mutike? Olete tema häält kuulnud? Kuni Elen trepist üles läks ei jätnud teda kummaline tunne. Ta oleks nagu oodanud, et juhtub midagi ebatavalist. Treppi, valgustas kolmanda korruse laest pika juhtme otsas alla rippuv lamp. Nii et trepimade meel valitses hämarus. Astmete vastas marmorkonsoolil seisis tohutu 10 jala kõrgune peegel. Kullatud nikerdustega raamis. Helen silmitses oma peegelpilti. Väike kahvatu nägu, ujus välja tuhmi klaasisügavusest nagu uppunu kes tõuseb sügava järve pinnale seitsmendal päeval. Helen võpatas ootamatu põhjuseta, hirmupuhang tundus talle halva endina. Ta koputas sinise toa uksele ja sealt väljus, mis Voren kahvatu ja väsinud peale pikka valvamist haigevoodi juures. Ei pole veel tulnud. Ja me peame teda veel väga kaua ootama. Mis siis, õuds ütleb, et teed on küngastel lagunenud ja autol on raske läbi pääseda? Jah. See on tõesti nõustes, mis vorm vastu tahtmist. Palun teatage mulle kohe, kui ta tuleb. Las ta sööb midagi ja vahetab siis mind välja. Aga kas mina võin leedi Voreni juures istuda? Küsis Ellen. Tänanemiskatel vastes, mis Vorn? See läks teist väga kena. Leedi Voren, jää magama. Seepärast peate väga vaikselt istumine teda lihtsalt jälgima. Kui ta ärkab ja midagi küsib või tekivad teil mingid raskused, pöörduge kohe minu poole. Leidivooren lamas suures voodis. Tal oli seljas tumepunane, tepitud siidkittel peal hulga patju. Silmad olid tal suletud ja hingamine raske. Hallid juuksed olid küllaltki lühikeseks pöetud ja langesid laubale ning kaelale tihedate ebaühtlaste salkudena. Nina oli kahtlaselt punane. Läinud kikivarvul üle toa istus Elenkamine juurde pingile. Äkki tekistel kahtlused leerivoorienteeskleb. Ta ei maga, mõtles Elen. See on lihtsalt kelmustükk tõstnud. Pea märkas ta, et vanaeit jälgib teda saanud aru, et edasi teeselda pole mõtet, ütles leedi voore nõrga väriseva häälega. Tulge siia. Pidades meeles messist Tootsi hoiatusi lähenes Helen ettevaatlikult voodile. Käskis leili voorel. Ellen kuuletus, pööramata pilku esemetelt voodi kõrval lauakesel. Huvitav, millise mürsu vanaeit tema pihta laseb? Te olete väga väike, märkis leedi. Olen peale pikka pausi mitte mingit stiili. Teieta, absoluutselt muljet. Ma arvasin, et minu lapselapsel on rohkem maitset, kui hakkab endale naist valima. Kell sai aru, et Simon oli keeldunud siin istuma külastamast vaatamata sellele, et njuuton oli seda korduvalt palunud. Talongi hea maitse, ütles Helen. Tema naine on väga ilus, aga mina pole üldsegi tema naine. Kes teie siis olete? Ma olen abiline minu nimel, mis kätel? Vana võpatas, tema nägu, moondus, läikivad silmad jõllitasid ühte punkti, suu avanes, nagu tahaks ta karjuma hakata. Ta tõmbas hinge ja hüüdis madalat, peaaegu mehe häälega. Minge ära. Ehmunud Elen pöördesse pistis jooksu oodates iga hetk, et vastu tema pead lendab mõni rohupudel Eleni jõudnud veel ukseni, kui teda peate suus, hüüatus. Tulge tagasi rumaluke. Asjade sellisest pöördest tunud Helen läks voodi juurde tagasi. Vanaeit rääkis nii tasa, et tellin teda vaevalt kuulis. Mine ära sellest majast liiga palju puid. Puid korduselen, meenutades hirmu tekitanud puud teekäänaku juures. Puid kordades leidu, Voren. Nad sirutavad oma oksad välja ja koputavad aknale. Nad püüavad majja sisse tulla. Kui saabub pimedus, siis nad liigutavad. Roomavad maja poole, mine ära. Üheks selleni väikestest nõrkustest oli tahtmine meeldida ja ta tahtis väga võita leedu Voreni sümpaatiat. Hämmastav, ütles ta. Mõtlesin nendest puudest täpselt samuti nagu teie. Len. Vanaeit naeratas ja meenutas seejuures krokodilli. Helen vabandas. Ma kardan, et mis Voreni loata ei saa ma teie juurde jääda. Minu kasutütar on loll. Ta ei mõista, mis selles majas toimub. Tule siia. Kui Ellen voodi juurde astus, haaras vana Ital kõvasti käest kinni. Ma tahan, et sa mulle asja tooksid. Sosistas ta seal kapi kohal riiulil, roni toolile. Helen ronis ühele poleeritud toolidest, tõusis kikivarvul, et kapiust avada. Mille ma võtma pean? Küsis ta. Äikekava pakk, mis on keeratud siidsalli kõlas vastus. Kas see päris Elen toolilt alla hüpates ja ana siia voodi juurde minnes taipas Elen, mis pakis oli, ehmus läbi paksu siidi, oli selgelt tunda piirjooni, mida ei võinud mitte millegagi segamini ajada. Volver. Talle tuli meelde, kuidas leidi vormeli küülikuid jahtinud. Ja milline õnnetusjuhtum oli toimunud tema kadunud mehega. Kas see on laetud või mitte, mõtle selleni ehmunult. Ma ei tohi talle revolvrit anda. Mis õudsa hoiatas mind? Anna siia kordades leiduv vorm käskival toonil. Helen tegi näo, nagu ei kuuleks ta teda rõhutatud hooletusega, panite paki lauale ja lausus pehmelt. Te ei tohi erutada. Teie südamele kahjulik. Leidivooreni kuulanud teda uuesti särama hakanud silmad sihtisid väikest pakki laual. Anna see mulle. Vastasele parem pole vaja. Rumaluke. Mida sa kardad? Seal on ainult Prillitoos. Ma tean, mul on väga kahju, mileedi, aga ma pean missis koorini käske täitma. Tema käskis mul ainult vaikselt istuda ja teid jälgida. Leedi vorm polnud vastu vaidlemisega harjunud. Ta haaras endal konksus sõrmedega kõrist ja sosistas lämbudes. Mine mine, kutsumis, voolen. Ellen jooksis toast välja, tundes mõningat kergendust kleidi pooleni ootamatust Attackist. Enam ei pidanud ta revolvri keele mõtlema. Jõudnud ukse juurde, vaatas ta tagasi ja nägi, et leerivooleni peali jõuetult patjadele langenud. Minuti pärast tõstis haige peatekk hakkas liikuma. Sealt alt ilmusid leedi Voreni jalad tasakesi lipsest oma voodist välja.